20ED lahing 25.07.44 Narva ääres

Eestiga ja Eesti üksustega seotud lahingud ...
Kasutaja avatar
uscha
Administraator
Postitusi: 8247
Liitunud: P Aug 07, 2005 6:03 pm
Kontakt:

Re: 20ED lahing 25.07.44 Narva ääres

Postitus Postitas uscha »

nrw44 kirjutas: L Mai 04, 2024 11:42 am 11. patarei kaotused kaotusaruannete kohaselt: kaheksa teadmata kadunut Metsküla juures, kaks teadmata kadunut Kudruküla juures ...
Üks 11. patarei Soosaare-Metsküla juures kaduma jäänutest [vermutlich gefallen - tõenäoliselt langenud] oli SS-Kanonier Karl Gutman. Lisatud pildil on mõned tema saadetud väliposti kirjad ja temast tehtud viimane ülesvõte, mis on pildistatud 17. juulil kui puhkus lõppes ja ta hakkas kodust tagasi rindele minema. Lisan ka tema poolt järgmisel päeval koju saadetud kirja, mis jäi ka viimaseks kirjaks, mis ta koju saatis.

18. juuli
Toilas

Tere kallis Sandrake!

Olen siis juba niikaugel, et on kõik kaugel seljataga, mis nii ilus ja kaunis kui seda sain kodus tunda ja näha. Kirjutan praegu Toilast, kus meri sinab ja ümbrus meenutab endiseid ilusaid aegu, kuid nüüd valitseb peamiselt siin tolm ja autod vuravad vahet pidamatult. Kallikene ära ole kurb ja tröösti ennast, nii valus oli eile lahkuda ja näha sind mu väike säärase südamevalu ja kurbusega. Peep vaatas veel järgi ja läks siis ema otsima. Jah saatust on meil inimestel raske muuta, tröösti ennast kallis. Tea, et pappi saab alati sinu valu ja meeleheitest aru ja tunneb seda ka ise. On ju veel rõõm sulle need väikesed käekesed, mis sikutavad ennast vastu ja räägivad kui trööstiks emale midagi. Peep teeb muidugi vaeva rohkem, kuid on tore näha teda sagimas, tegutsemas. Ta on siiski nii ilus pojakene ja tore laps. Astusin raske südamega rongi, kõik kui tahtis lämmatada ja suruda hinge tinase raskusega. Viljandis käisin veidi ringi, kuid mammit ei näinud. Sain istuma ka Türilt. Tamsaluni jõudsime juba kell 5 ja tuli ka kohe üks kaubarong, millega saime Tapale ja samaga otse edasi kuni Jõhvi. See tuli imekiiresti ja olime juba kell 11 seal. Seal ei teatud ka täpselt kus on. /…/ Toila sõitsin kaasa, kuid siin ei ole neid. Vaatan, kus neid leian. Ühed arvavad, et on Vokal – lähen sinna [otsib ilmselt oma üksust]. Teen veel mõned reakesed sinule ja saadan teele, praegu on kell kolm kui kirjutan. Raske on küll mõelda, et pidin nii kiiresti lahkuma, kuid on ka sellestki hea meel, et sain jälle näha sind ja nii toredaid meie pojakesi. Annab kui jõudu tagasi, kui veel väike nii armas.

Isa
Manused
gutman.JPG
foorum.rindeleht.ee
nrw44
Huviline
Postitusi: 283
Liitunud: N Juun 29, 2017 9:09 pm

Re: 20ED lahing 25.07.44 Narva ääres

Postitus Postitas nrw44 »

Panen siia veel ka fragmendi armeegrupi Narva suurtükiväe asetuse kaardist 18.07.44. Mul on käepärast vaid selline viletsa kvaliteediga versioon.
Manused
stvkaart18.07.jpg
nrw44
Huviline
Postitusi: 283
Liitunud: N Juun 29, 2017 9:09 pm

Re: 20ED lahing 25.07.44 Narva ääres

Postitus Postitas nrw44 »

25.07 jooksul maantee ümbruses toimunud võitlustest on vaid lünklik ülevaade.

Skeemil on antud olukord umbes kl 21 paiku õhtul. Enamiku Saksa üksuste rinde jätsin märkimata, sest täpseid andmeid selle kohta pole. II/47 on ka paljuski oletuslik.
mnt.png
Vodava-Puhkova piirkond

131. laskurdiviisi 743. laskurpolk hõivas päeval Paemurru ja Audja ning saavutas Vodava-Puhkova piirkonnas maantee, polgu allüksused tungisid Puhkova lähedal ka üle maantee. Polgu III pataljonile omistati seal rajoonis hulga autode rivist väljalöömine, ühe tanki vigastamine ja 10 vangi võtmine. Nõukogude andmeil tegi vastane Vodava piirkonnas kaks vasturünnakut kuni pataljonitugevuste jõududega kolme tanki ja kahe liikursuurtüki toel. 743. laskurpogu allüksused olid sunnitud tagasi tõmbuma, maanteed püsivalt läbi lõigata ei suudetud. Hilisõhtul asus polgu vasak tiib Audja ümbruses.

Saksa poolelt on teada, et Nordlandi tankipataljoni 3. kompanii ülem Ostuf Stübben viis oma 5 ründesuurtükki koos mereväe jalaväeüksusega vasturünnakule, vastasest puhastati maantee ja majad, kus punaarmeelased varjusid. Sellised andmed on Stübbeni Saksa Risti Kullas autasustamisettepanekus, vasturünnaku rajooni seal ei nimetata. Kuid kuna juttu on mereväe jalaväeüksusest, siis võib oletada, et see oli mereväe lahingpataljon Ostland, mis asus Purga piirkonnas. Seega ilmselt tabas see vasturünnak 743. laskurpolku Puhkova juures.

Teine Saksa allikas (brigaadi Nederland olukorrakokkuvõte) mainis, et kl 13 oli Tamme piirkonnast lähtunud vasturünnakuga saavutatud Purga-Vodava joon. Kl 15.32 teatas Nederlandi 49. rügement, et tema vasak tiib asus Purga juures ja parem tiib Vodava juures, naabriks oli pataljon Ostland. (Seal justkui muid Nederlandi 49. rügemendi allüksusi ei saanud olla, kui I pataljon, aga see oli, nagu juba varem nägime, saanud käsu liikuda Peeterristile. Võib-olla siis asus teele Peeterristile, aga teel jäi ette 743. laskurpolk.)

49. rügemendi I pataljoni ülemat Hstuf Meyerit autasustati hiljem Rüütliristiga. Autasustamise ettepanekus öeldi, et kui vastane lõikas 25.07 läbi maantee Vodava ja Peeterristi juures, siis Meyer, kelle pataljon oli teel Tannenbergi liinile, asus omal algatuse vasturünnakule, heites vastase maanteelt tagasi. See tagas, et maanteed sai hiljem kasutada suurtükiväe tagasitõmbamiseks Tannenbergi liinile. (Eelnevalt ära toodud Saksa dokumentidest pärit andmetest jääb siiski mulje, et Meyer tegutses ülevaltpoolt saadud korralduste järgi.)

Brigaad Nederland raporteeris, et päeva jooksul saadi kaks vangi 131. laskurdiviisist.

-----------------------------------

Peeterristi piirkond

191. laskurdiviisi 559. laskurpolk Hõivas Hoovi (ühe dokumendi järgi võttis polgu I pataljon Hoovi juures "üle 15" vangi) ja püüdis maanteed läbi lõigata Peeterristi-Tõrvajõe piirkonnas. Nõukogude andmetest ei selgugi, kas seal maantee siis lõigati läbi, kuid Saksa andmetel see Hoovist lõunas (ehk Peeterristi juures) päeval ikkagi juhtus, misjärel vasturünnakuga maantee vabastati (teine allikas mainib vasturünnakut Vodavast ida suunas). Pärast võtsid Saksa üksused tagasi Peeterristist põhja pool oleva kõrgendiku, tungides kuni Hoovini.

Saksa dokumentidest ei selgu täpselt, mis üksused seal Peeterristi piirkonnas tegutsesid. Kohapealne üldjuht näib olevat olnud 49. rügemendi ülem Collani. Võimalik, et Peeterristil tegutses 49. rügemendi I pataljoni osi, mis olid saabunud Vodava suunast. Kl 17.46 sai Nederlandi 48. rügement käsu saata 49. rügemendi II pataljonist kaks kompaniid Peeterristile Collani käsutusse. Nagu juba enne kirjutasin, oli kl 10.10 paiku antud käsk II/49 ja Nederlandi luurekompanii koondamiseks Ekkekülis (Narva lähedal) ja need allutati 49. rügemendi ülemale Collanile. Kokkuvõttes võib oletada, et tegelikult Collanil II/49-ga ja luurekompaniiga sidet polnud ja nende juhtimine käis päeva jooksul üle 48. rügemendi.

Peeterristi juures toimunu kohta on ka mõned 20ED veteranide mälestused.

Einar Kartuse (46. rügemendi side) mälestuste järgi olid venelased Sininõmmelt taandunutel tihedalt kannul ("kui olime jõudnud Peeterristi kiriku kesapõllule, siis läks lahti koledaks põrguks. Venelased olid juba saabunud kesapõllu-äärsesse võssa ja tõmbasid meile tule selja tagant peale"), paljud neist, kes üritasid roomata üle maantee, et jõuda sealsesse kraavi, said pihta.

Hans Kukk (46. rügemendi staap või staabikompanii), kes samuti Peeterristile jõudis, meenutas, et seal hakati vastupanu organiseerima: "Kohale saabus ka major Kurg, kes kandis endise eesti ratsaväe mõõka. Organiseerisime vastupanuks umbes 20 meest, paljud ei reageerinud käskudele, olles ilmselt veel venelaste hävitava kahuritule tagajärjel saadud shoki all." Eemalt lähenevate venelaste pihta avati tuli. Õhtu eel liiguti Mereküla suunas ühe talu juurde, mis asus väikese oja ääres. Sinna saabus õhtul ka üks Saksa tank, mis tulistas vastase kuulipilduja- ja miinipildujapositsioone. Õhtul märgati tulistamist naabertalust. Sinna uurima minnes leiti lakast üks punaarmeelane kes vangistati.

II pataljoni adjutandi Olaf Tammarki mälestused: Tammark kuulus kuuemehelisse gruppi, mis eesotsas II pataljoni ülema Friedrich Kurega taandus Peeterristile. Teekonnal oli nendega ühinenud II pataljoni sõdureid. Peeterristil kohati 46. rügemendi ülemat Tuulingut. Asuti kaitsele maanteekraavi. Nähtavale ilmunud vastase gruppidele avati tuli. Vastane tulistas kahest talust, mis asusid nõlval maantee eel. Kurg organiseeris vasturünnaku kahe-kolme Saksa tanki või ründesuurtüki toel. Vallutati värskeltkaevatud kuulipildujapesad, saadi vange, saagiks kaks kuulipildujat. Ründajatel oli üks langenu ja mitu haavatut. Narva suunalt saabuvad Saksa kolonnid taandusid õhtul mööda maanteed vastase härivitule all. Ei olnud näha tabamusi. Öösel koondati II pataljoni riismed ühte külla.

Alfons Rebase andmeil võitlesid maantee Peeterristi juures uuesti vabaks 20ED suurtükiväerügemendi allüksused ja 47. rügemendi voori allüksused.

Saksa dokumendi järgi toimus Peeterristi juures veel hilja õhtul vastase sissemurre (ilmselt mõeldi maantee ületamist - nrw44), mis likvideeriti kl 23.

-----------------------------------------

Vanaküla-Olgino mõis-Tšjornajõe-Vepsküla

191. laskurdiviisi 552. laskurpolgu II pataljon jõudis päeval oma parema tiivaga maantee lähedale Lapiotsast põhja pool ja vasaku tiivaga tungis Vanaküla sihis. Polgu I ja III pataljon toodi samuti lahingusse ja edenesid üle Karuhaua Olgino mõisa suunas. Kummagi poole allikatest ei selgu, kas 552. laskurpolgu allüksustel õnnestus päeval ajutiselt maantee kuskil läbi lõigata. Igatahes õhtu seisuga (u. kl 21) seisis polk põhja pool Vanaküla ja Olgino mõisa - näib, et II pataljoni parem tiib oli maantee lähedalt sunnitud vahepeal tagasi tõmbuma.

191. laskurdiviisi 546. laskurpolgu tegevuse kohta päeval on vaid teada, et selle parem tiib asus õhtul piirkonnas Tšjornajõest põhja pool ja vasak tiib hõivas Vepsküla.

Saksa dokumentides pole Vanaküla-Olgino mõisa-Tšjornajõe-Vepsküla piirkonnas päeval toimunud sündmuste kohta peaaegu midagi, mainitakse ainult oma vägede vasturünnakut Tšjornajõe juurest loode suunas.

Kuskil Peeterristist ida pool jõudis maanteele välja Sulev Hurma (I/46 sidemees), tema mälestused: "Maanteel käis tihe liiklus. Autosid sõitis nii Tallinna kui Narva poole. Mõnelgi õnnestus klammerduda sõidu pealt veoauto kasti külge, et vaid siit pääseda. Kui alustasime tõusu maanteetammile, kostis meie tagant metsik hurraa. Venelased olid meile järele jõudnud ja jooksid, täägid õieli, meie suunas. Tammist ülesronivad mehed olid suurepäraseks märklauaks. Meie mehi langes nagu loogu." Hurmal õnnestus maantee ületada, jõuda Peeterristile ja sealt edasi läände.

Pole teada, kas maantee kaitsel tegutses ka Narva äärest taandunud I/46 võitlejaid.

II/47 ülema Alfons Rebase ja tema adjutandi Valdur Jürissaare mälestuste järgi asus Tšjornajõe juures 47. rügemendi jalaväekahurite kompanii (13./47) eesotsas leitnant Kaudega. Kompanii, mille meeskond asus jalaväelastena kaitsepositsioonil, lõi õhtupoole tagasi vastase rünnaku, laskemoon peaaegu lõppes. Rünnaku tõrjumisel olid kaotused inimestes vist väikesed, kuid kaotati enamus hobustest.

Rebase sõnul jõudis vastane välja ka Olgino mõisani, mõisa taga kivimüüri ääres positsioonil asunud ratturite rühm (võimalik, et 47. rügemendi staabikompaniist - nrw44) tõrjus kaks vastase rünnakut.

47. rügemendi staabis käskjalana teeninud Helmut Anieri mälestused: "Meie adjutant sõitis Narva mingisugusesse staapi korraldusi saama. Õhtupoolel oli laskmisi Olgino lähedal metsas. Rügemendi ülem sõitis korraldusi andmata minema. Olime sääl ootel kui peata kanad. Eest tuli kohale Rebane, et kohtuda rügemendi ülemaga ja korraldusi saada. Läks tagasi n.ö. tühjade kätega, rügemendi ülem oli endiselt kadunud. Pargi taga metsas läks jälle raginaks lahti. Püssi ja granaadiheitjate lasud olid päris lähedal. Meie staap, kümmekond meest, asus mõisa pargi kiviaia taha kaitsele. Mingi meie väiksem üksus lõi eespool vaenlase tagasi. Suuremate jõududega oleks vaenlasel olnud võimalik sääl Narva tee ära lõigata. Adjutant tuli Narvast tagasi ja teatas, et öösel tuleb täielik taganemine."

Alfons Rebase ja Valdur Jürissaare mälestuste järgi vaenlane II/47 vastu päeva jooksul survet ei avaldanud (II/47 vastu tegutses 546. laskurpolk - nrw44). Erandiks oli rünnak II/47 komandopunktile (see asus liitekohal 46. rügemendiga). Pataljoni staabi meeskond koos seal olnud 8. kompanii miinipilduritega ja raskekuulipildujarühmaga tõrjusid rünnaku tagasi. Hukkunuid oli üks (Rebase käsundusohvitser) ja haavatuid 2-3.

Rebase väitel asus tema komandopunktist tagapool 46. rügemendi varupataljon Ranniku juhtimisel. Rebane küsis Rannikult, miks ta ei ründa vastast tiivalt, see vastas, et olukord on segane, ei tea kus on omad, kus vastane. Lepiti kokku, et Rannik jääb pataljoniga paigale nii kaua, kui suudab. Rebase sõnul ei teadnud ta, kaua Rannik seal püsis. (Nagu juba varem öeldud, terve I/46 Ranniku juhtimisel seal varus olla ei saanud, pigem oli I/46 komandopunkti juures kuni kompaniitugevune reserv - nrw44.)

Kuna II/47-st vasakul oli 46. rügemendi rinne läbi murtud, siis paigutati II/47 vasaku tiiva kaitseks ümber 5./47 vasaku tiiva allüksused. 5./47-st vasakule paigutati komandopunkti juures varus olnud 8./47 rühmad. Pärast asetati 8./47 rühmad küngastele Pritska männiku rajooni, kust oli võimalik põhja ja lääne suunas ulatuslikku ala tulistada. (Ilmselt moodustasid 5. ja 8./47 allüksused vasaku tiiva kaitseks hõreda rinde Siivertsi ja Tšjornajõe vahel - nrw44.)

Rebane püüdis saada ühendust 47. rügemeni staabiga, aga traatside oli katkenud ja raadio teel ei saanud kätte. Igaks juhuks viis ta oma komandopunkti pataljoni vasakul tiival asuva 5. kompanii kaevikusse.

Õhtupoole (pärast kl 15) suundus Rebane paari käskjalaga Olgino mõisa. Seal sai teada, et rügemendi ülem Vent oli autoga lahkunud. Rebane võttis omal algatusel juhtimise üle. 13./47 sai käsu oma kahurid Tšjornajõe juurest Olgino mõisa juurde tagasi tõmmata ja hoida seda enda käes koos ratturite rühmaga. Kuna 13./47 hobused olid rivist väljas, siis veeretati kahurid sinna meeste jõul. Varsti jõudis Olginosse "minu voori ülem" (Rebase väljendus), kes teatas, et Peeterristi juures oli lahing. Rebane käskis voorid tagalasse saata võimalikult väheste saatjatega, ülejäänutest moodustada lahingmeeskond, et kaitsta Peeterristit.

Pärast suundus Rebane tagasi oma pataljoni juurde. Õhtupimeduses tõi ta komandopunkti Pritska männiku lähedal olevatele küngastele. Olgino mõisast saabus käskjalg korraldusega tulla 47. rügemendi staapi. Sinna oli Narvast saabunud rügemendi adjutant, kes andis Rebase mälestuste järgi kl 23.30 edasi taandumiskäsu. Käskjalad saadeti kiiresti jõe ääres positsioonil olevatele kompaniidele teadet viima, kompaniid pidid koonduma Olgino mõisa. 6. kompanii juurde saadetud käskjalad eksisid ja leidsid kompanii hilinemisega. Kella 02-03 vahel alustati Olginost liikumist. Vahepeal sõitis mööda Narvast tulnud tankikompanii ühe rüütliristkandja juhtimisel. Viimane tuli vastu Rebase palvele üheskoos taanduda. Tankid vedasid 13./47 kahureid. Sinimägedest läänes kohati ka 47. rügemendi ülemat Venti, kellele Rebane ette kandis, et tõi tema üksused välja.

Kuid ühes erakirjas on Rebane öelnud, et viimasena saabus Olgino mõisa 5. kompanii. Saksa tankikompanii asemel oli tegemist kolme ründesuurtükiga rüütliristikandja juhtimisel. Ründesuurtükid võtsid sleppi rasked jalaväekahurid (sIG). (Ründesuurtükid on usutavamad, sest mingit tankikompaniid sel ajal Nederlandi juures kõikide märkide kohaselt ei tegutsenud. Laari raamatus mainitud Pantrite üksus eesotsas Oscha Wildiga on kahtlane väide - nrw44.)

Jürissaar mainib, et viimane kompanii saabus Olgino mõisa kl 02.45, misjärel kl 03 jäeti mõis maha, tund varem oli sellest möödunud Narvast taanduv Saksa jalavägi. Saksa tankikompaniis oli 12 tanki, osa neist vedas jalaväekahureid ja liikus II/47 kolonni lõpus, ülejäänud liikusid ette Peeterristile, et hoida seal maantee vaba.

Saksa dokumendi järgi teatas "ühe eesti rügemendi adjutant" (ilmselt 47. rügemendi oma - nrw44) Nederlandi staabile, et vastane oli u. 21.30 maantee Olgino mõisa juures läbi lõiganud. Nederlandi 48. rügemendi ülem käskis seejärel II/49 ülemal maantee puhastada, allutades talle kaks ründesuurtükki (Ustuf Römmelti juhtimisel) Nederlandi tankitõrjedivisjonist ja Rebase pataljoni (II/47). Vastane löödi seejärel maanteelt tagasi. Kl 23.30 alustas 48. rügement taandumist Narvast. Nederlandi suurtükivägi oli juba varem läände tõmmatud. II/49 julgestas maanteed Narvast läänes, ootas kuni viimased eesti üksused (ilmselt II/47 - nrw44) olid kl 02 öösel maanteel möödunud, siis taandus ka ise nende järel. (48. rügement valis Narvast taandumiseks teise marsruudi, piirati 26.07 sisse ja hävitati.)

5./47 rühmaülema Otto Jalakase päevikus mainitakse, et kl 19.30 tõmmati 5./47 tagasi uuele positsioonile, sealjuures oli õhurünnakute tulemusena palju surnuid ja haavatuid. Kl 23 saabus käsk taandumiseks. (Nõukogude allikatest ei leia õhurünnakute kohta õhtul kinnitust, võib-olla peetakse päevikus peetakse silmas hommikusi õhurünnakuid – nrw44)

7./47 rühmaülema käskjalg Rudolf Tark: õhtul saatis Rebane ta oma komandopunktist maantee äärest koos teise mehega luurele piki maanteed, et selgitada olukorda Olgino mõisas. Selgus, et see oli vastase käes. Öösel katsid taandumist tankid. Vastase ahelik oli tee ääres põllul maas, kumbki pool ei tulistanud.

-------------------------------
131. ja 191. laskurdiviisi toetas lahingutes maantee ümbruses mingil määral kaudtulesuurtükivägi, aga täpsemad andmed puuduvad. Samuti pole andmeid, kas 25.07 jooksul suudeti maantee äärde järele tuua tankitõrjekahureid.

Saksa poolel andis 20ED suurtükiväerügemendist pärast keskpäeva ilmselt tuld vaid veel I Abteilung. Alates hommikust tegutses ka Nederlandi suurtükivägi. Üks Saksa rannikupatarei Sillamäel andis häirivtuld Narva-Jõesuu ette. Saksa suurtükivägi püüdis tabada ka vastase ülekäike Narva jõel (seal alustati praamiülekäikude ja pontoonsildade ehitamist). Nõukogude poolel registreeriti, et alates kl 14 andis Saksa suurtükivägi Vodava suunast metoodilist tuld Riigi piirkonda. Päeva teisel poolel sai üks pontoonsild suurtükitulest vigastada, aga üldpilti see oluliselt ei muutnud. Päeva jooksul ründasid kaks korda jõeülekäike Riigi piirkonnas Stukad, kuid olulist kahju vastane seeläbi ei kandnud.
nrw44
Huviline
Postitusi: 283
Liitunud: N Juun 29, 2017 9:09 pm

Re: 20ED lahing 25.07.44 Narva ääres

Postitus Postitas nrw44 »

Punaarmee 499. miinipildujapolgu sõjapäevikus leidub 25. juuli kohta veel selline kirjeldus: päeva lõpuks kinnitas vastane kanda kõrgendikul 30,0 Peeterristi rajoonis. Kl 20.30 asus vastane rünnakule, jalaväg edenes iseliikuva suurtüki ees. Enamusel meie suurtükiväelastest (ilmselt mõeldud eelvaatlejaid - nrw44) ei olnud sidet oma tulepositsiooniga, ainult 499. miinipildujapolgu II divisjoni ülem major Tištšenko astus raadio teel divisjoni staabiga sidemesse ja tellis tule ründava vaenlase pihta. Samuti avas ta trofeesuurtükist tule liikursuurtüki pihta ja vigastas seda. Vastase rünnak löödi tagasi.
nrw44
Huviline
Postitusi: 283
Liitunud: N Juun 29, 2017 9:09 pm

Re: 20ED lahing 25.07.44 Narva ääres

Postitus Postitas nrw44 »

Poolte kaotustest 25. juulil.

Kõigepealt Punaarmee

131. laskurdiviisil on teada 232 surnut ja teadmata kadunut.
191. laskurdiviisil teada 304 surnut ja teadmata kadunut.

Muide ükski teine 2. löögiarmee või 8. armee laskurdiviis, mis suvistes lahingutes (sh Sinimägedes) osales, ei kandnud ühe päeva jooksul niivõrd suuri kaotusi surnute/kadunutena.

Nimetatud diviiside haavatute hulk pole teada. Tavaliselt oli see umbes kolm korda suurem surnute arvust, aga kuna ilmselt oli haavatute evakueerimisel Narva idakaldale esialgu raskusi, siis pigem oli haavatuid tavalisest vähem - kaks kuni kolm korda rohkem kui surnuid.

Seega võib oletada:

131. laskurdiviisis langes rivist välja kuskil 700-1000 inimest.
191. laskurdiviisis langes rivist välja kuskil 900-1200 inimest.

Inimkaotusi kandis ka 131. ja 191. diviisi toetanud suurtükivägi, erinevate dokumentide põhjal võib rääkida kokku umbes 30 surnust ja 110 haavatust, kes kaotati peamiselt vastase suurtükitule tõttu. Lõviosa neist kaotustest kandis 8. eesti laskurkorpuse suurtükivägi - 24 surnut ja 91 haavatut.

Väikesed kaotused olid ka Narva ääres tegutsenud inseneriüksustel.

Kokkuvõttes läksid kõnealused lahingud 2. löögiarmeele maksma umbes 1700-2300 inimest surnute, kadunute ja haavatutena või siis ümmarguselt 2000 inimest.

Rivist langes välja ka suurtükke. 191. laskurdiviisis uppus jõeületamisel kaks 45mm tankitõrjekahurit, lisaks sai kahjustusi neli 45mm tankitõrjekahurit, purustati kaks miinipildujat. 249. eesti laskurdiviisi suurtükiväes said kahjustusi üks 45mm tankitõrjekahur, üks 76mm diviisikahur ja üks 122mm haubits, mis kõik asusid otsesihtimisega positsioonil.
nrw44
Huviline
Postitusi: 283
Liitunud: N Juun 29, 2017 9:09 pm

Re: 20ED lahing 25.07.44 Narva ääres

Postitus Postitas nrw44 »

Saksa poole inimkaotused

Alustame 20. eesti diviisist. Paljude allüksuste kohta on kättesaadavad nimelised kaotusaruanded, kuid mitte kõikide ja mõnel juhul on need aruanded ilmselt lünklikud.

-20ED staabi ja erinevate tagalaüksuste kaotuste kohta andmeid minu käsutuses pole (võib-olla tulevad veel Bundesarchivist välja), aga pigem olid need väikesed.

-46. rügemendi staap – kaotuste kohta andmed puuduvad

-46. rügemendi staabikompanii - 4 surnut/kadunut (sh 2 hiwit), 1 haavatu

-46. rügemendi I pataljoni staap - 7 surnut/kadunut, 1 haavatu. Kaotused kanti mitmes erinevas kohas: Vasa, Sininõmme, Puhkova, Peeterristi. Vasa juures hukkus Ustuf Ilmar Aren. Haavata sai (Peeterristil) Ustuf Richard Stöffler, kes oli sakslane.

-46. rügemendi 1. kompanii – kaotusaruannetest leiab vaid 3 surnut/kadunut ja 1 haavatu (üks Vaivara juures, ülejäänud Riigi juures). Ilmselt pole need täielikud andmed, sest kompaniis teeninud kapral Jevgeni Ussenko, kes saabus 27.07 puhkuselt ja jooksis 07.08 vastase poole üle, väitis ülekuulamisel, et ta leidis 27.07 kompaniist ees 33 meest (peamiselt voorist) koos ühe ohvitseriga. Kuulipildujaid ei olnud. Nende andmete põhjal võiks oletada, et 1. kompanii kaotas 25.07 umbes 40-50 meest.

-46. rügemendi 2. kompanii - 20 surnut/kadunut, 11 haavatut, kõik Vasa piirkonnas (haavatute hulgas on kompanii ülem Ustuf Ants Kiusalaas)

-46. rügemendi 3. kompanii - 16 surnut/kadunut ja 15 haavatut, kõik Riigi rajoonis.

-46. rügemendi 4. kompanii - 14 surnut/kadunut ja 7 haavatut (Riigi, Vasa).

Juba mainitud 1. kompanii kapral Jevgeni Ussenko väitis, et tema puhkuselt saabudes 27.07 oli I pataljonis 180-200 meest, sealhulgas kõige arvukamas kompaniis 76. Selle põhjal võiks oletada, et pataljon oli eelnevalt kaotanud kuni 150 meest, mis klapib üldjoontes eelnevalt ära toodud kaotusandmetega.

Niisiis olid I pataljoni kompaniide kaotused tõsised, kuid siiski väiksemad kui näiteks II pataljoni 5. ja 6. kompaniis. I pataljoni 2., 3. ja 4. kompanii kaotasid ilmselt vähem kui poole koosseisust. 1. kompanii arvatavasti pisut üle poole koosseisust.


-46. rügemendi II pataljon (arvatavasti staap, aga pole kindel) - 2 surnut/kadunut ja 7 haavatut (kõik Riigi juures)

-46. rügemendi 5. kompanii - 51 surnut/kadunut, 3 haavatut (kõik Riigi piirkonnas).

-46. rügemendi 6. kompanii - 40 surnut/kadunut, 19 haavatut (kõik Riigi piirkonnas), kadunute hulgas ka Ostuf Martin Hunt. II pataljoni adjutandi Olaf Tammarki mälestuste järgi jäi 6. kompaniisse vaid 6 meest. Kuid 6./46 kapral Julius Rätsep, kes langes 04.08 punaarmeele vangi, ütles ülekuulamisel, et pärast 25.07 lahingut jäi kompaniisse 20 meest.

-46. rügemendi 7. kompanii - sellest kompaniist pole varem juttu olnud, sest olemasolevatel andmetel oli see enne 25.07 viidud reservi Auvere suunale. Tõsi küll, kompanii üks veteran on väitnud, et osa kompaniist jäi Narva jõe äärde, kus osaleti 25.07 lahingus (vt lähemalt https://foorum.rindeleht.ee/viewtopic.php?t=15314 ). Paraku kompanii kaotusaruandeid neilt päevilt pole. Seega ei saa välistada, et ka 7. kompanii allüksused (olles ilmselt allutatud 5. või 6. kompaniile) kandsid 25.07 Narva ääres kaotusi.

-46. rügemendi 8. kompanii - 25 surnut/kadunut (üks Peeterristil, ülejäänud Riigi piirkonnas), 4 haavatut (Riigi).

Kokku II pataljonis teada 151 mehe rivist väljalangemine.

II pataljoni adjutandi Olaf Tammarki mälestuste jäi pataljoni 450-500 mehest alles 180. Ilmselt on pataljoni esialgne koosseis Tammarkil antud liialdatuna, pigem jäi see 350 mehe lähedale. Järelejäänud 180 hulka on vist arvatud ka 7. kompanii, mis viibis kas osaliselt või täielikult mujal.


-46. rügemendi III pataljoni staap – 1 haavatu (Kudruküla)

-46. rügemendi 9. kompanii – 22 surnut/kadunut, 4 haavatut (kõik Kudruküla piirkonnas). Hukkunute hulgas Ustuf Boris Metsoja.

-46. rügemendi 10. kompanii – 17 surnut/kadunut, 10 haavatut (Kudruküla). Hukkunute hulgas Ustuf Leopold Kimm ja Ustuf Martin Lepkai.

-46. rügemendi 11. kompanii – 40 surnut/kadunut, 16 haavatut (Kudruküla)

-46. rügemendi 12. kompanii – 24 surnut/kadunut, 22 haavatut (Kudruküla)

Kokku III pataljonis seega teada 156 mehe rivist väljalangemine.

11./46 ülema Uno Kook’i andmetel jäi III pataljoni rivisse pisut üle 110 mehe, sealjuures tema enda 11. kompaniil läks kõige halvemini, alles jäi ainult kümmekond meest. 9. kompaniil läks kõige paremini – alles jäi pool isikkoosseisust.

Kook’i mälestustega klapivad ka 10./46 sõduri Ado Järve ütlused pärast vangilangemist punaarmeele 04.08. Tema sõnul oli III pataljonis pärast lahingut 106 meest.

Kuna III pataljonis oli esialgu tõenäoliselt umbes 350 meest, siis näib, et pataljoni kaotusaruannetes on lüngad – puudu on kuskil 100 meest.

-46. rügemendi 13. kompanii inimkaotuste kohta andmed puuduvad.

-46. rügemendi 14. kompanii - vähemalt 9 surnut/kadunut, 7 haavatut Vasa, Riigi, Vepsküla juures, tõenäoliselt 15 surnut/kadunut ja 9 haavatut (dokumendi ühe lehekülje loetavusega on probleeme, seetõttu “tõenäoliselt”)


47. rügemendi kaotusaruandeid minul pole, erandiks on 13. ja 14./47, aga pole selge, kas need on täielikud andmed.

II/47 liikmete mälestustest jääb mulje, et pataljoni kaotused üldiselt ei saanud väga suured olla. Teistest allikatest on teada 20ED 3 hukkunut Tšjornajõe juures ja 1 hukkunu Olgino mõisa juures (allüksused pole teada).

-47. rügemendi 13. kompaniis oli 2 haavatut Tšjornajõe juures.

-47. rügemendi 14. kompaniis oli 3 teadmata kadunut Pritska männiku piirkonnas ja 1 teadmata kadunu Auga-Mereküla piirkonnas.

-Pioneeripataljoni 1. kompanii – 6 kadunut ja 9 haavatut, kõik Sininõmme piirkonnas (haavatute hulgas ka Ostuf Lembit Juhari).

-Pioneeripataljoni 2. kompanii – 4 kadunut (Narva piirkond) ja 4 haavatut (Sininõmme)

Mõlema pioneerikompanii kaotused haavatutena on peamiselt suurtükitulest, kuid osalt ka käsirelvade tulest, mis viitab, et oldi lahingus vastase jalaväega.

-Suurtükiväerügement – 45 surnut/kadunut, 1 ülejooksik, 26 haavatut. Kaotused on üksikasjalikumalt esitatud ühes eelnevas postituses.

Tankitõrjedivisjoni 3. kompanii – 1 hukkunu Sininõmme juures
-------------------------------------------------

Kui nimelistes kaotusaruannetes olevad andmed kokku liita, siis saab:
361 surnut/kadunut
172 haavatut

Kokku: 533 rivist väljalangenut.

See arv ei sisalda siiski järgmiste allüksuste kaotusi:
-20ED staap ja tagala
-13./46
-47. rügemendi staap, staabikompanii, II/47.

Tõenäoliselt ei sisalda ka suuremat osa 1./46 kaotusi (hinnanguliselt 40-50 meest)

Tõenäoliselt on ka III/46 kaotused puudulikud - puudu kuskil 100 meest.

Küsimärgi alla jääb ka, kas 25.07 lahingus osales 7./46 allüksusi.

Pakuks, et 20ED kogukaotused 25.07 lahingus 2. löögiarmee vastu jäid kuskil 750 mehe lähedale, neist üle poole hukkus.
------------------------------------------------

Punaarmee dokumentidest ei saa täpset ülevaadet, kui palju 20ED võitlejaid langes vangi. 2. löögiarmee raporteeris 25.07 õhtul, et võetud on 42 vangi. Siin hulgas on ka teistest üksustest võetud vangid (nt Vodava ja Hoovi juures saadi vange Nederlandi sidekompaniist ja suurtükiväerügemendi 1. patareist). Pealegi on ilmselt tegemist esialgsete ebatäielike andmetega.

7. eesti laskurdiviisi suurtükiväe staapi jõudsid 25.07 õhtul andmed, et 191. laskurdiviis oli saanud kokku 35 vangi 46. ja 47. rügemendist.

131. laskurdiviisi 25.07 võetud vangide arv pole täpselt teada, see oli vähemalt 8, aga tõenäoliselt mõnevõrra suurem.

Ilmselt ei eksi palju, kui hinnata, et 25.07 langes vangi ümmarguselt 50 20ED võitlejat.

----------------------------------------------

Brigaadi Nederland kaotusteks 25.07 loeti 22 surnut, 14 teadmata kadunut ja 105 haavatut.

-----------------------------------------------------------------

Kõik kokku võib Saksa vägede inimkaotusi 25. juulil 2. löögiarmee vastu hinnata seega umbes 900 mehe peale. Punaarmee kaotused ületasid vastase omi umbes kaks korda.
nrw44
Huviline
Postitusi: 283
Liitunud: N Juun 29, 2017 9:09 pm

Re: 20ED lahing 25.07.44 Narva ääres

Postitus Postitas nrw44 »

20ED kaotused suurtükkides ja miinipildujates

Täpsem ülevaade kaotuste kohta puudub.

191. laskurdiviisi 559. laskurpolk pretendeeris 25.07 kahe kahuri vallutamisele, neist avati vastase suunas ka tuli.

2. löögiarmee kandis 25.07 õhtul ette, et saagiks saadi kaks 75mm kahurit ja kaks "kuueraudset miinipildujat". Lisaks hävitati kaks kahurit ja üks "kuueraudne miinipilduja". "Kuueraudseteks miinipildujateks" nimetati nõukogude poolel tavaliselt "uduheitjaid", kuid antud juhul näib tõenäolisem, et silmas peeti schwere Wurfgerät "raame". Pole teada, kui täielikud need 2. löögiarmee andmed on.

Nõukogude dokumentidest eraldi 25.07 saagiks saadud miinipildujate arvu pole leidnud, aga on tõenäoline, et valdav enamik või lausa kõik 46. rügemendi 8cm miinipildujatest langesid punaarmee kätte.

20ED suurtükiväerügemendi puhul on juba mainitud, et kaotati üks 10,5cm haubits ja lisaks veel hulk 15cm haubitsaid IV Abteilungist - vähemalt ühe patarei haubitsad (patareis oli tavaliselt 4 "toru"), aga võib-olla isegi Abteilungi kõigi kolme patarei omad.

Osa 14./46 tankitõrjekahureid pääses. 14./46 veterani Valter Liivamäe mälestuste järgi sai Narva äärest tulema vähemalt kolm kompanii tankitõrjekahurit. Saksa dokumentide järgi kaotas 20ED kuni 28.07 kaks rasket ja viis keskmist tankitõrjekahurit. Kuid need arvud sisaldavad ka võimalikke kaotusi Auvere juures (mälestuste järgi kaotati seal vähemalt üks tankitõrjekahur).

13./46 veteran "Väätsamees" mainis mälestustes, et kompanii 15cm jalaväekahurid olid 25.07 turmtule alguses just positsioonilt lahkunud ja need jõudsid tagalasse.

Tõenäoliselt kandis 13./46 kaotusi kergetes jalaväekahurites. Pole selge, kas neid üldse minema suudeti viia. Arvatavasti olid 2. löögiarmee raporteeritud saagikssaadud 75mm kahurid 13./46 omad.

13./47 kaotuste kohta andmed puuduvad. Vähemalt osa kahureid pääses minema (veeti soomusmasinate taga, millest oli juba varem juttu).

14./47 kaotuste kohta andmed puuduvad, pigem enamik tankitõrjekahureid (või kõik) pääses minema.

Pilte 2. löögiarmee sõjapäevikust sõjasaagi kohta:
001.jpg
002.jpg
003.jpg
004.jpg
Esimesel kahel pildil on schwere Wurfgerät. Kolmandal pildil on Nõukogude 76mm jalaväekahurid (polgukahurid) ja ehkki pildiallkirja järgi peaks tegemist olema purustatud vastase kahuritega Vasa rajoonis, siis julgen kahtlustada, et tegelikult kaotas need kahurid punaarmee veebruari või märtsi lahingutes, misjärel jäid sinnapaika vedelema. Neljandal pildil on 75mm jalaväekahuri jäänused Riigi rajoonis. Arvatavasti 13./46 oma.
------------------------------------------------------
Siia lõppu üks varem kahe silma vahele jäänud pilt 2. löögiarmee sõjapäevikust, mis kujutab pihtasaanud kaetud tulepesa Vasa piirkonnas.
005.jpg
nrw44
Huviline
Postitusi: 283
Liitunud: N Juun 29, 2017 9:09 pm

Re: 20ED lahing 25.07.44 Narva ääres

Postitus Postitas nrw44 »

Pärast Narva äärest taganemist koondati 46. rügemendi isikkoosseis Sinimägedest lääne poole tagalasse. Mitu veterani on meenutanud, et seal andsid 20ED ülem Augsberger ja teised neile mõista, et 25.07 lahingus joosti lati alt läbi.

Hans Kuke mälestuste järgi saabusid ülesrivistatud meestele kõnet pidama saksa ohvitserid koos admiral Pitkaga. "Pitka tõusis autos püsti ja alustas kõnet sõnadega: "Kui te olete sõnniku sisse kukkunud, siis tulge sealt nii välja, et te ei haise..." Märkasin, et raske lahingu läbi teinud sõduritele see jutt ei meeldinud."

Einar Kartus: "Diviisiülem Augsberger ähvardas meilt võtta pagunid, mida ta ei teinud, lootes, et me järgmistes võitlustes käitume vapralt. Ka külla tulnud hallipäine admiral Pitka noomis meid ja ütles, et me poleks pidanud mitte taanduma ja abi oleks kindlasti saabunud."

Uno Kook: "Krooni pani pähe see, et kaks päeva hiljem korraldati Oru lossi varemete lähedal ohvitseride koosolek lagedal põllul, kus istusime maas. Kohale tuli Augsberger, tal oli nagu rihma pidi järel admiral Pitka, kes pidi meile rääkima vaprusest, mida samadel kohtadel Vabadussõjas üles näidati. Kui aga Augsberger ka nimetas, et 46. rügemendi juhtkond ei olnud oma ülesande kõrgusel, siis plahvatas II pataljoni ülem major F.Kurg, kes võitles vabadussõjas Ratsapolgus. Ta valas Augsbergerile lausa näkku diviisi juhtkonna saamatuse taandumise ebaõnnestumise osas."

Jüri Remmelgas, kes tõenäoliselt toetus II/46 adjutandi Olaf Tammarki mälestustele, kirjutas, et 20ED staabist tehti etteheiteid Kurele ja ka Tuulingule, neid süüdistati oskamatus juhtimises. Kurg omakorda pareeris, et diviisi juhtkond ei võtnud õigeaegselt kasutusele tarvilikke meetmeid vastase võimaliku pealetungi tõrjumiseks, ignoreerides ettekandeid, mis osutasid ettevaatusabinõude puudulikkuse kohta. Tuuling võeti 46. rügemendi ülema kohalt 25.07 lahingu tõttu ikkagi maha.

45. rügemendi ülem Harald Riipalu kirjutas mälestustes, et kuulu järgi lahkusid paar 46. rügemendi kompaniid, olles juhid kaotanud, võitluseta positsioonilt, mis omakorda sai saatuslikuks kogu rügemendile. Riipalu lisas, et Saksa väejuhatus suhtus võimalusse, et vastane asub üle Narva jõe pealetungile liigse enesekindluse või üleolekuga. 20ED või III SS-tankikorpuse juhatus ei pööranud piisavalt tähelepanu ettevalmistustele sellise võimaliku pealetungi puhuks.

II/47 tollane ülem Alfons Rebane väitis mälestustes, et kohati oli 46. rügemendi lõigus küll kibe lahing, aga üldiselt valitses siiski paanika ja vastase edu tuli kergelt. Rebane väitis ka, et tema pataljonist vasakul asuv kompanii (ilmselt 2./46 – nrw44) sattus paanikasse ja põgenes, ehkki vaenlane seda ei rünnanud.


Kuidas neid etteheiteid ja hinnanguid hinnata?

Riipalu ja Rebase väited paanikas põgenenud kompaniide kohta ei leia teistest allikatest kinnitust, kuid peab silmas pidama, et ega need teised allikad täit pilti sündmustest ei anna. Arvestades, et I pataljoni kompaniide kaotused olid ilmselt teiste pataljonide omadest väiksemad, siis tuleb kõne alla, et seal mingi paanika ja põgenemine oli. Kuid isegi kui see nii oli, siis 46. rügemendi saatus oli ilma selletagi otsustatud, sest ka II ja III/46 lõigus saavutas vastane samuti koheselt edu.

Mis puutub Rebase üldisesse hinnangusse 46. rügemendi kohta, siis võib nõustuda, et punaarmee saavutas tõesti pigem kerget edu. Ettevalmistava turmtulega suudeti 46. rügemendi allüksustele tekitada suuri kaotusi, jalavägi ületas jõe seejärel reeglina eriliste raskusteta, kinnitas läänekaldal kanda ja vallutas kaevikuliini. Võib-olla esines 46. rügemendi allüksustes sellises olukorras ka paanikat. Peaks aga lisama, et kui Rebase enda pataljon asunuks Siivertsi asemel näiteks Riigi küla piirkonnas, siis on kaheldav, et tal läinuks oluliselt paremini kui 46. rügemendi allüksustel.

46. rügemendi ülema ja pataljoniülemate tegevust on raske hinnata, sest andmeid on väga vähe. Ilmselt kaotati turmtule ajal eesliini allüksustega side. Seejärel kulus aega olukorra selgitamiseks (kui seda üldse suudeti). Pole teada, kas 46. rügemendi ülemal mingit tugevamat reservi oligi (võib-olla pioneeripataljoni allüksused, aga need võisid olla ka 20ED otsealluvuses). Pataljoniülemate reservid olid tõenäoliselt nõrgad.

Üldiselt jääb mulje, et sellises olukorras nagu 46. rügement 25. juuli hommikul oli, polnud tal erilist lootust pealetungi tagasi lüüa – seda just eelkõige punaarmee ettevalmistava suurtükitule (ja õhurünnakute) tõhususe tõttu. Võib-olla Tuuling tegigi mingeid vigu või kaotas pea (ja selle eest võeti rügemendi ülema kohalt maha), aga allikates selle kohta mingit detailset infot pole ja sündmuste üldisele käigule see olulist mõju avaldada ei saanud.

Mida arvata süüdistustest Saksa väejuhatuse aadressil?

Nagu juba varem mainitud, kinnitavad dokumendid, et Saksa väejuhatus (armeegurpi Narva ja III SS-tankikorpuse juhatus) omas andmeid, et vastane valmistub pealetungiks üle Narva jõe ja seda üldiselt oodati, ehkki täpset alguspäeva ilmselt ette ei teatud.

Võib nõustuda Riipaluga, et Saksa väejuhatuse suhtumine oli liigselt enesekindel ja hooletu. Näiteks käsk laskemoonatagavarade tagalasseviimiseks tähendas 25. juuli lahingus tegelikult seda, et sõdurite elud vahetati mürskude ja padrunite vastu. 20ED parem laskemoonaga varustatus poleks tõenäoliselt suutnud ennetada rinde läbimurdmist Narva ääres, kuid võimaldanuks vähemalt 20ED suurtükiväel intensiivsemalt tegutseda, mis omakorda kergendanuks jalaväe olukorda. Käsu laskemoonatagavara tagalasseviimiseks võinuks ka andmata jätta justnimelt ettevaatusabinõuna juhuks, kui vastase pealetung Narva ääres 25.07 hommikul alanuks.

Näib ka, et 20ED juhatusel puudus 25.07 hommikul tugevam reserv. 46. rügemendi rinde läbimurdnud vaenlase vastu ei olnud diviisil midagi olulist saata. Samamoodi polnud III SS-tankikorpusel 20ED lähitagalas reservi.

Mida saanuks Saksa väejuhatus veel teha? Tõenäoliselt aidanuks 46. rügemendi purustamist 25.07 vältida see, kui rügement oleks ööl vastu 25.07 Narva jõe äärsetest kaevikutest tagasi tõmmatud tahapoole. Nagunii kavatseti ju ööl vastu 26.07 Narva äärest lahkuda Sinimägedele. Tagasitõmbamise järel oleks kaotused turmtulest olnud ilmselt tunduvalt väiksemad. Mäletatavasti väitis 11./46 ülem Uno Kook mälestustes, et III/46 kompaniiülemad tegid sakslasest pataljoniülemale ettepaneku eesliin maha jätta, kuid see keeldus.

Kokkuvõttes: 46. rügemendi purustamine ja suured kaotused 25.07 hommikul oli tingitud eelkõige punaarmee ettevalmistava suurtükitule (ja õhurünnakute) mõjust. Saksa väejuhatuse sammud (laskemoonatagavara äraviimine) ja tegevusetus (reservide vähesus, rügemendi viimase momendini Narva äärde jätmine) aitas kaasa rügemendi purustamisele ja suurtele kaotustele. Rügemendi ohvitseride võimalikud vead lahingu ajal (täpsemad andmed selle kohta siiski puuduvad) on kolmandajärgulise tähtsusega ja üldpilti enam ei mõjutanud. Võimalikku paanikat rügemendi mõnes allüksuses (taaskord kindlad andmed selle kohta puuduvad) saab ka osalt lugeda Saksa väejuhatuse vigade tagajärjeks – allüksused olid pandud olukorda, mis soodustas paanikat.
nrw44
Huviline
Postitusi: 283
Liitunud: N Juun 29, 2017 9:09 pm

Re: 20ED lahing 25.07.44 Narva ääres

Postitus Postitas nrw44 »

Leidub veel info, et 109. laskurdiviisi allüksused, mis 26. juulil üle Peeterristi läände liikusid, lugesid seal piirkonnas sõjasaagi hulgas üheksa 150mm suurtükki, kolm 75mm kahurit, kolm 37mm kahurit, kaks õhutõrjekahurit. Need üheksa 150 mm (15cm) suurtükki kuulusid arvatavasti 20ED suurtükiväerügemendi IV Abteilungisse.
Vasta

Mine “Üksused & Lahingud/Units & Battles”