Kaitseminister Jaak Aaviksoo ütles pressikonverentsil, et Tõnismäelt teisaldati nii pronkssõdur kui ka kivid.
"Plats on puhas," oli kaitseministri ütlus.
Lõpuks ometi. Huvitav oli lugeda sellest, kuidas savietsi autol peeglid küljest löödi huvitav kas laamendavad keskerakonna valijad ei tundnud oma iidolit ära kuna olid nii umbjoobes?
Rahulikku ja rõõmsat meelt kõigile ning ärge alluge provokatsioonidele, see teeb asja vaid hullemaks ning vastaspoolele rõõmu.
Ühtepidi kahju, et selliseks laamendamiseks läks aga teisest küljest saigi ära nähtud, mis tiblast oodata on. Märul on kindlasti ka politseile ja muudele institutsioonidele heaks õppetunniks.
Rahvamassi oleks pidanud juba varem Tõnismäel laiali peksma, pärast läks olukord vist üle käte. Minu arvates oleks võinud rahvamassi juba varem veekahuriga laiali peksta, nii psühholoogiline kui füüsiline efekt.
See, et Oleg Dimitrile või teab kellele nuga andis, ei saa lugeda mingiks kaotuseks, pigem kahju vigastada saanud politseinikest ja inimeste varast.
Hakkaski kergem:)
Kogu selle loo juures on hea see, et me nägime palju neid tiblasid õieti Tallinnas on.
Enne seda jama arvasin, et neid on tunduvalt rohkem,aga nagu selgus tuli kohale heal juhul nutune 1500. Nendest osa olevat ka selle eest raha saanud
Eile oli kindlasti tiblade tipphetk ja nagu näha siis nende toetajaskond on väga väike.
Ise ärge küll kellegile kätte maksma minge, politsei tegeleb asjaga üsna edukalt ja valitsus ei allunud ka vaid viis selle kuju minema, kõik on hea.
Minul tekkis lõplik vabanemise tunne, ükskord ometi saime NSVL-i monstrumist lahti oma pealinna südames.
Soovin politseile jaksu ka edaspidiseks korrakaitseks!
Lisan ühe loo Raplamaa ajalehest "Nädaline", kas endised NSVL-i prominendid ei ole mitte hirmul tõe avalikustamise pärast?
Unustatud vene sõduritest
24-04-2007 08:44
Lugesin suure huviga teie lehes 17. aprillil ilmunud Mando Masingu kirjatükki pronkssõdurist ja mulle meenub üks mälestuskild, mida tahaksin siinkohal edastada artikli autorile. Olen filmimees ja lõpetan parasjagu kolmandat dokfilmi „vanadest aegadest”.
Asi puudutab müstilisi Vene langenuid. Umbes 1986. aastal olime Tallinnfilmis – mina ja minu kolleeg, kroonika toimetaja Mihhail Beilinson (tänane Juudi gümnaasiumi direktor) - hakkamist täis teha dokfilm Balti Laevastiku õnnetust „perehoodist” augustis 1941. Hull idee see tollal muidugi oli, sest arhiivid olid kõik alles kinni (täna jälle kinni!), ent pealehakkamist jätkus ja et olime endasse ahminud kõik legaaalselt kättesaadavad ainesed, sõitsime Leningradi asju lähemalt nuusutama. Pealegi oli Mišal ka sentimentaalne soov käia ära Tütarsaarel, kuhu võis olla maetud tema tollel halvasti läbi viidud laevastiku manöövril hukkunud isa, noor juudi poiss.
Laevastiku muuseumis uurisime pikalt meile üllatavalt usaldusväärselt kätte antud mõningaid käsikirju jms (näiteks „Sverdlovi” hukkumise müüdid ja faktid jne). Sealt aga läksime Leningradi Kroonikastuudiosse, kus saime kokku ühe sealse rezissööriga, kelle nime praegu kiiruga ei suuda leida. Tahtsime uurida filmioperaatorite saatust, kes filmisid „Kirovi” pealt paljutsiteeritud põleva Tallinna panoraami augustis 1941...
No nii – see kaukaasia verd (?) rezissöör oli kohe pärast sõda laevastikus aega teenimas Tallinnas, sealjuures nn erikomandos. Põhiülesandeks oli „maha võtta” purjus Vene mereväelasi, enamasti ohvitsere. Ta hämmastas meid oma täpsete mälestustega, kus miski asub, millise maja katuselt Pikal tänaval pääseb näiteks Laiale tänavale jne. Sealjuures ta polnud Tallinnas käinud vist juba 20 aastat. Ja siis, piisavalt soojaks rääkinuna, meenutas ta ühte seika, millest siinkohal õieti tahangi rääkida. Aastat ei mäleta, kuid see pidi olema ikkagi 40ndate lõpus, usun seda leiduvat ka filmiarhiivis ringvaadetes.
Väga „ülalt” oli tulnud käsk matta pidulikult miinilaeva „Karl Marx” meeskonna jäänused.
(„Karl Marx” pommitati Loksa lahes nelja Saksa lennuki poolt puruks 8. augustil 1941, uppus madalas lahes kell 17.55. Platonov, lk 74.) Vrakile saadetud tuukrid ei leidnud mitte kedagi, suure vaevaga korjati kokku peotäis eeldatavasti inimluude kilde. Ülemused aga käskisid edasi tegutseda, sest „kirstud olid juba tellitud”. Meie vestluskaaslane oli ise see mees, kes kirste (oli neid 50-60?) liivaga täitis ja igasse kirstu püüdis panna vähemasti ühe sõrmeluu killu... Matused oli vägevad, kõik orkestrid, pioneerid ja muidugi kohalikud vanapunased kohale käsutatud. Mäletatavasti kuhugi Pirita poole olevat maetud, paraku ei teadnud ta midagi Maarjamäe memoriaalist (nn impotendi unistusest). Sümbol - muidugi...
Muide – Maarjamäelt oleks veel üks kummaline tähelepanek siinsete juttudega seoses vaja mainida: seal on teadupärast ka Saksa sõdurihauad, vist 2500 nimega, kõrval aga Vene poisse tähistamas vaid väeosade nimetused. Mäletate: nikto ne zabõt, nitšto ne zabõto? Kaasaegsed Vene autorid (Boriss Sokolov, tegin temaga oma järgmise filmi jaoks päris põneva intervjuu) ju naeravad ka ise kurjalt – tänaseni ei tea Venemaal keegi täpselt, palju hukkus sõjas inimesi, üksnes „okolo” 40 miljonit. Ja toovad näitena langenud soomlasi – pluss-miinus paar inimest...
Ja lõpetuseks siinsele pikale veninud targutusele – kas keegi on püüdnud selgitada, kui palju on Eestis tundmatuid-teadmata Vene sõdurite haudu? Minu kadunud sõber ja kolleeg Olav Neuland tegi 1980. aastal dokfilmi „Sinu nimi...” (stsenarist Märt Müür) ühest vabatahtlikust fanaatikust vene vanapapist, nime poolest Kurmušak, kes püüdis oma käe peal selles asjas selgusele jõuda. Ei ole seda lühikest lugu ammu näinud (on muidugi filmiarhiivis olemas) – mälusopis oleks see Kurmušak nagu rääkinud kümnetest tuhandetest tundmatutest Nõukogude soldatitest, kelle vastu Vene šovinismiuimas Putin muidugi vähimatki huvi ei tunne...
Oleme siiski vähe jobud omas soome-ugri külmakõhulisuses, kui rääkida vastupropagandast. Selles mõttes – tubli, Nädaline!
Enn Säde[quote][/quote]
Militaarnetis sai kunagi alljärgnev lugu kirja pandud.
Emapoolse vanaisa vend Roland Birk tuli tagasi venemaalt eesti korpuse staršinaana. Tallinnas määrati ta sõjaväepatrulli vanemaks. Patrullides Vabriku tänava rajoonis juhtus järgmine intsident:
Hooviväravast jooksis välja appikarjuv naisterahvas. Majas olla venelastest röövlid ja vägistajad!! Samas maja ees seisiski regi kobeda koormaga.
Mismoodi asjalood täpselt edasi kulgesid ei mäleta, aga asi kulmineerus sellega, et vene leitnanti vormis tibla haaras nagaani ja põrutas vanaonu suunas mitu lasku. Nii, kui lasud seljatagusesse planku raksatasid, oli Rolandil PPŠ peos ja löristas terve kilukarbi nagaanimehele rindu. Teine tibla, oli ta selle leitnanti tentsik või kes iganes, andis aga vastupanuta alla.
Virutati siis laip samasse röövlite rekke ja kinniseotud seltsimees takkajärgi, ning viidi komandatuuri.
Asi võttis aga leitnanti tuvastamisel sootuks teise pöörde, kui selgus bandiidi isik! Tegu oli Nõukogude Liidu Kuldtähe kavaleriga.
Mahalaskjaks oli aga eestlane ja oligi organitel asi jahvatada.
41 ööpäeva pärast sai vanaonu siiski õiguse ja vabastati.
Väga vabalt võib olla üks Tõnismäele maetutest just seesama Vabriku tänava "vabastaja"!?
tegelikult kuradikesi ehk ei ole vaja toppida siia...
mul endal küll suva aga mõne riigi "propagandaministeeriumil" ilmselt oleks tore eestlasi fašismis süüdistada...
ma isiklikult arvan et sellised lühikesed kuradikestega kommentaarid võiks ära jätta kui midagi asjalikku öelda ei ole. selliseid kahemõttelisi arvamusi tigedate kuraditega ehk poleks praegusel hetkel mõtet üles panna....
