Aegna ja Naissaare merekindlustest on foorumis juba juttu olnud ja vastavad teemad olemas, Suurupi merekindlus aga siiani täiesti katmata!
Enne sõda oli Suurupis kaks rannapatareid - rannapatarei nr. 6 oli 1930-ndate aastate lõpuks relvastatud nelja 234 mm kahuriga ja rannapatarei nr. 9 sama arvu 120 mm kahuritega. Algselt oli plaanitud 120 mm kahurite asemel kasutada 130 mm Vickers kahureid (samasuguseid nagu Aegna MK rannapatareis nr. 3) aga nende puudumisel asendati need 120 mm Vickersi merekahuritega. 1930-ndatel aastatel loodi Suurupi Komandantuuri juurde ka rannapatarei nr. 13, mis oli mõeldud dessantide tõrjumiseks. Sarnasel Aegna ja Naissaare dessanditõrjepatareiga oli seegi relvastatud 76 mm Vene välisuurtükkidega.

Võrreldes ülejäänud kahe merekindlusega on Suurupi ehitistest ja kahuritest fotomaterjali märgatavalt vähem liikumas. Lisan siia alustuseks kaks ilusat fotot, ühest rannapatarei nr. 9 120 mm merekahurist ja betoonvarjendist.

Esimesel fotol on näha Soomusrongi rügemendi ohvitsere külastamas Suurupi merekindlust.

Rannapatarei nr. 6 neljast betoonvarjendist on 2 tk. õhku lastud ja üks on ringi ehitatud ja seal asub mingisugune uurimisjaam või midagi sarnast. Õnneks on tervena säilinud üks betoonvarjend, mis oli ühtlasi ka patarei tulejuhtimispunktiks. Eelmisel aastal sai seal ümber, peal ja sees päris pikalt ronitud ja pildistatud. Lisan ühe enne ja pärast võtte, mis tehtud peaaegu et ühe ja sama nurga alt.

Rannapatarei nr. 6 asunud 234 mm kahuri lukk, kõrval seisev ohvitser peaks olema Jaan Põder.

ivalO kirjutas:Sinu fotodel peaksid olema vanad pildid Humala poolrooduvarjendist.
Suurupist jääb linnulennult ca. 10 km kaugusele.

Jah nii on. 59.373689, 24.406893 Humala blindaaz 1 Sellise seletuse sain fotode autorilt.

Suurupi merekindluse komandandi kohusetäitja Jaan Põderi saadetud uusaastatervitus.
Peab olema saadetud 1937. aasta lõpus, sest Põder määrati Suurupisse alles 1937. aasta alguses ja 1938. aasta veebruaris määrati ta juba komandandiks ning nädal hiljem ülendati majoriks.

Tõstsin nonni pildi siia teemasse Hoone ehitust alustati 1925. aastal. Kuidas Suurupi kasarmut avati

Keilas, 31. jaanuaril 1926

Suuropi kindluse kasarmut oli ehitamas ka Keila ettevõtja babtistlane Ventsel. Battareiülem oli teda palunud minu jaoks Keilas hobust palgata. Oligi see palgatud hobusemees eile hommikul ¼ 11 ajal siin. Sõitsime Suuropi. Mees sai sõidu eest 800 marka. Oli – 15 R, kui välja sõitsime. Kell ¾ 2 olime Suuropis. Ka Ventsel oma perekonnaga sõitis. Meile kaeti battareiülema korraldusel kohe söögilaud; kilu, heeringas, rassolje, kohvi, õlu j.n.e. Paar ohvitseri tuli juttu ajama sealjuures. Olles söönud, küsis Ventsel, millal kasarmu õnnistamistalitus tuleb. Üks ohvitser vastas: “Meie ootame pastori!” Ütlesin siis mina, enese peale näidates: “Siin ma olen!” Õnnistamistalitus oli pikas=pikas koridoris, mis lippudega oli ehitud. Minu jaoks oli katheeder tehtud, see oli Eesti värvidega nõnda kaunistatud, et katheedri ülemine äär oli sinise riidega kaetud, katheedri esikülg valge riidega ja keskel oli seal must rist. Sõjaväelased ja eraisikud (=kutsutud külalised ja ümbruskonna elanikud) võtsid õnnistamistalitusest osa. Pärast minu talitust kõneles battareiülem. Siis laulis sõdurite koor “Mu isamaa mu õnn ja rõõm.” Siis kõneles üks ohvitser ja lauldi selle järele “Eestimaa, mu isamaa” Kõneles veel Ventsel omast tööst kaunis haleda häälega ja ilma sisuta. Sõdurite koor laulis veel 2 või 3 laulu ja siis oli läbi. Selle järele tuli lõunasöök. Sellest võtsid osa sõdurid, ohvitserid ja kutsutud võõrad. Oli suur söögituba. Seal oli vist 4 suurt lauda, laudlinadega. Esmalt anti hernesuppi plekktaldrikutel, viimaks kompott. Praad oli liig rasvane; mina ei jõudnud seda mitte ära süüa. Igalühel oli ka pudel õlut, Ka õlle jaoks olid plekkkruusid. Battareiülem ütles, et sõdurite supp ja praad harilikultki niisamasugune olevat. Õlut ja magusat sööki anti pidupäeva puhul. Söögi lõpul laulsid sõdurid omi laule, lauas istudes. Ma tahtsin pärast sööki kohe koju sõitma hakata, aga ei saanud, sest minu voorimehele taheti süüa anda. Ka asus kaks daami minu kallale, ma jäägu kauemaks. Vaatasin siis tund aega daamide ja ohvitseride pimesikumängimist j.n.e. pealt. Daamid (prouad ja preilid) olid võrdlemisi õige nägusa välimusega. Kell 6 õhtul hakkasin Suuropist koju sõitma. Omaks üllatuseks sain ma majandusülema käest 2500 marka! Suuropi kindlusest jäi mulle päris hea mulje: sõdurid näisid ennast õige kodus tundvat, ruumid saavad nüüd õige head. Uus kasarm, mida ma õnnistasin, on suur puust ehitus, mõeldud 100-200 mehe jaoks. Enne on sõdurid elanud viletsates barakkides, kus sagedasti ainult +2 R olnud magamise ajal. Eesti väeteenistus on nähtavasti ikka palju kergem, kui Vene oma oli. Ka katsutakse Eesti sõdurit vaimselt arendada. Kell ¼ 10 õhtul jõudsin koju.

Kirjeldus pärineb Keila kirikuõpetaja Ado Köögardali (1891-1957) päevaraamatutest, mida ta pidas aastatel 1910-1952.

Meie kolmest merekindlusest on Suurupist kõige vähem pilte liikumas.
Mul on kasarmust ainult kaks välisvaadet ja nendest on ka üks sama, mis nonn foorumisse postitas.
Hoone tagumisest küljest ei meenu, et oleks üldse fotosid näinud.

Suurupi merekindluse lipp.
Kpt.-mj. Peeter Mei pühendusega.

Suurupi Merekindluse lipu kavand Riigiarhiivist ja Merekindluste rinnamärk.

Oskab keegi öelda, miks on Suurupi MK lipu nurgas Läänemaa vapp?

Suurupi kuulus Keila kihelkonda, mis omakorda oli Harjumaa osa.
Sinu pakutud versioon, et lipu annetas mingi Läänemaa selts või omavalitsus tunduks ka minu arust loogiline.

Üks Rannapatarei nr. 6 kahuritest, pildistatud millalgi 1924. ja 1926. aasta vahel.

Ühe Suurupi MK vanem-allohvitseri Merekindluste rinnamärk.

Netist leitud pilt ühest Suurupi 234 mm suurtükist.