20ED lahing 25.07.44 Narva ääres

[nrw44]

Püüaks seda sündmust olemasolevate andmete põhjal kokku võtta.

Kõigepealt 20ED jõududest 25.07 hommikul.

20ED juhtis rindelõiku Narva jõe ääres põhja pool Narva linna, lisaks mereranniku kaitset Narva-Jõesuust kuni Mummassaareni. Käisid ettevalmistused ED tagasitõmbamiseks Narva jõe joonelt Tannenbergi liinile, taandumine pidi algama järgmisel ööl. ED mõned allüksused olid juba minema viidud.

Narva jõe ääres olid 25. 07 hommikul rindel:
1) Mereväe lahingpataljon Ostland (Narva-Jõesuus)
2) 46. rügement (Narva-Jõesuu ja Vepsküla vahel)
3) 47. rügement (Vepskülast Narvani)

46. rügemendile allusid kõik kolm tema pataljoni, samuti 13. (jalaväekahurite-) ja 14. (tankitõrje-) kompanii ja staabikompanii.

47. rügemendi operatiivalluvuses oli hetkel vaid II pataljon (I pataljon paiknes Kõrgesoo serval), samuti 13. ja 14. kompanii ja staabikompanii.

ED 25. juuli kaotusandmed näitavad ED pioneeripataljoni 1. ja 2. kompanii kaotusi Sininõmme piirkonnas. Punaarmee kätte vangi langenute andmeil oli 2. kompaniis 120 meest, kellest pooled viidi viidi enne punaarmee pealetungi algust sügavamale tagalasse.

ED Flaki Abteilung (kaks patareid) jõuti enne sügavamale tagalasse tõmmata ning 25.07 lahingus ei osalenud. Sama käib ilmselt ED PzJg Abteilungi kohta (kaks kompaniid). On küll teada PzJg Abt 3. kompanii ühe mehe hukkumine Sininõmme juures 25.07, kuid pigem oli tegemist oma allüksusest eemal viibiva sõjaväelasega. Olgu lisatud, et PzJg Abt käsutuses olid sel hetkel 1. kompanii (tankitõrjekahurid) ja 3. kompanii (2cm õhutõrjekahurid). Viimane oli suvel üle toodud Flaki Abteilungist.

ED suurtükiväerügement asus tulepositsioonil kolme Abteilungiga. Rügemendis oli küll neli Abteilungit, kuid II Abteilung oli teel Narva rinde lõunalõiku ning 25. juuli lahingus ei osalenud. Ülejäänud kolmes Abteilungis oli kokku 9 patareid. Patareid oli suurtükkidega relvastatud enam-vähem koosseisutabeli järgi (patareis neli suurtükki, mõnes võis olla ka tabelkoosseisuväline väiksema kaliibriga lisakahur).


ED allüksuste arvuline tugevus Narva ääres 25.07

Narva ääres oli neli ED pataljoni (kolm 46. rügemendist ja II/47). Saksa dokumentidest leiab vaid, et 22.07 seisuga oli kolme pataljoni lahingutugevus 300 ja 400 mehe vahel ning ühe oma ületas 400.

Punaarmee võetud vangide andmeil oli 46. rügemendi pataljonide kompaniides tavaliselt 70-80 meest (III pataljonist võetud vangid mainisid 80-90 meest). Arvestades, et igas pataljonis oli neli kompaniid, siis saame 280-360 meest. 280 on Saksa dokumentide järgi liiga vähe. Enamajaolt oli 46. rügemendi kompaniides seega pigem 80 meest, mitte 70.

Arvestades eelnevaid andmeid 46. rügemendi kohta, siis võib järeldada, et Saksa dokumendis mainitud pataljon, mille lahingutugevus ületas 400 meest, oli tõenäoliselt II/47.

46. ja 47. rügemendi 13. ja 14. kompanii relvastuse kohta täpsemad andmed tavaliselt puuduvad. Erand on 14./46, mille relvastus oli vangide andmeil järgmine:
I rühmas kolm 7,5cm tankitõrjekahurit [ilmselt Saksa päritolu]
II rühmas kolm 7,5cm Prantsuse päritolu tankitõrjekahurit
III rühmas kolm NSVL päritolu tankitõrjekahurit
IV rühmas raketiheitjad

IV rühma raketiheitjad võisid olla need "raamid" (schwere Wurfgerät) pildil, mis tehtud pärast lahingut Riigi piirkonnas:

[nrw44]

Skeemil on ära toodud 20ED allüksuste asetus ja punaarmee pealetungilõik koos esimese ešeloni jõududega.

ED asetus

Rügementide ja pataljonide vahejooned on toodud Saksa kaartide järgi, kuid kompaniide asetus Saksa dokumentides puudub.

III/46 kompaniide asetus põhineb 11./46 ülema (Uno Kook) mälestustel. Pataljoni 12. kompanii (raskekompanii) oli ära jaotatud 9.-11. kompanii vahel.

II/46 kompaniide asetus põhineb erinevatel mälestustel ja ka 5. kompaniist pärit ülejooksiku ütlustel. Pataljoni 8. kompanii (raskekompanii) oli ära jaotatud 5. ja 6. kompanii vahel.

I/46 kompaniide asetus põhineb 2. kompanii ülema (Ants Kiusalaas) mälestustel. 4. kompanii (raskekompanii) oli jaotatud teiste vahel. Tuleb siiski kõne alla, et 1. või 3. kompanii ja osa 4. kompaniist oli pealetungi alguses reservis. Nimelt jääb II/47 ülema Rebase mälestustest mulje, et terve I/46 oli pealetungi alguses reservis ja ka punaarmee võetud vangid rääkisid I/46 järk-järgult rindelt väljatõmbamisest vahetult enne pealetungi. Päris kindlasti oli 2./46 ja veel vähemalt üks kompanii Narva ääres. Seega terve I pataljon ei saanud reservis olla. Kuid, nagu märgitud, ei saa välistada, et vähemalt üks kompanii oli reservi tõmmatud.

13./46 (jalaväekahurid) asukoha kohta andmed puuduvad. Ainsad tedaolevad mälestused ("Väätsamees") räägivad, et pealetungi alguses oli selle üks rühm just asunud teele tagalasse.

14./46 allüksused paistavad olevat olnud hajutatud 46. rügemendi lõigus.

46. rügemendi komandopunkt (KP) asus punkrilinnakus Sininõmmel, seal oli ilmselt ka rügemendi staabikompanii.


II/47 kompaniide asetus põhineb Rebase jt pataljoni liikmete mälestustel. 8. kompanii (raskekompanii) oli jaotatud teiste vahel (üks rühm asus reservis).

13./47 (jalaväekahurid) asus kaotusandmete järgi Tšjornajõe kandis.

14./47 (tankitõrjekahurid) asus kaotusandmete ja mälestuste järgi Pritska männikus (kaardil väike mets "II/47" juures) ning mereranniku kaitsel Augal.

47. rügemendi komandopunkt asus mälestuste järgi Olgino mõisas, arvatavasti oli seal ka rügemendi staabikompanii.

20ED pioneeripataljoni 1. ja 2. kompanii asukoht pealetungi alguses on teadamata. Võib-olla Sininõmmel.

ED suurtükiväerügemendi asetus (skeemil katkendliku joonega ringid või "vorst" ED tagalas) põhineb peamiselt Saksa kaartidel. 2. ja 3. patarei asukoht on veidi oletuslik, aga ilmselt mitte palju mööda.

ED komandopunkt asus Merekülas.


Andmed Punaarmee kohta põhinevad arhiividokumentidel. Pealetungile pidid minema 131. laskurdiviis ja 191. laskurdiviis. Mõlemas kolm laskurpolku, igas kolm laskurpataljoni.

131. laskurdiviis pidi esimese laines üle jõe saatma 593. laskurpolgu kaks pataljoni ja 743. laskurpolgu kaks pataljoni. Neile pidanuks järgnema mõlema polgu kolmas pataljon. Seejärel pidanuks jõe ületama ka 482. laskurpolk (3 pataljoni).

191. laskurdiviis pidi esimeses laines kava kohaselt üle jõe saatma 559. laskurpolgu kaks pataljoni ja ühe roodu kolmandast ja 546. laskurpolgu kaks pataljoni ja ühe roodu kolmandast. Neile pidanuks järgnema mõlema polgu kolmas pataljon (ilma ühe rooduta). Seejärel pidi üle jõe tulema ka 552. laskurpolk (3 pataljoni).

Kokku pidi esimeses ešelonis rünnakule minema niisiis 8 pataljoni ja 2 roodu.

Igas pataljonis oli kolm laskurroodu, kuulipildujarood, miinipildujarood ja veel mõned väiksemad allüksused. Laskurroodude tugevus jäi tavaliselt 60 inimese kanti. Pataljonides oli inimesi 250-300 vahel. Enamus miinipildujaroodude isikkoosseisust esimeses laines üle jõe ei tulnud. Võib oletada, et pataljonis läks esimeses laines jõge ületama 200-250 inimest.

Vaadates nüüd jõudude vahekorda lahingu alguses, siis näeme:
9./46 jääb rünnaku alt välja,
10./46 (kuskil 100 meest koos 12./46 allüksustega) saab kaela umbes ühe pataljoni (200-250 meest), 11./46 (kuskil 100 meest) on ühe pataljoni (200-250 meest) rünnaku all
5./46 (kuskil 120 meest koos 8./46) on kahe pataljoni rünnaku all (400-500 meest)
6./46 (kuskil 120 meest) on kahe pataljoni ja ühe roodu rünnaku all (450-550 meest)
I/46 kompaniid (kokku u. 300 meest) saavad kaela kaks pataljoni ja ühe roodu (450-550 meest), sealjuures 2./46 lõik jääb osaliselt rünnaku alt välja.

Kuid kirjeldatud jõudude vahekord muutus veelgi rohkem kaitsjate kahjuks, sest enne jalaväe rünnakut kanti suuri kaotusi suurtükitule ja õhurünnakute all.

[Tagantjärele parandatud: 191. laskurdiviisi esimese ešelonide pataljonide arv ja sellest tulenevalt ka jõudude vahekord.]

[uscha]

46. rügemendi 6. kompanii kandis 25. juuli rünnakus nii raskeid kaotusi, et lakkas olemast. Leo Tammiksaar oma 2001. aastal ilmunud raamatus kirjutab, et kompaniist pääses 6 meest. Kaotuste nimekirjades on peale lahingut 6. kompanii kohta 25. juulil üles loetletud 63 meest - 41 kadunut, 15 haavatut ja 7 langenut. Hiljem ilmusid 9 kadunuks märgitud välja (üks haigena, kolm 25. juulil haavata saanut ja üks 28. juulil haavata saanu olid haiglas ja neli meest jõudsid tervetena oma väeossa. Lõplikuks 6. kompanii poolt 25. juulil kaotatud meeste arvuks jääb siis 57 (32 kadunut, 18 haavatut ja 7 langenut).

[nrw44]

20ED kaitsepositsioonist

Alljärgnevalt 10. juulist pärit kaart, mis trükitud 2. löögiarmee staabis ja põhineb luureandmetel. Seal on peal kaevikutevõrk, tulepesad, varjendid, traattõkked, suurtükipositsioonid. Valdav enamus avastatud tulepesadest on katmata, mingi hulk on ka kaetud puitmuldtulepesi (DZOT). Laskeavadega betoonpunkreid (DOT) või terasest kuulipildujapesi pole selleks hetkeks suudetud kindlaks teha (vähemalt mina ei neid kaardilt ei suutnud leida).

2. löögiarmee õpikogemusaruandes 1944 juuli kohta (ehk juba pärast lahingut) kirjeldati 20ED kaitsepositsiooni üldjoontes järgmiselt:
-Eesliinil täisprofiilis kaevik koos suure hulga tulepesadega (katmata pesad ja kaetud puitmuldtulepesad), mis asuvad teineteisest 30-60 m kaugusel.
-Esimesest kaevikust 80-100 m tagapool asus peaaaegu terves kaitselõigus teine kaevikuliin,
-Üksikutes kohtades (Riigi) oli kolm kuni viis kaevikuliini.
-Esimese kaeviku, kohati ka teise ja kolmanda kaeviku ees oli traattõke.
-Kaevikusüsteem ühendatud täisprofiilis ühenduskäikudega
-Esimesest kaevikust olid jõe suunas kaevatud "rebaseurud", mille ambrasuur avanes jõe suunas (ambrasuur kaldajärsaku sees)
-Esimese ja teise kaevikuliini vahel (kohati ka teise ja kolmanda vahel) oli ugal kompaniil 6-10 varjendit, neist 3-5 raudbetoonist (ilma ambrasuurita).
-Jõekallas oli mineeritud
-Kaevikusüsteemi oli täiendatud kaetud puitmuldtulepesadega ja kohati terasest kuulipildujapesadega.
-Kõrgendikul Riigi juures tugev vastupanusõlm kaevikute ja tulepesadega.


20. juulil üle jõe ujunud 5./46 sõdur kirjeldas kaitset II pataljoni lõigus:
-10-30 m jõekaldast asus täisprofiilis (1,8-2 m sügav) kaevik koos avatud tulepesadega, mille vahemaa oli 20-100 m.
-Jõekaldast 4-5 m eemal asus traattõke ja 1-1,5 m laiune miiniväli.
-5./46 lõigus asus esimesest kaevikust 150-200 m tagapool teine kaevik (sügavus üle 1,5 m) koos avatud kuulipildujapesadega. Esimese ja teise kaeviku vahel ühenduskäigud. Kompanii lõigus 9 varjendit, neist 5 puidust kattega ja 4 raudbetoonvarjendid. Varjendid ambrasuurideta.

Eelnevate andmete põhjal järeldaks, et mõne 20ED veterani memuaaris leiduvad väited, mille järgi olid Narva jõe ääres Riigi piirkonnas 1944 seisuga säilinud ka EV aegsed betoonbunkrid (ambrasuuridega jõele) on eksitused. Ilmselt aetakse midagi segamini.

[nrw44]

2. löögiarmee õpikogemusaruandes sisalduv joonis "rebaseuru" kohta Riigi piirkonnas:

Pärast lahingut koostatud skeem kaitsepositsioonist Riigi piirkonnas. Oranžid sõõrid tähistavad terastest kuulipildujapunkreid:

Teada-tuntud pilt terasest kuulipildujapunkrist MG-Panzernest Narva jõe ääres pärast lahingut:

https://www.muis.ee/museaalview/2461086

[nrw44]

Pildid 2. löögiarmee sõjapäevikust.

75mm suurtükkide positsioon Riigi piirkonnas

Purustatud kaetud puitmuldtulepesa Riigi juures

Purustatud vaatluspunkt Riigi piirkonnas [näib, et kõrgendikul 22,9]

[nrw44]

Pildid 120. suure võimsusega haubitsasuurtükiväebrigaadi ajaloost (sihtmärk enne ja pärast purustamist)

Sihtmärk B-932 oli Riigi lähedal kõrgendikul 22,9

[uscha]

20. juulil üle jõe ujunud 5./46 sõdur kirjeldas kaitset II pataljoni lõigus:

Üle jõe ujunud ja eestlaste kaitserajatisi kirjeldanud seltsimees oli 1923. aastal Tallinnas sündinud SS Freiwillige Sturmmann Aleksander Baldin.

75 mm suurtükkide positsioon Riigi piirkonnas.

Foto esiplaanil kella seitsme suunas on näha 7.5 cm leichtes Infanteriegeschütz 18 laskemoonakasti kaas ja seega peaks tegemist olema 46. rügemendi 13. (jalaväekahurid) kompanii positsioonidega.

[uscha]

20ED pioneeripataljoni 1. ja 2. kompanii asukoht pealetungi alguses on teadmata. Võib-olla Sininõmmel.

46. rügemendi 15. kompanii / 20. ED Pioneeripataljoni 2. kompanii mees Kalju Roolaine oma raamatu "Mälestuste kütkeis" leheküljel 132 meenutab: "Jätkan oma mälestusi 25. juulist 1944. Tegime väikese peatuse Vaivara raudteejaama juures. Istusime metsa all ja puhkasime jalgu. Jalgratast mul enam polnud, olin selle andnud ühele kergelt haavatud sõdurile, kes sai nii kiiremini välihospidali sõita. Voor läks omasoodu edasi, mina aga ühinesin ühe meie pioneerikompanii rühmaga. See rühm oli just lõpetanud meie diviisi ees positsioonide mineerimise Sinimägede jalamil.".

Paar lehekülge eespool ta mainib, et nende 2. kompanii asub Sininõmmel. Ilmselt siis vähemalt üks rühm oli enne 25. juuli lahingut või lahingu alguses Sinimägede jalamil mineerimas. Ehk oli samasugune rühm või rühmad seal ka 1. kompaniist?

[nrw44]

Head tähelepanekud. Roolaine mälestused unustasin ise hoopis ära.

[PKJ]

@nrw1944 Thank you for a very interesting and detailed summary of the 20.ED's battle on 25.7.44! I'm glad to see that you are keeping up the momentum!

An addition from my side: I interviewed a veteran of 13./46 many years ago, and he mentioned that the company lost all its IG guns during the battle 25.7.44/retreat from the Narva River.

PS! Jätka eesti keeles kirjutamist.

[nrw44]

An addition from my side: I interviewed a veteran of 13./46 many years ago, and he mentioned that the company lost all its IG guns during the battle 25.7.44/retreat from the Narva River.

Aitäh lisanduse eest! Kas saaksid palun anda ka veterani nime?

Ainsad 13./46 mälestused, mis minul teada:

"Väätsamehe" sõjateekond. // Eesti vabadusvõitlejad Teises Maailmasõjas. Koostaja August Jurs. Tallinn, 1995
lk 513 13./46 ülemaks oli juulis ltn. Lehela. 25.07 turmtule alguses oli autor oma raskete torude rühmaga minekule asunud (näib, et oli lahkumas seoses taandumisega). Need rasked torud jõudsid Toilasse (jääb mulje, et kerged torud mitte). Juuli lõpul saadeti 13./46 sealt Kurtna laagrisse. 04.08 rindele Konsu kraavist vasakule (jääb mulje, et jalaväelasena), sai seal järgmisel päeval haavata.

[PKJ]

His name was Silvio Järvise. However, I question whether he knew the whole company's equipment, usually the soldiers only knew the situation of the group (or platoon) he was serving with. It could also be that he misremembered, and that it was his platoon that lost the guns.

[PKJ]

Regarding the positions of the division, veteran Edgar Vösu told me similar information found in the report of the 2nd Shock Army when I visited the Narva River with him and a friend. Two or three lines, mines and barbed wire in front of the first line on the bank, concrete bunkers for the men to live in, and communication trenches.

[nrw44]

Tuleb välja, et Silvio Järvise mälestusi on 2015 avaldatud: https://ekspress.delfi.ee/artikkel/7092 ... eline-1944

Sisaldab kindlasti kahtlast infot ja hinnanguid (kuulujutud, loetud kellegi teise mälestustest, lihtsalt mäluviperused). Siit jääb ka mulje, et vähemalt osa 13./46 kahureid säilis, mis aga kompaniilt pärast "ära võeti".

25. juulit (Järvisel ekslikult 26.07) ja järgmisi päevi puudutav osa:

Olin kahurväes 46. rügemendi 13. kompanii III rühmas. Meil oli kuus kerget haubitsat, kaks rasket haubitsat.

[...]

Vaata, nüüd ma räägin sulle loo, mis mitte kuskil kirjas pole olnud. 26. juuli hommikul … Mõned räägivad, et see toimus 24. ja 25. juulil, aga minu peas on olnud kogu aeg 25. ja 26. juuli.

Nii. 46. rügemendi ülem Tuuling oli viimane äraandja ja pätt. Poolteist pataljoni pani Tuuling magama! Kaks meest, Tuuling ja Vent, kes määrati 47. rügemendi ülemaks, olid mõlemad kadunud, kui 26ndal algas see suur hommikune lahing. Taheti ühendust nendega saada – ei saanud 47. rügemendi II pataljoni ülem Rebane oma Ventiga ühendust, ei saanud meie väeosad Tuulinguga ühendust. Kadunud!

Algas see kõik niimoodi, et venelased alustasid 25. juulil rünnakut Krivasoost. Tahtsid haarata meid kotti. Aga see ebaõnnestus, sest 45. rügemendi ülem Riipalu oli niivõrd tubli kamandamisega ja tema mehed olid tublid, näitasid neile trääsa.

25nda õhtul teadsime, et 46. rügement tõmmatakse tagasi koos teiste SS-üksustega, kus olid taanlased, hollandlased, prantslased. Et hommikul kell kaheksa hakkame taganema Sinimägedesse.

Minu rühm oli pearühmast eraldi paremal käel, kahe kahuriga. Pearühm, nelja kahuriga, oli olnud oma positsioonil juba mitu kuud ja venelased olid nende positsiooni selle aja sees sisse lasknud.

Kui siis 26nda hommikul hakkas madin peale kell kuus, meie – meil oli taandumine ette nähtud kell kaheksa – magasime. Kõik. Terve rinne magas! Aga eelmisel päeval läks kaks meest üle ja nad viisid teate, et me hakkame hommikul kell kaheksa liikuma. Järelikult – on vaja anda tulelöök kõige magusama une ajal. Ja seda ka tehti.

Dokumenti, et Tuuling ja Vent meid ära andnuks, mul ei ole. Kuid kõik sündmused räägivad selle eest. Võttes arvesse nende eestiaegset minevikku tollases armees. Eesti ohvitserkonnas olid ju suured anglofiilid – inglased aitasid ju meil vabariiki teha. Küll oodati, et inglased tulevad ja reguleerivad selle asja ära, et venelased peavad uuesti tagasi minema.

25nda lahingute ajal lasti alla mitu vene lennukit. Lendurite taskust leiti dokumendid kõikide üksuste asukohtadega Narva jõe rindel, samuti Riipalu positsioonidega Auverel. Kust nad sinna said? Kellel on juurdepääs kõikidele plaanidele? Mõlemal rügemendiülemal Tuulingul ja Ventil kindlasti!

Rebane tõmbas 25nda õhtul oma põhijõud uutele positsioonidele, 400–500 meetrit tahapoole, jättis ette flankeerivaks jõuks ainult kuulipildujapostid. Meie rügement oleks pidanud ka nii tegema!

Siin selles filmis, päris filmi alguses, on üks stseen, kus mehed on punkris, ootavad, millal pommid pähe kukuvad … Mina olin punkris oma rühmaga, 12–14 meest, kui hommikul kell kuus hakkas “phuhh!”. Kõik värises, kõik vappus, ümberringi mehed oigasid. Me olime naridelt põrandale maha tulnud ja nüüd pea meeles, mis juhtus … üks meestest hakkas ­meieisapalvet lugema. Ja kõik mehed hakkasid palvet kaasa lugema. ­Ümberringi paugud käivad. Vaata, mul tuleb praegu ka emotsioon peale (Silvio silmad valguvad vett täis).

Punker vapub edasi-tagasi. Kogu aeg, kogu aeg. See kestis umbes tund aega. Selline traaling! Ja siis... jäi vait! Lõppes ära see löök. Sellepärast, et venelased said juba üle jõe.

Ja selle tulelöögi ajal püüdis eesliin rügemendiülemaga kontakti saada. Ei saa, ei saa. Ei Rebane, ei meie mehed.

46. rügemendi III pataljonist tapeti 99% selle tunni aja jooksul – ellu jäi ainult kümme meest eesrindelt. II pataljonist pääses pool. Nemad said mingisugusel moel välja taganeda, sest Rebane toetas neid külje pealt.

Kujutad sa ette? Poolteist pataljoni läks tunni ajaga taevasse! Sellepärast, et kaks rügemendiülemat olid kadunud. Sest venelastel olid meie punkrid varem välja sihitud. Meie pääsesime, sest olime paremat kätt teed ja venelased ei teadnud sellest. Oi jumal…

Nüüd. Punkris vaikus. Hingasime natuke kergemalt. “Õhhh, jäime ellu!” Siis tulid kaks meest ja tõid raskelt haavatud kompaniivanema sisse, see küsis: “Poisid, kus hobused on?” Kaheksast hobusest kuus olid lihamasinast läbi käinud. Kaks oli alles. Kompaniiülem ütles, minge, poisid, tooge hobused ära. Et kahurid ära viia. Näitas minu peale, teine poiss oli ka, läksime hobuste juurde, saime need kätte ja kui jõudsime hobustega tagasi, oli rühm juba ära läinud. Kahurid enda järel vedides minema viinud.

Tuleme kahekesi, kahe hobusega. Sörk-sörk-sörk rügemendi staabi poole, kui tuleb Tuuling! Üksinda! (Lõõtsutab nagu väsinud koer) “Höhh-öhh-öhh!” – püstolkuulipilduja rinna peal – “Poisid, kus te lähete? Kuulete, venelased juba karjuvad!”

Ütlesime, et kuuleme küll, aga peame hobused ära viima. “Ah, lähete sinna! Panete hobused sinna ja ise lähete siia suure künka peale. Teil on kaks püssi ja lasete venelased maha, kurat, kes seal tulevad!”

“Just nii!”

Pidi ju minema, pidi käsku täitma, ta oli ju rügemendiülem, eks ole. Hobused sidusime all puu külge kinni ja läksime künka peale. Venelased juba tulevad – “Hurrjäää!!” kisa on juba kuulda ja meie kahekesi oma püssidega seal. Kaks meest vene vägede vastu. Vaatame teineteisele otsa: “Mis lolli me siin mängime?! Lähme minema!”

Läksime minema. Jooksime rügemendi­staabi poole, sinna oli sada meetrit umbes, ja siis vaatasime, et enam ei jõua. Andsime hobustele laksu, minge!, kurat!, lasime nad lahti. Vene kisa on aina lähemal ja juba kuuleme, kuidas mürsud tulevad.

Oi, nüüd läheb kuradiks lahti! Jõudsime rügemendi punkrite juurde. Teine poiss hüppas aknast sisse, mina tema järgi, ja nii kui me sealt aknast alla punkrisse saime, nii hakkasid mürsud ümberringi plahvatama. Näed – saatus!

Plahvatusehoog sai läbi. Punkris kaks meest. Üks haavatud kõrist, teine vaatab ukse peal, et kas saab nüüd edasi minna või ei. Ütlesin ukse peal olevale mehele, et mis sa passid seal, seome tema kõri kinni, viime ta edasi. Võtsime haavatud poisi enda vahele ja nii me siis jooksime teda vedades surnuaia taha, kuhu olid koondatud abijõud. Sanitarirühmad, kes haavatuid ära vedasid. Küsisime seal, kas meie mehi on keegi näinud. Ei, keegi pole näinud. Nii, mis me teeme? Kuhu me lähme? No hea küll, lähme mere äärde, katsume saada mööda kallast tagalasse välja. Küllap me siis Sinimägedes omadega kohtume.

Läksimegi siis niimoodi poolpõiki mere äärde, Narva-Jõesuusse. Läksime siis üle tee ja juba vene lennukid peal. Tee on täis paksult – autosid, jalaväge, kes kõik tahtsid sellest katlast välja pääseda, et Sinimägede poole minna. Aga lennukid panid tule peale ja see blokeeris väljamineku. Autod olid risti ees, ei pääsenud üldse liikuma. Meie läksime sellest suurest inimmassist läbi, kaldast alla ja kaldaalune tee läks mere äärde välja. Seal nägime, et õhutõrjepatarei lasi kaks vene lennukit alla.

Hea küll, lühidalt: saime sealt sõlmpunktist välja ja õhtuks jõudsime Sinimägedesse. Seal pandi meid kohe kraavi.

Istusime öö läbi kaevikus. Oota­sime. Kogu aeg vooris taganevaid üksusi. Ikka tagalasse välja, ikka tagalasse välja. Hommiku poole küsiti: 13. kompanii mehi on? “On!!!” hüüdsime kahekesi. Lähete sinna-sinna-sinna. Läksime siis sinna-sinna-sinna, see oli umbes 600 meetrit rinde tagalast ühes talus. Sinna oli kogunenud meie meeskonnast järgi jäänud umbes 40 meest.

Hommikul tuleb Tuulingu-raisk koos saksa ülematega meie juurde. Meid aeti rivisse. Tuuling: “Teie, kuradi raisad, põgenesite ära! Vaat nüüd lähete Lastekodu mäge vallutama!” Lastekodu mäel käisid just lahingud, sisse-välja, sisse-välja, ja just siis, kui meid rivisse pandi, tuli teade, et Lastekodu mägi on venelaste käes.

Niimoodi. Meile öeldi, et teie lähete Toilasse, Toilast saadeti meid tagasi Krivasohu. Aga kahurid olid meilt ära võetud, nii et suurtükimehed jäid püssimeesteks.

Siis kompaniiülem, asetäitja, ütles mulle – mul ju kahurit enam ei olnud: “Tead, mis? Aitab sulle. Mine Kehrasse! Seal moodustatakse uus kompanii. Saad seal edasi tööd teha.”

Saatis mind Kehrasse, mehi kuulipilduja peale välja õpetama.