Kõik teavad seda lugu nendest tublidest meestest, kes Raua tn. koolis riigikukutajatele vastupanu osutasid. Hiljuti ilmunud raamatus "Olla väärikas juht, kui isamaa vajab" (Eesti reservohvitserkond 1900–2007, koostanud Merike Jürjo ja Mati Õun) on ära toodud aga huvitav teooria õppustel olnud reservohvitseridest. Toon siinkohal ära väljavõtte raamatust ja mõned minu kogus olevad pildid tollest ajast, kui mehed Raua tn. koolis olid.

Lk.170: Ainukene relvastatud vastuhakk nn. rahvarevolutsioonile leidis aset 21. juuni hilisõhtul Tallinnas Raua tänava koolimajas, kus tulevahetusse sattusid Sidepataljoni sõdurid ja neilt relvade loovutamist nõudnud isehakanud korravalvurid (tegutsesid Punaarmee soomusautode kaitse all).
27. juunil saatis Sidepataljoni ülem Sõjavägede Staabi IV osakonnale kirja, et „21.-22- juuni öösel tekkinud segaduse tõttu on Sidepataljoni staabist Raua 32 kaduma läinud reservohvitseride sõjaväeteenistuse tunnistused, kokku 29 tunnistust“. Samas kirjas antakse, et nimetatud reservohvitserid viibisid Sidepataljonis tegelikus sõjaväeteenistuses õppustel ajavahemikus 3.-23. juuni 1940. Sidepataljoni ülem esitas palve, et neile reservohvitseridele antaks välja uued sõjaväetunnistused.
„Sidepataljoni relvadega vastuhakkamine oli mehine tegu ja väärib täit tunnustust. Pataljoni meeskond alustas võitlust punase kallaletungi vastu spontaanselt. Selleks ei olnud tarvis mingit käsku ega korraldust. Iga mees tundis oma ülesannet ja täitis sõduri kohustust. Sidepataljonile kuulub see au, et pataljoni mehed punaste poolt võimu ülevõtmise ajal 21. juunil 1940 ainsa Eesti Vabariigi väeosana astus relvadega vastu punastele orjastajatele ja Eesti iseseisvuse likvideerijatele – N. Liidu okupatsioonivägedele. See oli Eesti protest N. Liidu ülemvõimu, vägivalla ja tooruse vastu,“ tunnustas Sõjavägede Staabi I osakonna kolonelleitnant Alfred Luts.
Vägisi kipub pähe küsimus, miks Sidepataljon ainukese relvastatud jõuna riigikukutajatele vastu hakkas. Siit ja sealt on kaasaegsetelt pudenenud vihjeid, et relvastatud vastuhakuks valmisolijaid oli Eestis neil päevil enamgi, nii sõjaväes kui ka Kaitseliidus, kus sugugi käsu peale kõiki relvi ära ei antud. Ainult et distsiplineeritud sõjaväelastena ootasid kõik käsku, mida selleks volitatud juhtidelt ei tulnud. Kas Sidepataljoni vastuhakk tulenes tõesti ainult isehakanud riigikukutajate ülbusest? Tahaks siiski uskuda, et kordusõppustel viibinud reservohvitserid olid just need, kes hakkasid ise vastu ning täitsid kujunenud situatsioonis „Riigikaitse sõjaaegse korralduse seaduse“ § 1 mõtet, mille kohaselt „riigikaitseks alustatud võitlust relvastatud jõududega ei ole õigustatud lõpetama keegi, kui ei ole säilitatud riigi iseseisvus ja sõltumatus ning riigi maa-ala lahutamatu tervik“.

Estoloog pani kunagi üles ka artikli ajakirjast Vikerlane (nr: 10, 1949, lk 12-13. Ajakiri ilmus Stokholmis Vello Pekomäe toimetusel) http://i42.photobucket.com/albums/e308/ ... /side1.jpg
http://i42.photobucket.com/albums/e308/ ... /side2.jpg

Üks punapättide ninamehi olnud Berliini olüpiamängude hõbemedalimees, Euroopa esivõistluste hõbe (1937) ja 1933-1938 poksimeister Nikolai Stepulov.
21. juuni võitluses langes Sidepataljoni nooremseersant A. Männikus.

Nooremseersant Männikuse eesnimi oli Aleksei.
Veel langesid Sidepataljonist reamees Pull, kes püüdis sissetungijaid kinni pidada, ja reamees Johannes Mandre. Haavatuid oli veel.
Stepulovi rühmast langes 13 meest ja paljud said haavata.
Lähedal oleva 10. Jalaväepataljoni mehed olid ohvitseridelt luba palunud Sidepataljonile appi minna, kuid seda ei antud.

Raua tänava lahingus kaitsti Eesti riigi au.
Alo Lõhmus, Postimees. http://www.postimees.ee/?id=78358



Pärast lahingut Raua tänavas arvati Endel Kirs peagi Punaarmee koosseisu, kuid hüppas sealt sõja puhkedes ära. Järgnes metsavennaelu, siis Saksa vägede aitamine, siis politseinikutöö, siis politseipataljonis teenimine ja rindele saatmine, siis taas metsavennaelu. Viimaks tuli mees metsast välja ja asus tööle, nagu poleks midagi juhtunud.

Ja sellised julged mehed veel elus ka,paljud kindlasti pole kuulnudki.
Kas vastuhakus langenud meestele on organiseeritud ka mingi mälestustahvel või midagi sarnast?

Eesti au päästmiseks oli seda vastuhakku ikka liiga vähe. Riigi au eest saab väljas olla riik tervikuna koos oma juhtorganitega. Paraku Päts tegi kõik, mida venelased soovisid. Laidoner samuti.

Tublid mehed olid, kuid riigi au päästmisest ei saa juttugi olla.

aivar74 kirjutas:Kas vastuhakus langenud meestele on organiseeritud ka mingi mälestustahvel või midagi sarnast?

21. Kooli juures on mälestuskivi ja igal lahingu aastapäeval pannakse sinna pärg kooli ning Staabi- ja sidepataljoni esindajate poolt.

Hanno Ojalo Akadeemilisest Sõjaajaloo Seltsist on koostamas raamatut Sidepataljonist. Põhirõhk on 21.juuni väikesel, kuid paljutähenduslikul lahingul. Muuhulgas käsitletakse väeosa ajalugu, Punaarmee sissetulekut, kolimist Raua tänavale, 21.juuni sündmusi Tallinnas jne. Tuleb palju uut fotomaterjali, mälestusi jne.
Ise olen oma väikese panuse sinna raamatusse juba teinud.
Niisiis mul on palve, et kui kellegil on huvitavat materjali 21.juuni lahingu kohta, siis palun võtta minuga või Ojaloga ühendust, et raamat saaks võimalikult hea
Eriti oleks vaja fotosid/infot kahe langenud sõjaväelase kohta – allohvitser Aleksei Männikus ja reamees Johannes Mandre. Mehed on ilmselt hetkel kasutada olevatel fotodel, kuid neid pole suudetud identifitseerida.

Tänud juba ette

hmm kas see on siis mingi uus raamat? muidu sidepatil on olemas raamat kus on ka palju ajalugu.
ja samas huvitab mind info ühe staabi märgi kohta. Üks aasta ma nägin seda pilti isegi siin kuskil aga enam pole. S kujuline märk. Nii et kui keegi teab selle märgi kohta infot või ajalugu siis paluks mulle PS-i. Kuna plaanis see taaselustada.

nokrt kirjutas:hmm kas see on siis mingi uus raamat? muidu sidepatil on olemas raamat kus on ka palju ajalugu.
ja samas huvitab mind info ühe staabi märgi kohta. Üks aasta ma nägin seda pilti isegi siin kuskil aga enam pole. S kujuline märk. Nii et kui keegi teab selle märgi kohta infot või ajalugu siis paluks mulle PS-i. Kuna plaanis see taaselustada.

Uus raamat jah.
S-kujuline märk on ilmselt kas paguni või kraemärk. Oleneb kui suur S-täht on. Kui on suurem, siis on mõne üksuse staabi/komando pagunimärk 24-26 aastatest või kui on väiksem, siis on Sidepataljoni kraemärk aastatest 1926-36.

LoCo kirjutas:Hanno Ojalo Akadeemilisest Sõjaajaloo Seltsist on koostamas raamatut Sidepataljonist. Põhirõhk on 21.juuni väikesel, kuid paljutähenduslikul lahingul. Muuhulgas käsitletakse väeosa ajalugu, Punaarmee sissetulekut, kolimist Raua tänavale, 21.juuni sündmusi Tallinnas jne. Tuleb palju uut fotomaterjali, mälestusi jne.

http://rahvaraamat.delfi.ee/raamatud/ra ... ing/321290

LoCo kirjutas:Lk.170: Ainukene relvastatud vastuhakk nn. rahvarevolutsioonile leidis aset 21. juuni hilisõhtul Tallinnas Raua tänava koolimajas, kus tulevahetusse sattusid Sidepataljoni sõdurid ja neilt relvade loovutamist nõudnud isehakanud korravalvurid (tegutsesid Punaarmee soomusautode kaitse all).
27. juunil saatis Sidepataljoni ülem Sõjavägede Staabi IV osakonnale kirja, et „21.-22- juuni öösel tekkinud segaduse tõttu on Sidepataljoni staabist Raua 32 kaduma läinud reservohvitseride sõjaväeteenistuse tunnistused, kokku 29 tunnistust“. Samas kirjas antakse, et nimetatud reservohvitserid viibisid Sidepataljonis tegelikus sõjaväeteenistuses õppustel ajavahemikus 3.-23. juuni 1940. Sidepataljoni ülem esitas palve, et neile reservohvitseridele antaks välja uued sõjaväetunnistused.
„Sidepataljoni relvadega vastuhakkamine oli mehine tegu ja väärib täit tunnustust. Pataljoni meeskond alustas võitlust punase kallaletungi vastu spontaanselt. Selleks ei olnud tarvis mingit käsku ega korraldust. Iga mees tundis oma ülesannet ja täitis sõduri kohustust. Sidepataljonile kuulub see au, et pataljoni mehed punaste poolt võimu ülevõtmise ajal 21. juunil 1940 ainsa Eesti Vabariigi väeosana astus relvadega vastu punastele orjastajatele ja Eesti iseseisvuse likvideerijatele – N. Liidu okupatsioonivägedele. See oli Eesti protest N. Liidu ülemvõimu, vägivalla ja tooruse vastu,“ tunnustas Sõjavägede Staabi I osakonna kolonelleitnant Alfred Luts.
Vägisi kipub pähe küsimus, miks Sidepataljon ainukese relvastatud jõuna riigikukutajatele vastu hakkas. Siit ja sealt on kaasaegsetelt pudenenud vihjeid, et relvastatud vastuhakuks valmisolijaid oli Eestis neil päevil enamgi, nii sõjaväes kui ka Kaitseliidus, kus sugugi käsu peale kõiki relvi ära ei antud. Ainult et distsiplineeritud sõjaväelastena ootasid kõik käsku, mida selleks volitatud juhtidelt ei tulnud. Kas Sidepataljoni vastuhakk tulenes tõesti ainult isehakanud riigikukutajate ülbusest? Tahaks siiski uskuda, et kordusõppustel viibinud reservohvitserid olid just need, kes hakkasid ise vastu ning täitsid kujunenud situatsioonis „Riigikaitse sõjaaegse korralduse seaduse“ § 1 mõtet, mille kohaselt „riigikaitseks alustatud võitlust relvastatud jõududega ei ole õigustatud lõpetama keegi, kui ei ole säilitatud riigi iseseisvus ja sõltumatus ning riigi maa-ala lahutamatu tervik“.

Sai ostetud üks foto, kus poseerivad 1940.a. suvel kordusõppustel viibinud Sidepataljoni reservohvitserid. Võibolla olid nemad need mehed, kes võisid täita eelmainitud riigikaitse sõjaaegse korralduse seaduse § 1 mõtet?

Raua tänava lahingus langenud sidepataljoni autojuhi nooremseersant Aleksei Männikuse hauakivi avamine Pärnu linna Vanal kalmistul: http://pildid.mil.ee/index.php?/category/57922

Raua tänava lahingu veteran saab teenetemärgi: http://www.postimees.ee/4008935/raua-ta ... utm_source

Suri Raua tänava lahingust osa võtnud reamees Eduard Meemann: https://www.postimees.ee/6135255/suri-r ... ce=mail.ee