kohtusin vanaisa matustel tema parima sõbraga, kellega koos nad ss-is olid teeninud.
sain ka jutule. varsti on oodata isand gustavilt ka memuaare sõjateemadel, sest ta olevat need kirja pannud.
kui keegi huvitatud, siis panen ka siia ülesse.
Gustav Sune
Gustav Sune
inimesed on põrm.
gustav sune memuaarid ajakirjast "võitluse teedel" nr. 5 (47) 2004. eesti leegioni veteranide virumaa klubi väljaanne 
Meie soovid ei täitunud.
Gustav Sune
Olen sündinud Virumaal, Mahu valla Koogu küla 9-lapselise perekonna kuuenda lapsena. Koolis käisin Aseri algkoolis, kus juhatajaks oli Villem Nurk, praeguse tuntud kultuuritegelase Ahto Nurga isa. Villem oli väga suurte võimetega pillimees. Ta mängis orelit, viiulit, lõõtspilli ja veel mitmeid teisi pille. Ta seadis oma kooli õpilastest suure orkestri kokku. Ka mina sattusin sinna. Sealt sai alguse minu pillimehe tee mis jätkub praegugi veel päris aktiivsel tasemel.
1943. aasta 6. märtsil tähistasin oma kahekümnendat sünnipäeva ja kohe selle järel sain kutse Rakvere Sõjaväekomissariaati ilmumiseks. Pärast med. komisjoni läbimist, kus mind igati rivikõlbulikuks tunnistati, anti valida, kas astun lõpliku võidu saavutamisele kaasaaitamiseks riigi tööteenistusse (st. lähen labidaga sõtta), või valin vastmoodustatud Eesti Leegioni formeeringu. Nagu suurem enamus kutsututest valisin ka mina Eesti Leegioni. Oli ju selge, et ainult sealt on võimalik saada relv millega võimalik meie kodumaal hävitustööd teinud punaterrori tagasituleku vastu võidelda.
22. aprillil algas väljaõppeks sõit Poolas asunud Heidelaagrisse. Seal paigutati meid 3. ringi barakkidesse ja ma sattusin 3. laskurkompaniisse. Kogu õpetajate kaader koosnes noortest rindekogemustega Saksa sõduritest, vaid kompanii Spiessi kohal oli eestlane Oberscharführer Kaasik.
Kohe algasid õppused. Nende raskusest, rangusest ja preisilikust täpsusest on palju räägitud, ei hakka seda kordama. Suurem enamus õppuritest ei osanud saksa keelt. Selle lünga täitmiseks algas kohe ka saksa keele kursus vajalikul tasemel.
Ämbri täis higi õppeväljakul pidi säästma liitri verd rindel. Peab ütlema, et need sakslastest ausbilderid hoolitsesid väga Eesti poiste vere säästmise eest. Muidugi aitas sellele kaasa ka Poolamaa kevad ja suvi.
Septembrikuu lõpupäevil tuli Heidelaagri meie väljaõppe taset kontrollima Reichführer Himmler isiklikult. Korraldati suur manööver, mille järel Himmler andis väljaõppele kõrge hinnangu. Olime tunnistatud küpseks tegevusse rakendamiseks.
Oktoobris jätsimegi Heidelaagriga hüvasti. Algas sõit idarindele. Meie suureks pettumuseks ei lõppenud sõit aga kodumaa pinnal nagu Eesti Leegionile oli algselt lubatud, vaid astusime rongilt maha hoopis Sebeši jaamas. Olime toodud Neveli rindele.
Ettenähtud positsioonidele minek läbi Rosona partisanide „vabariigi“ algas jalgsirännakul mööda metsade ja soode vahelisi viletsaid teid. Liikumist takistasid teedele mahalangetatud põlispuud, õhitud teetruubid ja sillad ning teesillutises varistevad miinid. Oli juhus näha kuidas meie kompaniist mööda sõitnud 45. rügemendi ülema kolonel Kure auto miinile sattus. Auto purunes ja saadud vigastus viis rügemendi ülema mõni päev hiljem hauda.
Meile määratud rindelõik oli hõredalt mehitatud ja sattusime kohe käigult lahingusse. Esimestes lahingutes olid kogemuste puudumiste tõttu meie inimkaotused suured. Minul õnnestus siiski mõnest ägedamast tulevahetusest tervena välja tulla, kuid õnn ei soosinud mind kaua. Ühel rünnakul üle lageda välja sain tabamuse kiivri pihta. Kas rikošeti saanud kuul või või kiivrist väljalöönud kild purustas mu üarema käe randme. Õnnestus ilma kõrvalise abita jõuda kraavi süvendisse. Seal tegi sanitar mulle esmase sideme. Sanitarautol jõudsin Debitsa sidumispunkti ja sealt saadeti haavatud edasi Riia sõjaväehaiglasse.
Kahe kuu pärast kirjutati mind Riia haiglast rikutud randme pärast välja rindele kõlbmatuna. Saadeti tagasi Heidelaagrisse tagavaraüksusesse. Sinna ei jäänud me kauaks, peagi toodi üksus Kloogale ja minust sai vastmobiliseeritud noormeeste väljaõpetaja (Ausbilder). Rividrilli tegime neile vähe, käis kiirtempol erialane väljaõpe, sest Narva rinne vajas pidevalt lisa väljalangenute asemele.
Jõudsid kätte õnnetud septembrikuu päevad. Punaväed murdsid Tartu rindest läbi ja Sinimägede kaitseliin tuli kottisattumise ohu vältimiseks maha jätta. Meid ootasid Eestimaalt äraviimiseks Paldiski sadamas laevad. Meie 15-meheline õpetajate kaader, eesotsas kompanii ülema Untersturmführer Lemsaluga laevale ei läinud. Leidsime, et just nüüd on kõigi relvakandvate Eesti sõdurite kodumaale jäämine eriti vajalik. Ehk suudame just nüüd avanevas olukorras saavutada oma suurima soovi täitumise – taas jalule seada iseseisva Eesti Vabariigi.
Pimeduse saabudes haakismime kaks kahurit eelikute külge ja rakendasime hobused ette. Tõenäoliselt oli Lemsalul side siia jäävate sõdurite koondamise keskusega (vist võitlusgrupp Pitka staabiga), sest alustasime liikumist kindla suunaga Harutee poole (Tallinn-Pärnu-Haapsalu teerist). Kohale jõudnult seadsime kahurid positsioonile otsetulistamise võimalusega piki maanteed.
Saabus hommik. Oli vaja teha olukorra kohta luuret, aga meil puudus auto. Kui nägime Tallinna poolt lähenemas lahtist maastikuautot tõstsime teele tõkked ja seadsime end laskevalmis. Auto peatus. Selles istusid neli Saksa ohvitseri. Lemsalu kamandas neil käed üles ja autost välja. Ootamatusest ehmatanud ja vastupanu mõttetusest veendunult nad nii tegidki. Võtsime neilt relvad ning lubasime jalgsi Haapsalu poole edasi liikuda.
Kompanii Spiess Kirsimaa, kogenud autojuht, istus rooli ja veel ühte meest kaasa võttes sõitsid luurele. Poolteise tunni pärast tagasi jõudnult teatasid nad, et lähenemas on lõputa näiv venelaste tankikolonn.
Leidsime, et oma kahe toruga ei tee me nende vastu midagi. Panime oma hobused kiirelt rakmetesse ja neid taga sundides kihutasime Pärnu poole. Aga tankide mürin aina lähenes. Pärast ühe Kassari harujõe silla ületamist silmasime vasakule pööravat metsateed. Keerasime sinna ja kohe tormaski tankikolonn meist mürinal mööda.
Selleks korraks olime pääsenud. Liikusime veel sügavamale metsa ja hakkasime aru pidama. Jõudsime otsusele, et meie üllas ettevõtmine vabaduse lõkke süütamiseks on juba eos lämmatatud ja nüüd juba vaenlase tagalasse jäänult hobuvoori kahuritega lahingüksusena tegutsemine oleks mõttetu. Rakendasime hobused lahti ja lasksime metsa – küllap leiavad uued peremehed. Tegime kahurid laskekõlbmatuks ja lõhkusime mõõteriistad. Püssid ning padrunivööd keerasime telgiriidesse ja peitsime küüni heintesse, talumehele talvel üllatuse tegemiseks. Püstolid jätsime taskutesse.
Seejärel grupeerisime endid kodukandi kohtade järgi, ühe kandi mehed ühte gruppi. Iga grupp sai oma kandi maakaardi. Marsskompassid helkivate numbritega olid meil kõigil olemas. Siis surusime kätt ja iga grupp võttis suuna oma kodukandi poole.
Olime kõik veel Saksa sõduri vormis ning seetõttu liikusime peamiselt öösiti, päeval heinaküünides puhates. Toidumoona jätkus algul mõneks päevaks. Hiljem tuli hakata taludest lisa hankima, mis polnudki nii lihtne. Veidi aitasid muidugi ka metsamarjad.
Minu kojutulek võttis kaks nädalat aega. Mingeid isikuid tõendavaid dokumente mul ei olnud ja paratamatult tuli end võimudele üles anda. Ajutiselt sain Kiviõli tehasesse tööle seal juba töötava kolme vanema venna abil, aga juba 1. novembril 1944. aastal saime kõik kutse Rakvere Sõjaväekomissariaati ilmumiseks. Kaks vanimat venda lasti tööle tagasi, üks võeti tegevväkke ja saadeti Kuramaale Vene vägede koosseisu, aga mind määrati kaheks aastaks karistustöödele. Nii sattusin kaevuriks Ubja allmaa kaevandusse.
Kui karistusaeg möödus olin vaba mees. Kohtusin siis Ubjas suure lasteperega. Armusin pere 16-aastasesse tüdrukusse ja me abiellusime. Jäin vabatahtlikult karistustöödele edasi. Abielu Ubjast leitud abikaasaga on õnnelikult kestnud tänapäevani.
Meie soovid ei täitunud.
Gustav Sune
Olen sündinud Virumaal, Mahu valla Koogu küla 9-lapselise perekonna kuuenda lapsena. Koolis käisin Aseri algkoolis, kus juhatajaks oli Villem Nurk, praeguse tuntud kultuuritegelase Ahto Nurga isa. Villem oli väga suurte võimetega pillimees. Ta mängis orelit, viiulit, lõõtspilli ja veel mitmeid teisi pille. Ta seadis oma kooli õpilastest suure orkestri kokku. Ka mina sattusin sinna. Sealt sai alguse minu pillimehe tee mis jätkub praegugi veel päris aktiivsel tasemel.
1943. aasta 6. märtsil tähistasin oma kahekümnendat sünnipäeva ja kohe selle järel sain kutse Rakvere Sõjaväekomissariaati ilmumiseks. Pärast med. komisjoni läbimist, kus mind igati rivikõlbulikuks tunnistati, anti valida, kas astun lõpliku võidu saavutamisele kaasaaitamiseks riigi tööteenistusse (st. lähen labidaga sõtta), või valin vastmoodustatud Eesti Leegioni formeeringu. Nagu suurem enamus kutsututest valisin ka mina Eesti Leegioni. Oli ju selge, et ainult sealt on võimalik saada relv millega võimalik meie kodumaal hävitustööd teinud punaterrori tagasituleku vastu võidelda.
22. aprillil algas väljaõppeks sõit Poolas asunud Heidelaagrisse. Seal paigutati meid 3. ringi barakkidesse ja ma sattusin 3. laskurkompaniisse. Kogu õpetajate kaader koosnes noortest rindekogemustega Saksa sõduritest, vaid kompanii Spiessi kohal oli eestlane Oberscharführer Kaasik.
Kohe algasid õppused. Nende raskusest, rangusest ja preisilikust täpsusest on palju räägitud, ei hakka seda kordama. Suurem enamus õppuritest ei osanud saksa keelt. Selle lünga täitmiseks algas kohe ka saksa keele kursus vajalikul tasemel.
Ämbri täis higi õppeväljakul pidi säästma liitri verd rindel. Peab ütlema, et need sakslastest ausbilderid hoolitsesid väga Eesti poiste vere säästmise eest. Muidugi aitas sellele kaasa ka Poolamaa kevad ja suvi.
Septembrikuu lõpupäevil tuli Heidelaagri meie väljaõppe taset kontrollima Reichführer Himmler isiklikult. Korraldati suur manööver, mille järel Himmler andis väljaõppele kõrge hinnangu. Olime tunnistatud küpseks tegevusse rakendamiseks.
Oktoobris jätsimegi Heidelaagriga hüvasti. Algas sõit idarindele. Meie suureks pettumuseks ei lõppenud sõit aga kodumaa pinnal nagu Eesti Leegionile oli algselt lubatud, vaid astusime rongilt maha hoopis Sebeši jaamas. Olime toodud Neveli rindele.
Ettenähtud positsioonidele minek läbi Rosona partisanide „vabariigi“ algas jalgsirännakul mööda metsade ja soode vahelisi viletsaid teid. Liikumist takistasid teedele mahalangetatud põlispuud, õhitud teetruubid ja sillad ning teesillutises varistevad miinid. Oli juhus näha kuidas meie kompaniist mööda sõitnud 45. rügemendi ülema kolonel Kure auto miinile sattus. Auto purunes ja saadud vigastus viis rügemendi ülema mõni päev hiljem hauda.
Meile määratud rindelõik oli hõredalt mehitatud ja sattusime kohe käigult lahingusse. Esimestes lahingutes olid kogemuste puudumiste tõttu meie inimkaotused suured. Minul õnnestus siiski mõnest ägedamast tulevahetusest tervena välja tulla, kuid õnn ei soosinud mind kaua. Ühel rünnakul üle lageda välja sain tabamuse kiivri pihta. Kas rikošeti saanud kuul või või kiivrist väljalöönud kild purustas mu üarema käe randme. Õnnestus ilma kõrvalise abita jõuda kraavi süvendisse. Seal tegi sanitar mulle esmase sideme. Sanitarautol jõudsin Debitsa sidumispunkti ja sealt saadeti haavatud edasi Riia sõjaväehaiglasse.
Kahe kuu pärast kirjutati mind Riia haiglast rikutud randme pärast välja rindele kõlbmatuna. Saadeti tagasi Heidelaagrisse tagavaraüksusesse. Sinna ei jäänud me kauaks, peagi toodi üksus Kloogale ja minust sai vastmobiliseeritud noormeeste väljaõpetaja (Ausbilder). Rividrilli tegime neile vähe, käis kiirtempol erialane väljaõpe, sest Narva rinne vajas pidevalt lisa väljalangenute asemele.
Jõudsid kätte õnnetud septembrikuu päevad. Punaväed murdsid Tartu rindest läbi ja Sinimägede kaitseliin tuli kottisattumise ohu vältimiseks maha jätta. Meid ootasid Eestimaalt äraviimiseks Paldiski sadamas laevad. Meie 15-meheline õpetajate kaader, eesotsas kompanii ülema Untersturmführer Lemsaluga laevale ei läinud. Leidsime, et just nüüd on kõigi relvakandvate Eesti sõdurite kodumaale jäämine eriti vajalik. Ehk suudame just nüüd avanevas olukorras saavutada oma suurima soovi täitumise – taas jalule seada iseseisva Eesti Vabariigi.
Pimeduse saabudes haakismime kaks kahurit eelikute külge ja rakendasime hobused ette. Tõenäoliselt oli Lemsalul side siia jäävate sõdurite koondamise keskusega (vist võitlusgrupp Pitka staabiga), sest alustasime liikumist kindla suunaga Harutee poole (Tallinn-Pärnu-Haapsalu teerist). Kohale jõudnult seadsime kahurid positsioonile otsetulistamise võimalusega piki maanteed.
Saabus hommik. Oli vaja teha olukorra kohta luuret, aga meil puudus auto. Kui nägime Tallinna poolt lähenemas lahtist maastikuautot tõstsime teele tõkked ja seadsime end laskevalmis. Auto peatus. Selles istusid neli Saksa ohvitseri. Lemsalu kamandas neil käed üles ja autost välja. Ootamatusest ehmatanud ja vastupanu mõttetusest veendunult nad nii tegidki. Võtsime neilt relvad ning lubasime jalgsi Haapsalu poole edasi liikuda.
Kompanii Spiess Kirsimaa, kogenud autojuht, istus rooli ja veel ühte meest kaasa võttes sõitsid luurele. Poolteise tunni pärast tagasi jõudnult teatasid nad, et lähenemas on lõputa näiv venelaste tankikolonn.
Leidsime, et oma kahe toruga ei tee me nende vastu midagi. Panime oma hobused kiirelt rakmetesse ja neid taga sundides kihutasime Pärnu poole. Aga tankide mürin aina lähenes. Pärast ühe Kassari harujõe silla ületamist silmasime vasakule pööravat metsateed. Keerasime sinna ja kohe tormaski tankikolonn meist mürinal mööda.
Selleks korraks olime pääsenud. Liikusime veel sügavamale metsa ja hakkasime aru pidama. Jõudsime otsusele, et meie üllas ettevõtmine vabaduse lõkke süütamiseks on juba eos lämmatatud ja nüüd juba vaenlase tagalasse jäänult hobuvoori kahuritega lahingüksusena tegutsemine oleks mõttetu. Rakendasime hobused lahti ja lasksime metsa – küllap leiavad uued peremehed. Tegime kahurid laskekõlbmatuks ja lõhkusime mõõteriistad. Püssid ning padrunivööd keerasime telgiriidesse ja peitsime küüni heintesse, talumehele talvel üllatuse tegemiseks. Püstolid jätsime taskutesse.
Seejärel grupeerisime endid kodukandi kohtade järgi, ühe kandi mehed ühte gruppi. Iga grupp sai oma kandi maakaardi. Marsskompassid helkivate numbritega olid meil kõigil olemas. Siis surusime kätt ja iga grupp võttis suuna oma kodukandi poole.
Olime kõik veel Saksa sõduri vormis ning seetõttu liikusime peamiselt öösiti, päeval heinaküünides puhates. Toidumoona jätkus algul mõneks päevaks. Hiljem tuli hakata taludest lisa hankima, mis polnudki nii lihtne. Veidi aitasid muidugi ka metsamarjad.
Minu kojutulek võttis kaks nädalat aega. Mingeid isikuid tõendavaid dokumente mul ei olnud ja paratamatult tuli end võimudele üles anda. Ajutiselt sain Kiviõli tehasesse tööle seal juba töötava kolme vanema venna abil, aga juba 1. novembril 1944. aastal saime kõik kutse Rakvere Sõjaväekomissariaati ilmumiseks. Kaks vanimat venda lasti tööle tagasi, üks võeti tegevväkke ja saadeti Kuramaale Vene vägede koosseisu, aga mind määrati kaheks aastaks karistustöödele. Nii sattusin kaevuriks Ubja allmaa kaevandusse.
Kui karistusaeg möödus olin vaba mees. Kohtusin siis Ubjas suure lasteperega. Armusin pere 16-aastasesse tüdrukusse ja me abiellusime. Jäin vabatahtlikult karistustöödele edasi. Abielu Ubjast leitud abikaasaga on õnnelikult kestnud tänapäevani.
foorum.rindeleht.ee