Kadnikovi 479 jalaväepolk puhkusel

Teemad, mis seotud eestlastega Esimeses maailmasõjas
Vasta
pren.ska
Huviline
Postitusi: 228
Liitunud: L Juun 19, 2010 5:43 pm
Asukoht: Põhja-Liivimaa, Abja

Kadnikovi 479 jalaväepolk puhkusel

Postitus Postitas pren.ska »

479 Kadnikovi jalaväepolk Abjas puhkusel 1917 a. Suvel. 120 jalaväediviiisist Riia alt.
See oli 1917 aasta maikuu algul, kui isa kodus Abja vallas Losu talus käis jalgsi üks noor vene ohvitser. Tal olid sinised kalifeepüksid ja säärsaapad jalas, seljas must nahkkuub. Tulin seekord Sarjast. Koju jõudes kuulsin isalt, et Apja ja ümbruskonna valdadesse tulevat Riia alt 479 Kadnikovi jalaväepolk puhkusele. Meie häärberisse seatavat sisse polgu staap, ka mõned ohvitserid jäävad meile korterisse. Üks vana ohvitser -kortermeister käinud meil korterit kuulamas. Ta kõndinud kõik toad läbi ja ütelnud et see suur maja mahutavat enesesse hulk mehi. Ta seisatanud hetke õues ja küsinud, näidates meie vana maja suunas: kelle see talu on? Olles kuulnud, et need on meie vanad _______
Ta kutsunud isa ligi ja seadnud sammud vanamaja suunas. Nad vaadanud järele kõik kõrvalhooned, alates kuivatist ja lõpetades saunaga.
"Polgu keskjaama asetame sauna esikusse, kuivatisse polgu poe ja pagari (----------) rehte aga polguülema, vene papi ja mõnede ohvitseride tõllad ja hobused“ Ja tahtnud minna edasi. Isa peatanud ta ja küsinud: „Aga kuidas tulema toime, kui võtate endi alla kõik kõrvalhooned?“ „Sauna kütate kord nädalas ja vilja kuivatamine algab alles sügisel. Ka reht pole teil hädasti tarvis.“ „Aga kes vastutab ruumide puhtuse eest?“ „Teile makstakse hoonete tarvitamise eest ja hoolitsetakse selle______
puhtalt tagasi saate“ vastanud ohvitser ja lisanud juurde „Ka meie oleme inimesed“
Jõudnud tagasi rehe juurde, võtnud ohvitser taskust suitsukarbi, pakkunud isale paberossi ja ütelnud, et mõne päeva jooksul on härrad kohal.
Mõni päev hiljem, pühapäeval enne lõunat lähenes Purgi talu poolt härgade ikkes koorem. Koorma kõrval kõndis vene sõdur. Ootasin põnevusega. Isa pikutas aias õunapuu all, kuna sulased olid läinud naabertaludesse nooremaid vaatama. Tüdrukud vadistasid oma toas. Ema ja venna leidsin magadistoast rääkimast. Teatasin kõigile härgade ikkes koorma lähenemisest. Koerad jooksid vihaselt haukudes väravasse härgadele vastu. Koorem käänas õue. Vankrile oli laotud kogu vene välikiriku sisseseade. Sõdur ajas koorma aida räästa alla, rakendas härjad ikkest ja viis nad minu kaasabil vanamaja juurde rehe alla.__________________kohale kalessis, kutsar pukis. Kutsar sõidutas oma ülemuse paraadtrepi ette. Vene papp hüppas kui nirk kalessist välja, haaras sõidukist paar kohvrit ja ruttas kergete sammudega eeskotta, kus kohtus isaga. Järel tuli paari kohvriga tentsik. Asetanud kohvrid eeskotta, istus kutsar pukki. Hüppasin kelessi ja sõitsime vanamaja juurde. Hobune pandi rehe alla, heinad viidi kanniriidega kõlgusest hiljem järele. Vene papp ütles, et heinte eest tasutakse ausasti. Kui jõudvat kohale polk täies koosseisus, siis ostetavat übruskonnast polgu hobustele ja härgadele heinu ja kaeru. Praegu pidavat isa abile lootma.
Õhtulauas olin jälle vene papiga. Ta oli neljakümnendates keskmist kasvu mees. Lõua ümber tihe pöetud must habe. Ka vurrud olid korralikult pöetud.. Kandis halle ______________ juuksed olid lühikeseks pöetud. Jalas kandis rohelisi kalifeepükse ja läiksäärikuid. Nimi Tarassevic( ) Papp oli jutukas, saime häädeks tuttavateks, Ta nimetas mind oma pojaks Vanjaks( ).
Järgmise päeva õhtu eel saabusid psalmilauljad. Isa paigutas nad laudakambrisse. Kutsar ja tentsik jäid endiselt poiste tuppa. Kõik nad olid lõbusad poisid. Ei mäleta enam psalmilauljate arvu.
Esmaspäeval, kui vene papp laskis leiba luusse(tegi lõunaund), hiilisin tasahilju saali, mis oli nüüd pogu staabiks ja pühamehe magadistoaks, võtsin kandle ja mängisin „Jala polkat“. Vene papp avas silmad, kargas sohvalt ja vehkis üksi tantsu oma ametkuues nii et saba lõi viiskümmend. Lõpetanud loo, vabandasin püha mehe _________________________ See aga palus mängida veel mõned lood. Täitsin ta soovi, mängisin mõned vanad valsid ja eesti polkad. Papp vehkis tantsida nii et rõõm näha. See oli meie esimene lähem tutvus. Siis palus venepapp mind enesele teejuhiks kirikule koha leidmiseks. Nõustusin. Riietusin pühapäevarõivaisse, naljapärasrt ka uued pastlad jalga. Ja asusime kahekesi rännakule. Suundusime soo nõlvale, möödusime Losu suurest piirikivist ja jõudsime Ruukli Ennu Mõrdi taluni. Perekembris saime kokku vanaperemehega, kutsus meid tagakambrisse. Sääl küsis meie tuleku põhjust. Kuuldes, et otsime ulualust vene kirikule, haaras nagist kaabu ja viis meid ruumikasse rehte. „Siin on ruumi küll“ ütles vanaperemees, „Masinad ja vankred lükkame ühte nurka“. „Aga põhk ja turbad?“küsisin. „Turbad lasen haganikku kühveldada _________________ Tõlkisin vene papile peremehe arvamuse sõna-sõnalt. Ta laskis silmad suures rehes ringi käia ja oli vanapremehega väga rahul.“Aga tasu ruumi eest?“ küsisin peremehelt „See ruum jääb kirikuks paariks kuuks“ „Jäägu“, oli lühike vastus. Vanaperemees ei tahtnud tasust kuuldagi. Temale oli juba see suur au, et 479 Kadnikovi jalaväepolgu kirik asus tema rehes. Venepapp kätles ja tänas vanaperemeest. Lahkusime.
Sellesama nädala keskpaiku vene sõjaväelased okupeerisid Losu talu elamu ja kõrvalhooned. Kuldõlakute kandjad saabusid kohale autodes ja kalessides ühes tentsikutega. Pogu ülem polkovnik B.L.Antoševic asus kirjutustuppa kuna teised staabiohvitserid, arvult 8, _________________ Et ruumist oli nappus käes, paigutati mõned ohvitserid talurahvaga ühte tuppa. Tentskud leidsid ulualust poiste- ja peretoas. Polguülemal oli kaks tentsikut, teistel igal üks. Minuga ühte tuppa asus leitnand Orehov. Saalis ja verandal asusid ühtlasi polgu staap ja ohvitseride magamine. Söögituba ja köök olid kuldõlakute kandjate tarvitada. Pliidi all lõõmas kogu päev tuli. Toitu valmistati vaheldumisi. Kui venelasd lõpetasid, alustas perenaine oma pudrupajaga. Ja nii päevast päeva.
Polguülema korraldusel seati söögitoast kööki elektrikell, et ei tarvitseks tentsikutel alati vahtida söögitoas laua juures. Iga tentsik teenis oma ülemust. Kandis talle kandikul teetassi lauale, samuti toidutaldriku, kui see oli laual lõpukorral. Tentsikud jooksid vahetpidamata söögitoa ja köögi vahet kui helises kell.
Sauna esikusse paigutati polgu keskjaam. Rehi oli tõllakuuriks ja talliks. Rehes olid varjul ohvitseride_________________ tõllad. Laudakambris põhul pikutasid psalmilauljad. Kuivatusse seati sisse polgupood ja pagar. Polgupoest sai kõike, mis hädavajalik. Paberosse ja tubakat müüdi sõjaväelastele ilma panderollita??, mis olid hinnalt märksa odavamad kui panderolliga. Näiteks paberossid „djadja Kostja“ 25 tk maksid ainult 9 kopikat, kõrgema sordi tubakas „Orža“ 1/4 naela oli panderllita umbes 10 kop. odavam.
Kogu 479 Kadnikovi jalaväepolk oli laiali paigutatud Abja, Voltveti, Kariste ja Laatre valdadesse. Polgu staap, keskjaam, polgupood ja psalmilauljad asusid Abja vallas Losul, Märt Iire talus. Mootorratturite grupp asus Losul H. Anso talus. Kuulipildurite komando?? asus Purgil, H.Kiriku talus. Moonavoor Voltveti valla Räägu karjamõisas. Õigeusu rändkirik asus Abja vallas Ruuklil H. Mõrd`i talus. Polgu orkester oli Laatre valla _______________ Ringkond Vana-Kariste, Tõlla, Kilingi-Nõmmeni ühelt poolt ja Mõisakülast Hallisteni teiselt poolt oli Kadnikovi jalaväepolgu valduses. Kõik ruumid olid venelasi täis pandud. Polgu orkestrandid olid rahvuselt lätlsed. -orkestrante oli 20 meest. Ainuke eestlane, kelle leidsin Kadnikovi polgust, oli lipnik Toss. Üldse oli selles polgus üle 4 000 mehe.
Polgul oli toiduprodukte külluses. Iseäranis paistis see silma staabi meeskonna juures. Alamäelased ei nurisenud iialgi oma toidu üle. Suhkrut said nad tublisti, mehed jõid alati kanget teed “kirpitsnõi tsai“, mis oli magusaks tehtud kui siirup. Et sel ajal suhkru saamine kaplustest raskustega seotud, siis pöördusin palvega majandusülema leitnand Tjukini poole. Leitnand rebis blok—notist lehe, millele märkis et antagu selle ettenäitajale 20 naela suhkrut vabriku hinnaga. Hiljem sain ltn Tjukini kaudu samal teel polgu poest 10 naela kõrgemat sorti tubakat „Orža“, paberosse „djadja Kostja“ ja petrooli umbes 15 toopi. Petrooli eest raha ei võetud, see anti mulle polgu arvel teejuhi ameti eest. Tubak ja paberossid toodi Moskvast ilma panderollita. Paberossid „Djadja Kostja“ maksid 25 tk 9 kop. Ja kõrgema sordi tubakat 1/4 naela, ilma panderollita 30 kop.
Staabi ohvitserid elasid külluses. Neil oli toiduaineid jalaga segada. Polgu pagar tegi kuivatuses vahetpidamata kõrgetele härradele maitsvaid küpsiseid, saiu, pirukaid jne. Olin tihti pagari poolt kutsutud võõras. Samuti ei puudunud ka viin härradel laualt. Et mina alkoholi ei tarvitanud, kostitati mind teega. ___oma toidu üle. Ohvitserid tõusid hommikul kell 8. Selleks ajaks olid tentsikud nende jalanõud läikima nühkinud ja riided puhastanud. Kella 9-10 joodi teed, kell 13-15 lõunatati, kell 21 söödi õhtust korda ja joodi teed. Ohvitseride tentsikud seisid köögis alati jooksuvalmis. Iga kellahelin pani nad kihama ja liikuma söögitoa suunas, kust kuuldus naer, kilkamine ja jutukõmin. Vaevalt lõpetasid suured saksad oma einetamise kui alustasid tentsikud omaga. Nad pidid leppima selle piskuga, mis jäi üle härrade söögilauale. Pääle einetamist pesti sööginõud puhtaks. Üks tentsikutest nimega Ivan oli tasase iseloomuga ja natuke iseäralik.Ta ei pesnud iialgi lusikaid, vaid lakkus need keelega korralikult puhtaks ja pani riiulile. Ise lausus ta lõpetades alati „Slava bogu, kontseno eto delo!“ Toiduvalmistamiseks said staabimehed puid minu isalt, mille eest maksid ausalt.
Polguülem Boleslav Ludowikovic Antosevic oli aukraadilt kindral-major. Ta käitus oma seltskonnaga häätahtlikult. Kord pidi valitsema kõikjal. Sageli ta kontrollis oma polgu üksusi. Ohvitserid ja allohvitserid said lohakuse pärast isalikult noomida. Kabinetiaken kus elas kindralihärra, oli kaetud päevast päeva valge linaga.Vabal ajal puhus klarnetit, jalutas metsas, nurmenõlval___________Ta nõrk külg oli ilusad naised.
Sageli, kui toatüdruk pesi kindralihärra tuba, oli kuulda kilkamist. Ta kostitas teda maiustistega. Sellest mehest oli mulle tulu. Toppisin talle paberosse. Iga kümne paberossi toppimise eest sain ühe omale.
Kui mind põllule polnud tarvis, olin härrade teenistuses. Käisin neile mune ja võid ostmas. Harilikult tegi seda tentsik, kuna mina olin teejuhiks. Käisime Sarjas ja ümbruskonnas. Tuli uus polguülem von Frost. See mees oli vaikne ja elas nagu enesele. Ta ei armastanud lobiseda. Selle mehega vestlesime tihti põllumajanduse üle. Ta oli eraelus tegelik põllumees.
Ltn. Tjukin oli staabimeeste lemmik. Teda ülistati. Sellest mehest ei kuulnud ühtegi halba sõna. Minul tarvitses kas suhkru või suitsumaterjali saamiseks pöörata Tjukini poole palvega, ta ei armastanud ___________“Kui palju soovite?“ Võttis taskust blok-noti, rebis sellest lehe välja, märkis peale, et andke selle sedeli ettenäitajale nii ja niipalju seda ja seda. Polgu poes tarvitses ainult ulatada kaupmehele läbi kuivatise akna sedel, kui mulle ulatati soovitud kaup vabrikuhinnaga. Kuivatise akna kaudu kaubeldi, kuid teistele eraisikutele ei antud. Tjukin ütles mulle:“Teie näete meie pärast vaeva, pole siis patt teie palvele vastu tulla“.
Laupäeviti mängis Losul orkester kella 12-20`ni, mõnikord ka südaööni. Siis olid meie häärberi teepoolsed aknad viimseni avatud. Orkestrandid mängisid häärberi ees asuval ümarväljakul. Siis käis ka põllutöö muusikaga. Tulin kord Abjast. Jõudes Rõika talu lähedale, kuulsin pasuna______________
Jõudes koju, nägi elamu ees ümarväljakul orkestrante. Et seekord juhtus mul vaba päev olema, oli mul mahti kuulata nende mängu. Lebasin murul ja jutlesin lipnik Podjaasheviga(ta oli kuulipildurite komandör). See mees oli siberlane. Ta oli Irkutskis lõpetanud lipnikute kooli, kust sattus Kadnikovi polguga Riia rindele. Orkestrandid olid kõik rahvuselt lätlased ja osavad pillimehed. Nende mängu kuulates möödus aeg kiiresti. Ka polguülema vahetusel mängis Losul puhkpillide orkester südaööni. Kogu staabi meeskond ja kõik ohvitserid käsutati ühte ritta elamu ette. Ka Kadnikovi polgu lipp, milline oli siidist ja millel ei puudunud isegi polguülema B.L. Antosevici nimi. Vana polguülem pidas meeskonnale liigutava lahkumisekõne, seepääle keegi meeskonna _______________ Antosevicile üle. Siis suudles vana polguülem igat meest. Lõpuks pidas kõne uus polguülem von Frost. Orkester ei lakanud mängimast. Selle polgu suursündmuse puhul näitasid pillimehed oma osavust.
See oli umbes paar nädalat pääle polgu päralejõudmist, kui Losu häärberi ees peatus kahehobusetõld, kutsar pukis. Tõllast hüppas välja sõduri riietes isik. Talle ruttasid paraadtrepile vastu polguülem Antosevic ja vene papp Tarasevic. Mälemad härrad suudlesid uustulnukat huultele. Pääle seda kadusid kõik kolm eeskotta. Kutsar kihutas kahehobuse tõllaga Mõisaküla poole tagasi.
Rullisin marjaaias vikki. Heites pilgu oma toaaknale tabas mind üllatus- minu toas laual põles ________________ja laua juures askeldas keegi daam. Tuli isa ja teatas, et kuldõlakuid sõitnud lõbustama tibi ja see seltskonna hm hm saavat minule toakaaslaseks. Ta lõõritavat kui lõoke. Nüüd selge -see sõduririietes isik olnud keegi muu kui mu toakaaslane. Õhtulaud oli rikkalik. Nüüd uhkustasid toidunõude vahel peenviina ja veinipudelid. Kilkamine ja naer kestsid koiduni.
Oli laupäev. Isa saatis mind soonõlvale kaera rullima. Ta käskis mind ühe vanema hobuse võtta, sest aega olevat küll. Õhtuks jõudvat rullimisega niikui nii lõpule.“Kui jõuan varem tööga valmis, kas siis saan õhtule?“ „Muidugi, vastas isa, täna ju laupäev.“ Rakendasin neljaaastase täku Burka rulli ette ja asusin ülesande täitmisele. Isa, nähes mind väljuvat väravast, hoiatas et pole hää noore hobusega teeäärsele põllule minna, sest autod ja mootorrattad kihutasid maanteel tihti küll Mõisakülas, küll Abja-Paluoja suunas. Polgustaabist veeti post mootorrattal Mõisakülla, ka minu kirjad eksisid polgu staapi lauale, kust nad viidi Mõisakülla edasi.
Sain rulliga teha ümber kaeranurme paar ringi, kui silmasin maanteel leitnand Seerikovi tibiga. Et põld tolmas põua tõttu kui jahusalv, tuli mulle kiuslik mõte. Tõmbasin mütsiloti üle kõrvade ja nihutasin ohje, Sellest piisas. Täkk lendas kui nool. Mul oli tegu et teda pidada ohjest. Jõudes tee äärde lasksin Burkal joosta nii et ltn Seerikov oma tibiga mattusid tolmupilve. Nad turtsusid ja kirusid. Kihistasin naeru ja sundisin täkukest, et veel paar ringi teha enne kui kuldõlak oma tibiga suundus __________________
Kavatsesin sõita Kaarli valda Nahksepa, Märt Kissa tallu, et külastada onu. Küsisin vene papilt hobust ja kalessi. Sain sellele eitava vastuse. Rääkisin loost vene papi tentsikule ja kutsarile. Kutsar lubas väikese tasu eest tulla ligi, et nägevat Eesti maastikku jne. Miks hobust ja kalessi? Aga meie omad töötasid põllul ja seepärast pidin minema vene papi palvele. Kutsar tundis oma ülemust kui viit sõrme. Ta soovitas mul minna pühapäeval Ruuklile vene kirikusse ja ette ritta, et vene papp mind näeks. Nii tegingi. Pühapäeval seisin vene kirikus esimeses reas ohvitseride keskel. Vene papp muigas mind nähes.
Pääle jumalateenistust asusime vene papiga koduteele. Teel kordasin oma palvet. Nüüd sain jaatava vastuse. Ta lubas ka oma kutsari mulle. Vene papi tentsikult sain kollaseid vahaküünlaid kahes jämeduses ja umbes pool liitrit punast vene kirikuviina.
Järgmise päeva hommikul sõitsin Kaarlisse vene papi kalessis, kutsar pukis (kutsarile andsin selle sõidu eest ühe hõberubla ja paberosse). Sõit oli huvitav. Mind vahiti kui imelooma. Meeleolu oli ülev. Lobisesime kutsariga kogu tee. Nahksepale jõudes paluti meid kohe lõunatama. Pääle lõunat käisin jõe ääres ja metsas luusimas. Ka Kaarli Kuninga talus käisime Lensinite nooremaid vaatamas. Järgmisel hommikul asusime koduteele. Jõudes koju, avaldasin vene papile tuhat tänu.
Enne Kadnikovi polgu lahkumist oli polgustaabi _______________arstlik järalvaatlus. Terve pataljon, umbes tuhat meest kogunes Losu talu õue. Siis mängis polgu puhkpillide orkester ja polguarst tegi oma töö. Hilisõhtul oli jälle rahu majas. Lõpuks käis diviisiülem Kadnikovi jalaväepolku kontrollimas. Ka siis kihas Losu õu.
Punane element lülitati Kadnikovi polgust välja. Kaks roodu oma ohvitseridega, kelledel punased lindid rinnas, marssisid ühel pühapäeval Losult mööda Mõisaküla suunas, kandes ees punast lippu. Lahkudes Riia alla õiendas polguülem isaga arved. Saime pääle rahatasu rohelist sõduririiet, 20 pudelit kuremariini ja mõned karbid konservi. _______________

Võnnu jalaväepolk Abja-Perakülas puhkusel hilissuvel 1917.

Kadnikovi jalaväepolgu siirdudes Riia rindele saabus paari nädala pärast Abja -Perakülla poolkommunistlik Vene Võnnu jalaväepolk. Kui Kadnikovi polgus valitses kindel kord ja distsipliin, siis Võnnu polgus ponud teda teps olemas. Siin oli midagi liimist lahti. Sõdurid uitasid omapead ringi, soetasid vargusega toidunormile lisanormi. Minu isatalus Abja Losul seisis polgu staabi asemel rõdul ja saalis Võnnu jalaväepolgu komitee. Komitee koosnes vähesel arvul ohvitseridest, umbes 12 meest. Nende hulgast eraldus ltn Judin, rahvuselt poolakas. See mees ei tunnistanud ______________ Ta lubas igal võimalikul juhul põgeneda omast polgust komude hulgast. Judini vastand oli lipnik Laube, rahvuselt lätlane. See mees oli puhastverd komissar. Lipnik Laube ülistas kommunismi igal sammul. Selle mehe arvates pidi kommunism vabastama kogu maailma kapitalismi kütkeist ja kaotama sõjad. Kogu varandus pidi ühtlaselt jaotatama seltsimeeste vahel. Pidi seatama riiki sisse ühistöö. Kui ütlesin, et logard ja töömees ei saa üheskoos töötada, siis lubas ta logardid eraldi rühmitada. „Siis jääb logardite töö tegemata ja need kuulsad „töömehed“ surevad nälga. Nende sõnade üle ägestus Laube ja vastas mulle, et midagi säärast ei juhtuvat, sest hädasunnil saavat neist logarditest tublid ja eeskujulikud töömehed...
Varanduse jaotamise küsimuse juures läksid meie arvamused lpn Laubega jällegi lahku. Laube arvamust mööda pidi kõike kõigil võrdselt olema. „Mul on praegu ainult üks ülikond“, ütlesin. „Teil, mu härra on neid vähemalt kolm. Ühe ülikonna, muidugi uuema, annate mulle, siis on kumbagil võrdselt!“
„Kas te hull olete?“
„Kuidas nii? Teie ju praegu alles ütlesite, et kõike, muidugi ka ihukate siia juurde arvatud, peab kõigil võrdselt olema“.
Vastuse asemel pööras Laube mulle selja ja väljus kiiresti köögist.
Kord sügisõhtul astus lipnik Laube üle köögiläve.Tuli praksus pliidi all. Ema seisis pliidi juures ja segas kulbiga pajas. Seinal naela otsas põles lõpustega lamp nn tattnina ja valgustas hämaralt kööki. Lipnik Laube teretas ja palus kupliga lampi- 21 olevat täies hoos ja tuba pime. Nad ei seletavat enam kaarte. „Pange küünal põlema“, soovitasin mina.
„Lampi ei saa, sest petrooleum on otsakorral“, ütles ema.
„Siis võtan ma ise!“ oli lühike vastus.
„Eks tehke proovi!“
Lugu lõppes sellega, et lipnik Laube lahkus köögist ilma lambita, siirdus saali oma seltsimeeste kilda, kus jätkus hasartmäng. Ümmarguse sohvalaual vedeles rahahunnik. Laual, pudelis põles steariinküünal, levitades hämarat valgust kogu ruumis. Seina ääres laua juures istus ltn Juudin suitsetades ja sirvides mingit romaani. Võtsin istet ta läheduses vabal toolil. Heietasime jutulõnga hilisõhtuni. Siis vabandasin _________________et vestlesime ltn Juudiniga kahekesi koiduni.Ta kostitas mind paberossidega ja juhtis mu tähelepanu hukkaläinud seltsimeestele. Nad olevat kord korralikud inimesed olnud, kuid punane tuul olevat neid vapustanud ja nüüd olevat nad omadega läbi. Ltn Juudin ei seganud end oma seltsimeeste hasartmängudesse ega otsinud nende seltsi.
Kuna teised ohvitserid viitsid aega enamluse ülistamise ja kaardimänguga, istus ltn Juudin üksinda eraldi laua juures suitsetades ja romaane sirvides. Ta kaaslased istusid ringina ümber ümmarguse sohvalaua andudes hasartmängule. Keset lauda tühjas pudelis vilkus küünal. Hämar valgus täitis ruumikat tuba. Tontidena paistsid läbi suitsuvine ümber laua askeldajad. Närvitseti, sõimeldi, sageli vältas hasartmäng koiduni. Nii veeres ajaratas. ______________võtsid endi alla Losul uue häärberi teisel korrusel asusid ohvitseride tentsikud, saalis ja rõdul võttis aset polgukomitee, poistetoas ja laudakambris elasid lihtsõdurid ja hobusemehed. Köök oli teatavail tundidel sõdurite kasutada. Vanas elumajas asusid moonavoorimehed, kuna Kaldas(sulastemajas) ja kuivatsis mõned reamehed, kes kuulusid polgu keskjaama meeskonda. Polgu keskjaam asus sauna esikus e saunakambren. Rehi oli talliks ja tõllahooneks. Võnnu polk oli paigutatud samadesse talunditesse, mis olid varem tulvil Kadnikovi jalaväepolgu sõdureist.
Kui Kadnikovi jalaväepolgus valitses kindel kord ja rooduülemad pidasid õppusi alamväelastele , siis Võnnu polgus täitsid õppuste kohuseid miitingud. Nad ladusid oma meestele teadusekulbiga enamlust(bolsevismi) pähe. Juhtusin kord vanamaja(vana elamu) juurde, kui ohvitser istus minu endises kirjutuskambris toolil ja sirvis mingit kommunistliku sisuga raamatut. Ta ümber poolringina istusid sõdurid vaikides kuulates ja seedides kommuuna pudru. Nii kestis see päevast päeva. Iga kirjaoskaja, olgu see ovitser või reamees, luges Pravdat. Vabadel minutitel küttisid sõdurid vintpüssidega ja hävitasid sokke ja metslinde. Ei antud armu ka kitsedele. Ühtlasi peeti kaladele jõgedes ja järvedes jahti. Nad hävitasid armutult metsloomi, linde ja kalu. Nagu juba kord nimetasin, soetasid nad lisaprodukte varguse teel. Nurmelt vaolt võeti kartuleid, talu laudast varastati öösel kanu, hanesid ja isegi lambaid. ____________meekärjed välja ja tühi mesipuu, mille ümber pahaselt sumisesid mesilased, jäeti soonõlvale vedelema.
Kogu Abja vald oli püsti hädas nende hallivatimeestega- nad võtsid loata ja varastasid kõike, mis tarvis. Valminud õunad kadusid õhtuti puude otsast, nurmelt vaolt tassiti kartuleid, aedadest kadusid mesipuud, lautadest kanad, hanid, lambad. Oli puid tarvis toiduvalmistamiseks, mindi kuuri alla ja tassiti sületäis sületäie järel kuivi puid kööki. Talurahva keelust nad ei hoolinud ja ohvitser lõi käega, kust seltsimeeski saab.
See oli kord laupäeval pruukosti aeg, kui isa saatis mu vanamaja juurde sepa emale Variku Maile sõna viima, et ta tuleks sööma ja peale pruukosti kannaks saunavee ära. ______________Jõudes vanamaja juurde kohtasin Mai Varikut edisel(lahtisel rõdul). Ta kaebas mulle, et venelased kütavad tema poja kuivad vankri kodarad ära. Samas tuli „tovarists“ sületäie kodaratega kööki ja sõna lausumata hakkas neid pliidi alla toppima. Mulle see toiming ei meeldinud. Ütlesin et ta põletab vaese vanaeidekese tarbepuud ära. Lubasin nad viia mõisa metsa, kus jalapeal kuiva puud külluses. Minu ettepanek leidis heakskiitmist ja peagi sõitsime kahe hobusega ja nelja vene sõduriga Audemäe piirile mõisametsa, saed, kirved ligi. Metsanõlval venelased sidusid ohje pidi puu külge ja asusid kuivi kuuski maha saagima. Kännud tehti umbes kolm jalga kõrged, oksad jäeti samasse vedelema. Puud laoti vankrile ja veeti Losu
____________ Umbes nädal pärast venelaste küttepuukriisi lahenemist leidsime isaga, et üks kastmesipuu ühes mesilastega on õunapuuaiast kaduma läinud. Sammusime Ruukli soonõlvale ja leidsimegi Mäe-Losu piirilt suure kivi juurest kaduma läinud mesipuu vedelemas kraavikaldal avatud uksega ülespoole.Meekärjed olid välja roogitud ja ära viidud, kuna aknad vedelesid samas. Ümber mesipuu lendlesid sumisedes mesilinnud.
Õhtuhämaruses tõime tühja mesipuu aeda endisele kohale tagasi. Sellest päevast alates pidasime sulasega kuivatsilael vahti, piiludes vargsi õunapuuaia poolsest aknast mesilat, püss laskevalmis. Neli ööd ootasime asjata. Hiljem selgus, et venelased olid asjast haisu ninna saanud, jätnud meie mesila rahule.
Enne Võnnu jalaväepolgu lahkumist Abja-Perakülast juhtus veel midagi, mida ei saa nimetamata jätta. Nimelt oli Abja vallas asuva Rõika talu nurmelt rõuk tatraid ära varastatud. Tühjad redelid seisid nurmel. Rõika peremees Hendrik Rõigas (rahvasuus Pägri) oli teada saanud, et tatrad olid venelased Losule viinud. Ta saatis karjase meile vaatama, kas kuuldu vastab tõele. Asja vaikselt uurides leidsime teisega, et venelased ööpimeduses eksikombel toonud oma hobustele ristikheinte asemel koorma tatraid. Hobused jätsid tatrad puutumata, sõtkusid need jalge alla ja paastusid. Samal päeval lõuna eel ruttasin
pren.ska
Huviline
Postitusi: 228
Liitunud: L Juun 19, 2010 5:43 pm
Asukoht: Põhja-Liivimaa, Abja

Re: Kadnikovi 479 jalaväepolk puhkusel

Postitus Postitas pren.ska »

Rõikale ja teatasin peremehele. Et tatrad on Losul ja venelaste hobused neid üldse ei puutu. Õhtu eel läksime isaga vanamaja juurde venelastega Rõika____________lahendama. Habemesse uppunud vene moonavoorimees vehkis isa nina all rusikatega ja käskis kaevata roodukomiteele, säält minevat kaebus aste astmelt edasi ja lõpptulemus olevat see et seltsimees--tovarists võivat häda korral varastada ja „Bog“ jumal tasuvat arve.
Hilissügisel vabnesime hallivatimeestest. Mõni päev enne Võnnu jalaväepolgu lahkumist ütles mulle ltn Juudin, et nad minevat Riia alla. Ja nii sündiski. Hiljem kuulsin, et see poolkommunistlik jalaväepolk jooksnud Riia all laiali ja et ltn Juudin tapetud oma meeste poolt...
Vasta

Mine “Esimene Maailmasõda 1914 - 1918/First World War 1914 - 1918”