Lahingud Vepsküla sillapeal, 29.02-06.03.1944 ...
Postitatud: P Jaan 21, 2024 5:23 pm
2023. aasta ajakirja "Sõdur" viiendas numbris ilmus Reigo Rosenthal'i artikkel Vepsküla sillapea puhastamise lahingutest. Kuna ajakiri on vabalt netis saadaval siis arvan, et ei ole keelatud ka artikli foorumisse kopeerimine.
Ajavahemikul 29. veebruarist 6. märtsini 1944 toimusid võitlused suurema sillapea pärast Narva jõel Vepsküla piirkonnas, mille tulemusena oli Punaarmee sunnitud sellegi tugiala loovutama.
Lahingud Vepsküla sillapeal 1944. aasta 29. veebruarist 6. märtsini
Leningradi all jaanuaris 1944 suurpealetungile läinud Punaarmee Leningradi rinde väed jõudsid veebruari alguses Narva suunal Eesti piirideni, kus püüdsid edenemist jätkata. Narva linnast põhja pool õnnestus punaste 2. löögiarmeel 11. veebruaril luua kaks sillapead Narva jõe läänekaldal.
Nende sillapeade likvideerimine tehti Saksa poolel ülesandeks veebruari keskpaigast Narva rindele saabunud 20. eesti SS-vabatahtlike diviisile. 24. veebruaril hävitasid diviisi allüksused väiksema sillapea Riigiküla lähedal.
Vepsküla sillapea kujutas endast umbes poolteist kilomeetrit laia ja sama sügavat maalappi. Alates 23. veebruarist asus platsdarmil Punaarmee 34. üksik kuulipilduja-suurtükipataljon, mis vahetas välja seal seni võidelnud 131. laskurdiviisi. See pataljon allus 16. kindlustatud rajoonile, viimane omakorda 2. löögiarmeele. Pataljonile anti ülesandeks platsdarmi kaitsta.
Punaarmee 2. löögiarmee juhatusele oli sillapea tähtis eelkõige vastase jõudude sidujana – Saksa väejuhatus pidi arvestama võimalusega, et Nõukogude pool kasutab sillapead pealetungi lähtealusena. Tegelikult 2. löögiarmee seda ei kavatsenud, vaid asus märtsi alguses planeerima pealetungi Narva vallutamiseks otselöögiga idast.
Pealetung algaski 8. märtsil; selleks ajaks oli Nõukogude pool Vepsküla sillapeast juba ilma jäänud, mis 2. löögiarmee juhatuses rahulolematust tekitas, ent ei mõjutanud pealetungikava muutma. Oma kohalt tagandati siiski 16. kindlustatud rajooni ülem polkovnik Vladimir Malinnikov, kuna ei olnud suutnud platsdarmi kaitsta.
Saksa väejuhatusele oli Vepsküla sillapeast lahtisaamine kahtlemata oluline. Nagu juba osutatud, eksisteeris oht, et Punaarmee kasutab seda pealetungi lähtealusena. Platsdarmi hävitamise järel saanuks Saksa väed Vepsküla piirkonnas kaitsel toetuda Narva jõele.
Esimene katse sillapea hävitamiseks tehti tegelikult juba 22. veebruaril, kuid see kiirustades ettevõetud pealetung ebaõnnestus. Uus rünnak järgnes 29. veebruaril, millele eelnes 20. eesti diviisi luuregruppide tegevus sillapea rindel.
Lahingud Vasa talu pärast
Täpsemalt kavatseti 29. veebruaril vallutada vaid Vasa talu sillapea läänetiival, millega loodeti luua soodsad tingimused järgnevaks üldpealetungiks. 29. veebruari hommikul kella kaheksa ajal (artiklis on läbivalt kasutatud Eestis 1944. a kehtinud nn Kesk-Euroopa aega) pärast kahe ja poole tunni pikkust suurtükitule ettevalmistust alustas Eesti diviisi 46. rügemendi I pataljoni löögigrupp rünnakut piki Narva jõe kalda äärset kaevikut Vasa talu suunas.
Talu asus 46. rügemendi eesliinist umbes 200 meetri kaugusel. Saksa poole kirjelduse järgi takerdus edene-mine peagi vaenlase kaitsepositsiooni – mineeritud esisega põikkraavi – ees kuuli- ja miinipildujatules. Seejärel õnnestus löögigrupil siiski põikkraav ületada ja 25–30 meetrit piki kaevikut edasi tungida ning õhku lasta üks punker, kuid punaarmeelaste vasturünnak sundis löögigrupi kella kümneks hommikul põikkraavi taha tagasi tõmbuma.
46. rügemendi I pataljoni löögigrupi lõunatiival hõivasid 45. rügemendi I pataljoni allüksused 29. veebruari hommikul Vasast edelas asuva metsatuka, mille luure oli juba eelmisel päeval avastanud vastasest vaba olevat.
Kella poole üheteistkümne ajal ennelõunal kavandati 45. rügemendi I pataljoni ja 46. rügemendi I pataljoni ühist rünnakut Vasale, kuid selleks lähtealusele koondunud 45. rügemendi I pataljoni löögigrupp osutus olevat taktikaliselt ebasoodsas olukorras, seistes vastase tiheda tule all silmitsi ülesandega rünnata üle lageda maastiku. Rünnakust loobuti ja pataljonid said käsu kaitsele jääda.
Ööl vastu 1. märtsi suunas punaste 16. kindlustatud rajoon platsdarmile Vasa talu piirkonda tugevduseks 71. merelaskurbrigaadi IV pataljoni ühe roodu (38 inimest), mis allutati 34. pataljonile. Samuti tugevdati pataljoni 1. roodu kuulipildujatega 3. ja 4. roodust.
20. eesti diviis jätkas 1. märtsi hommikul rünnakut. Pealetung algas kell 5.20 pärast pooletunnist suurtükiväetule ettevalmistust. 46. rügemendi I ja II pataljoni isikkoosseisust moodustatud 40-meheline löögigrupp ründas uuesti piki kaldaäärset kaevikut, samal ajal kui 45. rügemendi I pataljon koos rügemendi pioneerikompanii ühe rühmaga pidid tegutsema metsatukast Vasast edelas.
Nõukogude poole andmeil loovutas 34. pataljoni 1. rood kella kuue ajal hommikul Vasa talu varemed (ilmselt hõivasid need 45. rügemendi allüksused). 34. pataljoni ülem saatis lahingusse oma manööverreservi, mille vasturünnak takerdus. Sissemurde vastu koondatud tugeva suurtükiväetule (tegutsesid ühtlasi raketiheitjad) mõjul tõmbusid eesti diviisi allüksused siiski varsti tagasi, loovutades Vasa talu. Nõukogude pool luges kella seitsmeks hommikul endise olukorra taastatuks.
Kuid keskpäeval järgnes uus eestlaste rünnak, seekord suurtükiväetule ettevalmistuseta (ilmselt üllatusmomendi saavutamiseks), ning poole tunni pärast langesid Vasa varemed pärast lähivõitlust uuesti 45. rügemendi I pataljoni kätte. Piki kaldaäärset kaevikut edenenud 46. rügemendi löögigrupp oli vahepeal teinud kaks katset vastast välja lüüa põikkraavis Vasast loodes, kuid edutult.
Pärast seda, kui 45. rügemendi I pataljon oli Vasa talu hõivanud, järgnes 46. rügemendi löögigrupi kolmas katse (löögigruppi oli selleks ajaks rivisse jäänud paarkümmend meest), mille tulemusena vaenlase kaitse murti ja jõuti välja Vasa taluni. Löögigrupi mõlema ohvitseri haavatuna väljalangemise järel viimast rünnakut juhtinud 46. rügemendi 1. kompanii allohvitseri Unterscharführer Harald Nugiseksi autasustati hiljem Raudristi Rüütliristiga.
45. rügemendi I pataljoni võitlejad tungisid Vasa talu juurest piki maanteed edasi, hõivates ka hoonetegrupi maantee ääres 500 meetrit Vepskülast läänes. Õhtu eel kella poole viie ajal asusid 34. pataljoni allüksused suurtükiväetule toel vasturünnakule. Pataljon raporteeris, et kella 18.40-ks oli hommikune olukord taastatud.
34. pataljoni dokumentidest jääb mulje, et Vasa varemed jäid 1. märtsi õhtul Nõukogude poole kätte (säilinud Saksa dokumentides ei ole õhtuseid sündmusi kommenteeritud). Ööl vastu 2. märtsi tugevdas 16. kindlustatud rajoon sillapead veel 71. merelaskurbrigaadi kuulipildujapataljoni kahe rooduga (98 inimest, 17 raskekuulipildujat), II pataljoni ühe rooduga (50 inimest) ja tankitõrjepüssirooduga (18 inimest, kuus tankitõrjepüssi).
2. märtsil võitlused Vasa talu juures jätkusid. Saksa allikates kajastuvad need vaid lühikese teatega kahest tõrjutud vastase rünnakust Vepskülast lääne suunas. Rohkem üksikasju leidub 34. kuulipilduja-suurtükipataljoni ettekandes. Selle kohaselt läksid pataljoni allüksused kella 10.30 ajal ennelõunal rünnakule metsatukas Vasast edelas, kus sundisid vastase taanduma. Peagi järgnes vaenlase vasturünnak, mis tõi talle kaasa edu Vasa talu juures, ning keskpäeval jätkunud surve tõttu tõmbusid punaarmeelased Vasast 300 meetrit edela poole metsatukka.
Lahingutest Vasa piirkonnas võtsid sel päeval osa ka 71. merelaskurbrigaadi allüksused. 3. märtsil kumbki pool sillapea rindel pealetunge ette ei võtnud. Saksa suurtükivägi hoidis platsdarmi tule all. 71. merelaskurbrigaadi laialisaatmise tõttu viidi brigaadi allüksused Vepsküla platsdarmilt ööl vastu 4. märtsi ära. Nende lahkumise kompenseerimiseks saadeti sillapeale 73. ja 338. üksikust kuulipilduja-suurtükipataljonist kokku 60 meest koos kümne raskekuulipildujaga, samuti kaks 82 mm miinipildujat.
Seni 16. kindlustatud rajooni ülema reservi moodustanud 71. merelaskurbrigaadi laialisaatmine tähendas, et rajooni ülemale ei jäänud märkimisväärset reservi, millega lahingu käiku mõjutada. Brigaadi asendamiseks saabus 16. kindlustatud rajooni piirkonda 131. kaardiväe laskurpolk, mis oli aga arvuliselt nõrk.
Saksa üldpealetung
4. märtsi hommikul järgnes Saksa poole üldpealetung Vepsküla platsdarmi likvideerimiseks. 20. eesti diviis oli enne jõude ümber grupeerinud, koondades sillapea vastu uusi üksusi. Platsdarmi lääneküljele toodi 46. rügemendi II pataljon ja 45. rügemendi II pataljon, samal ajal kui 45. rügemendi I pataljon paigutati ümber lõunaküljele. Sillapea idaküljel pidi ründama Thöny võitlusgrupp. Pealetungijail oli elavjõus üldiselt rohkem kui kahekordne ülekaal, kuid peab meeles pidama, et platsdarmi kaitsjatel oli võimalik toetuda kindlustatud positsioonidele.
Üldpealetung algas 4. märtsi hommikul paarkümmend minutit pärast kella viit ühetunnise suurtükiväetule ettevalmistuse järel. 34. kuulipilduja-suurtükipataljon raporteeris vastase survest oma kõikide roodude rindel; kella poole kaheksa paiku õnnestus vastasel 1. roodu vasakul tiival sissemurre, mida kella kümneks loeti paarisaja meetri sügavuseks. Ülejäänud pataljoni rindel löödi rünnakud hommikul tagasi. Samuti tõrjuti keskpäeval pealetungid platsdarmi lääneküljel 3. roodu vastu (sealjuures toimusid käsigranaadivõitlused) ja 2. roodu lõigus Siivertsi piirkonnas.
Ülalmainitud hommikuse sissemurde saavutasid 34. pataljoni 1. roodu lõigus 46. rügemendi II pataljoni 5. ja 6. kompanii. Nõukogude vasturünnak kella üheksa ajal sumbus seal hästi juhitud suurtükitules (suurtükiväe tulejuht tegutses ründeteraviku juures). 46. rügemendi II pataljoni rünnakukiilu pealetung nüüd katkestati, et ära oodata ka naabrite edenemine. Mujal sillapearindel edu siiski ei saavutatud, misjärel otsustati pealetungi ikkagi jätkata.
Kella poole nelja paiku läks 46. rügemendi II pataljon, toonud vahepeal lahingusse ka 7. kompanii, uuesti rünnakule. Vahetult enne seda tõrjuti taas suurtükiväe tõhusa tulega vaenlase vasturünnak. Pataljon edenes mööda soist metsa- ja võsamaastikku esialgu kagu suunas, misjärel pööras lagedamale, jõudes löögiteraviku vasakule, et tungida üle maantee Narva jõeni välja.
Kuna kirjeldatud pealetung ähvardas 34. kuulipilduja-suurtükipataljoni 3. ja 4. roodu Narva jõest ära lõigata, tõmbusid nad platsdarmi lõunaosast õhtuks tagasi Vepsküla sihis, kus püüdsid koos 1. rooduga kaitset organiseerida.
Õhtupimeduses jätkunud võitluste tulemusena õnnestus 46. rügemendi II pataljonil koos toetuseks antud sama rügemendi pioneerikompaniiga punaarmeelaste visa vastupanu maantee läheduses murda (kasutati ka leegiheitjaid), misjärel saavutas väike rühm võitlejaid eesotsas 6. kompanii ülema SS-Obersturmführer Martin Hundiga Narva jõe kalda Vepskülast lõunas, lõhestades nõnda platsdarmi kaheks.
46. rügemendi II pataljon oli pealetungi ajal kandnud suuri kaotusi ning Hunt oli vahepeal enda kompaniiga liitnud teiste kompaniide ohvitserideta jäänud sõdureid. Keskööks likvideeriti veel 46. rügemendi II pataljoni tagalasse jäänud üksikud punaarmeelaste grupid.
Platsdarmi kaheks lõhestamise järel asusid 34. kuulipilduja-suurtükipataljoni 1. ja 4. rood läänepoolsel sillapeal Vepsküla piirkonnas ning 2. ja 3. rood idapoolsel Siivertsi rajoonis. Läänepoolsele sillapeale saadeti ööl vastu 5. märtsi Narva idakaldalt tugevduseks 131. kaardiväe laskurpolgu 4. ja 5. rood, milles oli küll kokku vaid 45 inimest.
Sillapea likvideerimine
5. märtsi varahommikul likvideerisid eesti diviisi allüksused (45. rügemendi II pataljoni ja 46. rügemendi ühe pataljoni löögigrupid) äkkrünnakuga läänepoolse sillapea Vepsküla ümbruses. Võeti 25 vangi, nende hulgas kaks ohvitseri. Samuti ründas Thöny võitlusgrupp Siivertsi lääneosas Peetri kalmistu piirkonnas ja sealt lõuna pool, kuid liikus vaid veidi edasi, jõudes Põhjasõjas langenute monumendi lähistele.
Vastaspoolel luges 34. pataljon 5. märtsi ennelõunal, et platsdarmilt oli Narva idakaldale taandunud 35 inimest (sealhulgas kolm rooduülemat), kellest 20 olid haavatud või saanud põrutada (nende hulgas kaks rooduülemat). Nõukogude sillapeast oli nüüd säilinud veel vaid ligi 500 meetri laiune kaldariba Siivertsi lääneosas ja sealt loodes asuv männimetsatuka piirkonnas, kus paiknesid 34. pataljoni 2. ja 3. rood kolme suurtüki ja kümmekonna kuulipildujaga.
5. märtsil ründas Siivertsi sillapea Vepsküla-poolset tiiba tõenäoliselt osa 45. rügemendi II pataljonist, samal ajal kui 45. rügemendi I pataljon ründas sillapead frontaalselt ning Peetri kalmistu rajoonis tungis peale Thöny võitlusgrupp. Kaitsjad avaldasid idakaldalt lähtuva raskerelvade tule toel visa vastupanu.
5. märtsil pealetung ei edenenud kuigi hästi. Kella seitsme paiku õhtul raporteeris Siivertsi piirkonnas tegutseva 34. pataljoni 2. roodu ülem kapten Boriss Buhvalov, et on ööpäeva jooksul tõrjunud kümme rünnakut, sealjuures olevat vastane kaotanud ühe liikursuurtüki ja ühe kahuri. Õhtuks oli sillapeal rivis veel vaid 40 inimest, samuti kolm kahurit.
Platsdarmi idatiib toetus Põhjasõjas langenute monumendile, mille muldkeha sisse oli ehitatud kuulipildujapesa. Samal õhtul üle Peetri kalmistu monumendi suunas rünnanud Thöny võitlusgrupi allüksustel õnnestus see ka vallutada, kuid õhtupimeduses Narva idakaldalt täienduseks saabunud 18 võitleja toel suutis 34. pataljoni 2. rood monumendi vasturünnakuga uuesti tagasi võtta. Teistel andmetel saadeti enne keskööd platsdarmile juurde veel 27 inimest.
Sillapea Vepsküla-poolsel tiival pidas üks mitmekümnemeheline punaarmeelaste grupp (arvatavasti 34. pataljoni 3. roodust) 5. märtsi jooksul vastu jõekalda lähedal asuva Tiger tanki vraki juures, kaevunud seal sisse ning varjudes ka tankis endas (tegemist oli tankiga, mille sakslased olid varem, 12. veebruaril, kaotanud).
Pärast öö jooksul toimunud korduvaid rünnakuid käsigranaatide ja koondlaengutega alistus üheksa ellujäänud inimest varahommikul.
2. löögiarmee andis 5. märtsil 16. kindlustatud rajooni käsutusse lisaks 1254. laskurpolgu I pataljoni, mis veoautodega samal hilisõhtul rindele saabus. Pataljonis oli 333 inimest koos 27 kerge- ja üheksa raskekuulipilduja, 73 püstolkuulipilduja ja 137 vintpüssiga ning nelja 82 mm miinipilduja ja kahe tankitõrjepüssiga. 6. märtsi varahommikul kella nelja ja viie vahel püüdsid pataljoni kolm laskurroodu Vepsküla piirkonnas Narva jõge ületada. Seal kaitsel asunud 45. rügemendi II pataljoni üks kompanii lõi rünnaku tagasi. Läänekaldani või selle lähedusse jõudnud 22 võitlejat langesid vangi. 1254. polgu I pataljon kaotas kokku ligi 150 inimest. Uut rünnakut ei olnud pataljon seejärel enam võimeline ette võtma.
Põhjasõja monument
6. märtsi hommikul jätkasid Thöny võitlusgrupp ja 45. rügemendi I pataljon survet Põhjasõja monumendi rajoonis. Lahingus osales ka Nordlandi diviisi ründesuurtükke. Thöny võitlusgrupi ühel kompaniil õnnestus hoolimata vastase kuuli- ja miinipildujatulest Narva idakaldalt monument lõpuks vallutada; kell 13.10 oli lahing seal läbi. Pärast seda Thöny võitlusgrupp teadmata põhjusel aktiivsust ei avaldanud.
46. rügemendi II pataljoni erinevate allüksuste isikkoosseisust moodustatud löögigrupp ründas 6. märtsil lõuna suunast platsdarmi läänetiiba, kohates visa vastupanu. Paaritunnise lahingu järel hõivati männimetsatukk Siivertsist loodes, misjärel edenemine takerdus metsaserval jõe ja maantee vahelise kaeviku ees (kaeviku ja metsaserva vahel oli lage maastik).
Lühike kaevikulõik jõekaldal Siivertsist loodes oli 34. pataljoni 2. roodu riismete viimane tugipunkt. Idakaldalt tegutsevate raskerelvade tule toel õnnestus punaarmeelastel seal vastu pidada pimeduse saabu-miseni. Kella kuueks õhtul oli rivisse jäänud 15 võitlejat koos ühe raske- ja ühe kergekuulipildujaga; ainuke kahur (45 mm) ei olnud selleks ajaks enam lahingukorras. Vastase rünnaku tõrjumisel kella poole üheksa ajal lakkas töötamast ka kergekuulipilduja ning otsa lõppesid käsigranaadid. 2. roodu ülem kapten Buhvalov tellis raadio teel suurtükiväetule enda positsioonidele. 16. kindlustatud rajooni ettekande järgi jäeti platsdarm lõpuks enne keskööd kella üheteistkümne ajal vastase survel maha. Narva idakaldale jõudis üheksa inimest, neist viis haavatut, viimaste hulgas ka rooduülem.
Saksa poole andmeil likvideeriti viimane vastupanukolle Narva läänekaldal 6. märtsi õhtul kell 23.40. 46. rügemendi 8. kompanii Sturmmann Leinhard Miländer väitis mälestustes, et viimase rünnaku sooritas pool tundi enne keskööd vaid 12-meheline löögirühm tema isiklikul juhtimisel (tegemist oli frontaalrünnakuga), kuid teiste allikate põhjal võib järeldada, et lahingus osales rohkem jõude ning vastast rünnati ka tiivalt. Põhjasõja monumendi piirkonnas alistus lahingu lõppfaasis 45. rügemendi II pataljoni võitlejatele üks punker haavatute ja sidepersonaliga.
Ligi 500 langenut
Punaarmee inimkaotused lahingutes Vepsküla sillapea pärast 29. veebruarist kuni 6. märtsini jäid kokkuvõttes 700 inimese lähedale, neist umbes 380 hukkunud ning teadmata kadunud. Viimastest langes 54 Saksa poole andmeil vangi. Surnute tavatult suurt osakaalu võib seletada raskustega haavatute evakueerimisel platsdarmilt. 34. pataljon kaotas relvastuses üheksa 76 mm jalaväekahurit, seitse 45 mm tankitõrjekahurit, kaksteist 82 mm miinipildujat, 12 tankitõrjepüssi, 31 raske- ja 25 kergekuulipildujat, 105 püstolkuulipildujat ja 150 püssi.
Suuri kaotusi oli kandnud ka pealetungiv pool. Sillapea vallutamisel peamist raskust kandnud 20. eesti diviis kaotas alates 29. veebruarist neis lahinguis umbes 110–120 inimest hukkunute ja teadmata kadunutena ning 400–450 haavatutena.
Diviisi veteranide mälestuste kohaselt põhjustasid palju haavatasaamisi puitkorpusega jalaväemiinid või killud miinipildujatulest. Thöny võitlusgrupi kaotused olid samal ajal ligikaudu 80 surnut, teadmata kadunut ja haavatut.
Ajavahemikul 29. veebruarist 6. märtsini 1944 toimusid võitlused suurema sillapea pärast Narva jõel Vepsküla piirkonnas, mille tulemusena oli Punaarmee sunnitud sellegi tugiala loovutama.
Lahingud Vepsküla sillapeal 1944. aasta 29. veebruarist 6. märtsini
Leningradi all jaanuaris 1944 suurpealetungile läinud Punaarmee Leningradi rinde väed jõudsid veebruari alguses Narva suunal Eesti piirideni, kus püüdsid edenemist jätkata. Narva linnast põhja pool õnnestus punaste 2. löögiarmeel 11. veebruaril luua kaks sillapead Narva jõe läänekaldal.
Nende sillapeade likvideerimine tehti Saksa poolel ülesandeks veebruari keskpaigast Narva rindele saabunud 20. eesti SS-vabatahtlike diviisile. 24. veebruaril hävitasid diviisi allüksused väiksema sillapea Riigiküla lähedal.
Vepsküla sillapea kujutas endast umbes poolteist kilomeetrit laia ja sama sügavat maalappi. Alates 23. veebruarist asus platsdarmil Punaarmee 34. üksik kuulipilduja-suurtükipataljon, mis vahetas välja seal seni võidelnud 131. laskurdiviisi. See pataljon allus 16. kindlustatud rajoonile, viimane omakorda 2. löögiarmeele. Pataljonile anti ülesandeks platsdarmi kaitsta.
Punaarmee 2. löögiarmee juhatusele oli sillapea tähtis eelkõige vastase jõudude sidujana – Saksa väejuhatus pidi arvestama võimalusega, et Nõukogude pool kasutab sillapead pealetungi lähtealusena. Tegelikult 2. löögiarmee seda ei kavatsenud, vaid asus märtsi alguses planeerima pealetungi Narva vallutamiseks otselöögiga idast.
Pealetung algaski 8. märtsil; selleks ajaks oli Nõukogude pool Vepsküla sillapeast juba ilma jäänud, mis 2. löögiarmee juhatuses rahulolematust tekitas, ent ei mõjutanud pealetungikava muutma. Oma kohalt tagandati siiski 16. kindlustatud rajooni ülem polkovnik Vladimir Malinnikov, kuna ei olnud suutnud platsdarmi kaitsta.
Saksa väejuhatusele oli Vepsküla sillapeast lahtisaamine kahtlemata oluline. Nagu juba osutatud, eksisteeris oht, et Punaarmee kasutab seda pealetungi lähtealusena. Platsdarmi hävitamise järel saanuks Saksa väed Vepsküla piirkonnas kaitsel toetuda Narva jõele.
Esimene katse sillapea hävitamiseks tehti tegelikult juba 22. veebruaril, kuid see kiirustades ettevõetud pealetung ebaõnnestus. Uus rünnak järgnes 29. veebruaril, millele eelnes 20. eesti diviisi luuregruppide tegevus sillapea rindel.
Lahingud Vasa talu pärast
Täpsemalt kavatseti 29. veebruaril vallutada vaid Vasa talu sillapea läänetiival, millega loodeti luua soodsad tingimused järgnevaks üldpealetungiks. 29. veebruari hommikul kella kaheksa ajal (artiklis on läbivalt kasutatud Eestis 1944. a kehtinud nn Kesk-Euroopa aega) pärast kahe ja poole tunni pikkust suurtükitule ettevalmistust alustas Eesti diviisi 46. rügemendi I pataljoni löögigrupp rünnakut piki Narva jõe kalda äärset kaevikut Vasa talu suunas.
Talu asus 46. rügemendi eesliinist umbes 200 meetri kaugusel. Saksa poole kirjelduse järgi takerdus edene-mine peagi vaenlase kaitsepositsiooni – mineeritud esisega põikkraavi – ees kuuli- ja miinipildujatules. Seejärel õnnestus löögigrupil siiski põikkraav ületada ja 25–30 meetrit piki kaevikut edasi tungida ning õhku lasta üks punker, kuid punaarmeelaste vasturünnak sundis löögigrupi kella kümneks hommikul põikkraavi taha tagasi tõmbuma.
46. rügemendi I pataljoni löögigrupi lõunatiival hõivasid 45. rügemendi I pataljoni allüksused 29. veebruari hommikul Vasast edelas asuva metsatuka, mille luure oli juba eelmisel päeval avastanud vastasest vaba olevat.
Kella poole üheteistkümne ajal ennelõunal kavandati 45. rügemendi I pataljoni ja 46. rügemendi I pataljoni ühist rünnakut Vasale, kuid selleks lähtealusele koondunud 45. rügemendi I pataljoni löögigrupp osutus olevat taktikaliselt ebasoodsas olukorras, seistes vastase tiheda tule all silmitsi ülesandega rünnata üle lageda maastiku. Rünnakust loobuti ja pataljonid said käsu kaitsele jääda.
Ööl vastu 1. märtsi suunas punaste 16. kindlustatud rajoon platsdarmile Vasa talu piirkonda tugevduseks 71. merelaskurbrigaadi IV pataljoni ühe roodu (38 inimest), mis allutati 34. pataljonile. Samuti tugevdati pataljoni 1. roodu kuulipildujatega 3. ja 4. roodust.
20. eesti diviis jätkas 1. märtsi hommikul rünnakut. Pealetung algas kell 5.20 pärast pooletunnist suurtükiväetule ettevalmistust. 46. rügemendi I ja II pataljoni isikkoosseisust moodustatud 40-meheline löögigrupp ründas uuesti piki kaldaäärset kaevikut, samal ajal kui 45. rügemendi I pataljon koos rügemendi pioneerikompanii ühe rühmaga pidid tegutsema metsatukast Vasast edelas.
Nõukogude poole andmeil loovutas 34. pataljoni 1. rood kella kuue ajal hommikul Vasa talu varemed (ilmselt hõivasid need 45. rügemendi allüksused). 34. pataljoni ülem saatis lahingusse oma manööverreservi, mille vasturünnak takerdus. Sissemurde vastu koondatud tugeva suurtükiväetule (tegutsesid ühtlasi raketiheitjad) mõjul tõmbusid eesti diviisi allüksused siiski varsti tagasi, loovutades Vasa talu. Nõukogude pool luges kella seitsmeks hommikul endise olukorra taastatuks.
Kuid keskpäeval järgnes uus eestlaste rünnak, seekord suurtükiväetule ettevalmistuseta (ilmselt üllatusmomendi saavutamiseks), ning poole tunni pärast langesid Vasa varemed pärast lähivõitlust uuesti 45. rügemendi I pataljoni kätte. Piki kaldaäärset kaevikut edenenud 46. rügemendi löögigrupp oli vahepeal teinud kaks katset vastast välja lüüa põikkraavis Vasast loodes, kuid edutult.
Pärast seda, kui 45. rügemendi I pataljon oli Vasa talu hõivanud, järgnes 46. rügemendi löögigrupi kolmas katse (löögigruppi oli selleks ajaks rivisse jäänud paarkümmend meest), mille tulemusena vaenlase kaitse murti ja jõuti välja Vasa taluni. Löögigrupi mõlema ohvitseri haavatuna väljalangemise järel viimast rünnakut juhtinud 46. rügemendi 1. kompanii allohvitseri Unterscharführer Harald Nugiseksi autasustati hiljem Raudristi Rüütliristiga.
45. rügemendi I pataljoni võitlejad tungisid Vasa talu juurest piki maanteed edasi, hõivates ka hoonetegrupi maantee ääres 500 meetrit Vepskülast läänes. Õhtu eel kella poole viie ajal asusid 34. pataljoni allüksused suurtükiväetule toel vasturünnakule. Pataljon raporteeris, et kella 18.40-ks oli hommikune olukord taastatud.
34. pataljoni dokumentidest jääb mulje, et Vasa varemed jäid 1. märtsi õhtul Nõukogude poole kätte (säilinud Saksa dokumentides ei ole õhtuseid sündmusi kommenteeritud). Ööl vastu 2. märtsi tugevdas 16. kindlustatud rajoon sillapead veel 71. merelaskurbrigaadi kuulipildujapataljoni kahe rooduga (98 inimest, 17 raskekuulipildujat), II pataljoni ühe rooduga (50 inimest) ja tankitõrjepüssirooduga (18 inimest, kuus tankitõrjepüssi).
2. märtsil võitlused Vasa talu juures jätkusid. Saksa allikates kajastuvad need vaid lühikese teatega kahest tõrjutud vastase rünnakust Vepskülast lääne suunas. Rohkem üksikasju leidub 34. kuulipilduja-suurtükipataljoni ettekandes. Selle kohaselt läksid pataljoni allüksused kella 10.30 ajal ennelõunal rünnakule metsatukas Vasast edelas, kus sundisid vastase taanduma. Peagi järgnes vaenlase vasturünnak, mis tõi talle kaasa edu Vasa talu juures, ning keskpäeval jätkunud surve tõttu tõmbusid punaarmeelased Vasast 300 meetrit edela poole metsatukka.
Lahingutest Vasa piirkonnas võtsid sel päeval osa ka 71. merelaskurbrigaadi allüksused. 3. märtsil kumbki pool sillapea rindel pealetunge ette ei võtnud. Saksa suurtükivägi hoidis platsdarmi tule all. 71. merelaskurbrigaadi laialisaatmise tõttu viidi brigaadi allüksused Vepsküla platsdarmilt ööl vastu 4. märtsi ära. Nende lahkumise kompenseerimiseks saadeti sillapeale 73. ja 338. üksikust kuulipilduja-suurtükipataljonist kokku 60 meest koos kümne raskekuulipildujaga, samuti kaks 82 mm miinipildujat.
Seni 16. kindlustatud rajooni ülema reservi moodustanud 71. merelaskurbrigaadi laialisaatmine tähendas, et rajooni ülemale ei jäänud märkimisväärset reservi, millega lahingu käiku mõjutada. Brigaadi asendamiseks saabus 16. kindlustatud rajooni piirkonda 131. kaardiväe laskurpolk, mis oli aga arvuliselt nõrk.
Saksa üldpealetung
4. märtsi hommikul järgnes Saksa poole üldpealetung Vepsküla platsdarmi likvideerimiseks. 20. eesti diviis oli enne jõude ümber grupeerinud, koondades sillapea vastu uusi üksusi. Platsdarmi lääneküljele toodi 46. rügemendi II pataljon ja 45. rügemendi II pataljon, samal ajal kui 45. rügemendi I pataljon paigutati ümber lõunaküljele. Sillapea idaküljel pidi ründama Thöny võitlusgrupp. Pealetungijail oli elavjõus üldiselt rohkem kui kahekordne ülekaal, kuid peab meeles pidama, et platsdarmi kaitsjatel oli võimalik toetuda kindlustatud positsioonidele.
Üldpealetung algas 4. märtsi hommikul paarkümmend minutit pärast kella viit ühetunnise suurtükiväetule ettevalmistuse järel. 34. kuulipilduja-suurtükipataljon raporteeris vastase survest oma kõikide roodude rindel; kella poole kaheksa paiku õnnestus vastasel 1. roodu vasakul tiival sissemurre, mida kella kümneks loeti paarisaja meetri sügavuseks. Ülejäänud pataljoni rindel löödi rünnakud hommikul tagasi. Samuti tõrjuti keskpäeval pealetungid platsdarmi lääneküljel 3. roodu vastu (sealjuures toimusid käsigranaadivõitlused) ja 2. roodu lõigus Siivertsi piirkonnas.
Ülalmainitud hommikuse sissemurde saavutasid 34. pataljoni 1. roodu lõigus 46. rügemendi II pataljoni 5. ja 6. kompanii. Nõukogude vasturünnak kella üheksa ajal sumbus seal hästi juhitud suurtükitules (suurtükiväe tulejuht tegutses ründeteraviku juures). 46. rügemendi II pataljoni rünnakukiilu pealetung nüüd katkestati, et ära oodata ka naabrite edenemine. Mujal sillapearindel edu siiski ei saavutatud, misjärel otsustati pealetungi ikkagi jätkata.
Kella poole nelja paiku läks 46. rügemendi II pataljon, toonud vahepeal lahingusse ka 7. kompanii, uuesti rünnakule. Vahetult enne seda tõrjuti taas suurtükiväe tõhusa tulega vaenlase vasturünnak. Pataljon edenes mööda soist metsa- ja võsamaastikku esialgu kagu suunas, misjärel pööras lagedamale, jõudes löögiteraviku vasakule, et tungida üle maantee Narva jõeni välja.
Kuna kirjeldatud pealetung ähvardas 34. kuulipilduja-suurtükipataljoni 3. ja 4. roodu Narva jõest ära lõigata, tõmbusid nad platsdarmi lõunaosast õhtuks tagasi Vepsküla sihis, kus püüdsid koos 1. rooduga kaitset organiseerida.
Õhtupimeduses jätkunud võitluste tulemusena õnnestus 46. rügemendi II pataljonil koos toetuseks antud sama rügemendi pioneerikompaniiga punaarmeelaste visa vastupanu maantee läheduses murda (kasutati ka leegiheitjaid), misjärel saavutas väike rühm võitlejaid eesotsas 6. kompanii ülema SS-Obersturmführer Martin Hundiga Narva jõe kalda Vepskülast lõunas, lõhestades nõnda platsdarmi kaheks.
46. rügemendi II pataljon oli pealetungi ajal kandnud suuri kaotusi ning Hunt oli vahepeal enda kompaniiga liitnud teiste kompaniide ohvitserideta jäänud sõdureid. Keskööks likvideeriti veel 46. rügemendi II pataljoni tagalasse jäänud üksikud punaarmeelaste grupid.
Platsdarmi kaheks lõhestamise järel asusid 34. kuulipilduja-suurtükipataljoni 1. ja 4. rood läänepoolsel sillapeal Vepsküla piirkonnas ning 2. ja 3. rood idapoolsel Siivertsi rajoonis. Läänepoolsele sillapeale saadeti ööl vastu 5. märtsi Narva idakaldalt tugevduseks 131. kaardiväe laskurpolgu 4. ja 5. rood, milles oli küll kokku vaid 45 inimest.
Sillapea likvideerimine
5. märtsi varahommikul likvideerisid eesti diviisi allüksused (45. rügemendi II pataljoni ja 46. rügemendi ühe pataljoni löögigrupid) äkkrünnakuga läänepoolse sillapea Vepsküla ümbruses. Võeti 25 vangi, nende hulgas kaks ohvitseri. Samuti ründas Thöny võitlusgrupp Siivertsi lääneosas Peetri kalmistu piirkonnas ja sealt lõuna pool, kuid liikus vaid veidi edasi, jõudes Põhjasõjas langenute monumendi lähistele.
Vastaspoolel luges 34. pataljon 5. märtsi ennelõunal, et platsdarmilt oli Narva idakaldale taandunud 35 inimest (sealhulgas kolm rooduülemat), kellest 20 olid haavatud või saanud põrutada (nende hulgas kaks rooduülemat). Nõukogude sillapeast oli nüüd säilinud veel vaid ligi 500 meetri laiune kaldariba Siivertsi lääneosas ja sealt loodes asuv männimetsatuka piirkonnas, kus paiknesid 34. pataljoni 2. ja 3. rood kolme suurtüki ja kümmekonna kuulipildujaga.
5. märtsil ründas Siivertsi sillapea Vepsküla-poolset tiiba tõenäoliselt osa 45. rügemendi II pataljonist, samal ajal kui 45. rügemendi I pataljon ründas sillapead frontaalselt ning Peetri kalmistu rajoonis tungis peale Thöny võitlusgrupp. Kaitsjad avaldasid idakaldalt lähtuva raskerelvade tule toel visa vastupanu.
5. märtsil pealetung ei edenenud kuigi hästi. Kella seitsme paiku õhtul raporteeris Siivertsi piirkonnas tegutseva 34. pataljoni 2. roodu ülem kapten Boriss Buhvalov, et on ööpäeva jooksul tõrjunud kümme rünnakut, sealjuures olevat vastane kaotanud ühe liikursuurtüki ja ühe kahuri. Õhtuks oli sillapeal rivis veel vaid 40 inimest, samuti kolm kahurit.
Platsdarmi idatiib toetus Põhjasõjas langenute monumendile, mille muldkeha sisse oli ehitatud kuulipildujapesa. Samal õhtul üle Peetri kalmistu monumendi suunas rünnanud Thöny võitlusgrupi allüksustel õnnestus see ka vallutada, kuid õhtupimeduses Narva idakaldalt täienduseks saabunud 18 võitleja toel suutis 34. pataljoni 2. rood monumendi vasturünnakuga uuesti tagasi võtta. Teistel andmetel saadeti enne keskööd platsdarmile juurde veel 27 inimest.
Sillapea Vepsküla-poolsel tiival pidas üks mitmekümnemeheline punaarmeelaste grupp (arvatavasti 34. pataljoni 3. roodust) 5. märtsi jooksul vastu jõekalda lähedal asuva Tiger tanki vraki juures, kaevunud seal sisse ning varjudes ka tankis endas (tegemist oli tankiga, mille sakslased olid varem, 12. veebruaril, kaotanud).
Pärast öö jooksul toimunud korduvaid rünnakuid käsigranaatide ja koondlaengutega alistus üheksa ellujäänud inimest varahommikul.
2. löögiarmee andis 5. märtsil 16. kindlustatud rajooni käsutusse lisaks 1254. laskurpolgu I pataljoni, mis veoautodega samal hilisõhtul rindele saabus. Pataljonis oli 333 inimest koos 27 kerge- ja üheksa raskekuulipilduja, 73 püstolkuulipilduja ja 137 vintpüssiga ning nelja 82 mm miinipilduja ja kahe tankitõrjepüssiga. 6. märtsi varahommikul kella nelja ja viie vahel püüdsid pataljoni kolm laskurroodu Vepsküla piirkonnas Narva jõge ületada. Seal kaitsel asunud 45. rügemendi II pataljoni üks kompanii lõi rünnaku tagasi. Läänekaldani või selle lähedusse jõudnud 22 võitlejat langesid vangi. 1254. polgu I pataljon kaotas kokku ligi 150 inimest. Uut rünnakut ei olnud pataljon seejärel enam võimeline ette võtma.
Põhjasõja monument
6. märtsi hommikul jätkasid Thöny võitlusgrupp ja 45. rügemendi I pataljon survet Põhjasõja monumendi rajoonis. Lahingus osales ka Nordlandi diviisi ründesuurtükke. Thöny võitlusgrupi ühel kompaniil õnnestus hoolimata vastase kuuli- ja miinipildujatulest Narva idakaldalt monument lõpuks vallutada; kell 13.10 oli lahing seal läbi. Pärast seda Thöny võitlusgrupp teadmata põhjusel aktiivsust ei avaldanud.
46. rügemendi II pataljoni erinevate allüksuste isikkoosseisust moodustatud löögigrupp ründas 6. märtsil lõuna suunast platsdarmi läänetiiba, kohates visa vastupanu. Paaritunnise lahingu järel hõivati männimetsatukk Siivertsist loodes, misjärel edenemine takerdus metsaserval jõe ja maantee vahelise kaeviku ees (kaeviku ja metsaserva vahel oli lage maastik).
Lühike kaevikulõik jõekaldal Siivertsist loodes oli 34. pataljoni 2. roodu riismete viimane tugipunkt. Idakaldalt tegutsevate raskerelvade tule toel õnnestus punaarmeelastel seal vastu pidada pimeduse saabu-miseni. Kella kuueks õhtul oli rivisse jäänud 15 võitlejat koos ühe raske- ja ühe kergekuulipildujaga; ainuke kahur (45 mm) ei olnud selleks ajaks enam lahingukorras. Vastase rünnaku tõrjumisel kella poole üheksa ajal lakkas töötamast ka kergekuulipilduja ning otsa lõppesid käsigranaadid. 2. roodu ülem kapten Buhvalov tellis raadio teel suurtükiväetule enda positsioonidele. 16. kindlustatud rajooni ettekande järgi jäeti platsdarm lõpuks enne keskööd kella üheteistkümne ajal vastase survel maha. Narva idakaldale jõudis üheksa inimest, neist viis haavatut, viimaste hulgas ka rooduülem.
Saksa poole andmeil likvideeriti viimane vastupanukolle Narva läänekaldal 6. märtsi õhtul kell 23.40. 46. rügemendi 8. kompanii Sturmmann Leinhard Miländer väitis mälestustes, et viimase rünnaku sooritas pool tundi enne keskööd vaid 12-meheline löögirühm tema isiklikul juhtimisel (tegemist oli frontaalrünnakuga), kuid teiste allikate põhjal võib järeldada, et lahingus osales rohkem jõude ning vastast rünnati ka tiivalt. Põhjasõja monumendi piirkonnas alistus lahingu lõppfaasis 45. rügemendi II pataljoni võitlejatele üks punker haavatute ja sidepersonaliga.
Ligi 500 langenut
Punaarmee inimkaotused lahingutes Vepsküla sillapea pärast 29. veebruarist kuni 6. märtsini jäid kokkuvõttes 700 inimese lähedale, neist umbes 380 hukkunud ning teadmata kadunud. Viimastest langes 54 Saksa poole andmeil vangi. Surnute tavatult suurt osakaalu võib seletada raskustega haavatute evakueerimisel platsdarmilt. 34. pataljon kaotas relvastuses üheksa 76 mm jalaväekahurit, seitse 45 mm tankitõrjekahurit, kaksteist 82 mm miinipildujat, 12 tankitõrjepüssi, 31 raske- ja 25 kergekuulipildujat, 105 püstolkuulipildujat ja 150 püssi.
Suuri kaotusi oli kandnud ka pealetungiv pool. Sillapea vallutamisel peamist raskust kandnud 20. eesti diviis kaotas alates 29. veebruarist neis lahinguis umbes 110–120 inimest hukkunute ja teadmata kadunutena ning 400–450 haavatutena.
Diviisi veteranide mälestuste kohaselt põhjustasid palju haavatasaamisi puitkorpusega jalaväemiinid või killud miinipildujatulest. Thöny võitlusgrupi kaotused olid samal ajal ligikaudu 80 surnut, teadmata kadunut ja haavatut.