Vabadussõja Invaliidide Koondus

Sõjaväe & Kaitseliidu teenetemärgid ning embleemid
Vasta
Kasutaja avatar
LoCo
Moderaator
Postitusi: 2133
Liitunud: L Aug 05, 2006 10:03 am
Kontakt:

Vabadussõja Invaliidide Koondus

Postitus Postitas LoCo »

Seoses uue märgi omandamisega tahtsin selgeks tega, et millega täpsemalt tegu.
A.Kivinuki raamatus on kirjutatud, et tegemist on Vabadussõja Invaliidide Kodu 10. aastapäeva märgiga. Ise kahtlen selles ja väidan, et tegemist on Vabadussõja Invaliidide Koonduse märgiga.
VIK.jpg
VIK.jpg (273.1 KiB) Vaadatud 9340 korda
Esiteks, Vabadussõja Invaliidide Kodu nimelist asutust ma ei tea. Olid näiteks Eesti Punase Risti kindral Laidoneri nimeline sanatoorium, Virumaal tegutsenud Imastu invaliididekodu (kuulus Eesti Punasele Ristile) ja Udriku Vabadusristi kavaleride kodu.

Vabadussõja Invaliidide Koonduse (VIK) taustast. 1927 a. lahkus seltskond Vabadussõjas vigastatud sõjamehi Vigastatud Sõjameeste Ühingu nimekirjast ning asutasid Vabadussõja Invaliidide Koonduse, mille liikmeks olid ainult Vabadussõjas vigastatud sõjamehed. Huvitav on see, et kõik asutajaliikmed, keda lähemalt uurisin, olid reavõitlejad. Nende põhiväide oli see, et kõik teised organisatsioonid Eestis ei pööra piisavalt tähelepanu just Vabadussõjas vigastatud sõjameestele, vaid kulutatakse raha kõigele muule (loe ka VIK avalikku seletuskirja 1930. a. DIGAR: https://www.digar.ee/arhiiv/et/download/230997).
26. jaanuaril 1928. a. kanti VIK ühingute, seltside ja nende liitude registrisse.
Liikmed 1928. a 23. detsembri seisuga. Pärisliikmeid: 82. Lihtliikmeid: 32. Auliige: Tartu Majaomanikkude Selts. Isikute nimekirja ja lisainfot org. kohta leiab VIK väljaandest: Vaba Kodu, Tartu vabastamise aastapäevaks, 1929.a https://www.digar.ee/arhiiv/et/download/211849

VIK põhikirjast selline info: II. Koonduse õigused. § 5. Koondusel on oma pitsat päälkirjaga „Vabadussõja Invaliidide Koondus", lipp ja Koonduse liikmeil sellekohane rinnamärk.

Ja loomulikult ütleb üks pilt rohkem, kui tuhat sõna.
Vabadussõja Invaliidide Koonduse juhatus, 1938. a august (EAA.2111.1.14716.1).
Esimene rida vasakult: Karl Müürsepp (peot. esimees), Aleksander Kalmet (esimene ja praegune esimees), Aleksander Niitov (laekur), Voldemar Karu (kauaaegne abiesimees). Teine rida vaskult: B.Kallak (sekretär), Nikolai Rosenberg (varahoidja), Aleksander Ebre (abilaekur).
Müürsepal ja Ebrel on sama märk rinnas.
Vabadussõja Invaliidide Koonduse juhatus, 1938 august (1).jpg
märgid.jpg
märgid.jpg (22.62 KiB) Vaadatud 9340 korda
Osta.ee-st on ka läbi käinud 1936. a VIK pöördumine kirikuõpetaja poole toetuse saamiseks. Näha on, et templi südamik ja märk on identsed.
VIK1.jpg
pöördumine.jpg
Kasutaja avatar
LoCo
Moderaator
Postitusi: 2133
Liitunud: L Aug 05, 2006 10:03 am
Kontakt:

Re: Vabadussõja Invaliidide Koondus

Postitus Postitas LoCo »

Vabadussõja Invaliidide Koonduse esimees Aleksander Kalmet teenis Scouts rügemendi B-kompaniis ja sai raskelt haavata Ivanovo Boloto all.
Kalmet.jpg
Tekst ja pilt raamatust Scouts rügement Vabadussõjas, 1936. a.

Ivanovo Boloto lahingu käigust jutustab B kompanii skaut Aleksander Kalmet, kes 15-ne aastase koolipoisina lahingust osa võttis ja raskesti haavatuna punaste kätte vangi langes.
„Juba 4. aprillil pidasime kogu Rügemendiga Ivanovo Boloto küla all lahingut, õhtuks aga olime sunnitud tagajärgedeta pöörduma Vedernikasse, jättes lahingväljale mõnedki haavatud ja langenud. Minu ligidal langes meie paremaid madsenipoisse skaut Siiman. Laupäeval, s. o. 5. aprillil, puhkasime, et järgneval päeval uue hooga rünnata küla. Juba hommikul asusime Vedernika poolt küla kallale. Veidi eemalt pommitas meie kiirlaskja patarei kogu päeva küla, kuid punased püsisid külas. Seisin madseniga äärmisel pahemal tiival. Sealt veidi eemal asus üks vene valgete polk. Viimase ülem tuli minu juure ja küsis meie ülemuse järele. Saatsin ta ahelikku pidi edasi paremale. Meil seni kaotusi ei olnud, sest asusime sügava oru kaldal, kust aegajalt tulistasime vastast. Nagu valus piste tungis kõikide kõrvu, kui kuulsime oma armastatud ülema leitnant Paulmeistri surmast. Vist jooksime uue kompanii ülema Rehe juure kokku: viimane andis mingisuguseid tormijooksu korraldusi. Ja enne kui ta sai need lõpetada, tormasime hurraahüüdeil orust lagedale väljale — ja ikka edasi ja edasi küla poole. Olgugi et oli 6. aprill, oli lumi veel niivõrd sügav, et küllaltki takistas meie edasitormamist. Juba veidi ära joosnud, hakkasid meie read hõrenema, sest vaenlase pool töötasid meie vastu vist seitse kuulipildujat ja 400—500 püssi ning nende tuli nõudis ohvreid. Meid pealetormajaid oli aga kõigest 64 meest. — Minu kõrval kukkus madseni 2. number (laadur) skaut Saar. Veri purskas tal suust ja ninast, kuid hüüdis mulle järele, et kirjutaksin tema koju, tal olevat aadress põues. Vastasin, et küll sanitarid kirjutavad, ja tormasin edasi madsenist tulistades. Varsti läbistas kuulipilduja kuul ka minu pahema õla; sellele järgnes varsti teine, mis lõhkus mu madseni luku ja paiskas mu pahemasse kätte kilde. Olen kuulnud vanadelt sõjameestelt, et täägivõitlusse minnes olevat sõdurid segased. Ja see osutus tõeks. Nägin vaid seda, et teistel on täägid püsside otsas, kuna minul see puudus. Instinktiivselt keerasin madseni jala täägina selle ette ja tormasin edasi. Nii edasi tormates jõudsime kaunis ligidale vaenlase traataiale, kui kolmas kuul purustas mu küünarluu. Kukkusin lumme. Lamades nägin, et meid oli veel vaid 4—5 meest, nende hulgas ka kompaniiülem leitnant Rehe, kes põlvelt tulistas punaste maximi pesa. Siis aga kukkus ta küljeli, tõusis veel kord üles, hüüdis „vennad tagasi" ja langes uuesti maha. Sanitar Vällik jooksis ta juure, kuid Välliku pea kadus samal silmapilgul, vist purustasid selle vaenlase kuulipilduja kuulid. Maha kukkunud, kraapisin parema käega lumme augu, kuhu pistsin enese pea ja asetasin magasinide koti kaitseks selle ette. Minu ligidal lumes lamas veel terveks jäänud skaut Puhk, kes aga püsti tõusis ja tahtis hakata tagasi jooksma. Vaevalt mõne sammu edasi jõudnud, langes ta mitmest kuulipilduja kuulist tabatult surnuna maha. Nägin veel eemal mõnd meest haavatuna tagasi roomavat. Püüdsin ka seda teha, kuid mõnekümne sammu kaugusel asuvast vaenlase kuulipildujast avati tuli minu pihta. Kuul purustas mu puusaluu. Sellele järgnesid väikese ajavahemiku järele viies, kuues ja seitsmes kuul. Olles 7 kuuli kehha saanud, ei suutnud ma enam liigutada, vaid ootasin surmatoovat kuuli, sest kuulipilduja tulistas mind vahetpidamata. Hakkas juba pimenema, kui veel lahingväli võeti kahuritule alla. Üks granaat lõhkes minu jalgade vahel, visates mind tükk maad eemale. Selga lendasid granaadi killud, mis seal hirmsat valu tekitasid. Hiljem selgus, et mind oli tabanud 6 granaadi kildu. Igasugused lootused ellujäämiseks kadusid. Ootasin vaid surma. Need, kes tormijooksu alul haavata said, viidi ülejäänud kompaniide poolt ära, kuid punaste traataia taha jõudnuile ei paastud ligi, kuigi püüti seda teha. Minule jõudsid valgeisse linadesse mähitud roomajad kaunis ligidale, kuid kaevikuist märgati neid ja avati kuulipildujatuli. Ise ei saanud ennast enam sugugi liigutada, selleks puudus jõud — käe- ja jalaluud olid purustatud. Ümber ei näinud enam ühtki elavat, kõik olid surnud. Kesköö paigu või kaunis hommiku eel, kui hakkasin kaotama meelemärkust, kuulsin vaevaliselt lumel inimeste astumist, kuid ei näinud kedagi, sest silmad olid tuhmid. Kui aga üht meie haavatut või surnut täägiga läbistati, hakkasin kuulma ja nägema: väli oli täis punaseid, kes kiskusid surnuil saapaid jalast ja võtsid sineleid ja kotte nende seljast.
Paar punast tuli mulle ligemale, hakkasin neid paluma, et nad minu ellu jätaksid. Nad tulid mu juure, võtsid mu seljast seljakoti ja madseni ja küsisid minult, kas olen mobiliseeritud või vabatahtlik. Vastasin neile valetamata, et olen vabatahtlik. Mehed jäid vait. Üks eemaldus minust. Tuli aga varsti ühe ülemaga tagasi, kes küsis minult põhjust, miks olen vabatahtlikult läinud sõdima nende — tööliste vastu. Andsin vist rahuldava vastuse, sest mind kästi külla viia sidumisele. Kolmekesi kandsid punased mind küla poole; viimaks tõi üks neist külast kanderaami ja sellel viidi mind sidumispunkti. Sanitarid lõikasid mu riided ja saapad lõhki, sidusid haavad kinni ja siis algas komissari poolt ülekuulamine."
Edasi kirjutab skaut Kalmet komissari poolt ülekuulamist — evakueerimist Pihkva haiglasse ja ravimist haiglas. Samuti pääsmist mahalaskmisest. Pihkva langedes tuli Kalmet Scouts-Rügementi tagasi. Oli vahepeal paar kuud Tartus haiglas ja pärast seda, käsi kaelas ja kepp käes, tuli tagasi liinile, kus viibis sanitarina sõja lõpuni.
Kasutaja avatar
aleks
Huviline
Postitusi: 549
Liitunud: N Dets 06, 2007 10:07 am
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Re: Vabadussõja Invaliidide Koondus

Postitus Postitas aleks »

Jah, tegemist Vabadussõja Invaliidide Koonduse märgiga. Raamatus Eesti, eestlased ja Punane Rist. Sümboolika ja teenetemärgid. tuleb lk-l 378 - 381 ühingust, selle asutamisest, tegemistest ja sümboolikast juttu. Samuti lisatud märge vale nime kohta eelmises raamatus.
Võib alati lahkesti pakkuda vanu märke, diplomeid, tunnistusi, fotosid jmt. 5092935
Vasta

Mine “Autasud & Eraldusmärgid/Awards & Insignias”