Eestlaste Soldbuch'id ...

[uscha]

Natuke täiendavaid andmeid teema 7. lehel näidatud Unterscharführer Felix Linntamm'e kohta.
1944. aasta 25. juuli suurrünnakus sai 46. rügemendi III pataljon nii rängalt räsida, et lakkas olemast. Uuesti anti sama nimetus kuu aega hiljem soomepoistest formeeritud pataljonile, kes läks Tartu rindele.
Narva jõe ääres, Kudrukülas asunud III pataljoni koossesisust sai kõige hullemini pihta 11. kompanii, mille koosseisus teenis ka Uscha. Linntamm. Leo oma 2001. aastal välja antud raamatus kirjutab, et peale turmtule lõppu oli 11. kompaniist järgi umbes 15 meest. Linntamm sai samuti lahingus granaadi- või mürsukillust haavata (palgaraamatusse kantud kood 31b) ja on järgmisel päeval, 26. juulil laatsaretti sisse kirjutatud. 615. sõjalaatsareti 2. kompanii asus sellel ajal Rakveres.

[uscha]

Endise "Erna" grupi võitleja, 2. klassi Raudristi kavaleri Voldemar Vahtra Soldbuch.
1941. aasta 14. augustil astus miini otsa ja seetõttu tuli amputeerida parema jala sääreosa.
Alates 1943. aasta märtsist oli Narvas asunud Idapataljonide Põhiüksuse koosseisus ja viibis põhiliselt Königsbergi laatsaretis, kus sai amputatsioonijärgset ravi. Novembri keskel korjas kusagilt üles tripperi ning pääses lõpuks laatsaretist 1943. aasta 7. detsembril. Kroonuvarustuse andis tagasi 18. detsembril ja tervislikel põhjustel oli alates järgmisest päevast sõjaväeteenistustest vaba.
Raudristi 2. klass annetati rohkem kui kaks aastat peale lahingut. Autasutunnistuse blankett on huvitav - trükitud väljastamiseks ainult OKH (maaväe ülemjuhatus) poolt ja Vahtra paberile on alla kirjutanud hilisem Hitleri adjutant kindralmajor Wilhelm Burgdorf.

Voldemar Vahtra dokumendid asuvad Eesti Rahvusarhiivis.

[uscha]

Kaitsepataljoni Nr. 30 / Politseipataljoni Nr. 287 Wachtmeister Oskar Vahtra palgaraamat.
Raamatu 7. leheküljel on muu varustuse hulgas ära märgitud ka politseivapp ja mütsimärk. Ei tea, kas vapi all on mõeldud rahvusvärvides varrukavappi või Saksa Politseiüksuste embleemi - ovaalse pärjaga ümbritsetud kotkast.
Palgaraamat asub Eesti Rahvusarhiivis.

[uscha]

Unteroffizier August Toose Soldbuch (Eesti Sõjamuuseum, KLM ET 6151:35 F7)

Lühike elulugu geni.com lehelt:

Saaremaa mehe August Toose elukäik on ta oma mälestusteraamatus kirjas, mis on ilmunud Kirjastus "Faatumi" poolt välja antuna aastal 2011 - August Toose "Prantsuse vang". Sündinud 12. augustil 1914 Laimjalas, sai selle aja kohta hea ehitusalase hariduse. Oluline on tema osa Tallinn-Ülemiste uue lennujaama ehitamisel. Kehras oli ta tutvunud kohaliku apteekri tütre Hilda-Marie Saarega, kellega abiellus 25. septembril 1937. 19. novembril 1939 sündis neil tütar Heela. 31. jaanuaril 1944 mobiliseeriti ta Saksa sõjaväkke, kus teenis allohvitserina Luftwaffe lennuvälja abikomandos ning andis ennast 17. aprillil 1945.a. Saksamaal vabatahtlikult vangi lääneliitlastele. Tal tuli olla vangis Prantsusmaal kuni 1947.a. lõpuni. Selle vangla elutingimused olid täis ebainimlikkust ja mõnitamist. Kõik see viis emigreerumiseni Austraaliasse, eemale kurjast Euroopast. 6. novembril 1950 pärast sõjavangi staatust ja põgenikelaagris viibimist Prantsusmaal ja Saksamaal (Altenstadis , Kemteni laagris Augsburgis) asus Augusti pere koos 2000 sõjapõgenikuga (Eestist umbes 50 inimest) Breverhavenist laevaga nimega "Skaugum" teele ja 10. detsembril jõuti Melbourne'i sadamasse. Alguses paigutati nad Bonegilla laagrisse ja sealt edasi Adelaide linnas asuvasse laagrisse, tingimused olid rasked. olenemata elukutsest või kvalifikatsioonist pandi mehed labidatega tööle . 1955. aastal kui oli sooritanud kõrgema taseme insenerieksami Lõuna-Austraalia Tehnoloogiainstituudis, sai ta tööd mitmete suurte hüdrotehniliste rajatiste ehitusel inseneri ja töödejuhatajana. Leidnuna erialast tööd, paranesid elutingimused, ta rajas ilusa kodu Adelaide Marino linnaossa kõrgele merekaldale.. Igatsus kodusaare - Saaremaa järele jäi. Ta suri 1997.a. Adelaides.

[uscha]

SS-Untersturmführer Johannes Palu palgaraamat (L. Tammiksaare kollektsioon).
Ilmselt 1944. aasta jaanuari lõpu mobilisatsiooniga sõjaväeteenistusse kutsutud, määratud ohvitseride reservi ning sealt suunatud edasi Pärnu sõjaväehaiglasse, mis alustas tegevust 1944. aasta märtsi alguses. Esialgu oli haiglas 35 voodikohta ja arstideks dr. A. Normann ja dr. O. Kersalu.

[uscha]

Waffen-Grenadier Einar Veiksalu palgaraamat.
Palk on jooksma hakanud 1944. aasta 11. augustist ja SB välja antud 20. augustil.
Asub Rahvusarhiivis.

[uscha]

SS-Freiwillige Unterscharführer Kaarel Haiba Soldbuch.

Tegemist on endise 660. Idapataljoni võitlejaga, kes on olnud teenistuses juba 1941. aastast ning on 1942. aasta septembris autasustatud Talvelahingud Idas medaliga. 1944. aasta 20. aprillil on saanud ka Haavatumärgi. Palgaraamatu väljakirjutamise ajal on Haiba kuulunud 20. ED tagavarapataljoni 1. kosujate kompanii koosseisu, rindeüksuseks märgitud 45. SS rügemendi I pataljoni 2. kompanii. Kuna tegemist on 1944. aasta suvel Haibale väljastatud palgaraamatu 2. eksemplariga siis kõik huvitavamad sissekanded on jäänud varasemasse palgaraamatusse ja siit eriti rohkem midagi välja lugeda ei ole.

K.H. arreteeriti 1946. aasta 3. jaanuaril ja suri Magadani oblastis kinnipidamisasutuses 1947. aasta 13. mail.

[uscha]

Adolf Kadak'i palgaraamat - alguses teeninud 31. Kaitsepataljonis ja hiljem 40. Eesti Politseipataljonis.
Palgaraamatusse on tehtud sissekandeid kuni 1945. aasta detsembrini.
Ei oska öelda, kelle kollektsiooni see kuulub - leidsin pildid arvutist ja ei mäleta, kes need kunagi saatnud on.

[uscha]

Ühe foorumlase kollektsioonist - Eesti 1. Piirikaitse Tagavararügemendi (Estnische Grenzschutz Ersatz Regiment 1) I pataljoni 2. kompanii reamehe Johannes Willem Vunder'i palgaraamat. Tüüpiliselt selle üksuse palgaraamatutele on ka see sissekannete poolelt väga hõre - ei ole märgitud tegevväeosa, välja jagamata on tunnusmark ja ka välja antud varustuse lehed on tühjad.

[uscha]

20. Eesti diviisi 46. rügemendi 15. (pioneer) kompanii Sturmmann Jaan Luukas'e Soldbuch, foto ja SS abitõlkija tunnistus. SB on välja kirjutatud 1943. aasta aprillis Debicas, mai teises pooles saadeti ta Oranienburgis asuvasse SS tõlkijate kooli (W-SS Dolmetscherschule). Arhiivimaterjalidest leidsin, et kokku saadeti 1943. aasta mais sinna kolm gruppi eestlasi - 20. mai läks teele kaks gruppi (18 + 14 meest) ja järgmisel päeval "ülejäänud mehed". Kahjuks ei ole täpsustatud palju neid ülejäänud mehi oli aga eks samuti midagi sinna 10 ja 20 vahele.
Kompanii, mille koosseisu Luukas terve oma sõjaväeteenistuse aja kuulus võttis 1944. aasta varakevadel osa Riigiküla, Siivertsi ja Vepsküla sillapeade hävitamisest.

Kirjutamata Memuaare saates meenutab samuti W-SS tõlkide kursusel viibinud Leo Sipelgas, kuidas tema ja Jaan Luukas (tema SB on näidatud selle teema 6. lehel) 1943. aasta juuni alguses Eestimaa Kommunistliku Partei I sekretäri Karl Säre Sachsenhauseni koonduslaagrist Kopenhaagenisse kohtupidamisele konvoeerivad.

Karl Säre episoodi kirjeldus algab umbes 13.30 pealt - https://arhiiv.err.ee/audio/vaata/kirju ... ipelgas-01

[uscha]

SS-Frw.Grenadier Verner Loos´ile kuulunud Soldbuch. Vähestest märgetest huvitavaim on sissekanne granaadi(mürsu) killust haavata saamise kohta.

Haavatasaanud sõduri kohta on kummaline, et ei ole ära märgitud rindeväeosa, mille koosseisu ta kuulus (sest haavata saamine on piisav tõestus, et ta tõepoolest oli rindel). Paugu on ta ära saanud 3. märtsil ja viidud esmalt Ortslazarett Fpn. (Feldpost) 20957, millest on 12. märtsil viidud Viljandis asuvasse välihaiglasse nr. 161 (Feldlazarett 161). Haiglast pääses tulema 4. aprillil aga ei mõista nii palju lugeda, et saaks aru, mis sinna Verlegt templi alla on kirjutatud.
Ortslazarett 20957 kohta ei õnnestunud interenetist suurt midagi leida.

Arhiivimaterjalides leidus täpsemaid andmeid Verner Loos'i kohta. Ta oli 45. rügemendi 15. (pioneeri) kompaniis ja sai 1. märtsil Vaasa sillapäeva hävitamisel vasakust jalast kergelt haavata ja viidi 45. rügemendi II pataljoni sidumispunkti. Sama lahingu eest, milles Loos haavata sai annetati Nugiseksile Rüütlitist.