Postitatud: K Juul 30, 2008 4:39 pm
Ajaloost...
Eesti sideväeosad moodustati Vabadussõja eel nov.1918. Raadioside korraldamiseks loodi üksikväeosa õigustes Tallinna Traadita Telegraafijaam (1918-20 allusid sellele kõik Eestis olevad raadiojaamad) ning Inseneripataljoni kooseisus olevad traatsideüksused. 21.XI 1918 määrati Tallinna Traadita Telegraafijaama ülemaks ülemleitnant Friedrich Olbrei. Seda kuupäeva loetakse esimese iseseisva sideväeosa ja ka Sidepataljoni ametlikuks alguseks. Tallinna Traadita Telegraafijaam nimetati 1.II. 1919 ümber Sädetelegraafi Valitsuseks. 21.IX 1919 Inseneriväe Valitsuse sädetelegraafi osakonnaks ja 1.VIII 1920 sädetelegraafirooduks, temaga liideti 15.III 1924 telegraafirood ja moodustati Sidepataljon. Pataljon asus Ülemiste kasarmutes, tema kooseisus tegutses Sidepataljoni õppetöökoda (mille põhiülessanne oli sõjaväe sidevahendite hooldamine, remontimine ja ajakohastamine). Kasarmud ehitati enne Esimest maailmasõda ning seal asus Tsaari-Venemaa sõjaväe Dvinski polk.
01.12.1924 nurjati allohvitser veebel Artur Teer'i juhtimisel riigikukutajate katse hõivata väeosa relvastus ning tehniline park. 1940. aastal oli allohvitser Teer üks esimesi arreteerituid ning mõrvatuid.
Sõjaväe sideülema ametikoht ühendati 1934. a Sidepataljoni ülema ametikohaga ning viidi Kaitsevägede Staabi koosseisu. Seega allutati Sidepataljon Kaitsevägede Staabi ülemale.
Sidepataljonis oli 1939.a. maist staap, õppekompanii (3 õpperühma), 3 sidekompaniid, õppetöökojad, autopark, töökomando ja med.-ambulants. 1. ja 2. sidekomapaniis oli juhatus ja 3 rühma (telefoni, telegraafi ja raadio), vastavalt 132 ning 169 meest, 3. sidekompaniis 4 rühma (lisaks teine telefonirühm), 219 meest. Pataljonis oli kokku 662 meest. Sidepataljoni kompaniid olid paigutatud diviisidesse (kompaniülemad diviiside sideülemateks). 1. ja 2. sidekompanii nähti ette motoriseerida (kummalegi 3 maastiku sõiduautot ja 11 veoautot). Pataljonis pidi olema kokku 9 maastiku sõiduautot, 37 veoautot ja 2 külgkorviga mootorratast.
Sidepataljoni ülesanne oli hoida töös riigi kõik kaitseväe telegraafi-ja raadiovõrgud ning telefonivõrgud paarituhande abonendiga. Sidepataljon oli ainuke väeosa, kes teenis Kaitseministeeriumile tulu - aastas kattis see summa pataljoni püsikaadri palgad.
Mõningaid tunnusmärke:
Vabadussõja ajal: vasakult sädetegrafist maa-ja mereväes, ja kaks viimast telegraafiroodu varrukamärgid.
Alates 1924.a.
Alates 1936.a.: ajateenija kraemärk:
Mõned fotod:
Sidemees:
Vanemallohvitser Oss Maaslieb, rinnas Sidepataljoni märgi varasem variant. Kõrval pildil sama märk (valmistaja R Rekkor, Tallinn)
Järgmised fotod peale 1936 aastat:
Raadioklass. Taga vasakul seisab ilmselt veltveeblist õppejõud.
Bedford veoautod. Huvitav on see, et pataljoni autodel on küljepeegli raami küljes sidepataljoni märk:
Peaks olema Saksa Telefunken raadiojaam, mis saadi kätte 1939.a. suvel. Tehnika viimane sõna.
Poisid raadiojaamaga:
Ajateenija 30ndate lõpust:
Eesti sideväeosad moodustati Vabadussõja eel nov.1918. Raadioside korraldamiseks loodi üksikväeosa õigustes Tallinna Traadita Telegraafijaam (1918-20 allusid sellele kõik Eestis olevad raadiojaamad) ning Inseneripataljoni kooseisus olevad traatsideüksused. 21.XI 1918 määrati Tallinna Traadita Telegraafijaama ülemaks ülemleitnant Friedrich Olbrei. Seda kuupäeva loetakse esimese iseseisva sideväeosa ja ka Sidepataljoni ametlikuks alguseks. Tallinna Traadita Telegraafijaam nimetati 1.II. 1919 ümber Sädetelegraafi Valitsuseks. 21.IX 1919 Inseneriväe Valitsuse sädetelegraafi osakonnaks ja 1.VIII 1920 sädetelegraafirooduks, temaga liideti 15.III 1924 telegraafirood ja moodustati Sidepataljon. Pataljon asus Ülemiste kasarmutes, tema kooseisus tegutses Sidepataljoni õppetöökoda (mille põhiülessanne oli sõjaväe sidevahendite hooldamine, remontimine ja ajakohastamine). Kasarmud ehitati enne Esimest maailmasõda ning seal asus Tsaari-Venemaa sõjaväe Dvinski polk.
01.12.1924 nurjati allohvitser veebel Artur Teer'i juhtimisel riigikukutajate katse hõivata väeosa relvastus ning tehniline park. 1940. aastal oli allohvitser Teer üks esimesi arreteerituid ning mõrvatuid.
Sõjaväe sideülema ametikoht ühendati 1934. a Sidepataljoni ülema ametikohaga ning viidi Kaitsevägede Staabi koosseisu. Seega allutati Sidepataljon Kaitsevägede Staabi ülemale.
Sidepataljonis oli 1939.a. maist staap, õppekompanii (3 õpperühma), 3 sidekompaniid, õppetöökojad, autopark, töökomando ja med.-ambulants. 1. ja 2. sidekomapaniis oli juhatus ja 3 rühma (telefoni, telegraafi ja raadio), vastavalt 132 ning 169 meest, 3. sidekompaniis 4 rühma (lisaks teine telefonirühm), 219 meest. Pataljonis oli kokku 662 meest. Sidepataljoni kompaniid olid paigutatud diviisidesse (kompaniülemad diviiside sideülemateks). 1. ja 2. sidekompanii nähti ette motoriseerida (kummalegi 3 maastiku sõiduautot ja 11 veoautot). Pataljonis pidi olema kokku 9 maastiku sõiduautot, 37 veoautot ja 2 külgkorviga mootorratast.
Sidepataljoni ülesanne oli hoida töös riigi kõik kaitseväe telegraafi-ja raadiovõrgud ning telefonivõrgud paarituhande abonendiga. Sidepataljon oli ainuke väeosa, kes teenis Kaitseministeeriumile tulu - aastas kattis see summa pataljoni püsikaadri palgad.
Mõningaid tunnusmärke:
Vabadussõja ajal: vasakult sädetegrafist maa-ja mereväes, ja kaks viimast telegraafiroodu varrukamärgid.
Alates 1924.a.
Alates 1936.a.: ajateenija kraemärk:
Mõned fotod:
Sidemees:
Vanemallohvitser Oss Maaslieb, rinnas Sidepataljoni märgi varasem variant. Kõrval pildil sama märk (valmistaja R Rekkor, Tallinn)
Järgmised fotod peale 1936 aastat:
Raadioklass. Taga vasakul seisab ilmselt veltveeblist õppejõud.
Bedford veoautod. Huvitav on see, et pataljoni autodel on küljepeegli raami küljes sidepataljoni märk:
Peaks olema Saksa Telefunken raadiojaam, mis saadi kätte 1939.a. suvel. Tehnika viimane sõna.
Poisid raadiojaamaga:
Ajateenija 30ndate lõpust:
Samas ei saa 100% kindel olla, et nimi ja mees klapivad, näiteks vahest kirjutati ka selle nimi, kellele foto kingiti jne. On sul mehe kohta infot?
