Õnnestus saada mõned postkaardid,mis Prantsusmaalt saadetud.Ühel ka huvitav tempel

See küll viimasest suurest sõjast, aga ikkagi.
Minu kunagine töökaaslane Võru Autobaas Nr 3-s Tulev Ferdinand (remontis karburaatoreid) lõpetas oma viimase suure sõja Prantsusmaal. Saksa sõjavangilaagrist vabastatuna.
Vangi andis end Porhovi all 1941. aastal eesti Territoriaalkorpusest ja kogemata kombel sattus teistest eestlastest eraldi ning vabastatute hulka tookord ei sattunud. Kogu sõja aja töötas Ruhri piirkonna kaevandustes. Vangielu karmuse üle ei kurtnud. Sakslastel olla jaotus olnud järgmine - balti ruumist pärit sõjavangid olid juhtivatel kohtadel ja masinate taga, ukrainlased-valgevenelased olid väikeste kühvlitega vagonettide juures ja viskasid sinna tagasi mahapudenenud maaki, aga vaat, venelased - need tegid maa all rasket füüsilist tööd. Balti vangide ja ukrainlaste-valgevenelaste elu polnud laita. Ekskurssioonid Prantsusmaale-Saksamaale, kultuurilised meelelahutused, venelastest hoopis erinev toidunorm. Vangilaagrite laialilaskmisel liitlaste poolt tuli jalgsi läbi Euroopa Eestisse tagasi ja jõudis kohale juba nii piisavalt hilja, et keegi ei hakanud teda isegi mitte Siberisse saatma. Juhus. Keegi ei kaevanud kah. Isegi vastupidi - partei pidas isegi Isamaasõja veteraniks. Ega ta ise kah hakanud juhtkonna eksiarvamust kummutama ja alles 70-ndatel moka otsast poetas, et - olen, jah, veteran, aga nagu natuke teise poole peal. Ega midagi muutunudki, sest Siberisse toona juba enam ei saadetud, aga noh, auavaldusi juhtkonna poolet kah enam ei olnud, kuid see polnud kah midagi sellist, millest puudust tunda. Töökaaslased teadsid seda aga kõik ja asi tegi kõigile nalja.
Selline lugu siis. (Tegelikult see vangiandmise lugu oli tal omaette huvitav, aga pole n.ö. selle tunni teema.)
Nii, et - oli neid eestlasi seal Prantsusmaal ka viimase suure sõja ajal.