Permisküla lahing, 11.08.1944 ...

[uscha]

Vaatasin, et foorumis ei olegi sellest lahingust omaette teemat. Oli see üsna märkimisväärne lahing, kus kaotati korraga kogu 6. Eesti Piirikaitserügemendi II pataljon - sõdurid / ohvitserid, kas langesid või langesid vangi ja saarelt pääsesid vaid üksikud mehed. Lisan siia mõned mälestused, mis võtsin Marek Nisuma raamatust "Eesti Piirikaitserügemendid ja Politseipataljonid Narva rindel 1944. aastal".

Permisküla saarel asunud 6. PKR II pataljoni ülem oli kapten Robert-Johannes Pärlist, 5. kompanii ülem oli leitnant Vladimir Kukk, 6. kompanii ülem leitnant Richard-Heinrich Avaro, 7. kompanii ülem leitnant Juko-Johannes Karjel ja 8. kompanii ülem leitnant Albert Sume.
Pataljoni staabis teenisid ohvitseridest veel leitnant Mihkel Maran, leitnant Eino Avarmaa, siderühmas leitnant Karl Kartau ja leitnant Enno Rannik.

Georg Iltal: "11. augustil 1944 tungis Punaarmee Permisküla saarele, purustas pärastlõunaks täielikult seal kaitses olnud 6. piirikaitserügemendi II pataljoni ning jõudis Permisküla saare vastas Narva jõe läänekaldale. Õhtul saadeti reservist vasturünnakule 4. piirikaitserügemendi I pataljon ja 292. politseipataljon, kes tõrjusid vastase Narva jõe läänekaldalt tagasi. Suurtükiväe õhuvaatlejad registreerisid järgmisel päeval 60 vangi viimise Permisküla saarelt Narva jõe idakaldale. Saart tagasi vallutada ei õnnestunud, Punaarmee alustas seal positsioonide rajamist, mida Saksa suurtükivägi üritas takistada.".

Jaan Juuriksoo: "Punaarmee alustas saare vallutamist hommikul. Minu mälestuse järgi oli see 12. augustil (tegelikult päev varem, 11. augustil). Kogu saar võeti tugeva tule alla. Sild hävis ning need, kes lahingutegevuses ellu jäid ja püüdsid taanduda, pidid seda tegema jõest üle ujumisega. Kohe lahingu alguses katkes telefoniside saarega. Oli ainult raadioside ja see jäi kestma, kuni lahingu lõpus saare raadiomeeste punker vallutati. Vahepeal pandi raadioside peale isegi segajad. Tuli üle minna varulainepikkusele, nii nagu varem oli kokku lepitud.
Punaarmee rünnaku alguses oleks kohe olnud vaja tugevat raskerelvade vastulööki. Rügemendi patarei üksida seda aga ei suutnud anda. Hädasti oli tarvis Saksa patareide tugevat tuld., kuid seda Saksa diviis ei andnud, kuigi nõudsime. Pole kahtlust, et kui sakslased oleks avanud kohe oma raskekahurväe vastutule, poleks Permisküla saar lanhenud. Aga saksa torud vaikisid.
Saksa ja eesti vägede vahel ei klappinud koostöö seepärast, et taanduvatel fritsudel ei olnud enam tahet aktiivseks vastupanuks. Nad olid juba harjunud taanduma ja mõtlesid aina sellele. Eestlased olid aga südid oma maad kaitsma ja innukad lahingus. Peab märkima, et Saksa kahurvägi oli Vene omast võrratult tugevam. Pealegi olid sakslastel kasutada rakettrelvad, lehmad. Varem kasutati neid ka meie rindelõigus. Ühel ööl lasti neid pooleldi huupi hulganisti jõekaldale, vaenlase poolele. Sellise öise ilutulestiku järel oli Narva jõe tagune maastik meie rindelõigu osas üleni kõrbenud pruun ja sealt ei tulnud mõni aeg püssipaukugi.
Permisküla lahingu ajal tuli rügemendiülem ise sideaparatuuri juurde, et operatiivsemalt lahingutegevust juhtida. Olime kõik nördinud sakslaste osavõtmatuse ja passiivsuse pärast selles lahingus, läks see ju meile maksma ühe pataljoni. Pääsesid vaid mõned üksikud.
Äge lahing kestis lõunani ja sinnamaani oli ka raadioühendus saarega. Õhtupoole oli saarelt veel kuulda üksikuid kuulipildujavalanguid. Viimaseid veel pimeduse saabudeski. Meie siderühma telefonist Toomsaar oli vist küll viimane, kes õhtuvidevikus ujus üle jõe. Ta oli oma püssi maha jätnud ja Vene kone kaasa haaranud. Lahingu ajal teatasid radistid, et pataljoniülem Pärlist hukkus. Samuti teatati, kompaniiülema leitnant Sume ja ta sanitarist venna surmasaamisest. Viimane oli läinud oma haavatud venda siduma ja hukkus ka ise. Pataljoni adjutnant leitnant Maran langes vangi.
Saarel oli ka neli Saksa sideluure meest, kes oma aparatuuriga Vene sõjaväelaste kõnesid pealt kuulasid. Enne kui nad saarele läksid, tulid nad minu juurest läbi. Kõneluse käigus selgus, et taandumisel on see seitsmes koht, kus neil tuleb luurele asuda. Murelikud mehed arvasid, et see jääb neil viimaseks. Nii see ka juhtus.
Järgmisel päeval pärast Permisküla lahingut tuli sakslaste korraldusel organiseerida kaks rünnakrühma saarele, et sealt keelt tuua. Ühe grupi ülemaks määrati leitnant Kukk ja tema meeskonnas olid eestlased, teine grupp oli moodustatud sakslastest ühe saksa leitnandiga eesotsas. Pärast tugevat suurtükitule ettevalmistust sõitsid mõlemad grupid korraga paatidega välja. Tugev tuli hoiti kogu aeg saarel peal. Sakslastel õnnestus üks punaarmeelane vangi võtta.
Leitnant Kukel see ei õnnestunud, kuna ta sai teel saarele raskelt haavata ja paatkond pöördus tagasi. Nagu hiljem kuulsime, saadeti ta lennukiga Saksamaale operatsioonile ja ravile.

[uscha]

Parema ettekujutuse saamiseks ka paar kaarti ...

[ivalO]

See pataljoni kaotuse jutt on kõvasti üle paisutatud!

Venelaste andmetel hajutati ja hävitati osaliselt kuni kompanii jagu vastase sõdureid.
Võeti ka vange, paraku arvu ei täpsustata.

11. augustil tulistasid venelased saart suurtükkidest. Tulelöök kestis ühe tunni.
Kell 12.40 alustasid vene üksused saare hõivamist ja kell 13.00 oli saar vallutatud.


Kunagi ebays müüdud foto, mis väidetavalt võetud Permisküla saarel.
Pildil arvatavalt sakslasest eesliini tulejuht.

Saksa kaart juulist 1944.

ja vene poole kaart augustist

[desert eagle]

Saarel oli 2. pataljonist 5,8 ja 6. kompanii.Seitsmes kompanii oli Permisküla juures Narva jõe kaldal. Kuigi 7. kompanii ülem Juko Karjel ise viibis 11.Augusti hommikul saarel,staabis nõupidamisel.Olen osalenud kolmel ekspeditsioonil Permisküla saarele.Oleme tuvastanud pataljoni staabi koha ja pioneeride poolt tehtud puust silla koha.Lisaks ära toonud saarelt 6 mehe säilmed kellest üks on kuulunud sinna side luure neljast mehest kuulunud gruppi.Karjeli tütar on veel elus ja elab Rootsis.Lisan ärakirja Karjeli lesele toodud kirjast mille on kirjutanud lahingust osavõtnud inimene kes küll kahjuks tundmatuks jääb.

[uscha]

... ja vene poole kaart augustist

See Punaarmee kaart on eriti eeskujulik!

Olen osalenud kolmel ekspeditsioonil Permisküla saarele. Oleme tuvastanud pataljoni staabi koha ja pioneeride poolt tehtud puust silla koha. Lisaks ära toonud saarelt 6 mehe säilmed kellest üks on kuulunud sinna side luure neljast mehest kuulunud gruppi.

Permisküla saar on selline koht, kuhu võiks foorumlastega tulevikus väljasõidu teha. Kuna saarel asustust ei ole siis keegi mingit ülevedu regulaarselt ei korralda?

[lauri]

Kell 12.40 alustasid vene üksused saare hõivamist ja kell 13.00 oli saar vallutatud.

Et siis 20 minutiga vallutati terve saar?!

[Vares]

Üsna tõenäoline, et üsna kiiresti oli saar tõesti vallutatud. Võrreldes tundmatu autori kirja Karjeli lesele nagu ka venelaste väiteid, siis mingist pikemast organiseeritud vastupanust (vastupidiselt Itali ja Juuriksoo väidetule) ei saa juttugi olla. Mistõttu uskusidki venelased saarel olevat vaid hajutatud kompaniid ja mitte pea pataljoni jagu sõdureid.

Sakslaste vastutulelöök jäi aga tulemata, kuna mõisteti selle perspektiivitust. Mitte tahtamtuse taha ei jäänud kattetulelöögi mitte andmine vaid ratsionaalsuse taha. Kui selgus vastaste kavatsuse ulatus (edasist läbimurde laiendamist siiapoole kaldale ei olnud näha) nagu ka see, et saar oli juba sisuliselt kaotatud, ega siis ei hakatud eriti tõmblema ka. Kehtis mitte ainult selle saare või eestlastest üksuste abistamise kontekstis. Igalpool oli sellist käitumist võimalik täheldada.

Tundub, et kaitse kukkuski kokku asjaolude halval kokkusattumisel. Rünnaku alates tundus kindlasti meestele, et juhtivkoosseis on neid hüljanud ja järgnes täiesti mõistetav inimlik tegevus - minekut siit! Puudus ka käsuliin, et "sina või sina jääd taganemist katma" ning erinevalt filminduses levinud iseneenesest mõistetavast eneseohverdustest ei toimu asjad pärsielus päris nii. Oluliseks lüliks lahingutegevuses oli sissejuurdunud käskudel allumine, mis kohati on nii instinktiivne, et sa ei hakka mõtlema, et kas sinu hetkel teostatav tegevus on eneseohverdus või mitte ja kuidas see sinule lõppeb.

Kehtib samuti mitte ainult eestlaste vaid ka teiste saksa üksuste kontekstis erinevates kohtades.

[uscha]

6. Piirikaitserügemendi staabikomando sidemees T.R. "II pataljon paigutati siis saare idakaldale, mille vastaskaldal asusid vaenlase väed. Elasime punkrites, mis olid valmistatud eelmiste saare kaitsjate poolt. Pataljoni staabipunker asus umbes saare keskel ja komandomeeskonna oma, mis olid kaevikuga ühendatud sellest lääne pool. Saarel kasvas kiduravõitu mets. Ühendusepidamine maismaaga oli üle puusilla või õigemini purde. Ka oli seal trossi abil veetav parv või praam. Tegevust polnud palju, vahetevahel vastastikku tulevahetamist üle vee ja sõnasõda vastaslaagri valjuhääldajatega.
Ühel hommikul hakkasid ka meie vastaskaldalt kahurid tulistama. Esialgu üksikud lasud, nagu oli sealt ka varem tulnud. Olin parajasti staabipunkris, kuid kuna mulle ülesannet ei leitud, läksin tagasi meeskonnapunkrisse. Vahepeal oli tulistamine tihenenud ja punkrisse jõudes leidsin, et oli kaevatud ühenduskraav punkrist kaevikusse, mida seal varem polnud. See nagu ennustas, et midagi suuremat on tulemas. Tulistamine kujunes juba marutuleks. Sellele lisandusid peagi lennurünnakud.
Ootasin pisut aega punkris. Kui aga kuulipildujate tuli lähenema hakkas, otsustasin enne lahkuda, kui tibla granaadi punkriuksest sisse virutab.
Punkrist väljudes leidsin, et metsast on järele jäänud ainult rägastik. Kavatsesin minna staapi, mille suunast aga liikus jooksusammul jõe poole mees, kelles arvasin ära tundvat pataljoni adjutandi. Oli ilmselt selge, et tuli pääseda üle jõe asuvasse pataljoni toetuspunkti, kus asus ka varukompanii.
Jõe äärde jõudes selgus, et sild on mitmest kohast purustatud. Samuti oli praamitross katkenud ja praam põhja vajunud. Silla rususid kaudu püüdis keegi jõge ületada, aga langes lasust tabatuna vette. Kas oli see adjutant, ei tea? Samas jooksis komando kokk, õige väike süsta õlal, piki kallast. Ei näinud, kas ta sellega üle vee ka sai. Sada meetrit eemal allavett ujus keegi vastaskalda poole. Jõudes jõe keskele, kerkisid tema läheduses veepritsmed – teda tulistati, kuid ei tabatud. Kõike seda nägi silla otsa juures seisev sõdur, kes ütles, et teda on sinna valvepostile määratud. Nigela ujujana pidin ma jõe ületamiseks mingi abinõu leidma, milleks osutus üks puunott. Selle abil üle jõe ujudes sattusin vastaskaldal kohale, kus algas kaevik. Seda mööda liikusin tahapoole. Kaeviku lõpus kohtasin meest, keda enne nägin üle jõe ujumas. See oli meie komando ülem, täiesti alasti.
Kuna tulistamine jätkus, hakkasime üle laiuva rohulagendiku metsa suunas roomama, et jõuda toetuspunkti. Olles niimoodi mõni aeg liikunud, sain kolmest mürsukillust tabamuse, mille tagajärjel liikumine oli väga vaevaline. Jõudsin siiski metsa, kus liikusin toe najal toetuspunkti poole, kust mind märgati. Sealt saadeti vastu üks mehemürakas, kes viskas mu endale õlale ja kandis sidumispunkti. Algas teekond haiglasse Saksamaal.

[freiwilliger]

Langenute ja teadmata kadunutena on selles lahingus mulle siiani arusaamatuid olukordi:
- Näiteks annab venelaste lahingu raport langenute arvuks 300 ja vangistatud 65.
http://militaar.net/phpBB2/viewtopic.ph ... sk%C3%BCla
Samas olen näinud 6.prk II pataljoni 6.komp.nimekirja, mis sai venelastele sõjasaagiks ja nende kombe kohaselt on kõik nimekirja 156 liiget märgitud "vangi langenuteks", mis on sulaselge jama kuna nii mõnegi võitleja puhul on seal nimekirjas märge, et on jooksus või vooris või haiglas.
Prunsvelt annab langenuteks 9, teadmata kadunuteks 143.
Desert ei ole ka palju langenuid leidnud?

[uscha]

Samas olen näinud 6.prk II pataljoni 6.komp.nimekirja, mis sai venelastele sõjasaagiks ja nende kombe kohaselt on kõik nimekirja 156 liiget märgitud "vangi langenuteks", mis on sulaselge jama kuna nii mõnegi võitleja puhul on seal nimekirjas märge, et on jooksus või vooris või haiglas.

Eesti Rahvusarhiivis on Punaarmee poolt saarelt sõjasaagiks saadud 5. ja 6. kompanii nimekirjad. Mõlema kompanii kohta on võitlejate nimekirjad koos aukraadi, täpse teenistuskoha (rühm / jagu) ja sünnidaatumiga. Lisaks on nende nimekirjade juures ka 7. kompanii võitlejate nimekiri, mis on ilmselt koostatud vangilangenud sõduritelt saadud andmetele tuginedes. On kirjutatud, et kompaniis on ca. 165 meest ja nimeliselt (ilma aukraadide ja sünnidaatumiteta) on üles loetletud 50 nime.

Postitan need nimekirjad varsti ka siia teemasse.

[uscha]

Pataljoniülem kapten Robert-Johannes Pärlist (lisatud ennesõjaaegsel ülesvõttel veel leitnant).

[desert eagle]

... ja vene poole kaart augustist

See Punaarmee kaart on eriti eeskujulik!

Olen osalenud kolmel ekspeditsioonil Permisküla saarele. Oleme tuvastanud pataljoni staabi koha ja pioneeride poolt tehtud puust silla koha. Lisaks ära toonud saarelt 6 mehe säilmed kellest üks on kuulunud sinna side luure neljast mehest kuulunud gruppi.

Permisküla saar on selline koht, kuhu võiks foorumlastega tulevikus väljasõidu teha. Kuna saarel asustust ei ole siis keegi mingit ülevedu regulaarselt ei korralda?

Kuna saar asub piiritsoonis siis tuleb sinna minekuks esmalt luba taodelda.Paat peab kandma registrinumbrit ja olema registreeritud.Enne saarele minekut ja sealt lahkumist tuleb teavitada piirivalvet.Saarel võib viibida kuni päikeseloojanguni.Ööbimine saarel ei ole lubatud.

[desert eagle]

Tahan veel omalt poolt ümber lükata selle väite et Pataljoni staabipunker sai tabamuse ja mattis juhtkonna enda alla.Estiteks on see staabi koht koosnenud mitmest suurest punkrist mis on omavahel jooksukraavidega ühendatud.Punkrid on peale sõda lahti võetud ja palk minema veetud.Välja arvatud üks kõige suurem punkritest mis on kokku kukkunud.Kaevasime selle pundiga lahti lootuses leida sealt alt oma viimasele positsioonile jäänud meeste säilmeid.Punker oli täitsa tühi isegi olmeprügi ei leidnud.Üldiselt ongi peamine lahingutegevus toimunud ümber selle punkrilinnaku kus asus staap.Mul selline küsimus et kas keegi on kuulnud mõnda lugu nendest kes saarelt sõjavangi viidi?Kas õnnestus kellegil neist hiljem veel kodumaale tagasi tulla?Raamatus Eesti idapataljonid idarindel räägib Karl Soomägi Leningradi haiglates viibinud meestest kes Permisküla saarelt haavatutena vangi langesid.Ja peale paranemist Novembris 1944 Volossovo sõjavangilaagrisse toodi.

[uscha]

Kas õnnestus kellegil neist hiljem veel kodumaale tagasi tulla?

Paari tunni eest võtsin prooviks 5. kompanii nimekirjast kaks ettejuhtuvat nime, et näha kas tuleb geni kaudu midagi välja.

Elmar Sillamaa on geni andmetel surnud 1991. aastal ja maetud Türile, Edgar Viiding on surnud 1984. aastal. Selle järgi võiks otsustada, et neid ikka tuli omajagu kodumaale tagasi.

[nrw44]

Siin on veel pildi- ja muud materjali:
http://militaar.net/phpBB2/viewtopic.ph ... a&start=15