Sõdur Jüri Tamme mälestused ...

Jutud, mida on rääkinud Saksa poolel võidelnud isad, vanaisad, vanaonud jne ...
Kasutaja avatar
uscha
Administraator
Postitusi: 8115
Liitunud: P Aug 07, 2005 6:03 pm
Kontakt:

Sõdur Jüri Tamme mälestused ...

Postitus Postitas uscha »

Jüri Tamm sündis 1908. aastal Kõo vallas Mändla külas aga juba järgmisel aastal koliti elama Põltsamaa lähedale Lebavere külla. 1990-ndate aastate keskel kirja pandud mälestustes meenutab ta ajateenistust Eesti kaitseväe 5. suurtükiväegrupis ja Kaitseliidu Sakalamaa maleva Põltsamaa malevkonna Põltsamaa patareis. Kuna aga suurema osa mälestustest võtavad enda alla 1941. aasta suvesõja sündmused ja hilisem teenistus 5. Eesti Piirikaitserügemendist siis postitan tema mälestused siia Teise maailmasõja alafoorumisse.

Eesti sõjaväes

1929. aasta jaanuaris sõjaväe komisjonis võeti vastu suurtükiväkke. Pidime 1. veebruaril kohal olema aga kuna ilmad olid külmad siis pikendati nädala võrra – 8. veebruarini.
Saime paar kuud kohal olla kui paljud mehed haigestusid mumpsi, kaelanäärmete põletikku. Kuna kohapeal ravida ei saanud saadeti meid Tallinna sõjaväehaiglasse – Juhkentali. Seal olin kuu aega. Tagasi tulles olime õppusega maha jäänud. Varsti sain jälle ambulantsi – kuu aega. Kui välja sain oli noorte aeg läbi. Meid saadeti Tartu, seal hakati tegema ettevalmistusi laagrisse minekuks Värskasse. Ei tahtnud algul minna, sest on palju tööd. Läksin ambulantsi kuna minul suure varva küüned sisse kasvanud. Nemad aidata ei saa – saatsid edasi diviisi laatsaretti. Nemad vaatasid, et tuleb opereerida aga nemad seda teha ei saa ja saatsid edasi Maarjamõisa haavakliinikusse. Seal nädal aega leotati ja puhastati enne kui opereerima hakati. Käisin sidumisruumis jalgu vannitamas. Esimene kord sidumistuppa minnes hirmutas. Oli igasugu opereerituid, oli vastik vaadata aga varsti harjus ära. Operatsioon tehti tuimendusega paar tundi. Kui tuimendus ära kadus, hakkasid valutama. Enne õhtut polnud suurt häda midagi, läksin palatist välja ja trepist alla aga seal tuli esimene vahelejäämine. Seal tuli vastu arst, kes mind opereeris. Mõtlesin küll, et nüüd lüüakse välja aga oli heatahtlik mees – ei kurjustanud. Ütles, et olge veel paar kolm päeva palatis paigal ja siis võite välja minna. Haigla taga oli suur aed, kus tervemad haiged jalutasid. Mina seal abistasin sanitare aidates neil sidemeid kokku rullida. Nii läks aeg rutem mööda.
Kuna olime II korrusel ja naiste palat oli otse meie palati all sai lollustega hakkama. Viskasime kirjasid naiste palatisse. Tuli arst ja paigutas meid teise palatisse, kus päikese palat. Tuli üle kolida ja sellega see kõik lõppes. See oli teine vahelejäämine.
Meenub veel see, kui mehed käisid vahepeal linnas. Oli vastutulelik teenijaskond. Anti ausõna peale riided välja, teati et nakkushaiglat keegi kontrollima ei tule. Mõnikord öösel käidi vaatamas, kas kõik kohal. Arstide kitlid rippusid palati kõrval koridoris. Kui mõni uus patsient tuli oli mõnel vembumehel patsiendiga juttu ajada. Ta pani kitli selga ja prillid ette ning asus siis patsienti üle kuulama, meie kõik pidime surmtõsised olema. Seal tehti igasu sigadusi, kuid vahele ei jäänud. Sel ajal oli haiglas noor arst dr. Ever, hiljem oli Võhmas arstiks. 1944. aastal lasksid venelased ta maha.
Manused
tamm_jüri.jpg
foorum.rindeleht.ee
Kasutaja avatar
uscha
Administraator
Postitusi: 8115
Liitunud: P Aug 07, 2005 6:03 pm
Kontakt:

Re: Sõdur Jüri Tamme mälestused ...

Postitus Postitas uscha »

Värska laager

Kui haiglast välja sain läksin oma väeossa. Kuna terve väeosa oli laagrisse saadetud siis tuli miunul järele minna. Ühel juulikuu päeval, öösel kell 0400 alustasime sõitu. Oli väga ilus tuulevaikne ilm. Läksin laevaga, laeva järel 2 praami varustuse ja toidumoonaga hobustele. Sinna oli 110 km - Emajõge pidi 45 ja järvel 55 km. Kui järvele saime tuli Vene patrull meid jälgima ja sõitis kogu aeg meiega kohakuti. Kui Värska poole ära pöörasime jäi venelane maha. Kui kohale jõudsime kedagi vastas polnud, läksin väeosa otsima. Kuna meil laager oli väljaehitamata siis paigutati meid Treski külas asuvatesse majadesse. Hiljem tulid mehed järele, nad ei saanud maha laadida kuna saatekirjad olid minu käes. Mahalaadimine läks lõbusalt ja tujuküllaselt. Õllekorvid said kõigepealt maha laaditud kuna aga oli soe ilm siis hakkasid õllepudelite korgid pealt lendama. Loomulikult tuli see kohe ära tarvitada. Siis läksin määratud korterisse. Kuna hilinesin kuu aega siis polnud mul kindlat kohta. Sel ajal tuli kaks teistest väeosadest komandeeritud ohvitseri ja minust sai nende ohvitseride toapoiss. Suurt midagi teha polnud. Ainult nende saapaid iga hommik puhastada ja välivoodi korda teha. Olin kuni järgmise hommikuni vaba ja võisin käia, kus tahtsin. Mingid luba tarvis polnud. Käisin vahel 20 km kaugusel Petseris ja lõunalaagris. Meie Värska oli põhjalaager. Nii läks mööda 2 kuud, siis käisime hobuseid metsaraiestikus karjatamas. Seal oli tohutult marju – maasikaid ja pohli. Sai töö läbi jäin hobustele toidumoona väljajagajaks. Käisin Niitsiku veskis Kahkvas hobustele kaeru pressimas. Peale selle käisin veel Võrumaal heinu ostmas. Andsin neile tõendi, et on ostetud ja talumehed toimetasid heina kohale.
Kui laagriaeg lõppes tuli tagasi Tartusse minna, mina läksin ratsa aga suurem osa mehi tuli laevaga. Meie olime ammu kohal ja läks veel aega enne kui nad saabusid. Oli tormine ilm ja kuna Peipsil on järsk laine siis olid mehed ära loksutatud ja merehaiged.
Eelmise kutse meestel sai teenistusaeg täis ja nemad valmistusid koju minema. Majandusülem kutsus mind oma juurde ja hakkas ühtteist minu käest uurima. Tema isa oli ennem pikemat aega Lebaveres elanud ja ta ise oli ka seal sündinud. Said jutud maha aetud ütles, et meil vabaneb poemüüja ja kas mina tahan selle kohapeal tööle hakata. Ma jäin kahtlema, kas ma sellega hakkama saan, sest kogu kaup, kaasa arvatud saiad ja koogid tuli omal muretseda. Selleks, et kaup kohale toimetada lubati iga päev hobusemees, sest kesklinna oli 3 kilomeetrit. Võtsin lõpuks selle koha vastu. Olin vabastatud kõigist teenistuskohustest. Ka linnaluba polnud vaja ja võisin igal ajal minna. Kuna oli vaba linnaskäik sai minust kinohaige – pea igal ajal sai kinos käidud. Oli üks kino Illusioon, mida rahvakeeles kutsuti Varsakoppel. See asus praeguse bussijaama juures jõekaldal.
Nüüd läheme kaupluse juurde. See asus söögisaalis ja oli eraldatud kahe ukse ja müügiluugiga. Suitsukaupadest pidid ilmtingimata paberossid Manon olema, sest see oli diviisiülem kindral Reegi lemmik pabeross. Kui ütles: “Poja anna mulle üks Manon.”. Probleem tekkis õllega kuna ohvitserid olid napsumehed siis pidi õlut olema aga grupiülema poolt oli see keelatud. Läksin riski peale välja – poeruumi kõrval kitsas pimedas koridoris olid limonaadikorvid, mitte kastid. Õllekorvid asetasin limonaadi korvide alla. Kõik läks korda ja vahele ei jäänud. Kauba muretsemine oli nii, et pidi kõike nõutavat kaupa olema. Ka väga palju linnarahvast käis siin sisseostusid tegemas, sest kaubad olid odavamad kui linnas. Meil arvestati juurde ainult 10% - linnas 40-50%. Läbimüük oli mõnel päeval 6000. Kõige kasulikum oli kaupa juudi ärist võtta. Kaupmeeste poolt olid korralikud preemiad. Siis kirjeldan ühte kaasteenijat Levanenkot. Linnaluba talle ei antud, käis politseisid peksmas. Politsei sõjaväelast ei puutunud. Ühekorra üks meie mees magas politseijaoskonnas, sealt anti teada väeossa, et tulge viige oma väsinud mees magama.
Jõulu eel ühel õhtul leiti, et Levanenko on kadunud. Kohe saadeti mehed raudteejaama teda tagasi tooma. Mehed otsivad aga ei leidnud otsitavat. Ta oli roninud vagunikatusele ja kui rong liikuma hakkas tuli alla ja läks vagunisse. Peale pühi tuli korralikult väeossa nagu poleks midagi juhtunud.
Üks episood tuleb veel meelde. Ühel hommikul järjekordsel ülevaatusel tuleb Levanenko, üks sinelivarrukas puudu. Küsimise peale, kus varrukas on vastas, et võmmid käristasid ära. Tal kogus neid kartsapäevi 4 kuud, mida nimetati lambapäevadeks. Need tulid järele teenida. Ühekorra hiljem kirjeldati Levanenkot ajalehes aga mis ajaleht see oli ei mäleta.
Mõni sõna laskemoonahoidmisest. Minul oli sellega sekeldusi – vahelejäämine. Leidsin hobusetallist ühe padruni ja panin selle teiste juurde, et ehk võib vaja olla. Võib mõni padrun kaduma minna siis on kohe hea asendada. Küll selle leitud padruniga oli palju sekeldust. Selle, et toimkonna mehel ei tohi üle 5 padruni olla. Oli kusagil toimkonnas korrapidaja ohvitser püüdnud tunnimeest vahele tõmmata. Kui see lähenes tunnimees tulistas ja nii kordus see kuni 5 padrunit olid välja tulistatud. Siis korrapidaja ohvitser läks julgesti teades, et tunnimehel enam padruneid ei ole. Lähenedes tunnimehele see tulistas pihta. Ma ei tea, kas sai surma või haavata aga sellepärast üleliigseid padruneid olla ei tohtinud. Sellepärast mind ka pinniti.
Teine juhtum oli Tallinnas, kus tunnimees laskis korrapidaja ohvitseri, major Ibruse maha. Süüdi jäi ohvitser – oli talvine aeg, tee libe ja kallakul ei saanud pidurdada. Tunnimees Orgussaar sai õigeks ja sai kiitust eeskujuliku teenistuse eest.
foorum.rindeleht.ee
oliver
Huviline
Postitusi: 614
Liitunud: K Okt 05, 2011 2:54 pm

Re: Sõdur Jüri Tamme mälestused ...

Postitus Postitas oliver »

Niitsiku veski.
Kasutaja avatar
uscha
Administraator
Postitusi: 8115
Liitunud: P Aug 07, 2005 6:03 pm
Kontakt:

Re: Sõdur Jüri Tamme mälestused ...

Postitus Postitas uscha »

oliver kirjutas: R Mai 28, 2021 8:23 am Niitsiku veski.
Tänan, parandasin ära.
foorum.rindeleht.ee
Kasutaja avatar
uscha
Administraator
Postitusi: 8115
Liitunud: P Aug 07, 2005 6:03 pm
Kontakt:

Re: Sõdur Jüri Tamme mälestused ...

Postitus Postitas uscha »

Piilkond

Piilkond koosnes kahest mehest, kes pidid öösel oma territooriumi korduvalt läbi kontrollima suunaga kontrollivale ohvitserile vastu, et temaga kohtuda. Mina olin vabastatud kõigist toimkondadest aga patarei kirjutaja oskas patareiülemat mõjutada, et mind määrati piilkonda. Paar korda käisin siis enam ei käinud. Mõne kaaslasega olime poes kuna minul oli söögisaali võti põhjendusega, et peale tööaega on vaja poodi minna. Halenaljakas lugu juhtus köögitöölisega. Tema oli kööki tulnud ja öösel kuuleb kontrollijaid söögisaali ukse taga. Neil oli võetud söögisaali võti. Mis teha – oli vaja kiiresti otsustada. Püss pliidi alla ja ise supikatlasse ja kaas peale. Olid arutanud omavahel, kus ta küll jääda võis? Minul seda hirmu polnud, sest poevõtmeid kellelgi peale minu ei olnud.
Pärast poodi enam ei kasutanud vaid olime väeosa loomaarsti korteris. Oli nalja ja napsumees. Sealt korteri aknast oli hea ülevaade, mis väljas toimub. Oli näha korrapidaja ohvitseri liikumist jne. Juhtus siin omapärane koomiline juhtum. Oli vana-aasta eel, lõpetasime toimkonda ja hakkasime läbi pargi kasarmusse minema. Ennem oli sula olnud ja puude all oli kiilasjää. Äkki lendasin pikali, püss seljast maha. Püssi sain kätte, kuid kukkumishooga oli püssilukk minema lennanud. Otsisime aga kusagilt ei leia, viimaks suure otsimise peale saime luku kätte. Oli veel kuu aega jäänud olla ja sellega olid need seiklused lõppenud. Tuli mõelda peatselt saabuva kojumineku peale. 1930. aasta 31. jaanuaril vabanesime – aastane teenistus oli lõppenud. Asusime rongile ja kuni Valgani saatis meid üks väeosa ohvitser. Viljandi poole minevad anti minu hoole alla. Aga mis sa teed kui mõned mehed olid end täis joonud, üks jäigi Viljandis kadunuks. Kolm meest sõitsid Võhmast edasi Ollepasse.
Seega oli kaitseväeteenistus lõppenud.
foorum.rindeleht.ee
Kasutaja avatar
uscha
Administraator
Postitusi: 8115
Liitunud: P Aug 07, 2005 6:03 pm
Kontakt:

Re: Sõdur Jüri Tamme mälestused ...

Postitus Postitas uscha »

Mõned ajateenistuse-aegsed ülesvõtted ...
Manused
1.JPG
2.jpg
3.JPG
4.jpg
5.jpg
foorum.rindeleht.ee
Kasutaja avatar
uscha
Administraator
Postitusi: 8115
Liitunud: P Aug 07, 2005 6:03 pm
Kontakt:

Re: Sõdur Jüri Tamme mälestused ...

Postitus Postitas uscha »

Kui sõjaväest vabanesin tulid kodus peale talutööde peale ka vabatahtlikud lisakohustused nagu Kaitseliit, millesse astusin 1932. aasta 5. aprillil. Peale selle alates 1935. aastast tuletõrjesse. Tuletõrje oli sel ajal väga viletsas ja mahajäetud olukorras. Võttis aega ja head pealehakkamist – oli ainult käsiprits aga kahe aasta pärast oli kolme küla peale uhiuus mootorprits, hüdropuldid ja signaalpasunad, millega sai appikutseid välja saata. See oli väga lihtne. Igal külal oli oma kood – meie külal oli pikk ja kolm lühikest. Kui kusagil midagi juhtus andis oma küla signaali ja järgmine, kes selle vastu võttis andis edasi. Nii tekkis ahelreaktsioon. Toon ühe näite. Läks mets põlema ja sai signaal välja saadetud. Ligemale tunni aja jooksul oli valla tuletõrje kohal. Kogu rahvas lõi kaasa. Ei ole nagu meil Võhmas, et ei saanud nii palju mehi kokku, et oleks vabatahtliku tuletõrjerühma loonud.
1938. aastal olid Tallinnas üleriigilised tuletõrjekorpuse õppused ja paraad, mis kestsid neli päeva. Oli viljakoristuse aeg ja tuhanded tuletõrjujad tulid kohale. Oli kohuse- ja vastutustunnet. Tuletõrjeühing oli suuremaid – liideti Vana-Põltsamaa, Uue-Põltsamaa ja Adavere vald. Mind valiti ühingu sekretäriks.
Tahtsin järgmise aasta koosolekul ametist vabaneda aga ei saanud. Tehti nii, et teisi kandidaate peale minu ei esitatud ja püüti vägisi kinni hoida. Nii kestis see Eesti valitsuse lõpuni. Koosolekud olid ikka Põltsamaa vallamajas. Seal sain tuttavaks Põltsamaa õpetajaga, ta oli enne õpetajaks hakkamist vallas perekoinnaseisu ametnik.
foorum.rindeleht.ee
Kasutaja avatar
uscha
Administraator
Postitusi: 8115
Liitunud: P Aug 07, 2005 6:03 pm
Kontakt:

Re: Sõdur Jüri Tamme mälestused ...

Postitus Postitas uscha »

Kaitseliit

Kaitseliitu astusin 1932. aasta 5. aprillil. Tuli astuda ratsaüksuse koosseisu, raskusi oli väljaõppimata hobusega ja kaugemal õppusel käimisega. Kord tuli Viljandi minna ja teisiti ei saanud sinna kui hobune sai Võhmas vagunisse pandud ja Viljandi. Samaviisi ka tagasitulek õppuselt. Nii sai aasta või paar oldud kohapeal, väljas käidud tarviduse järele.
Siis loodi Põltsamaal Kaitseliidu suurtükiväeosa ja see oligi minule sobiv kuna ennem teenisin suurtükiväeosas. Käia õppusel kaugel polnud, ainult kodust Põltsamaale minek 12-13 km jalgrattaga aga see oli tühine asi. Kuid sealt edasi kui oli kaugemale, näiteks õppelaskmised Kolga ligidal siis sinna mindi autodega. Olid manöövrid või taktikalised õppused siis ikka autodega. Siis tuli valveteenistus. Kuna suurtükid asusid Põltsamaal lossihoovis tuli seal öösiti valves käia. Siis, mis oli kohustuslik, iga aasta 3. jaanuaril tähistati Vabadussõja lõppu kolmeminutilise leinaseisakuga. See toimus järgmiselt, esimese lasu järel seiskus liikumine, ühe minuti pärast teine lask ja kolmanda lasu järel lõppes seisak. Seda tähistati üle kogu Eesti linnades ja asulates. Siis olid veel suvelaagrid, kus peaaegu kogu maakonna kaitseliitlased kokku tulid. See kestis tavaliselt kolm päeva ja väljas oli ka Naiskodukaitse. On väga meeldivaid ja unustamatuid aegu neist kokkutulekuist meeles. Neid peeti igakord isekohas. Peale selle õppused ja muud tegemised.
Suurem üritus oli 1939. aasta sügisel. Suured manöövrid Viljandi – Paistu – Loodi – Heimtali ümbruses. Need kestsid mitu päeva ja osavõtjaid oli ka teistest maakondadest kokku 5000 mehe ümber. Oli väga huvitav ja pingeline manööver, kus iga maakonna mehed panind oma parima, et võitjaks tulla. Läks teravusteni välja, kus juures Harjumaa mehed tulistasid lahingpadrunitega, et vastaseid hirmutada ja edu saavutada. See oli Kaitseliidu viimane suurem õppus, sest 1940. aasta 17. juunil pidid 146 000 meest relvad ja oma isiklikud relvad ära andma.
foorum.rindeleht.ee
Kasutaja avatar
uscha
Administraator
Postitusi: 8115
Liitunud: P Aug 07, 2005 6:03 pm
Kontakt:

Re: Sõdur Jüri Tamme mälestused ...

Postitus Postitas uscha »

Kaitseliidu liikmekaart ...
Manused
tamm_2.JPG
tamm_3.JPG
foorum.rindeleht.ee
Kasutaja avatar
uscha
Administraator
Postitusi: 8115
Liitunud: P Aug 07, 2005 6:03 pm
Kontakt:

Re: Sõdur Jüri Tamme mälestused ...

Postitus Postitas uscha »

Jüri Tamm Kaitseliidu vormis, õlakutel KL Sakalamaa tunnused ja ristatud suurtükid.
Manused
tamm_1.jpg
foorum.rindeleht.ee
Kasutaja avatar
uscha
Administraator
Postitusi: 8115
Liitunud: P Aug 07, 2005 6:03 pm
Kontakt:

Re: Sõdur Jüri Tamme mälestused ...

Postitus Postitas uscha »

Temale kuulunud KL vormikuub ja müts, mis on näha ka eelnevalt postitatud portreefotol.
Manused
kuub.JPG
foorum.rindeleht.ee
Kasutaja avatar
uscha
Administraator
Postitusi: 8115
Liitunud: P Aug 07, 2005 6:03 pm
Kontakt:

Re: Sõdur Jüri Tamme mälestused ...

Postitus Postitas uscha »

Tagavaraväelaste õppemanööver oli 1939. aasta septembri lõpupäevadel ja kestis 11 päeva. Anti sõjaväevorm selga ja muu vajalik varustus sinna juurde – gaasitorbik ja muud vajalikud asjad. Hobused võeti maakonnast talumeestelt, meestele anti hobuseid valida. Võtsin omale noore ilusa hobuse, küll mina temaga hädas olin. Kartis hirmsasti autosid jne. Õppused algasid Viljandis, et iga mees saaks oma hobusega ära harjuda. Paljud hobused polnud ennem sadulat selga saanud. Mina olin omaga püsti hädas. Sõidu aeg viskas end pikali, kuid õnneks midagi hullu ei juhtunud. Siis laadisime hobused vagunitesse ja algas sõit sihtkohta – Raplasse, kuid enne seda Hagudi jaamas laadisime hobused maha. Seal tegi hobune järjekordse tembu. Viskas jälle pikali ja gaasitorbik oli kotist välja lennanud, kus sa pimedas leiad. Üks mees oli üles võtnud ja andis hiljem kätte, muidu oleks tulnud välja maksta. Mul tuli välja maksta üks väike rihm, mis sineli ümber saab kui sinel on kokku rullitud. Panin varustuse kokku ja hoidsin koguaeg silma peal aga ikka vehiti sisse. See oma oli ära kaotanud. Hobuse omanik ei tahtnud hobust vastu võtta. Hobune on lahjaks jäänud. Kui ei võta jäta siia ja viisin hobuse talli. Mul jäi manööver pooleli. Hakkasime Hagudist edasi liikuma Kohila suunas, sinna saades oli pime ja sadas vihma. Minul tuli väeosa staap üles otsida kuna olin määratud käskjalaks. Raske otsida, võõras koht ja hobune kardab autosid aga ikkagi leidsin üles. Siis läksin Kohila paberivabriku juures asuva metsa alla, kus oli peatuspaik. Järgmisel hommikul hakkas manööver peale ja hakkasime liikuma tagasi Rapla poole. Hobune viskas veel ühe vembu sisse ja vigastas esimest jalga. Arst vaatas üle – jaluta hobusega ühes teistele järele. Olin pääsenud oma senisest ülesannetest, oli kohustus hobusega.
Manöövril oli pahandus – võitlevad pooled ei kohtunud seal, kus pidid. Põhjuseks oli üks väga näru ohvitser. Mehed ei sallinud teda ja ei viinud sidet kokku ja rikkusid sihilikult ära – pahandust oli palju. Sidet rikkuda oli lihtne kaabliside korral juhtmed kõrvuti ja nööpnõel kaablist läbi ning oligi ühendus katkenud. Tuleb telefonistidel kogu liin läbi kontrollida. Seekordne rikkumine oli väga leidlikult tehtud – kaablid olid ühendatud ja see rikkekoht oli lehma sitahunnikusse tõstetud, et kohe silma ei paistaks. Mäletan omal ajal Viljandis kaabel kulges järve ääres ühes kohas üle oksa ja seal edasi oksi mööda. Ühe oksa peal oli nõel sisse vajutatud ja jällegi ühendus läinud. Igakordne traditsioon manöövrite lõppedes oli kätel üles tõsta ja üles loopida. Ka seda näru ohvitseri, keda mehed ei sallinud olid mehed üles loopinud ja käed alt ära tõmmanud. Mees oli kukkunud betoonpõranda peale hingetuks. Seega oli meie suur õppus-manööver lõppenud ja läksime Rapla jaama. Laadisime hobused peale ja tagasi Viljandi.
foorum.rindeleht.ee
skulmars
Huviline
Postitusi: 536
Liitunud: T Veebr 06, 2007 12:16 pm

Re: Sõdur Jüri Tamme mälestused ...

Postitus Postitas skulmars »

Suurem üritus oli 1930. aasta sügisel.
See vast ka 1939
http://sakala.ee/kogume-pärandit
Kasutaja avatar
uscha
Administraator
Postitusi: 8115
Liitunud: P Aug 07, 2005 6:03 pm
Kontakt:

Re: Sõdur Jüri Tamme mälestused ...

Postitus Postitas uscha »

skulmars kirjutas: P Mai 30, 2021 9:16 am
Suurem üritus oli 1930. aasta sügisel.
See vast ka 1939.
Jah täpselt, parandasin ära.
foorum.rindeleht.ee
Kasutaja avatar
uscha
Administraator
Postitusi: 8115
Liitunud: P Aug 07, 2005 6:03 pm
Kontakt:

Re: Sõdur Jüri Tamme mälestused ...

Postitus Postitas uscha »

1941. aasta juunikuu läks olukord ärevaks, kahtlaseks. Liikusid igasugused kuuldused sõjast. Raadiod korjati ära, siis tuli muid võimalusi informatsiooni otsida. Need olid raudteelased, kelledel oli ülevaade praegusest olukorrast. Mina käisin Jõgeval, kuhu oli minu kodust 45 km – käisin jalgrattaga. Järjekordne reis oli 22. juunil, neil oli teada, et varahommikul on sõda alanud. Ei läinud palju aega kui raadios Vene välisminister Molotov kõneles, et sakslane on neile reeturlikult kallale tunginud. Tulid ka esimesed sõjaväe eshelonid. Mehed olid ülimat optimismi täis – laulsid ja hurratasid. Meie vaatasime ja arutasime, et võib olla on teie viimane laul ja varsti olete süldiliha.
Nüüd oli selge pilt, mida ette võtta sellises olukorras. Tuli võtta naaberküla pideva salajase valve alla. Neis majades peeti ühendust sealsete tegelastega. Ei läinudki palju aega kui üks kahtlane poisike külast läbi tulles püüdis rukkisse varjuda. Saime õigel ajal kätte. Poiss oli väga kinnise iseloomuga ega ei avaldanud midagi, mis ülesandel ja kuhu läheb. Oma meelsust näitas ta välja olles kindel venelaste võidule. Oli umbes 16-17 aastane, viisime ta ära ja panime lukustatud aita kinni. Teda polnud tarvis pinnida, sest eesmärk oli teada. Oli tarvis Põltsamaa mehi, kes aitaks ta kahjutuks teha. Sai ära oodatud kui teed pidi maantee poole läks. Need said oma ülesandega kiiresti hakkama. Leidsid tema taskust nimekirja, kus oli ära märgitud kahe küla talude nimed, mis tulid maha põletada Läti hävituspataljoni poolt. Ta pidi minema teise agendi juurde, kes elas maantee ääres, et seal kohtuda Läti hävituspataljoniga, kes siit läbi sõidab. Huvitav jama oli matusetalitusel. Teel oli väike kivitruup, mis oli selle mehe majast 100-150 meetri kaugusel. Öösel sai lõhkelaengud truubi alla pandud ja juhtmega ühendatud. Jäädi ootama parajat momenti, et õigel ajal truup õhkida. See oli ärasaatmise ajal kui sõbrad koos olid. Mulla ja kivitükid lendasid õue, kus sõpra ära saadeti. Kuhu ta viidi ei saanud teada. Lubati oma tegelaste poolt tankid välja kutsuda. Kellel enam aega oli, igaüks püüdis kaduda. Järgmisel päeval pidime truubi korda tegema, sest muidu ei saa piima meiereisse viia. Hiljem kuulsime, kuidas nad kabuhirmus laiali olid jooksnud.
foorum.rindeleht.ee
Vasta

Mine “Memuaarid/Memoirs”