Väga korraliku väljanägemisega Lahinguteenete medal nr. 1291583. Kindlasti korpuse autasu, kuigi hetkel veel ei tea konkreetset omanikku. Mul endal on lähedaste numbritega Lahinguteenete medaleid veel, näiteks 1291554 ( Püi ) ja 1291563 ( Lund ) mõlemad siingi teemas üleval.

Piltidel nähaoleva medaliga on autasustatud ilmselt Novembris/ Detsembris 1944.

Üks lihtne aga kena korpusepoisi komplekt.
Omanik ei ole teada aga mõlema autasu numbrid on Eesti Laskurkorpuse vahemikust (Slava 188 612, Za Otvagu 1 538 568).

Eesti Wabariigi sõjaväelendur A. Palu ülendati nooremleitnandiks 1938. aastal. 1940. aastal teenis ta 22. territoriaalse laskurkorpuse lennueskadrillis kuni erru minekuni. Mobiliseeriti 1941. aasta augustis ja viidi Venemaale tööpataljoni. 1942. aasta alguses suunati Permi lennukooli instruktoriks, kus ta esimesed kolm kuud oli arvel tagavarainstruktorina ning õppis tundma lennukite materiaalosa ja lihvis oma vene keele oskust. Alates 1942. aasta aprillist läks lahti päris instruktoritöö, 1944. aastal suunati ta Uralskisse Vorošilovi nimelisse lennukooli Kasahstanis. Suurema osa sõja ajast õpetas tulevasi hävituslendureid lendama ründelennukitel Il-2. Peale sõda tuli ta tagasi Eestisse ja määrati Eesti Laskurkorpuse lennueskadrilli "Tasuja" lülikomandöriks. Pärast eskadrilli laialisaatmist läks 1946. aasta suvel erru.

Lisan lingi ka ERR'i digiarhiivi Lembit Lauri saatele "Kirjutamata Memuuare", kus saatekülaliseks on sõjaväelendur A. Palu - http://arhiiv.err.ee/vaata/kirjutamata- ... rseni-palu

Hendrik Arro oma raamatus "Pommid öisest taevast" kirjutab sellise lõigu: "Pärast sõja lõppu teenis eskadrillis peale H. Abrami veel mitmeid eesti lendureid, kes sõja ajal olid tegutsenud Nõukogude Liidu tagalas olnud lennukoolides lennuõpetajatena. Nendeks olid kaptenid A. Heinlaid ja A. Nõmmik ning vanemleitnant A. Palu. Eskadrill saadeti laiali 1946. aasta suvel."

Palju oli üldse neid endiseid EW sõjaväelendureid, kes olid sõja ajal Venemaa lennukoolides instruktoriteks?

Komplektiks on seda natuke palju nimetada aga siin on tema sõjaaegne mütsimärk ja sõjalennuväe kooli piloodi rinnamärk.

249. laskurdiviisi 917. laskurpolgu sapöörpataljoni rühmaülema, leitnant Lembit Haljaste komplekt.
I järgu Isamaasõja orden on antud Velikije Luki lahingute eest, kus ta 12.01.1943 avastas vaenlase dzoti ja hävitas selle pärast 9 tundi kestnud lahingut. Orden on väga väikese numbriga ja algselt rippunud kolodka otsas, hiljem kui märgi statuuti muudeti lasid paljud või isegi enamik ordeni kavalere kolodka eemaldada ja poldi joota ordeni taha, sama on teinud ka leitnant Haljaste oma autasuga. II järgu Isamaasõja kohta ei leidnudki andmebaasist informatsiooni, ilmselt on andmesisestaja kuskil trükivea teinud ja ei tule enam nime järgi otsides välja.

Haljaste võttis osa ka Staraja Russa lahingutest 1941. aastal, kus ta raskelt haavata sai. Kokku sai ta sõja jooksul kolm korda haavata!

Ilus komplekt!

Kuna andmebaasist tema II järgu Isamaasõja autasustamislehte ei leidnud siis lappasin natuke raamatuid. Teoses "Eesti rahvas Suures Isamaasõjas" II osa lk. 549 on selline lõik: "Ägedate lahingutega jõudsid raudteele välja ka 925. laskurpolgu allüksused. Vaenlase soomusrongiga astus kahevõitlusse seersant Ernst Joosti kahur. Soomusrong sai mitu otsetabamust, kaks platvormi süttisid. Leeke, suitsu ja aurupilvi välja paisates hakkas soomusrong aeglaselt taganema. Järjekordse rünnakuga hõivati raudteetamm. Sapöörid leitnant Lembit Haljaste juhtimisel õhkisid ja lammutasid vaenlase tule all osa rööbasteest, et takistada rongi taasilmumist polgu vasakule tiivale. Sealjuures sai L. Haljaste mitmel korral haavata, kuid võitlusväljalt enne ülesande täitmist ei lahkunud.".

See lahinguepisoodi kirjeldus kõlab küll sedasi, et selle eest võiks II järgu Isamaasõja ordeni saada.

Nüüd korra veel sellest I järgu ordenist, mille ta Luki all sai. Raamatus "Eesti Tallinna kaardiväe laskurkorpuse võitlustee" lk. 74 avaldatud statistika järgi autasustati Velikije Luki lahingute järel kõigest 21 võitlejat I järgu Isamaasõja ordeniga. Võrdluseks võib öelda, et medalit "Vapruse eest" anti välja täpselt 20 korda rohkem - 424 korral.

Väga luks komplekk Uscha!

See ümbertegemine oli päris levinud, endal on olemas ümbertehtult Isamaasõja I klassi orden nr. 1169, küll mitte Laskurkorpusega seotult ( ordeni saaja oli lendur ja lendurite instruktor ). Lihtsalt võrdluseks pildid.
Kunagi sattus kätte ka komplektne rippuv I klassi orden nr. 23590, lisan võrdluseks ka sellest pildid. Selle ordeni puhul on tegemist postuumse autasustamisega ja samuti Laskurkorpusega seos puudub. Aga noh, huvitav ikka.

Teemasse veel Punatähe ordenite ridu seeriast 938*** - 939*** täiendama kindlasti korpuseautasu numbriga 938966. Kahjuks ei tea ma veel ordeni kavaleri nime.

Ja tänane leid Vapruse medali näol. Seerianumbrit vaadates tundus graveering Kuramaa medali reversil tõele vastavat ja tõesti, leidsingi medalil oleva nime järgi otsides omaniku andmebaasist ülesse. Reamees Mihhail Shablovski oli 7. Eesti Punalipulise Laskurdiviisi 118. Üksiku sidepataljoni staabiroodu telefonist. Tagas vaenlase tugeva tule all sideliine korras hoides mitmel korral katkematu side, mille eest saigi autasustatud Vapruse medaliga.
Minu meelest tore leid, millel väga meisterlikult teostatud graveering.

Korra veel sellest Lembit Haljaste komplektist. Lõpuks õnnestus andmebaasist üles leida ka tema 2. järgu Isamaasõja ordeni autasuleht. Tuleb välja, et teda autasustati hoopis 1944. aasta Saaremaa lahingute eest, mitte seoses selle Kuramaal toimunud episoodiga, mis ma siia eelnevalt postitasin. Autasulehe järgi tegi Haljaste luuret sakslaste poolt purustatud Väikese väina tammil, kus ta määras kindlaks purustuste ulatuse ning deaktiveeris sakslaste paigaldatud miine. Seda kõike muidugi kõva kuulipilduja ja miinipilduja tule all. Algselt esitati ta selle teo eest lausa Punalipu ordeni saamiseks aga muudeti siis hiljem 2. järgu Isamaasõja ordeniks.

Nädalavahetusel saadud Vapruse medal nr. 2353125, kavaleriks jutu järgi Tõldsepp ja et medali sai Kuramaal. Numbri järgi on see kindlasti Kuramaal saadud medal, selles ma ei kahelnud ja ka seal medali saanud seersant Tõldsepp on täiesti olemas. Kui õieti aru saan siis jaoülem. Märtsis 1945 ületas koos oma jaoga esimesena jõe, hävitas vaenlase tulepunkti, ning läbi ambrasuuri likvideeris dzotis olnud vaenlase kuulipilduri.

Tänane korpusepoiss, Punatähe ordeni kavaler Hamlet Juhani p. Tiits.
Kahjuks tuleb andmebaasist välja ainult 1985. aastal antud Isamaasõja II järgu orden. Punatähe autasulehte ei õnnestunud minul sealt leida ja seega on hetkel teadmata, kus allüksuses ta teenis ja mille eest ordeni sai.

H. Tiits oli ESS Kalev Jahtklubi asutajaliige ja raamatu "Taastatud logiraamat" autor.

Just nädal tagasi lugesin Taastatud logiraamatut.

Otsimisega peab jah mitmeid nimevariante proovima, siis ehk saab autasulehe kätte.

Alfred Mirring 354. Laskurpolgu automaatur. Sai Velikije Luki lahingutes raskelt haavata. Vapruse medali kavaler, medaliga autasustamiseks esitati ta 1945 aastal.
Kahjuks saan hetkel näidata vaid dokumenti. Medalit otsitakse ja loodetavasti ilmub see ka välja.

Ja veel korpuse 46. Üksiku tankipolgu san.instruktor starshina Vau. Punatähe 1 190 943 kavaler. Vau on varem saanud ka Vapruse medali, kuid see on kahjuks kadunud, nagu ka ordeni raamat. Küll on aga alles Võit Saksamaa üle medali dokument ja ordeniraamatu juurde kuulunud sõidupiletid. Just täpselt nii on nad koos saadud.

Vau võttis osa Avinurme, Tallinna ja Sõrve sääre lahingutest. Tõi ägedast tulest hoolimata lahinguväljalt ära ja päästis 24 sõduri ja 3 ohvitseri elu. Kahjuks läks tal endal kaunis kurvalt kuna sai 1945 aasta Mais soomusmasinaga SU76 juhtunud õnnetuse tõttu raskelt vigastada.

Esitati algselt Kuulsuse III klassi ordeni saamiseks, kuid sai Punatähe.