Seitse aastat tagasi õnnestus mul leida Saaremalt sõtta läinud 36. Politseipataljoni 2. kompanii velskri, 2. klassi Raudristi kavaleri allohvitser Tarmo Mägi sõjaaegne päevik. See on äärmiselt huvitav dokument, mis annab väga hea ülevaate pataljoni tegemistest alates Tartust lahkumisest 1942. aasta augustis kuni Mägi haavata saamiseni sama aasta detsembri keskel. Seni on 36. Politseipataljoni uurimused suuresti tuginenud 1943. aasta kevadel Harald Riipalu poolt kirja pandud mälestustele, mis on allikana samuti väga head, kuid kirjutatud siiski ca 4-5 kuud peale Stalingradi välisrindel toimunud lahinguid. Tarmo Mägi on oma päevikut täitnud paari päeva jooksul peale konkreetsete sündmuste toimumist. On aru saada, et tegemist on olnud haritud mehega, kellel oli rikkalik sõnavara ja väga hea oskus sõnu ritta seada. Kuna tegemist oli allohvitseriga, kes käis mingil määral läbi ka ohvitseridega, siis nägi ta ilmselt ka veidi enamat kui päris tavaline kaevikusõdur.
Kõnealune päevik on mul arvutisse ümber trükituna avaldamist oodanud juba päris mitu aastat, plaaniga raamatuna välja anda. Erinevatel põhjustel ei ole see õnnestunud. Seega soovin ma selle lihtsalt "sahtlist" välja saada ja avalikuks teha, kuni kellelgi veel ehk selle teema vastu huvi on. Päeviku vahel oli ka hunnik kirju, mis ma siia teemasse ajateljel sobivasse kohta postitan. Otsisin Tarmo Mägi kirjutatud materjali kõrvale veel teiste sõjameeste mälestusi, et neid konkreetsetes episoodides kõrvutada. Lisaks otsisin veel fotosid ja dokumente, mis haakuvad päevikus kirjutatuga ning mingil määral see ka õnnestus. Omaette imena sai paar aastat tagasi sõber osta ühe 1945. aasta kevadel tehtud 20. ED fotoseeria, kus üsna mitmel ülesvõttel oli ka Oberscharführer Tarmo Mägi.
Päeviku enda lugu ei ole vähem huvitav kui selle kaante vahel olev info. Nagu eelnevalt kirjutasin, alustas Mägi päeviku pidamist 1942. aasta suvel Tartus. Sealt liikus see koos temaga edasi läbi Ukraina Stalingradi alla ning peale tema haavata saamist tagasi Ukrainasse ja sealt Tartusse. Kui sakslased 1944. aasta septembris Eestist lahkusid, siis taganes siit ka Mägi. Ta jõudis oma päevikuga Neuhammeri laagrisse, kus toimus 20. ED uuesti formeerimine. Sõja lõpus oli Mägi Taanis ning peale sõja lõppu naasis Saksamaale, kus jätkas oma meditsiiniõpinguid. Sealt edasi liikus päevik koos omanikuga Inglismaale ja Põhja-Ameerikasse. Päevikusse on ta kirjutanud, et koostab seda Saaremaal elavale pruudile tulevikus nende seikluste lugemiseks. Sõja lõpus läksid nende teed küll lahku, kontakt taastati alles mõned aastad peale sõda. Tema omaaegne pruut elas siis juba Austrias ja tal oli uus elu. Mägi saatis oma päeviku postiga Austriasse ja kirjutas juurde, et peale läbilugemist võid ära hävitada. Õnneks ta ei hävitanud, vaid andis selle aastakümneid hiljem edasi oma Tallinnas elavale õele, kellele oli lausunud samad sõnad - loe läbi ja hävita. Ajaloohuviliste õnneks ka tema seda ära ei põletanud. Seitse aastat tagasi anti päevik minu kollektsiooni tingimusega, et ma mingeid episoode sealt ei avalda. Postitan päeviku siia teemasse 99,9% ulatuses. Sõnad, mida ei ole õnnestunud välja lugeda, olen asendanud küsimärkidega ning sõnad, mille õigsuses kahtlen, on punases kirjas.
Ta nimetab oma päevikus palju nimesid, peamiselt Saaremaalt pärit mehed. Kui kellelgi on lisada fotosid nimetatute kohta või on soov midagi kirjutatu kohta küsida / kommenteerida, siis võiks selle tarbeks teha omaette teema ning siia päeviku, kirjade ja mälestuste vahele kommentaare mitte teha.
36. Politseipataljoni velskri mälestused ...
36. Politseipataljoni velskri mälestused ...
foorum.rindeleht.ee
Re: 36. Politseipataljoni velskri mälestused ...
Ärasõit!!!
Kui mitmed korrad oli Tartust ärasõit kindel, siis 2.08.42 juhtus see tõesti. Läksime rivikorras, nii et lust vaadata. Härjavagunid juba ootasid jaamas. Saatjaid n.n. õrnemat poolt oli ka päris ilusti kogunenud. Mõnigi oli jätnud südame Tartusse ja käis ringi nagu poomispaiga otsija – mõnigi tüdruk lasi seda soolast vett silmadest välja voolata.
Omadega tulin ilusti toime, kui neid oli. Ei ühtki vesistajat ega kõõritajat. Asi paraneb!
Purjus soldate oli ainult mõni. Vägevate laulude ja orkestri saatel, kes muuseas ka kaasa sõitis, vuras rong minema – ikka Valga poole esialgu. Tore oli kui üks vanamutt veel rongi liikudes pistis Heinole [Heino Maripuu] tortsu marju pihku, ise nutma hakates. Küllap temalgi mõni kaugel viibis ja arvas, et nendestki noortest meestest kõik tagasi ei tule!
Sõit läks aina lauluga. Tohutu pikk ešelon ronis kui madu edasi. Inimesed igalpool lehvitasid – oli ju rongi keskpaigas 2. kompanii juures lehvimas koos Saksa lipuga ka Eesti sini-must-valge!
Läti piirist üle jõudes, aga veel meie piiri lähedal, lehvitasid inimesed veel ohtrasti meile. Kaugemal aga osta raha eest kui tahad, keerati selg ja töötati edasi. Leedus oli lugu sama!?
Põllumajandus Lätis vastab umbes meie omale. Eriti Riia ümbrus. Enam Leedu poole muutus aga maapind kehvemaks ja vastavalt sellele ja elamud jne.
Leedus oli lugu juba päris kehv. Elamud kui meie vabadiku omad – puha savi onnid ja plötserdused. Algasid ka juba tatrapõllud, mida siin Valgevenes on rohkem kui teisi viljasid kokku. Kasvab tont ka päris mäe otsas liiva sees.
Aga kehv on küll see elamine siin Poolas olnud. Majad kaela kukkumas, ilma korstnateta paljud. Ja neid toonekurgi nagu sitikaid kõikjal. Ja päratu suuri musti ronke.
Ah jaa! Kus ikka Leedus oli raadio vardaid püsti. Igas peres mitu. Kas nende järele ka aparaate oli, või oli olnud, seda ei tea.
Kusagilt jaamast saatsime kirju – kas nad läksid kätte või ei – kes seda teab. Egas me olnud enam kusagil kultuurriigis.
Pidime ikka sõitma terve nädala, aga kuna saime endale rongi, omaette, siis olime juba 5.8.42 lõppjaamas Novojelnjas. Egas muud kui padajannid pisemad selga, suuremad vankrile ja läks lahti „konts ja varvas“ päris asupaiga poole mööda tolmust maanteed ...
Maanteid on siin väga harvalt, aga mis on see on kena tee. Huvitav on see, et kõik maanteede ääred on istutatud täis puid, nagu pargi tee ära palistatud. Aina kased ja pihelgad. Pihelgad olid täis marju ja väga toredad.
Ah jaa! Novojelnaja raudteejaamas kohtusime ühe vanema eesti naisterahvaga, kes sääl poolakal mehel. Küll nuttis ja naeris, kui rääkisime temale Eestist eesti keeles. Ta oli Kuressaare elanik – linnasekretär Haab'i õde. Nii, et meie päris kaasmaalane. Umbes 23 km marssimist jõudsime asupaika Novogrodeki linna. Päris linna ei lastud. Saime u. paar km siinpool linna, end. ratsaväe kasarmutes eluaseme. Nii!
Kui mitmed korrad oli Tartust ärasõit kindel, siis 2.08.42 juhtus see tõesti. Läksime rivikorras, nii et lust vaadata. Härjavagunid juba ootasid jaamas. Saatjaid n.n. õrnemat poolt oli ka päris ilusti kogunenud. Mõnigi oli jätnud südame Tartusse ja käis ringi nagu poomispaiga otsija – mõnigi tüdruk lasi seda soolast vett silmadest välja voolata.
Omadega tulin ilusti toime, kui neid oli. Ei ühtki vesistajat ega kõõritajat. Asi paraneb!
Purjus soldate oli ainult mõni. Vägevate laulude ja orkestri saatel, kes muuseas ka kaasa sõitis, vuras rong minema – ikka Valga poole esialgu. Tore oli kui üks vanamutt veel rongi liikudes pistis Heinole [Heino Maripuu] tortsu marju pihku, ise nutma hakates. Küllap temalgi mõni kaugel viibis ja arvas, et nendestki noortest meestest kõik tagasi ei tule!
Sõit läks aina lauluga. Tohutu pikk ešelon ronis kui madu edasi. Inimesed igalpool lehvitasid – oli ju rongi keskpaigas 2. kompanii juures lehvimas koos Saksa lipuga ka Eesti sini-must-valge!
Läti piirist üle jõudes, aga veel meie piiri lähedal, lehvitasid inimesed veel ohtrasti meile. Kaugemal aga osta raha eest kui tahad, keerati selg ja töötati edasi. Leedus oli lugu sama!?
Põllumajandus Lätis vastab umbes meie omale. Eriti Riia ümbrus. Enam Leedu poole muutus aga maapind kehvemaks ja vastavalt sellele ja elamud jne.
Leedus oli lugu juba päris kehv. Elamud kui meie vabadiku omad – puha savi onnid ja plötserdused. Algasid ka juba tatrapõllud, mida siin Valgevenes on rohkem kui teisi viljasid kokku. Kasvab tont ka päris mäe otsas liiva sees.
Aga kehv on küll see elamine siin Poolas olnud. Majad kaela kukkumas, ilma korstnateta paljud. Ja neid toonekurgi nagu sitikaid kõikjal. Ja päratu suuri musti ronke.
Ah jaa! Kus ikka Leedus oli raadio vardaid püsti. Igas peres mitu. Kas nende järele ka aparaate oli, või oli olnud, seda ei tea.
Kusagilt jaamast saatsime kirju – kas nad läksid kätte või ei – kes seda teab. Egas me olnud enam kusagil kultuurriigis.
Pidime ikka sõitma terve nädala, aga kuna saime endale rongi, omaette, siis olime juba 5.8.42 lõppjaamas Novojelnjas. Egas muud kui padajannid pisemad selga, suuremad vankrile ja läks lahti „konts ja varvas“ päris asupaiga poole mööda tolmust maanteed ...
Maanteid on siin väga harvalt, aga mis on see on kena tee. Huvitav on see, et kõik maanteede ääred on istutatud täis puid, nagu pargi tee ära palistatud. Aina kased ja pihelgad. Pihelgad olid täis marju ja väga toredad.
Ah jaa! Novojelnaja raudteejaamas kohtusime ühe vanema eesti naisterahvaga, kes sääl poolakal mehel. Küll nuttis ja naeris, kui rääkisime temale Eestist eesti keeles. Ta oli Kuressaare elanik – linnasekretär Haab'i õde. Nii, et meie päris kaasmaalane. Umbes 23 km marssimist jõudsime asupaika Novogrodeki linna. Päris linna ei lastud. Saime u. paar km siinpool linna, end. ratsaväe kasarmutes eluaseme. Nii!
foorum.rindeleht.ee
Re: 36. Politseipataljoni velskri mälestused ...
6.8.42 sõitsime kümnekonna autol u. 40 km kaugusel asuvasse linna, kus pidi olema partisaane. Meiega ühes olid veel Leedu vabatahtlikud ja kohalikud mustas vormis vabatahtlikud, keda nende metsikuse ja tooruse pärast hakati „Mustadeks kuraditeks“ kutsuma.
6.8.42 – 1. komp. rms. Vesterblom [Manfred Vesterblom]– kopsu ja südant läbistav kuulihaav. Momentne surm.
Haavata sai 1. komp. lpn. Kukk [Juhan Kukk] – vasemast käsivarrest, mille õmblesin kohapääl ja mis paranes hästi.
Haavata 1. komp. rms. Vahtra Martin [Martin Vahtra] – kuuli paremasse põlveliigesesse. Viisin samal päeval 80 km kaugel asuvasse Baranovitši Feldlazaretti, kus kuul opereeriti. 20.8.42 olevat aga tervis äärmiselt halb!
6.8.42 – 1. komp. rms. Vesterblom [Manfred Vesterblom]– kopsu ja südant läbistav kuulihaav. Momentne surm.
Haavata sai 1. komp. lpn. Kukk [Juhan Kukk] – vasemast käsivarrest, mille õmblesin kohapääl ja mis paranes hästi.
Haavata 1. komp. rms. Vahtra Martin [Martin Vahtra] – kuuli paremasse põlveliigesesse. Viisin samal päeval 80 km kaugel asuvasse Baranovitši Feldlazaretti, kus kuul opereeriti. 20.8.42 olevat aga tervis äärmiselt halb!
- Manused
-
foorum.rindeleht.ee
Re: 36. Politseipataljoni velskri mälestused ...
No need partisanid teevad ikka küll igasugu tükke. Viivad loomi ära jne. 12.8.42 läksime 10-15 km teinepoole Djatlovat suurde metsa. Küll oli soe päev. Ühe suure silla aga olid need metsavennad ära põletanud, nii et pidime tegema suure ringi. Teinepäev tagasitulles oli ajutine sild juba valmis.
Tont sa siin midagi tead. Needsamad, kes põletasid võisid ka jälle ehitamas olla. Ja hiljem vastupidi! Vene papp rääkis, et elanikud peavad andma süüa mõlemile. Meile ja partisaanidele! Kui sõjavägi külast kadunud, partisaanid kohe platsis. Ja mine otsi neid, kus metsad 100-ad km. suured. Ja neil kõik nurgad teada.
Teiseks on siin käärimine V. Vene ja poolakate vahel. Poolakad tõrjutakse ametiasutustest välja. Asemele pannakse ruteenlased. Eks see tekitab ka vaenu. Ja siis ka need uskude vahed. Poiss ütles hirmus ilusale plikale tervist seepärast, et see ei olnud nõus tema usku tulema.
Aga selle eluga - mis on täielik vastand eesti elule, hakkab juba harjuma. Näiteks võib siin osta puskarit niipalju kui süda lustib. Hind mõistlik ja ei ühtki trahvi müügi eest. Sõjaväe “restost” osta kui tahad. Ja paberossi osta poest 6 Rmk pakk! niipalju kui tahad.
Elasime siis Djatlovas mõne päeva. Süüa-juua sai niipalju kui süda ihkab. Ja puha ilma tasuta. Päris kosuma hakkab see patune ihu!
Tont sa siin midagi tead. Needsamad, kes põletasid võisid ka jälle ehitamas olla. Ja hiljem vastupidi! Vene papp rääkis, et elanikud peavad andma süüa mõlemile. Meile ja partisaanidele! Kui sõjavägi külast kadunud, partisaanid kohe platsis. Ja mine otsi neid, kus metsad 100-ad km. suured. Ja neil kõik nurgad teada.
Teiseks on siin käärimine V. Vene ja poolakate vahel. Poolakad tõrjutakse ametiasutustest välja. Asemele pannakse ruteenlased. Eks see tekitab ka vaenu. Ja siis ka need uskude vahed. Poiss ütles hirmus ilusale plikale tervist seepärast, et see ei olnud nõus tema usku tulema.
Aga selle eluga - mis on täielik vastand eesti elule, hakkab juba harjuma. Näiteks võib siin osta puskarit niipalju kui süda lustib. Hind mõistlik ja ei ühtki trahvi müügi eest. Sõjaväe “restost” osta kui tahad. Ja paberossi osta poest 6 Rmk pakk! niipalju kui tahad.
Elasime siis Djatlovas mõne päeva. Süüa-juua sai niipalju kui süda ihkab. Ja puha ilma tasuta. Päris kosuma hakkab see patune ihu!
foorum.rindeleht.ee
Re: 36. Politseipataljoni velskri mälestused ...
25.08.42 tuli siis käsk sõita Tsernigovisse. Kuid vagunid tondid ei tulnud ja elasime suvitaja elu Novojelnivo jaamas 3 päeva. Magamine oli tore. Lageda taeva all - peakohal suured kased! Just nagu kodus Saaremaal! Ja kui siis õhtul tõusis kuu nagu ellajas üle metsalatvade, jõllitades oma punase näoga sulle otsa, siis tekkis küll hirmus koduigatsus. Päris valus oli mõelda. Ei ühtki kirja ega teadet kodumaalt. Ja aina kaugemale alles on minek!
28.08.42 saime siis liikuma. Ilus mägine maastik sõidul Baranovitsi poole - ainult need mäed ja kogu maa, mida oleme näinud on kõrbenud liiv - tatraväljadega. Ja majad, need majad on viletsad! Väikesed osmikud ilma ühegi kõrvalhooneta … Põllul töötatakse kõik vili sirbiga! Päris hirm vaadata. Meil olla tehtud ka kord sarnaselt - aga see oli ammu-ammu!
Haiglad - need nad ametlikult olid, meie mõiste järgi olid ühed mustuse pesad. Ilma sisustuseta ja varustuseta. Isegi haigla raamatud puudusid. Nad ise aga olid sellega nähtavasti väga rahul. Nagu peaks see nii olema. Tore oli vaadata, kuidas nad pühkisid haigla põrandaid. Ikka keskelt! Kõik alused ja ääred mustendasid. Ka päris kenad tüdrukud, lokitud juukste ja puuderdatud “sihverplaadiga” käisid ringi - soerdehunnikud peas ja jalad nagu “utsa” pojal mustad! Oeh! Tibla jääb ikka tiblaks!
Kui olin pisikene poiss ja paljajalu jõlkusin koolimaja vahet - oli ühes raamatus lugeda, et parunid panid meie maarahva paremaid poegi kiriku ette häbiposti! Nüüd 20 aastat peale seda lugemist ja oma 70-80 aastat kultuuri edasiminemises nägin Djatlovas sedasama enda silmaga. Turu äärde oli püstitatud u. 2,5 m. kõrgune häbipost. Algul Poola ajal, oli ta kannud poola rahvusvärve. Nüüd kandis ta ületegemise tagajärjel punast “russki” värvi. Oli siis üks poola vanamees “varastanud” juutide “vara” (sakste vara!). See eest pandi ta suurel rahvapühal häbiposti - käed seljatagant ümber posti seotult. Ja igasugu prahti ja varastatud kaltsu riputati temale kaela. Jaa rahvas rõõmustas seeüle!
See võib juhtuda ainult siin ja annab tagajärgi ainult siinse rahva juures!
Jaa! Teinepool Baranowitsi lõppesid äkitselt need arvutud toonekured ära. Ilmusid see-eest jälle suured kaarnate parved. Meie “nomusid” ei näinud üldse. Jah ja siis algasid need jukerdused sõiduga. Ei saa, ega saa edasi! Jälle partisaanid lasknud tee õhku! Surnuid, haavatuid, palju purustusi! Meil “näkkas” alati. Kord juhtus nii, et meie ees lasti tee puruks, 8 - 10 vagunit kaput! Paarkümmend min. meie järel tulev rong sai sama saatuse osaliseks! Ja meie keskel elasime kui saksad ja unistasime härjavaguni põhjas heintel lamades eesti naistest! Milles ja kellest siin muud ongi mõelda?
… Lugemist ei ole enam midagi - kirju ei ole saanud juba kuu aega - ei tea, kas oma saadetud kirjad on läinud kätte või mitte?! Tea milleks meid sarnaselt teadmatuses peetakse?!
No jah! Siinpool Gomelit - tont neid jaama nimesid enam mäletab hakkasime nägema neid ilmakuulsaid kolhoose. Muud aga ei suutnud silm tunnistada kolhoosiks, kui mõnekümnepealist loomakarja, mis oli ka igavene segakari. Ah jaa - üht või kaht niidumasinat nägime kah! Elamuid, elamuid ei kusagil!?
28.08.42 saime siis liikuma. Ilus mägine maastik sõidul Baranovitsi poole - ainult need mäed ja kogu maa, mida oleme näinud on kõrbenud liiv - tatraväljadega. Ja majad, need majad on viletsad! Väikesed osmikud ilma ühegi kõrvalhooneta … Põllul töötatakse kõik vili sirbiga! Päris hirm vaadata. Meil olla tehtud ka kord sarnaselt - aga see oli ammu-ammu!
Haiglad - need nad ametlikult olid, meie mõiste järgi olid ühed mustuse pesad. Ilma sisustuseta ja varustuseta. Isegi haigla raamatud puudusid. Nad ise aga olid sellega nähtavasti väga rahul. Nagu peaks see nii olema. Tore oli vaadata, kuidas nad pühkisid haigla põrandaid. Ikka keskelt! Kõik alused ja ääred mustendasid. Ka päris kenad tüdrukud, lokitud juukste ja puuderdatud “sihverplaadiga” käisid ringi - soerdehunnikud peas ja jalad nagu “utsa” pojal mustad! Oeh! Tibla jääb ikka tiblaks!
Kui olin pisikene poiss ja paljajalu jõlkusin koolimaja vahet - oli ühes raamatus lugeda, et parunid panid meie maarahva paremaid poegi kiriku ette häbiposti! Nüüd 20 aastat peale seda lugemist ja oma 70-80 aastat kultuuri edasiminemises nägin Djatlovas sedasama enda silmaga. Turu äärde oli püstitatud u. 2,5 m. kõrgune häbipost. Algul Poola ajal, oli ta kannud poola rahvusvärve. Nüüd kandis ta ületegemise tagajärjel punast “russki” värvi. Oli siis üks poola vanamees “varastanud” juutide “vara” (sakste vara!). See eest pandi ta suurel rahvapühal häbiposti - käed seljatagant ümber posti seotult. Ja igasugu prahti ja varastatud kaltsu riputati temale kaela. Jaa rahvas rõõmustas seeüle!
See võib juhtuda ainult siin ja annab tagajärgi ainult siinse rahva juures!
Jaa! Teinepool Baranowitsi lõppesid äkitselt need arvutud toonekured ära. Ilmusid see-eest jälle suured kaarnate parved. Meie “nomusid” ei näinud üldse. Jah ja siis algasid need jukerdused sõiduga. Ei saa, ega saa edasi! Jälle partisaanid lasknud tee õhku! Surnuid, haavatuid, palju purustusi! Meil “näkkas” alati. Kord juhtus nii, et meie ees lasti tee puruks, 8 - 10 vagunit kaput! Paarkümmend min. meie järel tulev rong sai sama saatuse osaliseks! Ja meie keskel elasime kui saksad ja unistasime härjavaguni põhjas heintel lamades eesti naistest! Milles ja kellest siin muud ongi mõelda?
… Lugemist ei ole enam midagi - kirju ei ole saanud juba kuu aega - ei tea, kas oma saadetud kirjad on läinud kätte või mitte?! Tea milleks meid sarnaselt teadmatuses peetakse?!
No jah! Siinpool Gomelit - tont neid jaama nimesid enam mäletab hakkasime nägema neid ilmakuulsaid kolhoose. Muud aga ei suutnud silm tunnistada kolhoosiks, kui mõnekümnepealist loomakarja, mis oli ka igavene segakari. Ah jaa - üht või kaht niidumasinat nägime kah! Elamuid, elamuid ei kusagil!?
foorum.rindeleht.ee
Re: 36. Politseipataljoni velskri mälestused ...
31.08.42 - Gomelis
Siin peeti ka need suured lahingud mineval aastal. Väga suuri sildu on õhku lastud. Linn ise on kaugelt ilus aga seest nagu vana muuseumi oma. Ei ükski maja pole siin värvi näinud peale ehitamist. Küsimus on kas siiski said? Siin saime ka üle hulga aja sooja süüa Punase Risti punktist. Hakkavad ilmnema paljudel meestel skorbuudi nähud. Oleme ju Tartust saadik marsi s.t. kuivtoidul. No vahest harva sai ka veidi suppi sekka. Aga neid vitamiine ei saa kusagilt!
Näh! Juba enne Gomelit hulk maad toodi meile arbuuse. No oli jagelemist - kas on ikka arbuus (meloon), või on ta päris eesti kõrvits?! Olgugi, et ta oli kõrvitsa nägu, värvi, seest ja väljast kõrvits, tuli ikka lõpuks välja, et olid varased arbuusid. No veidi magusam oli küll! Nii, et liigume ikka siis lõuna poole!
Gomelis saime juba õunu ja pirne. Hind oli aga soolane. 3 õuna 1 Rmk, 4 pirni samuti. Tomat 1 Rmk! Kuni senini saime alati leiba juurde hankida, siin aga oli suur leiva puudus. Muudkui anna ja anna! Ja soola ja seepi. Üldiselt on siin seebi puudus kõikse suurem.
Siin Gomelist pidi algama see kuulus Ukraina nagu vanad mehed jutustavad - aga läks tont veelgi viletsamaks. Puha liiv. Kogu see ümbrus Leedust kuni senini on olnud puha liiv. Tea palju teda veel Sahaaras on?
Kuusepuid ei ole ka mette näha. Männid, tammed ja kased. Õkva nagu kodus meil. Ainult neid metsi on hirmus palju ja suured.
1.09.42
40 - 50 km. Gomelist edasi nägime siis juba neid suuri Ukraina põlde. No oli tont ikka suur küll. Nii kui silm ulatas - aina lage mulla maa. Ja suured kolhoosi viljahunnikud asusid nendel. Aga juba asuti ka igamehe põldu välja mõõtma. Tõmmati ilmatu pikad ja sirged vaod kuhu silm ulatas. Aga elamud on ikka igavesed kongid. Mõni mees lubas juba siit endale mõisa lasta välja mõõta.
Tschernikov 1.09.42
Jaa! See pidi olema meie lõppjaam aga seda pole ta siia saades teps mette. Lasti käelindid maha võtta, et me olla nüüd “Wehrmacht”! Ja sõit läheb loomulikult edasi! Kuhu? Ei tea!
Mehed arvestavad, et leping lõpeb 31. dets. s.a. järelikult tulla siis mardipäeva aegu sõitu Eestisse alustada. Teine rehkendab kiiresti mitme aastaga jala kodusse jõuaks. Praegu siiski veel kojutahtjaid ei ole. Igamees tahaks näha kuhu veel viiakse kord.
Raadiost kuulsime dr. Mäe kõnet, et asutatakse “Eesti Leegion”! Mis siis meist saab - näis?!
Siin peeti ka need suured lahingud mineval aastal. Väga suuri sildu on õhku lastud. Linn ise on kaugelt ilus aga seest nagu vana muuseumi oma. Ei ükski maja pole siin värvi näinud peale ehitamist. Küsimus on kas siiski said? Siin saime ka üle hulga aja sooja süüa Punase Risti punktist. Hakkavad ilmnema paljudel meestel skorbuudi nähud. Oleme ju Tartust saadik marsi s.t. kuivtoidul. No vahest harva sai ka veidi suppi sekka. Aga neid vitamiine ei saa kusagilt!
Näh! Juba enne Gomelit hulk maad toodi meile arbuuse. No oli jagelemist - kas on ikka arbuus (meloon), või on ta päris eesti kõrvits?! Olgugi, et ta oli kõrvitsa nägu, värvi, seest ja väljast kõrvits, tuli ikka lõpuks välja, et olid varased arbuusid. No veidi magusam oli küll! Nii, et liigume ikka siis lõuna poole!
Gomelis saime juba õunu ja pirne. Hind oli aga soolane. 3 õuna 1 Rmk, 4 pirni samuti. Tomat 1 Rmk! Kuni senini saime alati leiba juurde hankida, siin aga oli suur leiva puudus. Muudkui anna ja anna! Ja soola ja seepi. Üldiselt on siin seebi puudus kõikse suurem.
Siin Gomelist pidi algama see kuulus Ukraina nagu vanad mehed jutustavad - aga läks tont veelgi viletsamaks. Puha liiv. Kogu see ümbrus Leedust kuni senini on olnud puha liiv. Tea palju teda veel Sahaaras on?
Kuusepuid ei ole ka mette näha. Männid, tammed ja kased. Õkva nagu kodus meil. Ainult neid metsi on hirmus palju ja suured.
1.09.42
40 - 50 km. Gomelist edasi nägime siis juba neid suuri Ukraina põlde. No oli tont ikka suur küll. Nii kui silm ulatas - aina lage mulla maa. Ja suured kolhoosi viljahunnikud asusid nendel. Aga juba asuti ka igamehe põldu välja mõõtma. Tõmmati ilmatu pikad ja sirged vaod kuhu silm ulatas. Aga elamud on ikka igavesed kongid. Mõni mees lubas juba siit endale mõisa lasta välja mõõta.
Tschernikov 1.09.42
Jaa! See pidi olema meie lõppjaam aga seda pole ta siia saades teps mette. Lasti käelindid maha võtta, et me olla nüüd “Wehrmacht”! Ja sõit läheb loomulikult edasi! Kuhu? Ei tea!
Mehed arvestavad, et leping lõpeb 31. dets. s.a. järelikult tulla siis mardipäeva aegu sõitu Eestisse alustada. Teine rehkendab kiiresti mitme aastaga jala kodusse jõuaks. Praegu siiski veel kojutahtjaid ei ole. Igamees tahaks näha kuhu veel viiakse kord.
Raadiost kuulsime dr. Mäe kõnet, et asutatakse “Eesti Leegion”! Mis siis meist saab - näis?!
foorum.rindeleht.ee
Re: 36. Politseipataljoni velskri mälestused ...
Jutt käib ilmselt nendest - Schutzmannschaft Arensburg varrukalintidest.
Pildil olev lint on Leo Tammiksaare kollektsioonis.
- Manused
-
foorum.rindeleht.ee
Re: 36. Politseipataljoni velskri mälestused ...
2.09.42
Täna keeras meie sõidusihi hoopis untsu. Eila jõudsime Nišhini, öösel aga keeras vedur end teisiti ja hommikul ärgates sõitsime jalad ees uude kanti. Ja hirmus külm on siin. Elame sinelites. Rõõmustasime juba, et oleme tagasi Eestis!
Poltava - Kiev - Poltava - Poltava - Harkov
Nii 2.09.42 lõunapaiku oleme siis Poltava - Kievis! Ja ikka edasi läheb me sõit. Vat siin enne Poltavat olid ilusad kolhooside õuna aiad. Metsikult kasvavad teede ääres pirnipuud - täis vilja. Samuti kreegid. Ja need tohutud päevalille põllud. Ja arbuusid, mida me ikka veel kutsume kõrvitsateks. Aga ei ole sugugi märgata, et siin vili ilusam kasvaks, kui Eestis. Olgugi, et muld paistab ilus must ja põllud suured, nii et silm ei näe kusagil otsa ega äärt. Olgu need kolhoosid mis nad on, aga elumaju ei seleta silm kusagil, mis ka vastaks sarnasele suurele maalahmakale. Hävinenud hooneid on aga vähe. Siin paistab igasugu “kroonu” hoonetel ja vabrikute korstnatel veel “sirbi ja vasara” kujutused.
Nojah! Lugu on siis lõpuks selgunud nii, et see linn kus asusime eila 2.09.42 ja kust saime alles õhtul minema oli see ilmakuulus lahingutepaik Poltava. Eks seda sai juba ajaloostki õpitud. Sellel linnal on kaks suurt raudteejaama - Poltava - Kiev ja Poltava - Charkov. Linn on vanasti olnud eraldatud kaheks osaks ilmatuma suure jõega, mille säng praegu veel näha ilmatuma suurte kallaste vahel. Kalda ääred on nüüd asustatud viljapuuaedade pisikeste neljakandiliste valgeksvärvitud elamute ja kitsekarjadega, kes ainsatena elusolevustest on võimelised ronima ja toitu otsima järsult jõekaldalt. Raudtee ronib kõrget kallast kaudu, tehes ilmatuma kõveraid poognaid, nii et karda roobastest väljasõitmist. Linna elamud on suures enamuses vabrikuhooned. Suurem hulk vabrikuid on ehitatud 1929 aastal nagu tornidelt näha s.t. mingisuguse viisaastaku ajal. Poltava - Kievi osas asus ka üks selle maakoha suurimaid tapamaju - u. 3000 looma läbilaskvusega päevas. Ameerika insenerid olla selle ehitanud. Töötada nii, et loomast ei jääda ühtki karva tutti ega sõra kontsa järele. Et muudku lükka lehm sisse ja paari minuti järele hakkab igasugu eri torudest välja tulema konserve, vorste, saapaid, riiet, liimi, kamme j.n.e.
Poltava - Harkovi jaamas saime Saksa neidudelt sooja suppi. Saime seda poole liitri asemel peaaegu liitri tänu mõnele saksakeelne sõnavarale. Eks siin ole ju eestlane väga haruldane inimloom. Algul kui räägid, ei usu keegi. Pikapeale ajavad siis silmad suureks ja küsivad - kuidas ja miks!? No kuidas? on kerge vastata aga miks? vaata seda ei oska meist praegu veel keegi vastata?! Eks ta ikka vist üks propaganda nõks ole. Ja tore kah! Saame näha ilma ja eesti sõdur saab oma tublidust näidata igas frondilõigus.
Täna keeras meie sõidusihi hoopis untsu. Eila jõudsime Nišhini, öösel aga keeras vedur end teisiti ja hommikul ärgates sõitsime jalad ees uude kanti. Ja hirmus külm on siin. Elame sinelites. Rõõmustasime juba, et oleme tagasi Eestis!
Poltava - Kiev - Poltava - Poltava - Harkov
Nii 2.09.42 lõunapaiku oleme siis Poltava - Kievis! Ja ikka edasi läheb me sõit. Vat siin enne Poltavat olid ilusad kolhooside õuna aiad. Metsikult kasvavad teede ääres pirnipuud - täis vilja. Samuti kreegid. Ja need tohutud päevalille põllud. Ja arbuusid, mida me ikka veel kutsume kõrvitsateks. Aga ei ole sugugi märgata, et siin vili ilusam kasvaks, kui Eestis. Olgugi, et muld paistab ilus must ja põllud suured, nii et silm ei näe kusagil otsa ega äärt. Olgu need kolhoosid mis nad on, aga elumaju ei seleta silm kusagil, mis ka vastaks sarnasele suurele maalahmakale. Hävinenud hooneid on aga vähe. Siin paistab igasugu “kroonu” hoonetel ja vabrikute korstnatel veel “sirbi ja vasara” kujutused.
Nojah! Lugu on siis lõpuks selgunud nii, et see linn kus asusime eila 2.09.42 ja kust saime alles õhtul minema oli see ilmakuulus lahingutepaik Poltava. Eks seda sai juba ajaloostki õpitud. Sellel linnal on kaks suurt raudteejaama - Poltava - Kiev ja Poltava - Charkov. Linn on vanasti olnud eraldatud kaheks osaks ilmatuma suure jõega, mille säng praegu veel näha ilmatuma suurte kallaste vahel. Kalda ääred on nüüd asustatud viljapuuaedade pisikeste neljakandiliste valgeksvärvitud elamute ja kitsekarjadega, kes ainsatena elusolevustest on võimelised ronima ja toitu otsima järsult jõekaldalt. Raudtee ronib kõrget kallast kaudu, tehes ilmatuma kõveraid poognaid, nii et karda roobastest väljasõitmist. Linna elamud on suures enamuses vabrikuhooned. Suurem hulk vabrikuid on ehitatud 1929 aastal nagu tornidelt näha s.t. mingisuguse viisaastaku ajal. Poltava - Kievi osas asus ka üks selle maakoha suurimaid tapamaju - u. 3000 looma läbilaskvusega päevas. Ameerika insenerid olla selle ehitanud. Töötada nii, et loomast ei jääda ühtki karva tutti ega sõra kontsa järele. Et muudku lükka lehm sisse ja paari minuti järele hakkab igasugu eri torudest välja tulema konserve, vorste, saapaid, riiet, liimi, kamme j.n.e.
Poltava - Harkovi jaamas saime Saksa neidudelt sooja suppi. Saime seda poole liitri asemel peaaegu liitri tänu mõnele saksakeelne sõnavarale. Eks siin ole ju eestlane väga haruldane inimloom. Algul kui räägid, ei usu keegi. Pikapeale ajavad siis silmad suureks ja küsivad - kuidas ja miks!? No kuidas? on kerge vastata aga miks? vaata seda ei oska meist praegu veel keegi vastata?! Eks ta ikka vist üks propaganda nõks ole. Ja tore kah! Saame näha ilma ja eesti sõdur saab oma tublidust näidata igas frondilõigus.
foorum.rindeleht.ee
Re: 36. Politseipataljoni velskri mälestused ...
3.09.42
Lossovaja
Kogu öö kihutasime edasi. Meie mustal ruunal ongi sarnane sant viga, et armastab öösel teha seda ilmatuma head sõitu. Päeval aga seisab kusagil jaamas.
Poisid arvavad, et öösel polla kärbseid ja viludam!? Muidu pole ju sest midagi, aga palju ilusat maastikku jääb nii nägemata. No siinpool Poltavat, s.t. Poltavast edasi olla olnud tunnimeeste jutu järele päratu suured autode ja muu lahinguvarustuse väljad - tunnistuseks siin peetud suurtest lahinguist.
Muide raudtee ääres on lahingupaiku näha väga vähe. Mõni pommi auk, laskepesa ja ongi kõik. Ainult Novojelnaja jaamas Poolas nägime kokkuveetult palju tanke. Ka vene 52 tonnisele oli au sisse ronida. No on ikka kena loomake. Oma 3 tolline kahur ka veel tornis. Aga näed, haavata oli saanud!
Küll siin tagalas on aga seda rahvusvahelist väeosa. Küll ungarlasi, slovakke, tšehhe, itaallasi ja siis veel kohalik omakaitse. Raudtee jaamades on aga igalpool saksa ametnikud ja siin ka sildade valvurid sakslased.
Kõik aiaviljad juba lähevad siin odavamaks. Tomat mis maksis ennem 1 Rmk - sedasama vitamiini runnakat saime eila juba saksa neidudelt 1 kg. 3 rublaga. Pidime ennem mitu korda küsima, et kõrvu uskuda. Tütarlaps tõi siis lõpuks ühe vana vene paberrublase ja ütles, et “vaata eesti poiss, kolm sarnast!”. Ka kurgid on alanenud hinnalt poole peale. Hapusid kurke saime siin juba 5 tk. 1 marga eest.
Ega neid ostmisi palju ei saagi teha. Saame ju seda palka enda kätte väga vähe. Ja aiavilja peab sööma, sest muidu võime hammastest väga kergesti ennem ilma jääda, kui jõuame sinnamaale, kus igasugu banaane ja apelsiine jalaga segada.
Poistel selleks “kogupäevaseks” ajaviiteks on 21! Valgest-valgeni käib see töö! Ükspäev on üks “kirves”, teinepäev teine. Vahest müüakse ka uurid ja kõik muu liikuv varandus maha, et aga saaks proovida, kas olla õhtuks miljonär või kerjus!
Õnn, et ei ole endal õpitud neid kaht sõduri pahet: suitsetamist ja kaardimängu. Tunnen, et neist ei saagi isandaid minu üle.
No see va joomise “patt” ka just väga “isandaks” ei ole läinud. Ainsam “trall” oli Novogrodekis, kui anti mulle “marketender” puhul suitsude asemel viina vastavalt rohkem. Läksime siis linna ja lõpuks leidsin end võõras linnas üksinda. Pime oli, “paras poiss” olin ja “lonkisin” aga edasi. Tuli siis vastu viis “Musta Kuradit” ja õkva mulle kallale. Ilma sõna lausumata. Esimesele panin vasakuga näkku, teine sai maksalöögi, kes muuseas meie ärasõites oli alles haiglas. Ja siis algas päris sõda. Lõpuks nad siiski jooksid minema, oma minestanud meest kaasa võttes. Siis tuli üks Saksa kamraad ja tahtis vägisi tagaajama minna ja oli kuri, miks ma brauningut ei olla tarvitanud. Aga ei mulle tule ausas kloppimises relvad meelde. Pussnuga seisis ka - mitte ei tule meelde …
… No olin ise ka saanud. Vasem käsi mis käis ülevalt läbi, oli päris sodi. Parem, mis istus kõhukoopaid kaudu, oli aga päris terve. Pääs istus ka mõnigi hea muhk. Lahingu asi, saavad kõik! Ja nemad said ikka päris ilusti!
No teinepäev oli lärm juba patüli kõrvus ja kutsuti see “hull velsker” palge ette. Sain noomida, et kaks musta olla väga vähe saanud! Järelikult siis ka ettekandes olid kolm ilusasti saanud. Nii, et võib ikka rahul olla. Aga ei enam ole isu üksida Venemaal hulkuma minna!!!
Mida kaugemale sõidame, seda suuremaks muutub koduigatsus. Eriti õhtuti, kui lamad vaguni põhjas heintel ja vaatad säravaid tähti taevavõlvil. Ja need lehtmetsad samade puudega kui Eestiski tuletavad igal sammul kodumaad meelde. Aga siiski, see teine mina, ei läheks veel mitte koju! See teine, see seiklusejanuline mina, tahab veel näha ilma ja võõraid maid, et siis ükskord koju jõudes võiks rahulikult elada.
Lossovaja
Kogu öö kihutasime edasi. Meie mustal ruunal ongi sarnane sant viga, et armastab öösel teha seda ilmatuma head sõitu. Päeval aga seisab kusagil jaamas.
Poisid arvavad, et öösel polla kärbseid ja viludam!? Muidu pole ju sest midagi, aga palju ilusat maastikku jääb nii nägemata. No siinpool Poltavat, s.t. Poltavast edasi olla olnud tunnimeeste jutu järele päratu suured autode ja muu lahinguvarustuse väljad - tunnistuseks siin peetud suurtest lahinguist.
Muide raudtee ääres on lahingupaiku näha väga vähe. Mõni pommi auk, laskepesa ja ongi kõik. Ainult Novojelnaja jaamas Poolas nägime kokkuveetult palju tanke. Ka vene 52 tonnisele oli au sisse ronida. No on ikka kena loomake. Oma 3 tolline kahur ka veel tornis. Aga näed, haavata oli saanud!
Küll siin tagalas on aga seda rahvusvahelist väeosa. Küll ungarlasi, slovakke, tšehhe, itaallasi ja siis veel kohalik omakaitse. Raudtee jaamades on aga igalpool saksa ametnikud ja siin ka sildade valvurid sakslased.
Kõik aiaviljad juba lähevad siin odavamaks. Tomat mis maksis ennem 1 Rmk - sedasama vitamiini runnakat saime eila juba saksa neidudelt 1 kg. 3 rublaga. Pidime ennem mitu korda küsima, et kõrvu uskuda. Tütarlaps tõi siis lõpuks ühe vana vene paberrublase ja ütles, et “vaata eesti poiss, kolm sarnast!”. Ka kurgid on alanenud hinnalt poole peale. Hapusid kurke saime siin juba 5 tk. 1 marga eest.
Ega neid ostmisi palju ei saagi teha. Saame ju seda palka enda kätte väga vähe. Ja aiavilja peab sööma, sest muidu võime hammastest väga kergesti ennem ilma jääda, kui jõuame sinnamaale, kus igasugu banaane ja apelsiine jalaga segada.
Poistel selleks “kogupäevaseks” ajaviiteks on 21! Valgest-valgeni käib see töö! Ükspäev on üks “kirves”, teinepäev teine. Vahest müüakse ka uurid ja kõik muu liikuv varandus maha, et aga saaks proovida, kas olla õhtuks miljonär või kerjus!
Õnn, et ei ole endal õpitud neid kaht sõduri pahet: suitsetamist ja kaardimängu. Tunnen, et neist ei saagi isandaid minu üle.
No see va joomise “patt” ka just väga “isandaks” ei ole läinud. Ainsam “trall” oli Novogrodekis, kui anti mulle “marketender” puhul suitsude asemel viina vastavalt rohkem. Läksime siis linna ja lõpuks leidsin end võõras linnas üksinda. Pime oli, “paras poiss” olin ja “lonkisin” aga edasi. Tuli siis vastu viis “Musta Kuradit” ja õkva mulle kallale. Ilma sõna lausumata. Esimesele panin vasakuga näkku, teine sai maksalöögi, kes muuseas meie ärasõites oli alles haiglas. Ja siis algas päris sõda. Lõpuks nad siiski jooksid minema, oma minestanud meest kaasa võttes. Siis tuli üks Saksa kamraad ja tahtis vägisi tagaajama minna ja oli kuri, miks ma brauningut ei olla tarvitanud. Aga ei mulle tule ausas kloppimises relvad meelde. Pussnuga seisis ka - mitte ei tule meelde …
… No olin ise ka saanud. Vasem käsi mis käis ülevalt läbi, oli päris sodi. Parem, mis istus kõhukoopaid kaudu, oli aga päris terve. Pääs istus ka mõnigi hea muhk. Lahingu asi, saavad kõik! Ja nemad said ikka päris ilusti!
No teinepäev oli lärm juba patüli kõrvus ja kutsuti see “hull velsker” palge ette. Sain noomida, et kaks musta olla väga vähe saanud! Järelikult siis ka ettekandes olid kolm ilusasti saanud. Nii, et võib ikka rahul olla. Aga ei enam ole isu üksida Venemaal hulkuma minna!!!
Mida kaugemale sõidame, seda suuremaks muutub koduigatsus. Eriti õhtuti, kui lamad vaguni põhjas heintel ja vaatad säravaid tähti taevavõlvil. Ja need lehtmetsad samade puudega kui Eestiski tuletavad igal sammul kodumaad meelde. Aga siiski, see teine mina, ei läheks veel mitte koju! See teine, see seiklusejanuline mina, tahab veel näha ilma ja võõraid maid, et siis ükskord koju jõudes võiks rahulikult elada.
foorum.rindeleht.ee
Re: 36. Politseipataljoni velskri mälestused ...
4.09.42
Slavjansk
On ta nüüd linn või suur alev - tont sest aru saab?! Küllap ikka vist linn, sest suurust on tal praegugi veel ja põlenud on teda ilmatuks ka. Kõik suuremad hooned siin talvises ja hilisemates võitluspiirkondades on hävitatud. Ka need ilusad suured-lagedad põllud, neist on suur enamus söödis. Praegu juba pisikesed murjanid ja isegi vanad inimesed kerjavad leiba, mis teevad nad küll talvel ja tuleva kevadel?
Eila õhtul sõites, kõik raudtee jaamad ja kolhooside suuremad hooned olid Stalini käsu järele hävitatud. Teede ääres olid suured masinate surnuaiad.
Kusagil jaamas - hulk maad enne Poltavat, nime ei mäleta, nägime nelja Eesti kaubavagunit. No vaatasime kui ilmutusi. Eesti vapp ilusti peal, nimi küljel ja need muud kirjad. Kena oli näha ja vaadata tükikest kodumaast. Küllap neilgi oli meid nähes hää meel?!
Tont teab, kas nad olid nüüd Vene ajal siia sattunud, või Saksa sõjaväega? …
Siin linna turul sai osta igat asja. Tomateid sai juba marga eest 5 tk. Kurke samuti 5 - ikka neid hapuks läinud kurke. Tubakat “mahorkat”, seda poiste suurimat puudust sai osta juba 2 mk. klaasitäis. No on aga nüüd seda kärsa lõhna kõik kohad täis …
Süüa saame juba mõni päev päris hästi. Ilusaid sprotte ja konserve. Täna öösel “raudruun” üldse ei viitsinud sõita. Seisame siin linnas eila õhtust saadik. Üldse on neid seismisi väga palju. Aga mis meil sest - päev maksab ja läheneb lahtisaamise aeg! Öösel lendas õhus palju lennukeid. Nagu tähed särasid nende tuled. Kusagil oli neil jällegi midagi ehitamist …
Elame päris kultuurinimese elu. Igapäev peseme, iga päeva takka ajame habet. Saapad need läigivad nii, et vaata palet sisse. Neist eelmistest Poola “šnittidest” on veel igasugu priima lõhnaõlisid ja neid parimaid kreemi sorte. Muudku härjavagunid ujuvad neid parimates aroomides! Et pesu veidi mustaks kipub minema, kes seda võib vaadata.
Tont selle minu rahvuses hakka isegi viimaks kahtlema. Täna hommikul peseme ühes itaallastega. Nemad muudku ajavad minuga oma “keeles” juttu. Ikka seda va “italiano makaroni” ja need teised kaunimad sõnad. No tegid siis suured silmad kui kuulsid, et mina ikka duce Mussolini alam ei ole, vaid täisvereline maatõugu eestlane …
Olen seda ennemgi siin maal märganud, et nad mind kusagile mujale rassi kuuluvaks peavad. Nii nagu venelased hispaanlaste järeltulijateks tembeldasid.
“Suure kultuuri” jälgedes …
Slavjansk
On ta nüüd linn või suur alev - tont sest aru saab?! Küllap ikka vist linn, sest suurust on tal praegugi veel ja põlenud on teda ilmatuks ka. Kõik suuremad hooned siin talvises ja hilisemates võitluspiirkondades on hävitatud. Ka need ilusad suured-lagedad põllud, neist on suur enamus söödis. Praegu juba pisikesed murjanid ja isegi vanad inimesed kerjavad leiba, mis teevad nad küll talvel ja tuleva kevadel?
Eila õhtul sõites, kõik raudtee jaamad ja kolhooside suuremad hooned olid Stalini käsu järele hävitatud. Teede ääres olid suured masinate surnuaiad.
Kusagil jaamas - hulk maad enne Poltavat, nime ei mäleta, nägime nelja Eesti kaubavagunit. No vaatasime kui ilmutusi. Eesti vapp ilusti peal, nimi küljel ja need muud kirjad. Kena oli näha ja vaadata tükikest kodumaast. Küllap neilgi oli meid nähes hää meel?!
Tont teab, kas nad olid nüüd Vene ajal siia sattunud, või Saksa sõjaväega? …
Siin linna turul sai osta igat asja. Tomateid sai juba marga eest 5 tk. Kurke samuti 5 - ikka neid hapuks läinud kurke. Tubakat “mahorkat”, seda poiste suurimat puudust sai osta juba 2 mk. klaasitäis. No on aga nüüd seda kärsa lõhna kõik kohad täis …
Süüa saame juba mõni päev päris hästi. Ilusaid sprotte ja konserve. Täna öösel “raudruun” üldse ei viitsinud sõita. Seisame siin linnas eila õhtust saadik. Üldse on neid seismisi väga palju. Aga mis meil sest - päev maksab ja läheneb lahtisaamise aeg! Öösel lendas õhus palju lennukeid. Nagu tähed särasid nende tuled. Kusagil oli neil jällegi midagi ehitamist …
Elame päris kultuurinimese elu. Igapäev peseme, iga päeva takka ajame habet. Saapad need läigivad nii, et vaata palet sisse. Neist eelmistest Poola “šnittidest” on veel igasugu priima lõhnaõlisid ja neid parimaid kreemi sorte. Muudku härjavagunid ujuvad neid parimates aroomides! Et pesu veidi mustaks kipub minema, kes seda võib vaadata.
Tont selle minu rahvuses hakka isegi viimaks kahtlema. Täna hommikul peseme ühes itaallastega. Nemad muudku ajavad minuga oma “keeles” juttu. Ikka seda va “italiano makaroni” ja need teised kaunimad sõnad. No tegid siis suured silmad kui kuulsid, et mina ikka duce Mussolini alam ei ole, vaid täisvereline maatõugu eestlane …
Olen seda ennemgi siin maal märganud, et nad mind kusagile mujale rassi kuuluvaks peavad. Nii nagu venelased hispaanlaste järeltulijateks tembeldasid.
“Suure kultuuri” jälgedes …
foorum.rindeleht.ee
Re: 36. Politseipataljoni velskri mälestused ...
4.09.42 Slavjanskis
Kuna meil aega jätkus, siis tegime huvireisi linna. Turg, kui niisugune ületas kogu mu julgeimagi ettekujutuse. Mul on tugev immuunsus igasugu halbadele lõhnadele. Aga selleks, et turuni jõuda, tuli ületada mingi erisugune ja väga kange lõhnavöönd, et mõtlesin juba tagasi pöörduda. Kuna see aga sõdurile ei passi trügisin edasi. Pärast kuulsin, et see ollagi see päris tavaline “vene” lõhn!
Turg koosnes suurest porilombist ja ringi ümber selle maas kükitavaist inimesist. Ka kogu müüdav kaup asus maas - kas otse, poril, või mingil kaltsul. Oeh halastus seda mustust! Hinnas oli sool, mille müügiks asutatud oma eri porilombi osakond. Teeklaasitäis soola kõikus 20 - 75 Rbl. vahel. Ka kõik kauplused haisesid, mis hirmus. Ainult üks leivakauplus, küllap tema omanikud mittevene rahvusest olid, lõhnas ilusti värske leiva järele. Põrand oli pestud ja riiulid puhtad! Ja naine pesi isegi aknaid!!!
Üks pisikene vanker oli kahe hobusega turul. Kui nägin neid hobuseid, siis sain ka aru, miks neid oli kaks vankri ees. Nad oli kord olnud hobused - nüüd aga hobuse unenäod veel.
Läksime siis “toidusaali”! Pidi ennem tugevasti trügima, et kärbseparvest läbi jõuda. No söögisaal tuletas üht barakki või kaubaladu meelde. Toit oli aga tellides imeodav. 4 (nelja) rubla ees anti kolm! sööki. Taldrik vist kapsa- ja valgepeedi suppi. Kulbiga pandud issand teab, mis pudru (oli nagu rukkijahu ja hirsi segu) ja klaas “kislamalokood”, mis oli ka tõesti kisla. No sööjaid meist muidugi ei saanud. Nähes seda oli kohe kari venelasi jaol.
Nojah! Turul üllatas meid hirmsasti, leides eest “Eesti Tulitikumonopoli” tikke müügilt. Ikka 15 Rbl. karp. Olime päris üllatuse sees. Siis selgus aga kõik väga lihtsalt. Poisid rongi juures paristasid tubaka eest tikke ja venelane viis tikud kohe turule “gesehvti” tegema. Samuti olid sinna rännanud sõduri leivad ja konservid. Ka Norra sprotid ja sarnasel teel leidnud kohe Eesti tulitikkude kõrval.
Kõndisime siis dr. Grossthaliga kui huvitatud sarnasest asutusest linna haiglasse. Palju patsiente oli ooteruumides. Ja ustel ilutsesid suured sildid. Ikka “sisehaiguste”, “suguhaiguste”, “kirurg”, “nais- ja lastehaigused”, “nina, kurgu ja kõrva” jne. eriarstide omad. Põrutasime siis valvearsti ja sisehaiguste ühisesse tuppa. Istus laua taga üks koolipapa moodi mees ja naised soigusid seina ääres. Ei seletanud minu silm sääl toas peale Protargoli?! pudeli ühtki rohtu ega arstiriista. Ka kuulamistoru mitte!!! Kuidas see lugu sääl siis käis, ei saanud kahjuks näha, sest ta lõi omad kunded kohe välja. Hiljem selguski, et oli koolipapa ja saanud armees tohtriks.
Edasi järgnes me reis kirurgi juurde. Suur ilmatu pikk naisterahvas, kui lipuvarras oli see ooberlihunik nagu jutust võis aru saada. Teine eit pesi põrandat. Äkki jättis põrandalapi, pühkis käed põllesse ja lõikas varba abcessi, ainsamana oleva pinseti ja skalpelli abil, katki. Mangaani lahus oli see ainsam rohi, mida määriti igale poole. Muid kirurgi riistu ei olevat neil mitte!
Järgmises pisikeses toas asus koos naiste-laste, nina-kurgu ja kõrvahaiguste “spetsid”. Sisse astudes rivistus akna alla ritta end neli “luuda”. Pole ju ilus niiviisi naiste ja veel tohtrite kohta öelda, aga tõesti ei saa muud öelda. Arstiriistadeks oli üks hambapeegel ja rinnapump!
Tulime säält välja kui unenäos. Ja sarnased vene armee tohtrid, kes käinud selles koolis 3-4 kuud, tulid ja ütlesid minu Karujärve haigla ambulantsi ja apteegi kohta “väike”, “must” ja “primitiivne”!
Oi seda kommunismi propagandat!
Oi seda venelase ettenägemata mustusearmastust!
Aga kui vaatame neid tohutuid tööstusi, neid arvutuid sõjamasinate rusuhunnikuid, siis selgub väike osa sellest, kuhu jäi rahva haridus, elamisvõimalused ja muu kultuuritaseme tunnused …
… Aga Saksa rahvas valmistus samuti sõjaks ja ometi jäi kultuurrahvaks?! Nii, et täiesti selgeks ei muutu siiski kõik.
Ühinen siiski paljudes punktides meie arsti arvamusega, et see vene rahvas ei kõlba teps mitte rahvaks. Selle võiks vabalt maamunalt kaotada, samuti nagu juudid, ilma et inimkond selle all kannataks.
- - - - - - - - - -
Kõndisime siis dr. Grossthaliga - Villem Grossthal
Kuna meil aega jätkus, siis tegime huvireisi linna. Turg, kui niisugune ületas kogu mu julgeimagi ettekujutuse. Mul on tugev immuunsus igasugu halbadele lõhnadele. Aga selleks, et turuni jõuda, tuli ületada mingi erisugune ja väga kange lõhnavöönd, et mõtlesin juba tagasi pöörduda. Kuna see aga sõdurile ei passi trügisin edasi. Pärast kuulsin, et see ollagi see päris tavaline “vene” lõhn!
Turg koosnes suurest porilombist ja ringi ümber selle maas kükitavaist inimesist. Ka kogu müüdav kaup asus maas - kas otse, poril, või mingil kaltsul. Oeh halastus seda mustust! Hinnas oli sool, mille müügiks asutatud oma eri porilombi osakond. Teeklaasitäis soola kõikus 20 - 75 Rbl. vahel. Ka kõik kauplused haisesid, mis hirmus. Ainult üks leivakauplus, küllap tema omanikud mittevene rahvusest olid, lõhnas ilusti värske leiva järele. Põrand oli pestud ja riiulid puhtad! Ja naine pesi isegi aknaid!!!
Üks pisikene vanker oli kahe hobusega turul. Kui nägin neid hobuseid, siis sain ka aru, miks neid oli kaks vankri ees. Nad oli kord olnud hobused - nüüd aga hobuse unenäod veel.
Läksime siis “toidusaali”! Pidi ennem tugevasti trügima, et kärbseparvest läbi jõuda. No söögisaal tuletas üht barakki või kaubaladu meelde. Toit oli aga tellides imeodav. 4 (nelja) rubla ees anti kolm! sööki. Taldrik vist kapsa- ja valgepeedi suppi. Kulbiga pandud issand teab, mis pudru (oli nagu rukkijahu ja hirsi segu) ja klaas “kislamalokood”, mis oli ka tõesti kisla. No sööjaid meist muidugi ei saanud. Nähes seda oli kohe kari venelasi jaol.
Nojah! Turul üllatas meid hirmsasti, leides eest “Eesti Tulitikumonopoli” tikke müügilt. Ikka 15 Rbl. karp. Olime päris üllatuse sees. Siis selgus aga kõik väga lihtsalt. Poisid rongi juures paristasid tubaka eest tikke ja venelane viis tikud kohe turule “gesehvti” tegema. Samuti olid sinna rännanud sõduri leivad ja konservid. Ka Norra sprotid ja sarnasel teel leidnud kohe Eesti tulitikkude kõrval.
Kõndisime siis dr. Grossthaliga kui huvitatud sarnasest asutusest linna haiglasse. Palju patsiente oli ooteruumides. Ja ustel ilutsesid suured sildid. Ikka “sisehaiguste”, “suguhaiguste”, “kirurg”, “nais- ja lastehaigused”, “nina, kurgu ja kõrva” jne. eriarstide omad. Põrutasime siis valvearsti ja sisehaiguste ühisesse tuppa. Istus laua taga üks koolipapa moodi mees ja naised soigusid seina ääres. Ei seletanud minu silm sääl toas peale Protargoli?! pudeli ühtki rohtu ega arstiriista. Ka kuulamistoru mitte!!! Kuidas see lugu sääl siis käis, ei saanud kahjuks näha, sest ta lõi omad kunded kohe välja. Hiljem selguski, et oli koolipapa ja saanud armees tohtriks.
Edasi järgnes me reis kirurgi juurde. Suur ilmatu pikk naisterahvas, kui lipuvarras oli see ooberlihunik nagu jutust võis aru saada. Teine eit pesi põrandat. Äkki jättis põrandalapi, pühkis käed põllesse ja lõikas varba abcessi, ainsamana oleva pinseti ja skalpelli abil, katki. Mangaani lahus oli see ainsam rohi, mida määriti igale poole. Muid kirurgi riistu ei olevat neil mitte!
Järgmises pisikeses toas asus koos naiste-laste, nina-kurgu ja kõrvahaiguste “spetsid”. Sisse astudes rivistus akna alla ritta end neli “luuda”. Pole ju ilus niiviisi naiste ja veel tohtrite kohta öelda, aga tõesti ei saa muud öelda. Arstiriistadeks oli üks hambapeegel ja rinnapump!
Tulime säält välja kui unenäos. Ja sarnased vene armee tohtrid, kes käinud selles koolis 3-4 kuud, tulid ja ütlesid minu Karujärve haigla ambulantsi ja apteegi kohta “väike”, “must” ja “primitiivne”!
Oi seda kommunismi propagandat!
Oi seda venelase ettenägemata mustusearmastust!
Aga kui vaatame neid tohutuid tööstusi, neid arvutuid sõjamasinate rusuhunnikuid, siis selgub väike osa sellest, kuhu jäi rahva haridus, elamisvõimalused ja muu kultuuritaseme tunnused …
… Aga Saksa rahvas valmistus samuti sõjaks ja ometi jäi kultuurrahvaks?! Nii, et täiesti selgeks ei muutu siiski kõik.
Ühinen siiski paljudes punktides meie arsti arvamusega, et see vene rahvas ei kõlba teps mitte rahvaks. Selle võiks vabalt maamunalt kaotada, samuti nagu juudid, ilma et inimkond selle all kannataks.
- - - - - - - - - -
Kõndisime siis dr. Grossthaliga - Villem Grossthal
foorum.rindeleht.ee
Re: 36. Politseipataljoni velskri mälestused ...
5.9.42 kell 6.00
Konstantinovka
Eks va rongi reo oli meid magamise ajal ilusa maa edasi lohistanud. Ta seda enda santi kommet, öösel sõita ei jätagi. Aga näed, täna öösel ehk hommikul, kaua magada ei saanud. Na ½ 6 ajal algas vagunivalvuritel suur kisa, et “asfaltteed, asfaltteed!!!”. No kus sa enam magada saad sarnase uudise juures Venemaal! Mõtlesime, et nali. Aga näed oligi! Ja mingi linna äär kah tuli juba. Ja siis algas tulema vabriku korstnaid. Oi ilmatuma hulka küll! Aga kõik papa Stalini käsu järele hävitatud! Maju, mis maju - ka nägime. Ilusad mitmekordsed büstidega ees. Need olid muidugi partei majad. Ka suuri tööliste maju näis. Aga need olid igavesed kasarmude tüüpi. Aga seda hävitamist, seda hävitamist mis siin igal pool, eriti tööstuslinnades on tehtud. Mis vähegi suurem maja ja põletamise vääriliseks arvatud, sellega on ka seda tehtud.
Ja edasi läks me sõit - läbi mägise maastiku. Mitte, et need mäed kõrged oleksid, aga neid oli sarnaselt, kui meie Eesti mägisemas osas. Ja kõik mäenõlvakud ja lagendikud täis õunapuu aedu, päevalille välju ja neid muid taimi, nagu maisi, tomate, arbuuse. Aga need tohutu suured õunapuu aiad ei ole mitte kommunismi väljamõeldis - selleks on nad liiga ilusad. Ka peab ütlema, et mõne kolhoosi ja vabriku tööliselamu oli tõesti ilus. Väike valge elamu, punase kivikatusega, kardinad akna ees! Ja ümber maja võrratult ilusad ja suured kirsi (enamikus) ja õunapuuaiad! Kui ilusad võisid need aiad veel olla õitsemis- ja marjade ajal?!
No olid siis pühad ka korraks meiegi tänavas. Rong peatus väikeses raudteejaamas. Ostsime õunu 15 Rbl. kilo! Äkki oli leidnud keegi nupumees, et samas asuda sõjaväe aed kõigi võimalike lõunamaa marjadega! No läks siis lahti ilmatu jooksuks. Ees oli pisike Jõgi, ei see pidanud kedagi. Ikka läbi! Ja tõesti oligi sääl kusagil maas suured hunnikud tomate nopitult. Ajas siis igamees endal täis kõik võimalikud õnarused ja sopid. Toodi neid säält kottide ja pangedega, küll mütside, kiivrite ja säärsaabastega. Ja algas üks ränk tomati söömine. Värises ja ohkas siis ambulantsi personaal - “Jälle tuleb 100%-lt kõhulahtisusega mehi. Ja rohtu on nii lõpmata vähe!”.
6.9.42 - jaah!
Teistwinavato gorod!
Oleme jällegi uues linnas, kus samuti kõik purustatud, mis suuremat ja ilusamat olnud. Jällegi ilmatuma aeg seismist. Isegi ööks jääme siia. Ja lasti riietes magada, tulla öösel jala edasi minna! Aga leidsime end täna hommikul ikka veel siit. Miks sarnased pikad ootamised? kes seda teab! ja kellele see korda lähebki. Saad palga ja ole vait. No Tartus kui meid ikka lubati ja aina uusi tähtpäevi määrati mineku suhtes “teadsid” poisid selle takistuse olevat nii: “Rong sõitnud kraavi! Veduril puhvrid puudu! Rongijuhil müts rätsepa juures parandada! Vaguneid tehakse alles! Ja lõpuks puudus ainult rongi number veel!”
… Missugune viga meil siin alati on ei tea. Aga neid “raudkulle” on juba väga palju näha. Muudku õhtul ja hommikul vara lähevad ja tulevad munemast. No on aga mõni väike kiire. Õkva nagu “õlitatud välk”! …
Chanchonkova
Tulime siis säält Teistwinavato linnast hommikul vara tulema. Ja tunni - 1,5 järele olimegi selles meie lõppjaamas, mis vaguni küljele märgitud. Praegu saime kahe päeva toidu ja ootame, mis meist saab. Siin on samuti vabrikulinn, nagu mujalgi ja lõhutud nagu igas muus linnaski.
Konstantinovka
Eks va rongi reo oli meid magamise ajal ilusa maa edasi lohistanud. Ta seda enda santi kommet, öösel sõita ei jätagi. Aga näed, täna öösel ehk hommikul, kaua magada ei saanud. Na ½ 6 ajal algas vagunivalvuritel suur kisa, et “asfaltteed, asfaltteed!!!”. No kus sa enam magada saad sarnase uudise juures Venemaal! Mõtlesime, et nali. Aga näed oligi! Ja mingi linna äär kah tuli juba. Ja siis algas tulema vabriku korstnaid. Oi ilmatuma hulka küll! Aga kõik papa Stalini käsu järele hävitatud! Maju, mis maju - ka nägime. Ilusad mitmekordsed büstidega ees. Need olid muidugi partei majad. Ka suuri tööliste maju näis. Aga need olid igavesed kasarmude tüüpi. Aga seda hävitamist, seda hävitamist mis siin igal pool, eriti tööstuslinnades on tehtud. Mis vähegi suurem maja ja põletamise vääriliseks arvatud, sellega on ka seda tehtud.
Ja edasi läks me sõit - läbi mägise maastiku. Mitte, et need mäed kõrged oleksid, aga neid oli sarnaselt, kui meie Eesti mägisemas osas. Ja kõik mäenõlvakud ja lagendikud täis õunapuu aedu, päevalille välju ja neid muid taimi, nagu maisi, tomate, arbuuse. Aga need tohutu suured õunapuu aiad ei ole mitte kommunismi väljamõeldis - selleks on nad liiga ilusad. Ka peab ütlema, et mõne kolhoosi ja vabriku tööliselamu oli tõesti ilus. Väike valge elamu, punase kivikatusega, kardinad akna ees! Ja ümber maja võrratult ilusad ja suured kirsi (enamikus) ja õunapuuaiad! Kui ilusad võisid need aiad veel olla õitsemis- ja marjade ajal?!
No olid siis pühad ka korraks meiegi tänavas. Rong peatus väikeses raudteejaamas. Ostsime õunu 15 Rbl. kilo! Äkki oli leidnud keegi nupumees, et samas asuda sõjaväe aed kõigi võimalike lõunamaa marjadega! No läks siis lahti ilmatu jooksuks. Ees oli pisike Jõgi, ei see pidanud kedagi. Ikka läbi! Ja tõesti oligi sääl kusagil maas suured hunnikud tomate nopitult. Ajas siis igamees endal täis kõik võimalikud õnarused ja sopid. Toodi neid säält kottide ja pangedega, küll mütside, kiivrite ja säärsaabastega. Ja algas üks ränk tomati söömine. Värises ja ohkas siis ambulantsi personaal - “Jälle tuleb 100%-lt kõhulahtisusega mehi. Ja rohtu on nii lõpmata vähe!”.
6.9.42 - jaah!
Teistwinavato gorod!
Oleme jällegi uues linnas, kus samuti kõik purustatud, mis suuremat ja ilusamat olnud. Jällegi ilmatuma aeg seismist. Isegi ööks jääme siia. Ja lasti riietes magada, tulla öösel jala edasi minna! Aga leidsime end täna hommikul ikka veel siit. Miks sarnased pikad ootamised? kes seda teab! ja kellele see korda lähebki. Saad palga ja ole vait. No Tartus kui meid ikka lubati ja aina uusi tähtpäevi määrati mineku suhtes “teadsid” poisid selle takistuse olevat nii: “Rong sõitnud kraavi! Veduril puhvrid puudu! Rongijuhil müts rätsepa juures parandada! Vaguneid tehakse alles! Ja lõpuks puudus ainult rongi number veel!”
… Missugune viga meil siin alati on ei tea. Aga neid “raudkulle” on juba väga palju näha. Muudku õhtul ja hommikul vara lähevad ja tulevad munemast. No on aga mõni väike kiire. Õkva nagu “õlitatud välk”! …
Chanchonkova
Tulime siis säält Teistwinavato linnast hommikul vara tulema. Ja tunni - 1,5 järele olimegi selles meie lõppjaamas, mis vaguni küljele märgitud. Praegu saime kahe päeva toidu ja ootame, mis meist saab. Siin on samuti vabrikulinn, nagu mujalgi ja lõhutud nagu igas muus linnaski.
foorum.rindeleht.ee
Re: 36. Politseipataljoni velskri mälestused ...
9.9.42
Sukress - KATIK ! ! !
… Ja kiri oli härjavaguni küljele traatvõre taha kinnitatud, et ta pidi sääl seisma, kõigile Eesti soldatitele, sisseveetuile, nähtaval olema ja lõpuks ka lõppjaamana tõeks saama. See sündis Anno Domini 1942 septembri kuu 6 kp. kui kogu 2. komp. kaadergi oli juba täie täis kui kure pojad ja ühiselt uputasid neid jumala loodud inimese nuhtlusi putuka näol ühte kaevanduse auku, milles oli solgine vesi. Ja see solgiauk pidi olema 12 m sügav ja me leidsime, et täi kui niisugune, ei oska mette ujuda! …
Ja see sündis kõik sääl Chanchonkova jaamas ja Hauptmann ühes teiste kõrgemate ohvedega olid läinud Stalino linna aru nõudma, miks meid Eesti parimat pataljoni ei ole kuberner isiklikult ühes orkestriga vastu võtma tulnud. Sest meie käes pidi olema otsustamine korra ja rahutuste üle ses Jumala viljakandvamas maanurgas Ukrainas ehk õigem Don basseinis!
Ja me võtsime kätte ja ronisime nende tohutu kõrgete tuhamägede otsa ja nägime, et kogu ümbrus oli sarnaseid täis, kuhu aga silm ulatas. Ja iga mäegrupi ümber oli sarnane linn nagu säälgi!!!
Ja siis sündis, et päev sai õhtule ja meie saatus oli ikka veel tume nagu neegri pale. Ja kui viimanegi raha oli ära maha mängitud läksime simmanile …
… Juba eemalt kostis südant lõhestavad ja kõrvu puretavad muusikahelid, mis tulid ühest leierkastist, mis oli suur kui noor orel ja mida ajas ringi täismees nagu meil hekslimasinat. Ja see pill oskas mängida 3-4 lugu ja üks oli kaunim kui teine venelaste kõrvale. Ja selle tohutu pilli kohal oli suur kiige sarnane riistapuu, kus kolme pesuküna sees kiikusid noored näitsikud ja meie soldatid.
Ja siis sündis, et üks kohaliku politsei Marusja tuli säält pesukünast alla kui pool käia ja see pesuküna andis talle veel mitu “kabeli matsu” kuhu aga juhtus, enne kui see masin puust pärsiga peatati nagu meil tuulikuid peatatakse. Ja säälsamas sai selgeks otse kui välgulöögist, miks sigineb vene rahvas nii hirmus hullusti kole kangesti otse kui satikas ristiinimese ihul. Vaadakem, see selgus nii, et nende obaduste järele, pidanuks Marusja pealuu puha puru olema, nagu enamikus vabrikuid neis linnades. Aga teps polnud mitte. Oli vaid mõni kõrvitsa või arbuusi suurune muhk! Teiseks kui 2. komp. “tohter” konstanteeris, et Marusja ihu kondid kõik terved on, kiskus tema peigmees, vene politsei kogu aja kleidi saba ülesse ja aina päris meeleheitlikult: “Marusja, Marusja kas siit ka balnoi on ?!!?”. 2. komp. “tohter” pidi kogu enda ihurammuga kleiti hoidma, et see meesolevus samas ei hakkaks proovima, seda tema arvates tähtsaimat kehaosa, kui elu! Nii!
Ja siis sündis, et saabus pimedus, ja neitsidega kelle lampides alati õli on peigmehe vastuvõtmiseks, mingi nende kodudesse. Säälsamas sündis siis ka see uue n.n. “pudeli suudluse” mängu õppimine. See algab pudeli keerutamisega põrandal, ja kelle poole jääb pudeli kael kukkudes, see annab pudeli keerutajale ilmatu suure musu!
Ja samuti said sääl teoks need teisedki ristiinimeste seas kombeks olevad ilusad mängud - kuni paistis, et päike oma lapsi hoopis pimeduse kätte ei jäta mitte. Sellest ööst, teab paremini rääkida templi ülempreester “Lollikange Juhan”, kes sünnilt saarlane ja Pihtla kandi mehi ja kes olevat kukkunud põlvili vene preestrinna kuuma suudluse all.
Aga kui siis sääl käisid, need ihu ja hinge ülendavad toimingud, juhtunud Stalinos sarnane hirmus lugu meie suuremate meeste kui soldatitega, et neist ega ka meist polla ühelgi aimu olnud. “Et mis te siia tulite?”, “Et ongud te olete koledad, minge aga koju tagasi!” …
Viimaks leitud siiski üks Ortskomandantuuri nimeline asutus, kus meid juba kaua aega oodatud. Ja see asutus aitas siis meid nii, et kirjasõna pidi tõeks saama: “Minge kogu Euroopasse laiali ja näidake Eesti sõduri tublidust ja hoolitsege oma arvu suurenemise eest niipalju, kui see vilets “Marschbefehli” toit vähegi võimaldab!”.
Amen,
mis tähendab eesti keeles, et see lugu on tõesti tõsi.
Sukress - KATIK ! ! !
… Ja kiri oli härjavaguni küljele traatvõre taha kinnitatud, et ta pidi sääl seisma, kõigile Eesti soldatitele, sisseveetuile, nähtaval olema ja lõpuks ka lõppjaamana tõeks saama. See sündis Anno Domini 1942 septembri kuu 6 kp. kui kogu 2. komp. kaadergi oli juba täie täis kui kure pojad ja ühiselt uputasid neid jumala loodud inimese nuhtlusi putuka näol ühte kaevanduse auku, milles oli solgine vesi. Ja see solgiauk pidi olema 12 m sügav ja me leidsime, et täi kui niisugune, ei oska mette ujuda! …
Ja see sündis kõik sääl Chanchonkova jaamas ja Hauptmann ühes teiste kõrgemate ohvedega olid läinud Stalino linna aru nõudma, miks meid Eesti parimat pataljoni ei ole kuberner isiklikult ühes orkestriga vastu võtma tulnud. Sest meie käes pidi olema otsustamine korra ja rahutuste üle ses Jumala viljakandvamas maanurgas Ukrainas ehk õigem Don basseinis!
Ja me võtsime kätte ja ronisime nende tohutu kõrgete tuhamägede otsa ja nägime, et kogu ümbrus oli sarnaseid täis, kuhu aga silm ulatas. Ja iga mäegrupi ümber oli sarnane linn nagu säälgi!!!
Ja siis sündis, et päev sai õhtule ja meie saatus oli ikka veel tume nagu neegri pale. Ja kui viimanegi raha oli ära maha mängitud läksime simmanile …
… Juba eemalt kostis südant lõhestavad ja kõrvu puretavad muusikahelid, mis tulid ühest leierkastist, mis oli suur kui noor orel ja mida ajas ringi täismees nagu meil hekslimasinat. Ja see pill oskas mängida 3-4 lugu ja üks oli kaunim kui teine venelaste kõrvale. Ja selle tohutu pilli kohal oli suur kiige sarnane riistapuu, kus kolme pesuküna sees kiikusid noored näitsikud ja meie soldatid.
Ja siis sündis, et üks kohaliku politsei Marusja tuli säält pesukünast alla kui pool käia ja see pesuküna andis talle veel mitu “kabeli matsu” kuhu aga juhtus, enne kui see masin puust pärsiga peatati nagu meil tuulikuid peatatakse. Ja säälsamas sai selgeks otse kui välgulöögist, miks sigineb vene rahvas nii hirmus hullusti kole kangesti otse kui satikas ristiinimese ihul. Vaadakem, see selgus nii, et nende obaduste järele, pidanuks Marusja pealuu puha puru olema, nagu enamikus vabrikuid neis linnades. Aga teps polnud mitte. Oli vaid mõni kõrvitsa või arbuusi suurune muhk! Teiseks kui 2. komp. “tohter” konstanteeris, et Marusja ihu kondid kõik terved on, kiskus tema peigmees, vene politsei kogu aja kleidi saba ülesse ja aina päris meeleheitlikult: “Marusja, Marusja kas siit ka balnoi on ?!!?”. 2. komp. “tohter” pidi kogu enda ihurammuga kleiti hoidma, et see meesolevus samas ei hakkaks proovima, seda tema arvates tähtsaimat kehaosa, kui elu! Nii!
Ja siis sündis, et saabus pimedus, ja neitsidega kelle lampides alati õli on peigmehe vastuvõtmiseks, mingi nende kodudesse. Säälsamas sündis siis ka see uue n.n. “pudeli suudluse” mängu õppimine. See algab pudeli keerutamisega põrandal, ja kelle poole jääb pudeli kael kukkudes, see annab pudeli keerutajale ilmatu suure musu!
Ja samuti said sääl teoks need teisedki ristiinimeste seas kombeks olevad ilusad mängud - kuni paistis, et päike oma lapsi hoopis pimeduse kätte ei jäta mitte. Sellest ööst, teab paremini rääkida templi ülempreester “Lollikange Juhan”, kes sünnilt saarlane ja Pihtla kandi mehi ja kes olevat kukkunud põlvili vene preestrinna kuuma suudluse all.
Aga kui siis sääl käisid, need ihu ja hinge ülendavad toimingud, juhtunud Stalinos sarnane hirmus lugu meie suuremate meeste kui soldatitega, et neist ega ka meist polla ühelgi aimu olnud. “Et mis te siia tulite?”, “Et ongud te olete koledad, minge aga koju tagasi!” …
Viimaks leitud siiski üks Ortskomandantuuri nimeline asutus, kus meid juba kaua aega oodatud. Ja see asutus aitas siis meid nii, et kirjasõna pidi tõeks saama: “Minge kogu Euroopasse laiali ja näidake Eesti sõduri tublidust ja hoolitsege oma arvu suurenemise eest niipalju, kui see vilets “Marschbefehli” toit vähegi võimaldab!”.
Amen,
mis tähendab eesti keeles, et see lugu on tõesti tõsi.
foorum.rindeleht.ee