Rein Olm, mõni kuu enne mobiliseerimist.
Abja muuseumis leidsin kaunis räbala käsikirja, tippisin selle ümbe arvutisse ja sain ka autoriga aasta suhelda(üsna tõrges papi, oleks vaid aimanud et talle nii vähe on jäänud elada). Kui stiil ja teema huvi pakub, jätkan avaldamisega. Muuseas "Maaleht" ei riskinud avaldada siis kui autor veel elas... Imestama paneb, kui hästi lihtsõdureidki saksa sõjaväes toideti-hoiti ja samas rindeolukorrast teadmatuses oldi.
Tagasihoidlik soov:mu vanaonu Ollimar Uusberg langes Auvere all. Kui kellegi materjalidest jookseb tema nimi läbi, oleksin kõigest väga huvitatud. Toon nimed esile- võibolla on kellegil midagi nende edasse elukäigu kohta teada. Alles Laari ajal said Aadu poolel võidelnud inimesteks, kellest võis avalikult rääkida. 60 aastat aeg edasi läinud, Ollimari kaasvõitlejaid enam pole. Arhiividega pole veel suhelnud. JM
Koolipingist Sõtta I Noore Sõduri Päevik 1943 – 1944
Rein Olm (26 aprill 1925 – 20.dets.2007)
Koolipingist Sõtta I Noore Sõduri Päevik 1943 – 1944
Selgituseks: järgnevate lehekülgede paremaks mõistmiseks vajab nende saamislugu väikest selgitust. 25 oktoobril 1943 aastal kuulutati Eestis välja kõigi 1925 aastal sündinud noormeeste totaalne mobilisatsioon Saksa sõjaväkke. Erandeid ei tehtud. Õppisin tol ajal Pärnu I Gümnaasiumi abituuriumis ja meie 21 poisist mobiliseeriti vähemalt 14, teised olid kas nooremad või vanemad. Asjaga oli ilmselt väga kiire, sest juba 3. novembril alustasime teekonda Lõuna-Poolasse, Heidelaagrisse. Pika sõidu ajal hakkasin tühja aja täitmiseks päevikut pidama. Jätkasin seda ka edaspidi. Nii kogunes mitme vihiku jagu ülestähendusi igapäevase sõdurielu kohta, nii nagu 18 aastane nooruk oskas seda näha ja hinnata. 1944 a. sügisel, pärast sõjast kojujõudmist, peitsin päevikud, kirjad ja muud paberid kokkupakituna pööningule sarika ja katuse vahele. 25 märtsil 1949 küüditati isa, ema ja noorem vend Siberisse, kodu rüüstati ja sinna asusid elama võõrad inimesed.
1989 a. suvel õnnestus mul 40 –aastase vaheaja järel esmakordselt pääseda oma kodu pööningule, abilistena kaasas tütrepojad Margus ja Ormes. Peidupaigas pakki enam ei olnud. Pööningutoas kappe läbi sorides leidsime vanade raamatute, ajakirjade, õpikute ja koolivihikute hulgas ka kolm päevikuvihikut. Rohkem peidetud pakis olnud pabereist ei leidnud. Heameel oli neistki. Kuna päevikud olid kirjutatud keemilise pliiatsiga. ruudulistesse vihikutesse ja aastakümnete jooksul tublisti tuhmunud, siis kirjutasin need lugemise hõlbustamiseks masinal ümber. Päevik lõpeb 16.maiga 1944.a. Mulle on soovitatud panna meenutustena kirja, kuidas kulges edasine teenistus Saksa väes.
Nii sündiski käesolev kaust, mis koosneb kahest osast:
” Noore Sõduri Päevik (1943,1944a.)” .
” Vana Mehe Meenutusi (1992a.)”. Viimased on kirjutatud 48 aastat hiljem ja niivõrd, kuivõrd tolleaegsed sündmused veel meeles on. Palju on ununenud, palju tublisti tuhmunud, kuid on ka seiku ja juhtumusi, mis veel üsna hästi silme ees seisavad. Neid ma püüdsingi meenutustes võimalikult tõeselt kirja panna.
Abjas, jõulukuul 1992 Rein Olm
I Noore Sõduri Päevik, 1943 aasta. Sõit laagrisse
3.november, kolmapäev 1943 aasta.
Tol sügishommikul kogunes kaunike hulk noormehi Pärnu linnast ja maakonnast Pärnu Omakaitse staapi, kus asus kaitseteenistuskohuslike noorte vastuvõtukomisjon. Komisjon läbitud, koguneti Pärnu linnavõimlasse, kus anti lõunat ja pärast seda siirduti linna, et veel õiendada viimast hädavajalikku. Kella 9 ajal toimus võimlasaalis midagi aktusetaolist, kus linnapea Ernesaks ja omakaitse ülem major Lilleleht esinesid lühikeste sõnavõttudega.
Pärast seda kinnitasid naisomakaitselased igale lahkujale rinda lillekimbukese. Marss jaama oma raskete pakkidega toimus suure rahvahulga saatel. Jaama jõudsime aegsasti, rongi minekuni jäi üle tunni. Jaama perroonil voogas tohutu rahvahulk edasi-tagasi, otsides lahkujate hulgast omakseid ja sõpru. Lahkumine kujunes tõesti südamlikuks ja mõneti liigutavakski. Kõigi saatjate mõtted ja sõnad koondusid ühiseks suureks sooviks: Tulge jälle tagasi!
Rong lahkus jaamast kell 23 20 võimsate isamaaliste laulude saatel. Öine loksumine kitsarööpmelise ”härjakupees” tüütas lõpmatuseni, kestes kogu öö. Ahi oli küll sees, kuid küttematerjali puudusel pidime siiski vahetevahel lõdisema. Tallinna jõudsime järgmisel hommikul kell 9.30.
4.november, neljapäev 1943
Kui järgmisel hommikul kell pool kümme Tallinna Sadama jaama jõudsime, oli seal ootamas 2 veoautot, mis pidid meie pakid Toompeale Kohtu tänavale viima. Ise läksime jalgsi järgi. Seal löödi meid suurde saali, kust ei lubatud enam lahkuda. Isegi kloseti tarvitamisel pidi seisma sabas. Seal viibisime kuni kella 14.30-ni, mil meid viidi Kloostri tänavale ühte aeda, kus anti kätte viie päeva marsitoit. Oma pakid olid isegi rasked, lisaks neile nüüd veel uus toidukraam. Andis aga kanda! Pealegi veel Kopli jaama, kuhu oli umbes kolm kilomeetrit. Koplis oli veel igavest segadust, sest isegi saatjad ei teadnud õieti vagunite asukohta. Viimaks siiski leidsime need kätte ja vallutasime suure sõjakisa saatel. Umbes õhtu kella kümneks olime end vagunis sisse seadnud ja paljud juba magasid kui rong üheteistkümne paiku jaamast väljus. Ülemistel seisime jälle tükk aega. Kui kaua just, seda ei tea, sest olin ka magama jäänud.
5.november, reede
Hommikul koites oli rong juba Tallinnast kaugel. Väiksemates jaamades peaaegu üldse ei peatunud. Esimene pikem peatus oli Aegviidus. Sealt läks sõit edasi Tapa suunas. Tapa jaama jõudsime umbes kell 11. Edasisõit pidi toimuma paari tunni pärast. Ent sellest paarist tunnist kujunes välja 24 tundi. Jaama Verpflegungstelle`st (toitlustuspunkt) anti ka sooja kohvi ja suppi. Nii et elul ei olnud veel viga. Poisid rüüstasid kaubavaguneid, korjates neist kõike, mis kõlbas põletamiseks. Öö magasime soojas vagunis nagu härjapojad. Kord köeti ahi isegi nii kuumaks, et pidi särgiväele võtma.
6.november, laupäev
Hommikul algas jälle hiigla sagimine. Käidi pesemas ja sooja toitu otsimas. Kell 10 väljus rong Tartu suunas, arendas head kiirust. Igas jaamas ei peatutudki. Jaamades rongipeatuste ajal oli suur jooksmine - kirjade posti viimine ja vee vagunisse kaasavõtmine. Tänu heale kiirusele hakkasid peagi paistma Tartu tornid. Jaama jõudsime kell 12. Peatust lubati anda umbes paar tundi. Seepärast läks osa poisse linna tuttavate ja sõprade poole. Ülejäänuil oli samuti palju tegemist. Jällegi jaama Verpfleg`s, põhku ning kivisütt muretsemas ja mujal. Umbes kell 15 väljus rong Tartust, sõitsime läbi kaunis ühetoonilise maastiku Valga poole. Esimene peatus oli Elvas. Varsti hakkas hämarduma ja enam midagi välja ei näinud, istusime vaguninurgas ja jutustasime anektoode.
Valka jõudsime kella 19 ajal. Oodates rongide korraldamist, kolasime paar tundi jaamas ja selle lähemas ümbruses ringi. Vesteldi veel viimast Valga tütarlastega. Enne kella 21 algas sõit. Kaks Saksa sõjaväelast oma kompsude ja pakkidega mahutati ka meie vagunisse. Oli veidi vaheldust. Kell 21.00 ületati Eesti-Läti piir võimsa Eesti hümni saatel. Peale hümni lükati vaguniuks kinni ja heideti magama. Sõit kestis kogu öö peaaegu vahetpidamata, ainult mõni paariminutine jaamapeatus. See oli esimene öö Läti pinnal.
7.november, pühapäev
Hommik saabus Läti pinnal juba lumesajuga. Pikem peatus oli Wangaschi jaamas. Jaamahoone oli kaunis uus ja moodne ehitis. Meeldejäävad olid oravareljeefid hoone esiküljel. Saime jälle pesta pärast ligi neli päeva kestnud sõitu. Poisid vehkisid Rodenpois`i jaamas peatudes einelauapidajalt sisse limonaadipudeleid, mille pärast oli igavest sõitu. Umbes kella 11 ajal jõudsime Riiga, kus seisti ligi 12 tundi. Õhtul edasi, terve öö ühetoonilist sõitu. Igav.
8.november,esmaspäev
Hommikul veidi enne viit jõudsime Miitavisse, kus oli jälle peatus, seal saime ka kohvi. Oleksin peaegu rongist maha jäänud, suure kiiruga sain siiski veel viimasesse vagunisse. Peatus Alt-Platone`s. Kel 18.20 ületati Läti-Leedu piir. Üldiselt torkas silma, et Leedus oli elu-olu viletsam kui Lätis. Hooned-põllud ja muu armetum kui Eestis ja Lätis. Paistis arvukalt tuulikuid, mis enamikus korrast ära. Läbisime Śiauliai.
Radvilidz`s peatusime viis tundi. Poisid tõid õunu ja viina. Saime ka sooja kohvi. Häda oli vaid selles, et iga natukese aja järel oli kohv otsas. Sakslane keetis niivõrd väikse nõuga, et ei jätkunud kuigi paljudele. Videvikus lahkusime. Raudtee ääres nägime mõnd kraavijooksnud rongi. Kell 23.30 jõudsime Tauroggeni jaama, kus käisime ka täisaunas.
9.november,teisipäev
Täisaunas aurutati riided ja saime ka ise veidi vett nahale pärast ligi nädal kestnud sõitu. Sealt anti ka täivaba tunnistus (Entläusungschein). Saime kahe päeva marsitoidu. Esmakordselt kogu sõidu kestel anti vorsti, või asemel margariini, lisaks veel 12 sigaretti. Varahommikul sõitsime välja ja 6.30 ületasime Leedu-Saksa piiri Tilsiti juures. Kohe pärast piiri märkasime et oleme sattunud kõrge kultuuriga, eriti põllukultuuriga maale. Kõikjal korralikud kivihooned ja torutatud põllud. Selliseid kraave ja laiu kraavikaldaid põldude vahel nagu Eestis ei näinud me kuskil. Näis domineerivat suurmaapidamine. Endise aja mälestistena oli näha ka üksikuid tuulikuid. Kell12.30 jõudsime Insterburgi, kus poisid müüsid Saksa raudteelastele rentenmarkade eest leiba, üks rentenmark kilo. Kell 17 jõudsime Allensteini, kus anti jälle sooja kohvi. Saksa raudteejaamade auks peab ütlema, et kõikjal valitseb piinlik kord ja puhtus. Jaamahooned suured ja moodsad. Allenstenis seisime kogu öö. Lipud olid 1923 aasta mässukatse tähistamise puhul pooles vardas.
10 november, kolmapäev 1943
Kella 11 paiku lahkusime Allensteinist. See on ca 50.000 elanikuga linn. Möödusime ühest lennuväljast väikese maajaama Gieseleni lähedal. Läbisime Niedenburgi linna ja hiljem Soldau, mis enne sõda kuulus Poolale. Öö veetsime ühes väikses jaamas 50 km põhja pool Warssavit.
11.november,neljapäev
Kell 12.30 väljusime jaamast, kus veetsime öö. Poola alal põllud võrdlemisi korralikud, kuid siiski tunduvalt kehvemad kui Preisimaal. Hooned allpool arvustust. Majad lagunenud ja õlgkatustega. Mitmes kohas oli näha veel praegugi kasutuselolevaid hobustega ümberaetavaid viljapeksumasinaid. Harvalt oli ka moodsaid ehitisi. Küla elamud koondatud kobarkülaks ümber tänava. Üldiselt jätsid külad väga räpase mulje. Kõikjal oli näha sõja jälgi. Uudsusena torkas Poolas silma rohkearvuliselt vanu riste külades majade ees ja isegi viljaväljade keskel. Nende tähendust ei teadnud keegi ja jäigi teada saamata. Ka üksikuid tuulikuid nagu Leeduski. Kraavideta põllud. Puudub kindel väljasüsteem nagu meil. Põllud lappidena segamini. Üks lapp orast, kõrval kõrrepõld, kolmas jällegi rukkioras või küntud põld. Poolas nagu Preisimaalgi torkas silma taliviljaoraste rohkus. Kell 14.30 jõudsime Warssav-Pragasse, ühte Warssavi kõrvaljaamadest. Siin saime jälle marsitoitu kolmeks päevaks. Seisime ööpäeva, poisid käisid linnas kolamas. Seal oli peaaegu kõike saada rahuaegses külluses, ainult hinnad olid soolased. Näiteks maksis väike kondiitrikook 2 marka (4 zlotti). Taskulamp kõige juurdekuuluvaga 16 marka, patarei 4 marka jne. Meie spekulatsioonihindadega võrreldes siinsed hinnad olid siiski kaunis mõõdukad. Normeerimist ega hindade kontrolli siin vist ei tuntud. Hangeldavad isegi väikesed plikakesed, käies vagunite vahel ja müües kirjaümbrikke, -paberit ja muud. Sakslaste vastu on poolakad üldiselt vaenulikud, meisse aga suhtuvad võrdlemisi hästi. Rongides on vagunid eraldi sakslastele ja poolakatele, samuti trammides. Kõikjal poolakate hulgas liikudes kannavad sakslased relvi. Öösel ümbritses meie rongi Saksa valvepostide ahelik. Sellest hoolimata tapeti sel ööl meie rongi vedurijuhi abi. Muidu möödus öö selles Warssav- Praga jaamas rahulikult.
12.november, reede
Päeva esimestel tundidel sadas veidi lund, mis aga hommikul sulas. Üldiselt on Poola kliima muutused umbes kuu meie omast taga. Siin on lehtpuudel alles lehed küljes. Lätis ja Leedus oli kaunis tubli lumi. Poolas ja Preisimaal polnud sest jälgegi. Valitseb varasügisene ilmastik. Siin saime ka esimest marketendrit – 18 sigaretti. Keskpäeva paiku sõitsime ühe jaamavahe edasi – Warssav-Danziger`i jaama. See on südalinnale juba palju lähemal. Ületasime Visla. Jõgi jättis üpris viletsa mulje: liivaste kallastega, nähtavasti kaunis madal, üksikute saarekestega jõe keskel. Linnas on juba rohkem sõjajälgi- paljudel suurtel ja moodsatel majadel on aknad katki ja seinad pommikildudest lõhutud. Nende väheste tähelepanekute järgi, mida tolle lühikese ajaga oli võimalik teha, on siin trammiliiklus väga tihe ja intensiivne. Trammivagunid samuti sakslastele ja poolakatele eraldi, kusjuures poolakatele olid ainult lahtised platvormid. Öö veetsime W-D jaamas.
13.november, laupäev
Päev algas kerge vihmasajuga, mis vahepeal lakkas, lastes paista isegi päiksel. Siit saime jälle sooja kohvi. Kirjutasin kirja koju, avaldades lootust, et jõulud veedame Eestis. Päev muidu üldiselt ühetooniline nagu kõik pikemad peatuspäevad jaamades. Käisin jaamas, ostsin limonaadi. Poisid käisid linnas ja ostsid üht-teist, mida saadaval oli. Mina ei raatsinud midagi suuremat osta, kartsin raha lõppemist, mis hiljem oleks võib-olla viinud raskustesse. Kella 24 paiku lahkusime.
14.november, pühapäev
Läbisime Warssav-Ost`i jaama, kus lühike peatus. Edasi sõitsime sealt kell 3.30. Tõendeina partisanide tegevusest rongirusud kõikjal teede ääres. Kella 10 ajal läbisime Radomi jaama. Kell 14 jõudsime Skarzysko- Kamienna jaama, kus saime jälle sooja kohvi. Ka anti sealt marsitoitu üheks päevaks. Kogu reisi kestel saime siit parimat leiba. Öö veetsime Kamiennas.
15.november, esmaspäev 1943
Skarzysko-Kamiennast lahkusime kell 10.40. Möödusime kohast, kus eelmisel õhtul oli õhku lennanud üks rong, rusud suitsesid veel tee ääres. Möödusime ka ühest suurest vabrikust. Edasi nägime üsna tihti kraavilastud rongide rususid – ümberlükkamatud tõendid Poola partisanide tegevusest. Ühe jõe ületamisel avanes ülihuvitav ja nauditav vaatepilt: jõgi voolas sügavas orus, ühel kaldal asus küngastel vanas stiilis ehitistega linn. Eriti meeliköitev oli vana kirik, millel punased tornid. Kell 17.30 jõudsime Chmielovi maajaama, kus ka ööbisime. Kogu öö rabistas vihma.
16.november, teisipäev
Vihmasadu jätkus ka hommikul. Jaama lähedal huvitav vanastiilne kirik. Samuti nagu põhjapool Warssavit, nii siingi kõikjal külades ja aianurkades mingisuguste tähistena ristid. Kell 11.15 väljusime Chmielovi jaamast. Möödusime ühest suurest lennujaamast. Lõppjaama – Kochanovkasse jõudsime kell 13.10. Ešelon rivistati üles ja tehti üleloendus. Palju poisse oli pika sõidu ajal kaduma läinud. Enamikus jäid nad Eestisse, ent üksikud ka Lätti, Leetu ja Poolasse. Pärast loendust siirdusime juba laagri maa-alale, mis oli okastraadiga piiratud. Jäime ühele väljakule täisauna pääsemist ootama. Pimeda tulekul viidi meid väikesesse telklaagrisse, kus kergetes papptelkides pidime edasi oma saunajärjekorda ootama. Tegime kõva laulu. Teised, kel aeg igavaks läks, pistsid telkides oleva paberipahna põlema. Selle eest tehti ühele mehele sõdurielu sissejuhatuseks mõnikümmend korda ”püsti-pikali”. Kell 23.00 tulime täisauna ukse taha, kus ootasime jälle tundi poolteist. Seega oli 14 päeva kestnud loksumine ”härjakupees” lõppenud ja algas paikne elu Heidelaagris.
II Laagris
17.november, kolmapäev 1943a.
Saunaruumi pääsesime mõni minut pärast 24. Lahtiriietunult ootasime seal jälle tükk aega. Korraldus ja sauna ehitus üldse oli väga vilets. Tauroggeni saun oli selle kõrval loss. Tolles täisaunas nägin esmakordselt välismaasõidu kestel avalikul plakatil ka Eesti keelt. See oli aga äärmiselt vigane, vaevalt arusaadav. Kell 2.30 saime omad riided jälle kätte, mis vahepeal olid gaasikambrist läbi käinud. Unustasin suure kiiruga sinna oma seebi ja käteräti. Tuntav kaotus. Pärast sauna siirdusime laagrisse –3.ringi, kuhu sai umbes neli kilomeetrit. Laagris oli igavene häda, ei leidnud endale barakki. Vantsisime raskete pakkidega mitu korda vihmasajus ringteel edasi-tagasi. Lõpuks siiski saime enda asukohaks baraki nr 35. Esialgu juhtusime tuppa, mis oli määratud 8-10 mehele. Siis viidi meid tuppa nr 6, kuhu mahtusime kenasti ära. Saime kõik omad poisid ühte, välja arvatud Janson, kes läks 9.tuppa ja sai seal toavanemaks. Meie toavanemaks määrati Helila. Meie toa esialgne koosseis oli:
Helila Vello, Lepik H. Tammsalu H. Lume E.
Soans O. Lilleste A. Paul Arnold, Roodus E.
Olm Rein, Hunt A. Aruväli Elmar, Eesmaa Richard,
Viidemaa K. Paljapealt V. Martveli H. Alvik Endel
Kella 4.30 ajal, mil laagrisse jõudsime, saime ka suppi. Siis lubati magada kuni kella 7-ni. Magamisest suurt midagi välja ei tulnud, sest tuba oli hirmus külm. Pool üheksa aeti jälle üles. Saime sooja kohvi. Seejärel käisime end Schreibstubes registreerimas. Hiljem rääkis untersturmführer (leitnant) Pihu meile laagri korrast ja korraldusist. Eriti toonitas ta et igasugune läbikäimine poolakatega on kõvasti keelatud. Õhtul oli loendus ja kell 22.00 öörahu. Nii möödus esimene päev laagris.
18.november, neljapäev, 1943a
Uus päev algas hariliku laagri päevakava kohaselt. Äratus kell 5.30. Hommikune kohv köögist, hommikusöök ja ruumide koristamine. Hiljem läksime tööle – 2.ringist välikööke ja vankreid tooma. Umbes kella 11 ajal lõppes töö. Siis stabsscharführer (veltveebel ) küsis, kes tahab minna köögitoimkonda. Astusime Lepikuga kohe kahekesi ette ja olimegi määratud kööki. Seal oli kaunis huvitav elu. Asusime kohe kibedasti tööle ja näitasime end parimast küljest. Süüa saime niipalju kui tahtsime. Õhtul rääkisime kokkadele ära, et tuleme ka järgmisel päeval. Lubati. Oma tuppa jõudes tekkis kohe kõva kära. Küsiti üht-teist köögi elu-olu kohta jne. Kell 22.00 öörahu.
19.november, reede
Peale äratust ja loendust jälle kööki. Täna on kaunis kerge päev. Mitu uut poissi, kes teevad suurema osa tööst. Meie juba vanade tegelastena jagasime suppi välja ja logelesime niisama. Kauplesime end ka järgmiseks päevaks ja meile vastati sellele kui loomulikule küsimusele jaatavalt. Et sattusin kööki, siis sain seal kokku ka kõigi Are poistega, kes kuuluvad Stammkompaniisse ja saavad toidu 3. köögist. Nemad sõitsid Tallinnast välja 6.novembril ja jõudsid laagrisse 15 –da õhtul, seega olid nad teel kolm päeva vähem kui meie. Täna oleme juba kolmandat päeva laagris ja hakkame siinse eluga harjuma. Ruudiga sain kokku juba esimesel päeval, sest ta asub 32. barakis, seega meie naabruses.
20.november, laupäev 1943
Kolmas päev köögis. Jälle kerge päev. Kui barakis käisime siis poisid pesid parajasti tuba. Üleüldse oli üks suur puhastamine ja küürimine, sest on ju laupäev. Täna saime ka varem õhtule. Jõime veidi õlut ja siis igamees oma kodu. Homme pidi antama pudingit, aga et piima ei saadud, siis jäime sest magusroast ilma. Õhtul poisid lõbusad, lauldi.
21.november, pühapäev 1943
Esimene pühapäev Heidelaagris. Läksime kööki umbes kell 9. Kaunis kibe päev, sest töölisi oli täna vähe. Tüütav. Meeleolu ei tõsta ka lõunane praad. Elektrit ei ole ja seepärast tuleb teha kõik masinate töö käsitsi, lõuna hilines ligi tunni. Kell 16 pidime õhtule saama, aga Stammkompanii ei tulnud tee järele ja see venitas meie tööpäeva kaks tundi pikemaks. Õhtul jälle laul ja kaardimäng. Üldiselt on elu üsna lõbus. Sisseelamise asi, õppust väga vähe.
22.november, esmaspäev
Täna enam kööki ei läinud. Ilm vihmane. Kell 9 aeti kõik mehed välja ja viidi vannutamisplatsile, kus pataljoniülem Sturmbannführer (major) Ahlemann pidas meile tervituskõne.
Kogu see aeg sadas vihma, leotas meid põhjalikult läbi. Tuju oli kõigil mitu pügalat alla nulli ja seepärast näidati kõikjal vaenulikkust sakslaste ja kogu selle ”saksa värgi” vastu. Viimaks lasti läbi metsa otse koju. Tuba oli külm ja märgi riideid võimatu kuivatada. Arvestades olukorda anti meile siis ka varsti briketti. Lõunale paljud poisid, nende hulgas ka mina, ei läinud, sest kellelgi polnud huvi seista veel väljas vihma käes. Õhtuni vaba aeg.
23.november 1943, teisipäev
Täna käisime Stammkompaniis ankeetlehti täitmas. Pärast lõunat läksime Revier`i (arstipunkt) arstlikule kontrollile. Seal läks üle kolme tunni, minu andmed järgmised:
pikkus 178
raskus 75
rinnaümbermõõt 83/91
silmad 1,0
kuulmine korras
hambad 013
pulss 102
Õhtuni vaba aeg. Poisid arutasid omavahel tuleviku väljavaateid.
24.november, kolmapäev
Tervete saabastega mehed tegid väljas väikselt õppust. Teistel oli sisetund. Õpetati tervitamist ja rivi. Muidu jälle midagi teha pole. Liiguvad visad kuuldused, et lähemal ajal viiakse meid Eestisse. Kuivõrd see tõele vastab ei tea keegi öelda. Üldse elatakse praegu mingi erakordse sündmuse ootuse tähe all, sest igasugused kuulujutud Eesti Vabariigist jne. on meeste närvid üles pitsutanud. Kainemad siiski rahustavad teisi, et ei maksa iga juttu uskuda, see tekitab asjata ärevust. Aga “kus suitsu, seal tuld” – midagi on siiski teoksil ja liikvel.
25.november, neljapäev
Täna käisime saunas. Nimi on olemas, aga nime taga pole midagi. Külm riietusruum, paar minutit sooja vett ihule ja kõik. Vaevalt sai mõni end korralikult seebitadagi. Kiiresti kuivaks ja marss! tagasi. Pärast lõunat oli jälle õppus. Mind määrati tõlgiks ühe sakslasest allohvitseri juurde. Oli kaunis huvitav poisse käsutada ja õpetada. Tegime seal tund aega ära ja jälle õhtuni vaba. Täna saime ka esimest sõduripalka – 90 zlotti (= 45 RM).
26 .november, reede
Hirmus killustamispäev. Täna löödi meie kompaniist osa mehi 3.kompaniisse. Meie toast läksid sinna Lume, Martveli ja Lilleste. Pärast lõunat kutsuti ära ka “Narva” pataljoni mehed Helila, Aruväli, Paljapealt ja Viidemaa. Seega lahkus täna meie toast 7 meest. Uueks toavanemaks sai Roodus. Õhtul toodi asemele kolm uut meest – Võru poisid Reiljan, Laine ja Punson. Neli kohta jäi siiski veel vabaks. Esimesed sigaretid 10 päeva kohta (60 tk).
27.nov, laupäev
Täna pidi jaotatama ka ülejäänud, kuid pikale ootamisele vaatamata jäeti kõik endist viisi. Ainult nõuti kõva korda, tuba pidi olema piinlikult puhas, voodi korras jne. Käidi mitu korda kontrollimas. Pärast lõunat tuli aga jälle igalaupäevane suur küürimine. Üks saksa unter sai meie peale vihaseks ja hakkas nöökima: pidime viima kõik taburetid pesuruumi ja nende jalad puhtaks nühkima. Lepik viis isegi toa ukse kraani alla. Kontrollimisel jäi sakslane siiski rahule. Õhtul läks osa poisse kantiini õlut jooma. Tagasi tulles kukkusid nad haledasti sisse, sest oberscharführer (veltveebel) Urmet oli meie toas kaunis kahtlases olekus ja poisid tormasid ilma talle esinemata sisse. Vana tegi igavest lärmi. Pärast andis tükk aega asja klaarida.
28.november, pühapäev
Täna on peaaegu ilusaim päev kogu laagrielu jooksul. Kella 9 paiku käsutati mehed jällegi vannutamisplatsile, kus patül kõneles Narva lahingu 25 aastapäeva puhul. Oma viletsate saabaste tõttu ei saanud ma sellest osa võtta. Tagasi jõudes poisid rääkisid, et patül olevat oma kõnes maininud, et lähemal ajal lahkume siit laagrist. Uut kohta polevat ta öelnud. Enne lõunasööki tuli prohmakas – 5.kompanii koostamine. Endisest 5-ndast jäi järgi vaid 20-30 poissi. Meie toast jäid Paul ja Soans. Esialgu pidi ka Lepik jääma. See oli aga eksitus ja ta löödi 4.ringi. Meie, ülejäänud tulime 2.kompaniisse, barakk 43, tuba 3. Papist barakk, tuba kui seapesa. Korralagedus nii meeskonnas kui alljuhtide seas. Õhtul jõime kõvasti õlut.
29.nov, esmaspäev
Teine päev uues kodus. Hakkab juba pikapeale harjuma. 3.toas oleme neljakesi: Janson, Alvik, Hunt ja mina. 12 toas on Tammsalu, Eesmaa ja Roodus. Päev läbi pole midagi teha. Maga või tee mis tahad. Käisin väljas kolamas. Külastasin Juhan Alamaad ja Enno Siimu. Nemad ja Heino Rabi on ainukesed Are poisid, kes pääsesid “Narva “
pataljonist. Heino päästis ta tervislik seisund, Juhanil ja Ennol vedas sellega, et andsid end üles autojuhtidena. Praegu on nad 5.kompaniis tankiküttide rühmas. Õhtul oli kuivtoidu kättesaamisega igavene häda. Uuest kompaniist ei antud, viiendast samuti mitte. Siis käisime Stammkompanii rechnungsführeri juures, kes viimaks käskis meile toidu välja anda. Kui saime söönud, oli juba käes magamamineku aeg. Poisid nokkisid veel üht toatoimkonna meest, ei osanud oma eest seista ja oli üldse imeliku käitumisega.
30.nov, teisipäev 1943
Päev algas hirmsa külmaga, sest kütteaine puudusel oli ahi öösel jahtunud. Ja et toa lagi on nagu sõelapõhi, siis pole ka midagi imestada, et tuba nii külm oli. Ilm vihmane. Juba enne seitset algas jant. Kogu kompanii käsutati ringteele paigale. Loeti ette mõned nimed ja kästi tubadesse tagasi minna, et mõne minuti pärast jälle välja vihma kätte ligunema kutsuda. Kolmandal korral loeti ette hambaarsti juurde minejad. Ülejäänud jälle tubadesse. Siin saime lõunat üle poole tunni hiljem kui 5.kompaniis. Üldiselt on siin ka köögikorraldus viletsam endise köögi omast. Pärast sööki käisime uudiseid kogumas Eestisse sõidu kohta. Uued ja hullemad kuulujutud, kindlat mitte midagi.
Kell 14.30 rivistati meid jälle üles ja kutsuti välja need, kes pole veel Soldbuchi täitmas käinud. Neid aga siiski täita ei saanud, vaid lükati see toiming edasi. Praegu oleme määramata, ei tea millal saame kindla asukoha ja mundri. Muide, 3.kompanii sai täna juba varustuse kätte ja kuuldavasti sõidavad nad mõne nädala pärast kui rindele kõlbmatud Eestisse siseteenistusse. Tuba oli kogu päev külm. Õhtul saime briketti. Normaalselt antakse 8 briketti toa kohta, aga meie toavanema eestkostmisel ja julge pealehakkamisega saime terve vannitäie pluss puud ja üksikud briketid, mis poisid sisse vehkisid. Nii et tänaseks on soe tuba kindlustatud. Toiduga on täna sama sõit nagu eilegi. Sooja toitu ei saanud. Kohvi asemel anti magusat teed. Kuivtoit koosnes leivast, võist ja juustust. Lõpuks saime toidu siiski 2.kompaniist. Hiljem tõid poisid suure kohvikannu täie õlut. Soe tuba ja õlu sundisid juba kella 9 ajal voodisse.
1.detsenber 1943, kolmapäev
Iseloomustavaks näiteks Poola ilmastikust on tänane päev. Eile sadas vihma ja oli üldiselt niiske ilm. Täna hommikul on aga kerge kahu ja õhuke lumekord maas. Ilm selge ja võrdlemisi ilus. Päevakava algas siinsele kompaniile omase välise loendusega. Lõunani täiesti vabaaeg. Mingit ülesannet meil pole. Istu, mängi kaarte ja maga. Täna saime jälle uusi kindlamaid teateid juttude kohta Eestisse sõidust. Nimelt 13.novembri 1943a. ”Rindelehes” ütles Soodla oma kõnes, et vaatamata raskustele on kavatsus Eesti väeosade väljaõpe üle tuua Eestisse. See sõnum tõstis märgatavalt tuju .
Pärast lõunat oli 2.kompanii koosseisu määramine. Endisest kompaniist jäi enamus alles. Meie poistest määrati 2.kompanisse Endel Alvik. Ka Elmar Aruvälja nimi loeti ette, kuigi ta on juba “Narvas” sees. Jurist käis praegu siin ja teadis rääkida, et ”Narva” mehed löödavat kõik tagasi teistesse kompaniidesse. Pärast lugemist kolisime kohe oma endisest toast sama baraki 7. tuppa, kus seadsime end koduselt sisse. Momendil on meie saatus veel otsustamata, aga kuuldused liiguvad, et üks osa määratakse teiste kompaniide täienduseks, ülejäänud aga brigaadi täienduseks. Praegu veetleb mind isiklikult brigaad kõige enam, sest kuuldavasti sõidab see üksus Heidelaagrist ära, arvatavasti kusagile Eestile lähemale. Kella kuue ajal külastas meid endine kaasvõitleja Arnold Paul, kes teatas, et jälle tuleb “hale” lahkumine. Nimelt on Janson ja Hunt määratud tagasi 5. kompaniisse tankiküttide rühma. Samuti on sinna määratud ka meie endine toakaaslane Vello Helila. Umbes kella 19 ajal tuli teade et 2.kompaniist lahkujad peavad valmistuma “reisiks”. Toit jagati välja, pakiti asjad ja oodati minekukäsku. Ainus pahe oli, et pidime vastu ööd jätma maha oma sooja toa ning suure vaevaga hangitud briketi. Schreibstubes kontrolliti nimed ja siis viidi meid 4.ringi barakki nr 16, tuppa nr 12. Saime jälle kõik oma poisid, niipalju kui meid veel järele jäänud oli, ühte tuppa. Ka Janson ja Hunt tulid ühes siia. Nagu me endistelt poistelt kuulsime, olevat siin eeskujulik korralagedus. Esimeseks tõendiks sellest oli üks oscha (veltveebel), kes meid vastu võttes kooserdas toatuhvlites ja erapükstes ringi ning oli tumedam kui öö. Võtsime vähe einet ja siis öörahule. Tuli magada tekkideta, sest neid ei antud meile õhtul välja. Hommikuks oli tuba külm kui hundilaut. Tuba on muidu kaunis korralik, ainult mõned praod seintes ja laes ei tee talle au.
2.dets, neljapäev
Järjekordseks tõendiks siin valitsevast korralagedusest oli hommikune äratus. Korrapidajal pole ei kiivrit ega vilet, vaid hõikab niisamuti, et poisid, tõuske nüüd üles. Tuba oli külm sest juba õhtul jäi ahi tühjaks. Sellest saime aga varsti üle ja nüüd elame kui härrapojad soojas toas ja vaatame aknast, kuidas lumi langeb porisele maale. Hommikusel loendusel loeti ette nende nimed, kes peavad siit lahkuma. Üllatava uudisena määrati ka Eesmaa tagasi 3.ringi. Hiljem oli üks tund lauluharjutust. Pärast seda jällegi vaba aeg. Lõunat saime üllatavalt vara – juba kella 12 ajal. Peale lõunat kästi lahkujail valmistuda marsiks. Õhtu eel läksime Rooduse ja Tammsaluga 3.ringi. Külastasin Ruudit, sain temalt värskemaid ajalehti. Õhtusöögiga oli jälle igavest
madinat. Meile lubati süüa anda kell 17.45, tegelikult saime aga pool tundi hiljem, sest kahe baraki mehed trügisid vahele. Kuivtoit ja kohv tulid võrdlemisi hilja. Äraminejad Janson, Hunt ja Eesmaa lahkusid veidi enne kella 20. Täna on tuba jälle kaunis soe, sest käisime tühje talle rüüstamas ning saime kolme päeva briketi- 38 tükki. Uued tugevad kuuldused Eestisse minekust.
3.dets, reede
Täna sai täis üks kuu sõdurielu, sest 3 nov. kell 8 astusime tegelikult sõduriseisusse. Hommikune loendus kell 8. 9.15 algas laulutund. Õpime hoolega rivilaule, et hiljem nendega hätta ei jääks. Lõuna umbes kell 16. Siinse kombe kohaselt pidime seisma sabas külma tuule käes pool tundi ja selle tasuks oli viletsaim lõunasöök kogu laagrielu kestel. Sain täna vastuse kirjale, mille ma 13.nov Warssavist kodustel saatsin. Lahkus jälle osa poisse 4. ringist, et asuda oma kompaniidesse 3. ringis. Õhtul millegipärast sooja toitu ei antud, aga kuivtoidu pärast elame täna jõukalt: lõunaks anti 3 muna, õhtul pool pätsi leiba, 100g vorsti ja võid. Varsti pärast sööki valitses öörahu.
4 dets, laupäev
Hommikul ärgates oli tuba mõnusalt soe, sest kella 4 ajal lõin ahju puid ja briketti täis, kuna väljas oli kaunis külm ilm. Selge ja karge, nagu meilgi harilikult talvehakul. Hommikuse loenduse ajal hõigati jälle paarkümmend nime välja, kes peavad meilt lahkuma. Meie toast läks kaks meest, seega jäi tuppa veel vaid 11 poissi. Nagu igal laupäeval, nii ka täna on suur küürimise ja puhastamise päev. Küte on muretsetud, tänu siinsetele tühjadele tallidele, kõvasti terveks päevaks. Vähe aja eest käis endine toakaaslane Lepik siin ja rääkis uusi uudiseid Eestisse sõidust. Üks nende unteritest öelnud, et varsti lahkume siit. Ja kuhu mujale kui Eestisse? Enne lõunat tegime väljas ringteel veidi marsi- ja lauluharjutusi. Seepärast nõuti ka lõunale minekul laulu. Et see ei tulnud aga hästi välja, siis tehti paar korda ”Nach rechts vegtreten – marsch!”. Lõuna jälle võrdlemisi kehv. Pärast lõunat käisin Roodusega postis kirju sorimas. Rõõmsa üllatusena leidsin teiste kirjade vahelt ka kirja endale, emalt, mis oli kirjutatud 24.nov. Ka Luha Enno`le oli kiri, mille leidsin täitsa juhuslikult. Õhtu eel käisin 3. ringis poisse vaatamas. Erilist uudist mitte midagi. Ka täna õhtul ei saanud me sooja sööki. Kuivtoiduks oli veerand leiba, võid, kohupiima ja isegi mitu tükki magusat teekooki. Õhtul lahkus meie toast jällegi üks mees. Kokku on meid nüüd toas 13, sest päeval tuli 3 meest teistest tubadest juurde.
5 dets. 1943, pühapäev
Kolmas pühapäev laagris. Siinse korratu elu näitena lasti meid magada ainult pool tundi kauem, kuigi ette on nähtud üks tund. Ka oli meil laulutund varem – juba kella 8 ajal, kohe pärast loendust. Kirjutasin uue kirja koju – vastuse ema kirjale. Lõunani vaba aeg. Lõunat saime umbes kella 15 ajal. Tahtsime kohe 3.ringi minna, aga Kapten ja ta kaaslased tulid meid külastama. Hiljem aga enam ei lubatud, sest kompanii Spiess (kompanii-veltveebel) pidi jälle tulema nimesid lugema. Kella 16.30 ajal luges meie oma oscha mõnikümmend nime, kes pidid 4. ringist lahkuma. Meie toast ja isegi vist meie barakist ei läinud ühtki meest. Tahtsime minna pärast seda lugemist 3.ringi, aga ikka veel oodati Spiessi. Õhtul pidime saama õlut, aga nagu siin tavaline, jäime sellest ilma. Sooja toitu õhtul ei saanud, anti vaid teed, millele eemalt oli ka suhkrut näidatud. Kuivtoiduks saime pool leiba, võid ja vorsti. Õhtu saabus rahulikult, sest barakivanemad ja kõik teised tegelinskid olid kuuldavasti natuke “palju saanud”. Ometigi üks häirimata õhtu.
6 dets, esmaspäev
Jälle üks neist harvadest hommikutest, kus ärkamisel oli tuba veel soe. Väljas oli aga kaunis külm, selge ja karge ilm, nagu meil koduski. Hommikupoolikul aeti mehed välja staabi juurde tööle. Hiilisin sellest kõrvale ja läksin “maad kuulama”. Kõigepealt tegin tiiru peale 2.ringile, siis läksin 1.ringi. Tahtsin minna sealsesse poodi, kuid ei leidnud seda üles. Poisid, käies varustuslaos, vehkisid sealt sisse kolmveerand liitrit viina. Enne lõunat käisin veel 3.ringis ja tõin sealt kaks liitrit mahla. Pärast lõunat uus reis, millega tõin veel neli liitrit. Sellel käigul kuulsin, et Ruudi pidavat Eestisse sõitma. Seepärast läksingi õhtul uuest 3. ringi, aga nüüd selgus, et ei olevat veel midagi kindlat. Jõudsin tagasi tükk aega enne õhtusööki, sest see hilines poolteise tunni võrra. Õhtul kaks loendust: üks kell 19, teine 20.30. Enne magamajäämist tehti veel ”aplaavat”. Kaks unterit kargas sisse ja tegid loomalikku kisa. Kellel olid tallaalused veidi mustad – kohe voodist välja ja pesema. Seega saabus öörahu umbes tund aega hiljem tavast.
7 dets. teisipäev
Tänane päev valmistas meile üllatuse. Hommikul ärgates tundus tuba väga jahe olevat. Välja minnes selgus, et ilm oli kaunis külmaks läinud, mis on siinkandis üpris haruldane. Pärast hommikust loendust algas laulutund. Välja minna ei lubatud, sest oli oodata süstimisele minekut. Laulutunni ajal lippasime siiski koos paari poisiga välja, et üritada poola poodi minekut. Ei leidnud aga õiget teed ja pöördusime tühjalt tagasi. Enne lõunat läksime uuesti. Seekord ebaõnnestus aga seetõttu, et arvataval teel kolas ringi igasuguseid kahtlaseid selle. Pärast lõunasööki läksin postkontorisse, kus pärast pikka otsimist leidsin 5. kompanii posti hulgast kirja Viinist - tädimehelt. Postkontorist tulles läksime kohe Revieri juurde süstimisele, mis kestis peaaegu videvikuni. Ka hambad vaadati üle. Õhtul saime kätte ka oma noorte lisanormi. Nii oli toit küllaldane ja saab mitu päeva jälle lahedasti läbi. Igapäevasele normile lisaks veel pool pakki juustu. Kuigi päeval oli külm, hakkas õhtu siiski tugevat vihma sadama. Veelkord näide siinsete ilmade muutlikkusest.
8 dets, kolmapäev
Et eile õhtul sadas tugevat vihma, siis täna hommikul välja minnes pidin soolasambaks kangestuma – paks lumevaip kattis porist Poolamaa pinda. Samuti kui ei või usaldada poolakaid, ei või usaldada ka Poola ilmastikku. Kavatsesime täna uuesti minna külapoodi, aga et lumi oli sügav ja saapad viletsad, siis jätsime selle plaani katki. Veidi enne lõunat käsutati kõik mehed ringteele paigale. Ootasime tükk aega ja siis saabusid härrad Stammkompaniist ja valisid rivist osa mehi välja. Valimise otstarvet ei selgitatud. Pärast tuli välja, et neid võeti “Narva” pataljoni täienduseks. Meie toast läksid Roodus, Polding ja Sündema. Pärast lõunat käsutati need, kes eile süstimas ei käinud ja ka “Narva” mehed välja ja viidi Revieri. Arstlik kontroll praakis mõned mehed siiski välja, nende hulgas Roodus ja Sündemaa. Õhtuni möödus aeg rahulikult nagu harilikult. Õhtul mängisin härrat ja lasksin endale toidu koju tuua. Külmtoiduks saime või asemel marmelaadi ja kompvekke. Hommikuse postiga sain jälle kirja – seekord Pärnust Hilja Kaintsilt. Pärast lõunat viisin posti neli kirja: koju, Hansbergile, Reissale (nii kutsusid Pärnu I Gümnaasiumi poisid oma tolleaegset direktorit) ja Hiljale.
Õhtul oli leivajagamisega janti. Kolm leiba oli kaduma läinud. Unter praalis mehed kõvasti läbi. Leivatoojad said süütult viis tiiru ümber baraki. Aga see tõi ka leivad välja.
9 dets, neljapäev
Ometigi viimaks sama ilm, mis eelmiselgi päeval – lumi maas ja paras väike külm. Hommikupoolikul viidi süstimata mehed süstimisele ja sabastega mehed tööle. Lõuna lasin jällegi koju tuua. Saime teada, et eile valitud ”Narva “mehed löödi oma endistesse kohtadesse tagasi. Igavene segadus kõige selle värgiga! Kogu selle pealelõuna olin paljajalu toas ja tõmbasin pikalt viili. Õhtul kirjutasin kirja Aadu Arvedile, hiljem pusisin ka ühe Viini. Lubati teha kõva kontroll tubades, aga et unterid olid purjus, siis jäi see nali läbi elamata. Võisime terve öö rahulikult magada. Toidusedeli rikastamiseks anti täna jälle kolm muna.
10 dets, reede 1943
Täna jällegi samasugune talveilm nagu eile. Kuna meile pole mitmel päeval kütet antud, siis läksime jälle talle rüüstama. Lõhkusime hulk laudu lahti, aga tulema hakates jäime oschale vahele, kes käskis lauad talli tagasi viia. Hiljem laskis ta talli uksed kinni panna. Kella ühest (pl.) hakkasin korrapidajaks, kus esimese ülesandena tuli valvata baraki pesemise ja puhastamise järele. Ainus hüve korrapidajaametil on see, et ei pea ise tööd tegema. Õhtul läks osa poisse Revieri. Tagasi tulles jutustasid nad säravate nägudega, et saavad nädala pärast vabaks ja sõidavad koju. Igatahes hea vedamine.
Õhtul viisin oma baraki poisid kööki ja jagasin pärast haigetele supi välja. Uscha (allohvitser) rääkis, et homme hakatavat varustust andma. On ka viimane aeg, sest osa mehi on juba peaaegu paljajalu ja riieteta. Abikorrapidaja oli valves esimese poole ööd, pool kaks pidin mina asuma valvekorrale. Täna õhtul sai iga mees jälle kaks muna.
11 dets, laupäev
Et minu valvekord oli hommikusel ööpoolel, siis kütsin tublisti ahju, nii et ärgates oli poistel hea soe olemine. Varsti pärast loendust korjati jälle kamp tervete sabastega mehi kokku ja saadeti briketti tooma, mis juba enne lõunat kohale jõudis. Täna jälle kõva pesemine ja puhastamine, hoolimata sellest et alles eile kõik puhtaks tehti. Seda põhjendati sellega, et meil polevat muidu midagi teha ning aeg minevat igavaks. Lõunal viisin mehed sööma ja jagasin ka paljasjalgsete ja haigete toidu välja, siis olin oma ametist vaba. Ette oli nähtud ja ka lubatud 4 tundi täielikku puhkust, aga sellest ei tulnud midagi välja, sest osa poisse aeti köögi juurde tööle ja teised naabertuppa lauluharjutusele. Ja et mina võisin ainsana kohale jääda, siis pidin toa korda tegema, kuna oli oodata mingit kontrolli. See jäi aga tulemata. Õhtul hoiatati veel kord ja kästi kõik imepuhtaks teha ja korda seada. Täna said esimesed barakid 4. ringist juba varustust. Näis, millal järg meie kätte jõuab. Lubatakse enne vormi saamist saata veel “täipõrgusse”. Ei veetle just eriti see 4-kilomeetrine ots. Sain Krakovist tädimehe vennalt Fr.Eggerilt kirja.
12 dets, pühapäev
Kell pool kaks öösel löödi kõik mehed üles ja koridori paigale. Kartsime juba “täipõrgusse” minekut. Asi oli aga hoopis lihtsam, nimelt palga maksmine 20 päeva eest – 60 zlotti. Pärast seda jälle voodisse ja täielik öörahu kuni kella 6-ni, mil algas taas harilik igapäevane elu. Kuna eile õhtul kuulsin et olen paki saanud, siis olin juba varakult Poststelles. Rõõmsaks üllatuseks oli see pakk Viinist – tädilt. See on esimene pakk, mis ma laagris saanud olen. Lõunasöögiks seapraad ja magustoit. Pärast lõunat käsutati meeskond välja ühes tekkidega ja sõit läks lahti. Täisauna. Kohale jõudes olid alles eelmise baraki mehed ees ootamas. Umbes kella 18 ajal pääsesime väljast külma käest sisse. Eriti tüütav ootamine oli pärast pesemist. Kella 20 paiku saime sealt tulema, koju jõudsime 21-ks. Toit oli juba välja jagatud. Kõik oli muidu korras, ainult öö tuli magada paljastel laudadel.
Täna sõitis välja “Narva” pataljoni täiendus, poiste oma jutu järgi kuhugi Lõuna-Venemaale, arvatavasti Kiievi ruumi. Relvastuseks oli neil iga 10 mehe kohta üks püss ja 500 mehe peale 200 käsigranaati.
13 dets, esmaspäev
Juba hommikul liikusid jutud, et täna saame varustust. Seepärast ei lubatud ka kedagi barakist lahkuda. Mõni tund enne lõunat käsutati meid välja, et minna 3. ringi, kus asuvad varustuslaod. Lõunasöögil olime juba mundris. Viimaks ometi oli saabunud see suur moment, mil esmakordselt kanname sõdurikuube. Varustuse kohta midagi laitvat öelda ei saa, kõik on esmaklassiline. Seda head meeleolu segab vaid see, et on kuulda, nagu peaksime minema tagasi 3. ringi ja juba täna õhtul. Kohutav, sest pakid on ülisuured ja tee võrdlemisi pikk. Aga et sõduril on kõik võimalik, siis kolisime õhtul ikkagi ära. Enne äraminekut oli mul tekkide üleandmisel väike sekeldus. Näis, kuidas see laheneb.
Üliraskete pakkidega koormatult jõudsime kella 23 paiku 3. ringi. Endale leidsin asukoha barakis 25, tuba 8. Meie säilinud kolmikust lahkus selle kolimise ajal Harri Tammsalu. Tuba oli küll külm, aga et meil oli brikett kaasas, siis saime varsti sooja ja kolme teki all oli mõnus magada.
14 dets, teisipäev
Hommikul võrdlemisi vara, igatahes enne kelle 7-t, käsutati igast toast 10 meest välja tööle. Pataljoni staabi ees ootasime hea tüki aega ja et meil hakkas külm, siis marssisime ühe korra ümber ringi. Hiljem üks saksa allohvitser määras mind 20 mehega liiva vedama. Lõunani töötasime, siis saime süüa. Osa mehi aeti köögi juurest tagasi, sest oli käsk minna Revieri süstima. Pärast anti neile veel süüa ja siis läks õppuseks, esimeseks tõeliseks õppuseks. Juba esimestel tundidel võisime kogeda, et siin on meil kaunis kena elu ülemuste poolest. Neid on väga vähe ja needki ladnad mehed. Kell 16 tulime õppuselt tagasi, siis oli väike laulutund, millele järgnes vaba aeg. Sain täna kaks kirja. Lõuna ajal ühe kodust ja teise Pärnust. Tuba külm, sest puudub brikett, aga mitme teki all võib magada.
15 dets, kolmapäev 1943a.
Täna läksime kohe hommikul kell 7 õppusele. Õpetati ka väikselt “Hinlegen – auf ! ” Enne 9 tulime koju, sest meid ootas saun. Saime isegi seepi. Pärast sauna läksime kinno, kus näidati üht õppefilmi luuresalga tegevusest. Lõuna oli võrdlemisi tugev ja korralik. Lõunavaheajal pakkisin oma erariided saatevalmis. Sain jälle kodust kirja. Kell 14 läksime uuesti õppusele. Kavas oli tervitamine. Ära tulime paari tunni pärast. Siis oli väike sisetund üldisest korrast. Meie rühma ülem ütles, et pärast jõule sõidame siit ära, Venemaale, 5-6 km kaugusele Eesti piirist. Homme lubati anda sigarette, toavanem korjas juba raha kokku – igalt mehelt 13 zlotti. Lubati ka esimest marketendrit. See saabus küll keskööks kohale, aga jagamine tuleb kindlasti alles homme. Õhtul käisin üle hulga aja juuksuri juures. Viimati lasin juukseid lõigata 2.novembril Pärnus.
Täna öösel anti õhualarm ja käsutati kõik mehed täies varustuses välja. Vaevalt saime aga korda, kui kästi voodisse tagasi minna ja anti öörahu.
16 dets, neljapäev
Hommikupoolikul jälle tavaline õppus. Andsin oma seljakoti kompüli käsutusse, sellega sain õppuseajast ligi tunni kõrvale viilida. Enne lõunat tehti väljas veel veidi lauluharjutust. Pärast lõunat läksime varustuslao juurde varustust saama, aga patül sõitis sinna ja pani selle seisma, öeldes et varsti tuleb sõit, seepärast välja anda vaid hädatarvilik varustus. Õhtuni vaba aeg. Käisime ainult 4. köögi juurest toitu toomas. Õhtune loendus venis jälle niivõrd hilisele ajale, et ei saanud pärast seda enam kuhugile mujale minna kui voodisse. Täna sain Lembit Andressonilt kirja. Õhtul käis osa mehi, ka mina, Stammkompaniis Wehrpassi täitmas ja Erkennungsnummerit saamas.
I vihiku lõpp
