Georgi risti kavaler Ado Lepp, ristleja ''Svetlana'' puusepp.

[tossom]

Mingi aeg tagasi sattus kätte kenas korras autasude komplekt. Mehel nimeks Ado Lepp kes oli ristlejal ''Svetlana'' puusepa ametis. Tore on see, et Lepp on nimeliselt ära mainitud ka ühes venekeelses Tsushima merelahingust rääkivas raamatus, kus kangelaslikult paigaldasid koos ühe teise puusepaga ilma elektrita, tugevalt pihta saanud ja uppuva ristleja ''Svetlana'' veekindlate vaheseinte tugevdamiseks prusse. Tegid seda vaid taskulampide valgusel ja sellise erakordse energilisusega, et ''olid üleni higist läbimärjad just nagu oleksid tulnud saunast''. Ilmselt ristleja päästmiskatsel osalemise eest Ado Lepp oma Georgi risti saigi. Kuskilt netist kunagi infot otsides õnnestus ka teada saada, et sel ristlejal oli väidetavalt 7 eestlast. Viis neist hukkus, kaks pääses ja said hiljem vangistusest kodumaale pääsedes ka Georgi ristid. Üks neist kahest oli Lepp.

Pisut laevast ja tema saatusest (kiirtõlge Wikipediast):
Vene ristleja ''Svetlana'' (vene keeles Светлана) oli Vene keiserliku mereväe ristleja, mis valmis ja lasti vette aastal 1896. Ta oli keiserliku Venemaa mereväe ülemjuhataja lipulaev mida rahuajal kasutati keiserliku jahina.
''Svetlana'' ehitati suurvürst Aleksei Aleksandrovitš Romanovile kuninglikuks jahiks. Tsaar Aleksander III noorema venna ja Nikolai II onuna oli suurvürst Aleksei keiserliku Venemaa mereväe ülemjuhataja. Tellimuse laeva ehitamiseks sai Prantsusmaal Le Harve'is asuv laevaehitusettevõte Forges et Chantiers de la Méditerranée, projekti aluseks võeti Prantsuse Friant-klassi ristleja.
Ristleja ''Svetlana'' oli varustatud kuue 152-mm Canet kahuri, kümne 47-mm Hotchkiss püssi ja kahe torpeedoga kuid tema soomus oli pisut õhem kui Prantsuse sõsarlaevadel. Ristlejal olid suurhertsogi jaoks luksuslikud ruumid, sealhulgas puidust tekid, korter elutoa, kabineti ja magamistoaga ning suure vannitoaga, lisaks ruumid teenijate jaoks.
''Svetlana'' esimene testreis viis ta koos 388-liikmelise meeskonnaga Toulonist Vahemerele. Pärast selle edukat läbimist saadeti ristleja otse Lissaboni, et esindada Venemaad Vasco de Gama Indiasse viiva meretee avamise 400. aastapäeva pidustustel, kus laev võõrustas Portugali kuninglikku perekonda. Pärast Le Harve'i kaudu naasmist (kus tehti laevale pisiremonti), läks ta Kieli, kus teda külastasid keiserliku Saksa mereväe ohvitserid, mille järel liikus ta 23. juunil 1898. a oma kodusadamasse Kroonlinna.
Suurvürst Aleksei kasutas oma uut laeva esimest korda sama aasta juuli alguses Läänemere-äärsete sadamate külastamiseks ja mereväe manöövriteks. Svetlana oli suurvürst Mihhail Aleksandrovitš Romanovi laevaks ka 1899. aastal Kopenhaageni visiidil. 22. mail 1899.a kasutas ''Svetlanat'' suurvürst Vladimir Aleksandrovitš Romanov ekspeditsioonil Trondheimi ja Arhangelskisse (millelt suurvürst naasis Peterburi rongiga). ''Svetlana'' jätkas teekonda Teravmägede lähedale, tuues sealt ära kaks maavarasid otsivat Saksa ekspeditsiooni. Seejärel naasis ta naasis 8. augustil 1899.a taas Kroonlinna.
1900. aastal viis ''Svetlana'' suurvürst Aleksei Tallinnasse ning juuni lõpus Vene keiserliku perekonna liikmed Kieli ja Kopenhaagenisse. Ta jätkas teenistust keiserliku majapidamise jahina aastatel 1901–1903 Läänemere ümber asuvates sadamates.
Pärast Vene-Jaapani sõja algust 1904. aastal, pakkus suurvürst Aleksei ''Svetlanat'' 15. märtsil 1904.a saadetavate abivägede ühe osana Venemaa Vaikse ookeani laevastikule. Laevale paigaldati uus kaugusmõõtja ja juhtmevaba süsteem ning neli tema Hotchkissi relva asendati 75-mm kahuriga. Määratud Vaikse ookeani teise eskadrilli admiral Dmitry von Fölkersahmi üldise juhtimise alla, varustati ''Svetlana'' pikaks Suessi kanali ja India ookeani kaudu Vaiksesse ookeani suunduva reisi jaoks erineva proviandi ja lisasöega.
Tsushima merelahingus juhtis ''Svetlana'' eskadrilli mille koosseisus olid jaht ''Almaz'' ja abiristleja ''Ural''. Lahingu alguses liikus eskadrill tugilaevade kaitseks tagasi, aga umbes kell 15.00 sai ''Svetlana'' vöör tugevalt pihta, mistõttu langes rivist välja laeva elektrisüsteem. Samal õhtul ühines ''Svetlana'' esialgu viitseadmiral Oskar Enkvisti juhtimisel ristlejatega ''Oleg'' ja ''Aurora'', püüdes Jaapani laevastiku eest kõrvale hiilida ja Manilasse põgeneda. Kuna aga ''Svetlana'' ei suutnud nende kahe kaasaegsema Vene ristlejaga sama kiirust hoida, püüdis ta seejärel hävitaja ''Bystryi'' seltsis põhja poole, Vladivostoki suunas liikuda. Jälitavad jaapanlased jõudsid neile aga Korea ranniku lähedal järele ja ''Bystryi'' jooksis koidikul madalikule, kus tema 82 meeskonnaliiget (sealhulgas ka 10 lahingulaev ''Osljabyast'' päästetud meeskonnaliiget) vangistati.
Kell 09.30 jõudsid Jaapani ristlejad ''Niitaka'' ja ''Otowa'' ning hävitaja ''Murakumo'' ristleja ''Svetlana'' lähedale, hukule määratud laev oli neist laskekaugusel. Kell 10:35 oli ''Svetlana'' juba leekides ja hakkas peatselt uppuma. Mõne aja pärast kui ''Svetlana'' kahjutuks teinud Jaapani ristlejad liikusid põhja poole, et jälitada Vene sõjalaevu (hiljem tuli välja, et need olid hoopis Norra vaalapüügilaevad), päästis Jaapani tugilaev ''America Maru'' uppuvalt ''Svetlanalt'' 290 ellujäänut, kellest 23 olid haavatud. Selles merelahingus hukkus hinnanguliselt 169 ''Svetlana'' meeskonnaliiget, kaasa arvatud laeva kapten. Merelahingus uppunud ristleja asukoht on 37°6′N 129°50′E Ulleungdo saarest edelas.

[Borja]

..ilus komplekt - aint Vene-Jaapani sõja medal näikse noil piltidel seal koloodas ju valepidi rippuvat // avers´iga tahapoole...

[tossom]

No nii ta oli. Mina näppima ei hakka ka, las olla peale.

[tossom]

„Svetlana“ hukk. Lõiguke insener-mehaanik 2. järgu kapten S. R. Nevjarovski Pariisis kirjutatud mälestustest.
---
„Morskoi Žurnali“ toimetaja üleskutse tekitas minus soovi kirjutada mõned sõnad ristleja „Svetlana“ ja koos sellega suurema osa tema meeskonna hukkumisest.

14. mai õhtul ujutasid ristleja vööriosa tabanud mürsud üle eesmised laskemoonakeldrid ja dünamoruumid. Ristleja vajus vööriga sügavalt vette ja me ei suutnud arendada kiirust üle 17 sõlme. Igasugune side eskaadri laevade vahel oli õhtuks juba kadunud ning kui lõplikult hämardus, otsustas komandör püüda Vladivostokki läbi murda. Suundusime põhja poole ja kõik sujus hästi, kuigi juhtimine oli raskendatud: võrdlemisi suurest kiirusest tingitud laine rullus üle panteeni ja kompassidega oli midagi valesti. Järgmisel päeval kella 10 paiku hommikul märkasime horisondil suitsusambaid, mis meile üha lähemale ja lähemale jõudsid. Varsti oli selge, et tegu on Jaapani ristlejatega „Niitaka“ ja „Otowa“, mis hakkasid kauglaskudega meie pihta tuld korrigeerima. Komandör kutsus kohe ohvitseride messi kokku kõik ohvitserid, et arutada, kas jõudude ebaühtlust ja vaenlase ilmset ülekaalu arvestades võtta lahing vastu või alistuda.
Arvamust küsiti alates noorimast, kelleks mäletatavasti osutus lipnik Sverbejev – ülimalt meeldiv inimene, kes enne sõda oli väeteenistuse läbinud mereväe junkruna. Ühel häälel otsustati lahing vastu võtta. Jaapani ristlejad olid selleks ajaks meie pihta märgi täpselt sisse lasknud ning asudes väljaspool meie väiksekaliibrilise suurtükiväe laskeulatust, oli neil vaieldamatu eelis. Vaene „Svetlana“ sai vastata vaid ahtris asuva 6-tollise suurtükiga – vöörisuurtükk oli rivist väljas juba lahingu algusest peale.

Me kannatasime tugevalt suurtükitule all: vööripoolsed katlaruumid täitusid kiiresti veega, uputatud oli suur ahtriosakond, ristleja hakkas kaotama ujuvust ning vajus üha sügavamale ja sügavamale. Meeskonnale ja ohvitseridele anti käsk ristlejalt lahkuda. Kui mina ristlejalt vette astusin, jäi tekist veepiirini mitte rohkem kui arssin (umbes 70 cm).
Kummaline, seni kogemata tunne, mis alguses tundus mulle supluspäeva meenutava vahejuhtumina, muutus peagi tragöödiaks, mis rullus lahti nii minu ümber kui ka minu endaga. Mäletan selgelt, kuidas üks Jaapani ristlejatest sõitis minu ja juba küljeli vajunud „Svetlana“ vahelt läbi ning ma nägin selgesti, kuidas Jaapani suurtükiväelane tulistas hukkuva „Svetlana“ pihta.
Poole tunni pärast või ehk veelgi varem, polnud lahingust enam jälgegi. Ristlejad lahkusid ja kadusid silmist, kauguses võis eristada Korea ranniku hägusaid piirjooni.

Mida kauem me vees viibisime, seda harvemini me üksteisega kokku puutusime – hoovus kandis meid lahku ning meil polnud jõudu ühte või teise suunda ujuda. Aeg tundus seisvat. Kannatasime üha enam külma ja talumatute krampide käes.
Kuid ennäe, nähtavale ilmus laev! Pidasin seda üheks meie abiristlejaks, aga kui see lähemale jõudis, nägin Jaapani lippu. Nagu hiljem selgus, oli see Jaapani abiristleja „America Maru“. See ookeaniaurik (sest see polnudki tegelikult midagi muud kui reisilaev, mis oli relvastatud mõne suurtükiga, mille jaapanlased olid eemaldanud meie „Varjagilt“) laskis viivitamatult paadid vette ja hakkas veesolijaid peale korjama. Siiski pidin üle elama äärmiselt ebameeldiva hetke, kui nägin teda heiskamas ühe lipuga signaali, mis oli ilmselt suunatud paatidele. Mulle torkas pähe mõte, et olles korjanud peale teatud hulga meeskonnaliikmeid – nii-öelda reklaami mõttes –, on ta otsustanud jätta meid, vees olijaid, saatuse hooleks. Õnneks see nii ei olnud ja „America Maru“ jätkas meie päästmist, kuni lõpuks jõudis järg ka minuni.

Kui paat minu juurde jõudis, polnud mul jõudu isegi kätt tõsta, et pardast kinni haarata. Jaapani madrus tõmbas mind veest välja nagu ühe elutu keha ning sel hetkel tabas mind täielik jõuetus ja ülim apaatia. Istudes paadipingil, polnud mul muid mõtteid ega aistinguid peale teadvust läbistava talumatu külma.
Siinkohal, oma jutustuse selles osas, pean teatama seigast, mis on mind piinanud kõigi nende aastate jooksul. Keegi samas paadis olnud meeskonnaliikmetest pöördus minu poole ja osutas, et minu adjutant Kulikov, kellesse olin pikkade sõjakuude jooksul väga kiindunud, viibib meie lähedal ja on ilmselt jõudu kaotamas. Minul oli aga kõige ümbritseva suhtes nii ükskõik, et ma ei jaksanud paadivanema tähelepanu sellele juhtida – ning vaest Kulikovi me päästetute nimekirjast hiljem ei leidnudki.

Järgmisel päeval rääkisid Jaapani laeva ohvitserid meie eskaadri saatusest. Meile öeldi, et osa laevu alistus, ning me olime jaapanlaste väljamõeldiste üle väga nördinud.

Selline oli „Svetlana“, selle suurepärase laeva lõpp. Me kõik armastasime oma ristlejat väga ja olime tema üle uhked. Kaasaegsed muidugi mäletavad, et „Svetlana“ oli alati väga heas kirjas – kui keeruline oli sinna teenistusse pääseda ning kui kõrge oli ohvitseride ja meeskonna ettevalmistus, keda värvati kindraladmiral Aleksei Aleksandrovitši nimelise 5. mereväeekipaži vaid parimate hulgast. Koosseisu kõrget vaimu arendas ja toetas juba rahuajal selle hiilgav komandör Konstantin Dmitrijevitš Nilov ning tema poolt rajatud põhimõtted andsid tulemusi, mis kahtlemata võib uhkusega kirjutada Vene Keiserliku Laevastiku ajaloo lehekülgedele.

Taevariik ja igavene mälestus hukkunud ohvitseridele: komandör Šeinile, Zurovile, Vorontsile, Djakonovile, Artsõbaševile, krahv Nirodile, Sverbejevile ja Tolstoile.

Tahaksin öelda veel mõned sõnad V. V. Djakonovi kohta. Ta oli tüürimees, kel oli suur armastus meresõidukunsti vastu, ta oli hiilgav mere- ja riviohvitser, lingvist ja rändur, kes tundis kõiki viit kontinenti ning Euroopat paremini kui professionaalne giid. Ta oli luuüdini džentelmen – just selline oli Djakonov. Temale langes osaks ränk saatus. Saanud lahingu ajal mürsust haavata, mis rebis tal käe õlavarrest saadik otsast, heitis ta tekile otsustades hukkuda koos „Svetlanaga“. Kuid veekeeris kandis ta pinnale, kus ta koos teistega kuni jaapanlaste saabumiseni kuidagi vee peal püsis. Sellel mehel jätkus jõudu ise paati ronida ning üles vinnates toetus ta pardaäärele otse õlast välja ulatuva kondiga! „America Maru“ laevaarst keeldus keerulist operatsiooni tegemast ning teda opereeriti kaldal, kuid kahjuks ei ärganudki ta enam kloroformiuimast. Ta maeti Jaapanis sõjaväeliste auavalduste saatel.