Mingeid väga kummalisi ja ebaloogilisi teid pidi sattusid minu kätte minu vana-vanaisa mälestused Esimesest maailmasõjast. Lugesin läbi ja tundusid väga huvitavad - ühe sõduri sõjatee kirjeldus alates sõtta minekust kuni koju tagasi saabumiseni mitu aastat hiljem. Trükkisin selle ümber ja postitan jupp haaval ka siia, mõnel ehk huvitav lugeda.

Karl-Robert Lina (Linna) mälestused Esimesest maailmasõjast.

Tuli kätte 1914. aasta, I maailmasõja aasta, kui isa jäi vallakantseleisse üksi. Minu kõige vanem vend oli juba kolm aastat suurtükiväes kroonut teenimas ja viibis juba sõjaliinil. Teisel vennal oli haigete silmade tõttu „valge pilet“. Temale soovitati minna tööle Peterburi kuhugi vabrikusse, sest nagunii valgepiletimehed tuuakse uuesti komisjoni ette ja leitakse ka neile koht sõjaväes.
Mina lõpetasin 1914. aasta kevadel Võru kreisikooli, mis tol ajal oli ümberristitud kõrgemaks algkooliks, mis võrdus 4 klassi gümnaasiumile, seega omasin teise järgu hariduse. Oktoobris 1914 võeti mind sõjaväkke vastu ja määrati minu kerge kaalu tõttu ratsaväkke ning pidime sõitma Novgorodi kubermangu asuvatesse ratsakaardiväe tagavara diviisi.
Sõda oli kestnud kolm kuud. Lahkumine kodus isa-emaga ja lähemate sugulastega oli küllaltki kurb ja pisaraterohke – tuli ju minna sõtta. Ka Võru puhkpilliorkester, kus ma mängisin, mille koosseis oli sõja tõttu kokkukuivanud üheksale mehele, tuli mind vaksali saatma. Mul endal tuli siis ärasaatmisel omale marsse mängida. Tol ajal oli kombeks, et igale nekrutile kingiti üks hõbe rubla. Neid rublasi kogunes nii palju, et pidin osa paberrahaks ümbervahetama. Peale selle oli kombeks, et igal nekrutil pidi mütsi juures olemas lill. Oktoobri kuus muidugi oli paljudel lill paberist. Võru vaksalis seisis pikk rong, mis oli noori mehi täis, igas kaubavagunis 40 meest. Need mehed läksid kõik jalaväkke. Meid ratsamehi oli Võrumaalt 15 meest ja meile oli reserveeritud eraldi kaubavagun. Õhtu hilja jõudsime Pihkvasse, kus tuli meil teisel hommikul istuda Novgorodi rongile.
Teisel päeval lõuna paiku jõudsime Novgorodi linna, kus meile oli vastas kahehobuveokid, kuhu oma kraami ladusime. Kompida tuli jala voori taga ligi 30 versta Kretševitši kasarmuteni, kuhu jäime ööbima. Magasime paljal põrandal. Igaüks sõi oma leivakotist, sest oli käsk, et igal nekrutil pidi olema kolme päeva moon kaasas. Teisel päeval liikusime edasi ikka Volhovi jõe kallast pidi. Tuli ka üle jõe sõita parvega. Õhtuks jõudsime Muravjovi kasarmutesse. See oli endine suurtükiväe kasarmuteplokk, vene kirikuga keskel. Kasarmutes sisseseatud kahekorruselised magamisnarid, õlgmattidega. Oli juurdeehitatud hobuste talle ja –lahtreid, kuid ühtegi hobust veel ei olnud. Algas igapäevane õppus, rivitrill, mille sees oli ka ratsutamine puuhobustel. Asutati õppekomando, mille lõpetasin hindega väga hea. Eriti tugev olin ma maastikukaardi tundmises ja joonistamises.
Kui olime kolm kuud juba ratsakunsti õppinud ning puuhobustel „sõitnud“ toodi meile esimesed hobused. Need olid väiksed stepihobused, mõned poolmetsikud ja kurjad. Üks kurivaim hammustas mind käest nii valusasti, et pidin paar päeva ambulantsis sidumas käima. Meie kasarmu „tädka“ seletas, kas teie mõtlete, et teile kohe väljaõpetatud ratsahobused antakse – teie rikute ju need kohe ära.
Hiljem meile saadeti siiski Kretšvitsi kasarmutest väljaõpetatud hobused, mis olid palju kõrgemad ja täitsa vagurad, kui senised meie hobused. Ise ma mõtlesin, kas tõesti ma pean jääma lihtsoldatiks, kuna minu mitmed koolivennad on juba lipnikutekooli lõpetanud ja ohvitseri hõbepagunid õlgadel, nagu Eduard Kasvandik ja Artur Künnapuu. Kes siis noortest ei taha hiilata ohvitseri mundriga, eriti tütarlaste ees. Kuid ühel päeval sain ma küllaltki kõva kirja oma sõjaliinil viibivalt vanemalt vennalt, mis oli ühtlasi ka vastus minu poolt talle kirjutatud kirjale. Ta kirjutas: „Mis sa ruttad oma lipnikutekooli minekuga, küll jõuad sina ja ka mina jõuan, kui aeg tuleb. Ära looda, et sind ratsaväe kooli pannakse, seal on ainult aadliseisuste pojad. Praegu on jalaväekooli kursus 3 kuud. Siis pannake lipnikumunder selga ja saad kaks nädalat puhkust, peale selle aja möödumist, kohe sõjaliinile, sest jalaväe ohvitseridest on suur puudus rindel, katsu saada kantseleisse nagu mina.“.
Algul olin päris vihane venna peale aga hiljem leppisin tema ettepanekuga.
Mõni sõna oma sõbra ja koolivenna Artur Künnapuu kohta. Ta võeti neli kuud hiljem pärast mind Võru komisjoni poolt tsaari sõjaväkke vastu ja määrati ka ratsaväkke ning ta saabus veebruari kuus 1915. aastal Muravjovi kasarmutesse. Ta oli pikk poiss ja selle tõttu sattus ta I tagavara diviisi, mina aga olin II-es. Arturil oli kerge mind ülesse otsida, sest olime varem kirjavahetuses. Tundsime jällenägemise rõõmu, kuid seda tumestas asjaolu, et Arturit oli tee peal paljaks varastatud, nimelt ta suur kohver, mille oli tal kodust ema poolt suure armastusega kaasa pandud toidukraami: suitsusink, kuiv vorst, konservid ja muu toidukraami ning pesu. Ta palus mind, et ma sellest kodu ei kirjutaks, ilmaaegu teeb kodustele muret. Ütles, et tal on kaasavõetud raha kõik alles ja saab sellega ühtteist toidu, kui ka pesupoolist osta. Rääkisime ka ühiselt lipnikukooli minekust. Ütlesin, et ma veel ei lähe, ühtlasi näitasin temale oma sõjaliinil viibiva vanema venna kirja. Ta seletas, et ta siiski läheb kooli. Sain veel paaril korral temaga kokku ja kui ma kord läksin tema kasarmusse teda külastama, siis öeldi mulle seal, et ta on lipnikute kooli ärasõitnud. See sõit tuli vist tal nii äkki, et ei saanud mind hüvasti jätta.
Läksid mitmed kuud kui ühel päeval sain temalt sõjaliinilt kirja. Ta oli ühes jalaväepolgus rooduülemaks, lipniku aukraadis I maailmasõjast saabus ta tervelt kodumaale tagasi, kuid hiljem teenides Eesti I ratsapolgus ohvitserina langes lahingus ja maeti Võru surnuaiale oma perekonna matuseplatsile.
Minu teisel koolivennal, Eduard Kasvandikul läks ka halvasti. Ta oli samuti ühes vene jalaväepolgus rooduülemaks, sai Riia all kuuli paremasse käevarde, mis amputeeriti. Seega oli ka tema sõjakäigul lõpp. Praegu elab Tallinnas Nõmmel pensionärina omas majas. Töötas Krediitpangas, kirjutas vasaku käega suurepäraselt (suri 16. aprillil 1979. aastal 83-aasta vanuses).
Kui olime Muravjovi kasarmutes viibinud üldse kaheksa kuud, tuli ühel juunikuu päeval 1915. aastal rindelt II-se ratsakaardiväe diviisilt telegramm, saata kõik noored polkudesse täiendamiseks. Rindel vajati mehi. Olin ulaanipolku määratud, kelle šeffiks oli keisri ema, keisrinna Maria Fedorovna ...
Algas rännak täies varustuses öö läbi kuni jõudsime Nikolajevski raudtee äärde ühte suurde raudteejaama, kus algas sõjavägede vagunitesse laadimine. Igasse kaubavagunisse kaheksa hobust, keskel sadulad, piigid, kaerakott ja heinad, peale selle kaks meest hobuste söötjat-jootjat. Teistele kuuele meestele olid reserveeritud klassivagun. Oma valgepileti vennale, kes töötas sel ajal Malaja-Višera mõisas valitseja abina, saatsin hommiku telegrammi ja ta jõudis mind ülesse otsida pool tundi enne meie ešeloni väljasõitu. Palusin siis teda vanematele kirjutada, sest mine tea, kunas mina saan kirjutada.

Väärt värk!
Kas fotomaterjali ka tuleb, saaks mehe kohe õigel kujul silme ette?

Proovin juurde leida ka fotomaterjali.
Sõber Artur Künnapuu sai postuumselt Vabadusristi II/3 järgu - http://prosopos.esm.ee/index.aspx?type=1&id=20999

Huvitav lugemine, seda enam, et kohe-kohe on ju 100 aastat esimesest maailmasõjast.

Ešeloniga liikusime terve kaks nädalat ühest rindest teise, otsides meie II-st ratsakaardiväe diviisi. Kuulsime hiljem, et oli just käimas armeede ümberpaigutamine. Kolm päeva hiljem jõudsime siiski oma diviisi ülesse otsida ja meie noored saadeti täies sõjavarustuses oma polkudesse. Mina sattusin neljandasse eskadroni. Eskadronis olin ma kolm kuud ja selle aja sees polnud meil ega meie polkudel ühtegi lahingut ega kokkupõrget vaenlasega. Rinne seisis paigal – istuti kaevikutes.
Kord tuli meie polgul jalustada ja jalaväge kaevikus väljavahetada, kuna need mehed olid seal olnud vahetuseta üle kahe nädala. Vahetus sündis öösel, vaikselt, ilma kärata, sest sakslased oma kaevikutega olid ligidal, kahe rinde vahel oli aga soo. Ka varem oli seda juhtunud, et ratsamehed vahetasid jalaväge kaevikutes välja. Mind kui noorsõdurit jäeti varem ikka hobuste juurde, kuid kord ka mul tuli minna kaevikusse. Jalastatud mehed kaks kolmandikku polgust võtsid kaevikusse kaasa ainult karabiin-püssid. Mõõgad, kui ka piigid jäeti hobuste juurde.
Päeval oli kaevikus vaikne, vaatasime üle soo, mis sakslased teevad, kuid öösel oli tegevust mõlemal poolel – valgustati rakettidega ja käis püssidest ja kuulipildujatest laskmine, millest ka mina osa võtsin. Hommiku poole ööd anti sosinal käsk, kaevikud maha jätta ja vaikselt taanduda. Kaevikute mahajätmine ja ka hobuste ülesleidmine, läks libedasti. Aga siis tuli meil Bugi jõgi ületada. Jõel kõrged perved, jõgi ise võrendikuline, - kohati vesi hobusel sääreni, aga paar sammu kõrvale mitme sülla sügavune auk, võrendik. Hakkas juba valgeks minema. Ratsanikud otsisid ikka niisugust kohta, kus kergemini ja kuivalt teisele poole saab. Aga egas vaenlane maganud, kohe võeti suurtükituli meie peale.
Algas paanika – nüüd enam keegi sobivat kohta ei otsinud, tormati ülepea kaela jõkke ja üle. Siiski jõudsime õnnelikult teisele poole jõge ja ka metsa. Kaotused olid väikesed, sest sakslase suurtükituli ei olnud tabav. Surmasaanuid ei olnud, küll oli haavatuid.
Kord hommikul vara, enne päikese tõusu sõitsime 24-ja meheline ratsasalk ohvitseri juhtimisel luurele. Vaevalt jõudsime metsast välja põllu äärde, kui meist umbes veerand versta kaugusel seisis metsatukas saksa ratsaluure. „Paneme rinnad kokku“ arvas meie juht ja käskis võtta kahte ritta. Esimeses reas olid ratsanikud piikidega torkevalmis ja tagumine rida paljaste mõõkadega raiumiseks valmis. Mina seisin palja mõõgaga teises reas. Ise mõtlesin, minust küll raiujat ei saa, kodus ei saanud kanal pead maha raiuda, aga siin pean elus inimest raiuma. Arutasin ise siis, et pealetungides, tõmban pea madalasse hobuse kaela juurde, pääsen ehk siis vaenlase löögi eest. Nii me seisime rünnaku valmis ja ootasime, kas vaenlane tuleb metsatukast lagedale välja või mitte. Kuid saksa ratsasalk kadus. Oli näha ainult kuis nende piikide otsas väikesed kolmnurksed lipukesed lehvisid. Põhjus, miks nad lahingut vastu ei võtnud, oli vist see, et nad olid vähemuses.
Saksa ratsaväelane erines vene ratsaväelasest selle poolest, et neil on püss ja mõõk sadula küljes, ainult piik on kui venelastel rihmaga õla juures, selja taga.
Vene piikidest võib veel mainida, et need polkudes pidevalt vähenesid. Neid läks kaotsi ja purunesid, aga uusi juurde ei tulnud. Siis veel, kui polk tagalas puhkusel oli, käis külas kõva puskari keetmine. Ja kust siis keetmise torusid saada, ikka piikidest tehti. Ja egas omi ei võetud, vaid öösel varastati piik naabri eskadronist. Hiljem tekkisid mõned puust piigid, terava raudotsaga.
Oli kord soe ja pime oktoobri kuu öö. Vihma sadas vaikselt, kuid pidevalt. Meie polk oli juba mitu ööpäeva liikvel. Kõik olid väsinud. Ei olnud õiget korraldust, ei teatud kuhu poole liikuda ja mida teha. Ei teatud ka kus pool on vaenlane. Puudus side. Liikusime jala, hobust taga vedades. Et pimeduse tõttu reast mitte välja langeda, pidime eesastuva hobuse sabast kinni hoidma. Viimati jõudsime tammemetsa, kus peatuti. Sealsamas viskasid mehed endid pikali, hobune sealsamas ohelikuga käevangus ja minut hiljem oli kuulda ainult norskamist – nii väsinud olid kõik. Aga peenikest sooja vihma tuli kogu aeg. Juba valgenes, kui korraga kuuleme laskmist ja kuulide vingumist. Osutus, et meist umbes 500 sammu eemal oli Austria jalaväe ahelik, kes laskis lamades. Algas paanika – kõigil oli ainult üks mõte – hobuse selga ja kaduda kiiresti. Minuga juhtus aga õnnetus: olin kogu aeg maganud lohu sees, kuhu oli kogunenud vihmavesi. Ja kui ma üles tõusin, et sadulasse istuda, tundsin, et õlgades on nii suur raskus, et ei jõudnud ennast sadulasse tõmmata. Nimelt oli sinel vett täis ja raske. Ka püss veel seljas. Minu „Angina“ ei tahtnud paigal püsida, teised olid tükk maad eemal, tahtis neile järele joosta.Õnneks meie rühma allohvitser nägi minu seisukorda, pööras oma hobuse ringi ja ratsutas minu juurde. Kui ta oli minu hobuse viinud ühte madalikku, sain ma madaliku pervel seistes ennast sadulasse tõmmata, ümberringi aga vingusid kuulid. Kui niisugune kuul sattus vastu puud, oli kuulda nagu piitsa plaksatust. Õnneks ükski kuul meid ega meie hobuseid ei tabanud ja varsti jõudsime oma eskadronile järele. Hiljem arutasid meie vanemad mehed, et meil kahel oli just selle poolest õnne, et sellel Austria jalaväel olid rünnakul ainult püssid, kuid puudus kuulipilduja, muidu oleks meil see põgenemine kurvalt lõppenud. Ma ise mõtlesin, et kui minu „Angina“ oleks minu käest ennast lahti rebinud, et teistele järele joosta, oleks ma olnud heal juhul Austria vang.
Siinkohal peab ütlema, et Ukraina tamme metsad on ilusad. Puud kasvavad laiali üksteisest. Ümberringi roheline muru, on näha terve versta kaugusele ning võid kihutada läbi metsa galoppi.
Kui ma esimest korda nägin meie väljaõpetatud ratsahobuseid, imestasin, et paljudel hobustel puudus üks kõrv, mõnel mõlemad kõrvad. Hiljem kuulsin, et need on sõdurite poolt mõõgaga eksikombel maha raiutud. Harjutustel platsi peal, hobusel kihutades, ratsanik, selle asemel, et püstiseisvat lepavitsa raiuda, vääratas käsi ja mõõga löök sattus hobuse kõrva pihta. Muidugi tuli sõduril selle eest peavahis mõni aeg vee-leiva peal istuda.

Ohvitserid ratsakaardiväes olid eranditult aadlisoost – krahvid, baronid vonnid, vürstid. Meie polgus ühevahe oli näha ka ohvitseri-suurvürsti, kuid ta kadus meilt varsti ära. Egas suurvürstil polnud sunduslik rindel olla, saab veel surma.
Meie polgu aadliseisuse ohvitseridele ei olnud lubatud isegi „teie“ öelda. Näiteks, kui tuli ohvitseri telefoni juure kutsuda, pidid ütlema: „teie nimel palutakse telefoni juurde“. Ühel aadliseisuse ratsakaardiväe ohvitseril oli rindel hobuseid ja teenreid: hobuseid kaks, üks tema isiklik, teine kroonu oma, hobusepoiss, reamees, kellel oli kolme ratsahobuse eest hoolitseda, siis dentšik, kes rihma otsas vedas veosadulaga hobust, mille koormaks oli ohvitseri kaks suurt kohvrit ja välivoodi, seega ühe ohvitseri kohta tuli 2 teenijat ja viis hobust. Küllaltki suur luksus ja mugavus. Jalaväe ohvitseril polnud ratsahobust, ega dentšikut, väljaarvatud polgu ja pataljoniülematel.
Selles rindeosas, kus asusid kaardiväepolgud, oli laiali pillatud ohvitseride jaoks välipoed, kus oli müügil koloniaal, toidu- ja mud kaubad.
Peterburis oli tol ajal suur kaubamaja „Kaardiväe Majandusühisus“, kes sõja ajal laskis välja need välikauplused. Kord trehvasin ma ühes alevikus nägema niisugust poodi. Mõtlesin, lähen õige proovin, kas minule, kui liht kaardiväelasele ka müüakse midagi. Raha mul oli õmmeldud pükste värdli sisse. Läksin hoone nurga taha, harutasin värdli seest raha välja ja astusin poodi. Ka mina võisin osta poest mida soovisin. Mäletan, ostsin maiustusi, kuid rohkesti igasuguseid konserve. Andsin ka emale teada sellest ostust, ärgu nüüd mulle siia toidupakki niipea saatku.
Kuna jala- ja ratsakaardivägi oli keisri ihukaitseväed, asusid nad rahuajal enamasti Peterburis ja selle ümbruse linnades – Gatšinas, Tsarskoe-Selos, Peterhofis. Viimases asus meie ulaanide polk. Vanad mehed jutustasid, et seal on nende polgu kirik, kus asub seintesse müüritud mitmeid kalleid kingitusi, mis ajajooksul saadud väliskülalistelt. Üks eriti kallis kink oli kellegi Liivimaa vürsti poolt annetatud kuldmõõk, mis oli kalliskividega ülekülvatud ja asus samuti seinasse müüritud. Neid kõiki võisid vaadata läbi paksu klaasi.
Ratsakaardiväge oli 2 diviisi ja üks brigaad kasakaid, kokku 10 polku. Aga harilikke ratsapolke oli vene sõjaväes sadasid, kes asusid üle Venemaa laiali. Kui rahuajal jala- ja ratsakaardiväed olid ülesrivistatud, andis see väga ilusa pildi oma ilusate värviliste mundritega. Nüüd sõja ajal seisid need ilusad mundrid kasarmu ladudes, väljaarvatud püksid, mida lubati sõja ajal kanda. Meil ulaanidel sinised, punase kandiga, hussaaridel punased kollase lampassiga. Muu riietus oli sõja ajal kaitsevärvi.
Sõjas saab ratsanik, kui ka hobune tunda nälga, iseäranis, kui vaenlane taganeb ja oma teel põletab ning hävitab kõike. Veovoorid ja supikatlad aga järele ei jõua. Kui aga meil tuli taganeda oli toitu külluses, nii meestel, kui ka hobustel, sest kohalikud elanikud aeti oma koduküladest väega tagalasse. Eks siis oli neid loomi küll teeääres ja metsas. Kana, see kodulind, keda oli raske kinni püüda ja kaasa võtta – need jäeti maha. Kui meil tuli sellest mahajäetud külast läbi sõita, lasime neid kanu püssidest omale söögiks. Väga hästi sai neid hämaras mõõgaga raiuda, kui nad aias õunapuu okstel magasid. Aga paljudest küladest oli järele jäänud ainult varemed. Ka venelane hävitas taganedes, et vaenlasele mitte midagi jätta. Ka viljapõld, kui see enam-vähem küps oli, põles hästi, kui seda pealt-tuule põlema panna. Seda tööd tegid enamasti kasakad, kes küllalt julmalt kohtlesid elanikke, kes ei tahtnud käsku täita ja evakueeruda. Iseäranis juudid alevitest armastasid endid koos kraamikoormatega tihedasse metsa peitu pugeda, et vaenlase tulekul siis välja tulla. Neile kasakad armu ei andnud. Sain mitmel korral kuulda karjumist ja hädakisa juutide juures metsas. Sõjaväe ja hobuste varustamine toiduga oli tihti halb, vahel polnud enam leiba, ega lihakonserve. Hea oli kui leidsime sügisel kartulipõllu, sai õhtul tule ääres koorega keeta. Kahju oli ka hobustest, need pidid vahel leppima katuse õlgedega, kas see neile maitses või mitte, peaasi, et oli midagi närida. Kus meie kraamivoorid ja supikatlad asusid, polnud meil aimu – need muidugi jäid kaugele tagalasse. Vahel siame tunda ka joogijanu. Mäletan kord olid kuivad, põuased ilmad, juba ammu ei olnud vihma tulnud. Sõitsime tagalasse ühte külla puhkusele. Kogu tee tolm ja liiv, nii et isegi silmaaugud olid liiva ja tolmu täis. Mõtlesin, et külla jõudes saan ennast korralikult pesta. Kuid meil kõikidel pettumus oli suur, kui leidsime külas iga kaevu juures, kus vähegi vett oli, tunnimehe püssiga. Ta lubas vett võtta ainult väikese „katelokiga“, mis oli telefonikaabli otsa köidetud. Sealt sai natuke vett koos liivaga. Sellest jätkus ainult teevee keetmiseks ja üks klaasi täis jäi näo pesemiseks. Aga hobustega tuli sõita 8 versta kaugusel asuva järve äärde. Ja muidugi sinna sõiduks valiti välja kõik meie noored ja tuli peale oma hobuse võtta ka „tädkade“ hobused. Ja see sõit sündis sadulata, sest ratsaniku lahingu sadul kaalus harilikult 2 puuda (puud 16 kg). Püüdsin siis sõiduks võtta mitte kondise, vaid sileda seljaga hobust. Kui järve juurde jõudsime, nägime et see ei olnud järv, vaid porilomp, niivõrd oli selle põuaga järv kokku kuivanud. Eks siis hobused vaesed jõid seda koos poriga. Kui meie nädala pärast sellest külast lahkusime, olime õnnelikud. Ise mõtlesin, kas tõesti on Venemaa juba nii vaene, et sõjaväge enam toita ei jõua? Aga nii see ei olnud. Ühel päeval pidin ma ühes meie sidekomando hobusepoisiga umbes 40 versta kaugusele raudteejaama sõitma sidekomando ülemale vastu, kes pidi tulema puhkuselt ja viima talle vastu ka tema hobuse. Kui liginesime raudteejaamale, nägin juba kaugelt imelist pilti: kogu raudtee ääres olid hiigla suured toidu- ja moonatagavarad, pikad majakõrgused leivapätside kuhilad, mis hallitasid ja hapnesid, suured kahekorruselise maja kõrgused kuhilad pressitud heina. Kõrged kuhilad kaeru suurtes roguskites ja odrad kottides. Ja kõik see oli vihma tõttu riknenud. Rotid ja hiired jooksid ringi, - neil oli seal „paradiislik“ elu. Ootasime seal 3 ööd-päeva ülemust, enne kui ta saabus. Iga rongi vile peale pidi üks meist jooksma jaama. Selle aja sees oli ka meie hobustel „paradiislik“ elu, sest kaerakott oli terve päev nendel nina ees. Sellest kõigest oli näha, et polnud korda majas. Raudteevalitsus nõudis aga kiiresti vagunite vabastamist kauba alt. Tühjendati vagunid siis kuhu aga sai. Kui meie ülemus seda kõike nägi, lausus ta ainult „ bezobraznie „.

Väikese vahemärkusena nimetan, et selle 2.ratsakaardiväe diviisi keisri ema nimelise ulaanide polgul ratsutas 4's eskadron, kuhu kuulus ka mainitud loo kangelane, tumepunastel ja nn värvidefektidega/laikudega (ehk siis mitte absoluutselt ühevärvilised) hobustel. Seda muidugi ennem sõda. Oletatavasti sõjaajal kasutati ratsutamiseks nö mis aga kätte sattus.
Kogu polk ratsutas punakatel (ruugetel) hobustel. 1.eskadron suurtel punastel, tähniga laubal. 2.eskadron punastel, valgete "sokkidega". 3.eskadron madalamaturjalistel punastel, võisid olla kirjumad tumepunaste laikude või hallikate pooltoonidega 5.eskadorn pruunikatel, ei pidanud olema ühetooniline, võisid olla nn märgid peal. 6.eskadron tumepunastel või pruunidel (ruugetel), ühetoonilised ilma märkideta. Signalistid-pasunapuhujad - punased või hallid.
Alamaastme sõdurid pidid olema blondid või punapead.

Kaardiväe korpuses oli kaks ratsakaardiväe diviisi ning üks eraldiseisev brigaad, kokku siiski 13 polku (mitte kümme). 2 neist ulaanide omad, 2 husaaride omad, 2 kürasiiride omad, 3 kasakate omad, üks cavaliergarde'de polk, üks nn tavaratsaväe polk, üks ratsaväegrenaderide ja üks tragunipolk. Kasakad ei moodustanud eraldi brigaadi, vaid kuulusid 1.ratsakaardiväe diviisi koosseisus (raskeratsaväe diviis) olevasse 3.brigaadi. 1.ratsakaardiväe diviis oli seetõttu ebaloomulikult suur ehk 7 polguline (tavadiviisis oli 4 polku) ehk 3 brigaadiline. Lisaks diviiside juures olev suurtükiväe divisjon (kaks eraldi patareid). Eraldisesisev oli Varssavis baseerunud brigaad, mis koosnes ulaanipolgust ja husaaripolgust. Lisaks kaks suurtükiväe patareid.

Tänud selle vahemärkuse eest, huvitav informatsioon nende hobuste ja juuste kohta!

Vares kirjutas:Kaardiväe korpuses oli kaks ratsakaardiväe diviisi ning üks eraldiseisev brigaad, kokku siiski 13 polku (mitte kümme).

Ta on mälestused sedasi kirja pannud, kuidas tema neid mäletas või teadis olema ja vaevalt ta mingeid raamatuid või dokumente kasutas oma esitatud faktide kontrolliks. Ei saa garanteerida, et kõik tema esitatud väited 100% tõesed on.

Aga jätkame!

Kuidas ma siis eskadronist sidekomandosse kirjutajaks sain? Ühel päeval rivistati meid noori ritta, tuli sidekomando ülem ja küsis igatühte, mis on „telefon“. Suurem osa noori ei osanud selle küsimuse peale midagi vastata, vaikisid. Minu vastus rahuldas ülemust ja ta tõmbas mind reast välja. Komando vahtmeister teada saades, et olen haritud poiss, tegi ettepaneku ülemusele määrata mind komando kirjutajaks, millega ka ülemus nõustus. Kuna kirjutaja amet oli hooajaline, palga väljamaksmine (1. rbl. 50 k. kuus) ja uue varustuse väljaandmine, ei pääsenud ma vahel ka telefonisti tööst, vahel vabal ajal ja kui mehi puudu tuli, määrati ka mind kaablit vedama ehk telefoni juurde valvesse. Mäletan kord olime kahekesi vahejaamas valves, mis asus surnuaial. Öösel kadus side ja minu paarimees sõitis liinile viga otsima. Tuli siis minul esimest korda üksinda öösel surnuaial magada; panin pea ühele kalmu künkale, telefoni toru jõrva juure ja jäin magama.
Meie komando rahu ajal ei eksisteerinud vaid moodustati sõja ajal, sellepärast siis meil rekvireeritud hobused, mitmeid masti. Komando ülemat nägime väga harva, tal oli vist piinlik nii kehva ja kirju väeosa ees ratsutada, nagu meie olime. Ta viibis suurema aja polgu staabi juures. Harilikult komando eesotsas ratsutasime mina ja veltveebel. Maastikukaart oli minu käes, sest veltveebel kaarti üldse ei tundnud, mina aga tundsin hästi.
Kui meie polk oli puhkusel külades, siis suvel elasime küünis või kuuris, aga talvel magasime toas savipõrandal õlgedel. Magades olid meie vaenlased ihutäid. Kui aga olid väsinud, magasid täide puremise peale vaatamata.
Minu ema poolt saadetud mingi kirburohi ei pannud täid aevastamagi. Hiljem tellisin ma kodust ihupesu, mis oli tökati sees imbutatud. See määris küll ihu, kuid täi kallale ei tulnud. Kuulsin, et ohvitseridel olla siidpesu, millest täi maha libises. Suvel oli rahulikult alasti magada kahe hobuse higi järele haiseva teki vahel.
Väga kaua liikus meie diviis Ukrainas Volõmi kubermangus. Majad (hatad) olid seal valged, enamasti ühe toaga, õlest katuse, savist seinte ja savipõrandaga. Seinu valgendati seest ja väljaspoolt lubjaga, vähemalt kaks korda aastas. Toas suur ahi, mis võttis enese alla veerandiku toast. Ahi oli alustugedele ehitatud, kus talvekuudel olid kanade ja vahel ka põrsaste asukoht. Ahju peal magasid vanad inimesed, nooremad aga puu naridel. Nurgas seinal asis rodu pühapilte ja –kujusid. Vasemas nurgas lae all oli nööriga naela otsas pudel jardani veega, mis oli preestri poolt pühitsetud. Seda tarvitati iga haiguse puhul sisse võtmiseks ehk pealemäärimiseks. Ja kui sul oli usku sellesse rohusse, siis ta pidi ka aitama. Ja nii see oli igas majas. Ja kui saabus öö ja vaikus võttis maad majarahva, kui ka meie meeste seas, kes meie magasime külmal ajal põrandal, siis seda vaikust häiris mõne möödudes liikuvad varjud. Nimelt algas meie mõnel mehel tasapisi rännak narile lamaja sõduri naise juurde. Meie komando Feodori nimelisel allohvitseril oli eriti noortele naistele „külgelööja“, kui jõudsime kuhugi külla puhkusele, kuid ei saanud öelda, et tal alati oleks edu olnud nende juures, samuti ka mõnel teisel meie komando mehel. Tuli tihti ette, et noorte naiste „ründaja“ meie mees leidis öösel naril mitte noort sõduri naist, vaid vana eite. Öösel olid naised magamisasemed omavahel äravahetanud. Kord ühes hatas, kuhu ööseks peatuma jäime, oli noor kena noor sõduri naine, kelle ümber meie Feodor kohe „tiiba ripsutama“ hakkas. Saabus õhtu ja kätte jõudis magamamineku aeg. Ma lamasin põrandal õlgede peal, kui korraga tunnen värsket laudasõnniku lehka. Kuna polnud veel täitsa pime, näen – see kena sõduri naine lamab riietega naril, lehmasõnnikuga määritud sääred üle nari ääre. Seda pani ka meie Feodor tähele ja kuna ta armastas puhtustm jäi tal öisine kavatsetud rännak selle haiseva naise juurde ära. Hommikul liikus sama naine jälle toas puhtate jalgadega ringi, keetis meile teevett ja oli meie vastu lahke. Ja mis see vaene naine pidi tegema? Kui meie sellest külast lahkusime, tulid sinna puhkuselt jalaväelased. Meie aga pilkasime Feodorit mitu päeva tema ebaõnne pärast sõduri naise juures.
Vanasti kui rüütel läks sõtta, pani ta naisele voorusvöö ümber, mille keeras lukku ja võtme võttis kaasa. Praegu võib neid voorusvöid näha Pariisi muuseumides. Endise Võru arsti dr. Ennulo poolt väljaantud väiksed brošüüris „Kirurg meenutab“ on kirjas, et ta oli 1926. aastal käinud Pariisis ja näinud Cluny muuseumis neid vooruse vöid. Müüdud ka ülesvõtteid nendest vöödest muuseumis.
Rikkamatel ukrainlastel, eriti alevites, olid puust majad mitme toa, laud põrandate ja puu vooditega. Ma algul imestasin, et kust võtavad perenaised nii palju udusulgi patjadeks, mis olid suurtes virnades voodite peal. Ühel päeval nägin kuis perenaisel oli õues elus hani selili maa peal, naise jalad hane tiibadel, et ta ülesse tõusta ei saa ja kõhu alt naine siis noppis neid udusulgi. Igas Ukraina majapidamises oli 1-2 siga eranditult musta karva. Need sead elasid vabalt ja kodust ei antud neile üldse süüa. Hommiku vara läks see loom välja nälga kustutama, süües rohtu ja rohujuuri. WC-d ei olnud, aga sellegipärast mustust kuskil sa ei näinud – puhtuse eest hoolitsesid need mustad sead. Kui ma esimest korda läksin maja taha oma asjale, tundsin korraga oma selja taga paljal tagumikul tõuget. Siga oli salaja minu seljataga tulnud ja oma kärssnina tegevusse pannud. Teinekord olin targem, panin selja vastu seina. Aga ta kurivaim karjus mul nina ees, öelda tahtes „tee ruttu“ ning tema eemale peletamiseks pidin koguaeg vöörihmaga vehkima. Kui siga tapeti, oli ta enne veidi toidetud, et vähe pekki saada. Põleva õletuustiga kõrvetati harjased maha, puhastati veidi noaga üle ja oligi siga valmis lahkamiseks.

Kui lubate siis veel üks vahemärkus, mis ei ole mõeldud teksti autorit halvustama või tema mälestusi vähem väärtuslikena näitama, vaid ainult teksti lugemisel natukene abistama.

Tekstis mainitakse ratsaväepolku ja ratsaväediviisis. Nagu ka seda, et ratsaväena vahetati välja kaevikutes jalaväelasi. Oletatavasti läks sinna kaevikutesse c.600 mõõka.

Venemaal oli ratsaväepolgus tavaliselt kuus eskadroni (seda kuni 1915/1916 aastavahetuse reformini). Kürassiiripolkudes (ja mõnes muus nn raskeratsaväe polgus) oli aga eskadrone koguaeg neli. Eskadronid jagunesid pooleskadronideks ning igas pooleskadronis oli 4 rühma. Kokku oli siis eskadronis 8 rühma. Rahuaegne eskadron koosnes sajandialguse Venemaal 128 mõõgast (16 meest rühmas).
Sõjaaja marsieskadronid koosnesid 160 mõõgast (20 meest rühmas).
Ratsaväepolgus (väljaarvatud kürassiripolgud) oli siis sõjaajal ennem 1916.aastat ideaalis 960 mõõka. Kuid 1915/1916.aastal vähendati eskadronide arvu ka teistes ratsaväepolkudes neljani. Seega sai polgu suuruseks c.640 mõõka. Lisaks oli ratsaväes koguaeg kordades rohkem niinimetatud tehnilist personali, kui oli seda mujal (veterinaarid, hobusehooldajad, sepad jne.jne). Seega oli polgus mehi kokku päris palju, kuid taktikalisest aspektist oli ratsaväepolk oma (ideaalis) 960/640 mõõgaga alati selgelt väiksem suurus kui jalaväepolk. Venemaa jalaväepolk ideaalis koosnes ennem 1915/1916.aasta reformi c.4000 täägist ja peale reformi c.3000 täägist (+umbes 1000 muud tegelast).
Jalaväediviisis oli 4 polku, ratsaväediviisis 2 polku. Mistõttu on selge, et kui üks ratsaväepolk (960/640 mõõka) või ratsaväediviis (1920/1280 mõõka) vahetas välja jalaväepolgu (300/4000 tääki) või -diviisi (12000/9000 tääki), siis isegi kui kaevikus oli jalaväepolgu või diviisi marsipataljon (900-1000 tääki), tuli vahetuseks proportsionaalselt vähem sõdureid. Eriti kui tegu oli polgusuuruse või veelgi väikema ratsaväeüksusega. Ka oli ratsaväediviiside tuletoetus suurtükkide näol viletsam. Tavaliselt oli tal neid kaks patareid, samas kui jalaväediviisil oli suurtükke enamasti kaks divisjoni (kokku tavaliselt neli kuni kuus patareid).
Seega tavaliselt tehti selliseid vahetusi sõja selles perioodis kaevikutesse- mida kirjeldab mälestuste autor - kas augutäiteks erandkorras või näiteks kui väljavahetatavaid jalaväelasi oli juba veelgi vähem. Igatahes, mitte tavarutiinina, sest ratsaväge üritati kasutada mobiilsete reservüksustena dünaamiliste iseloomuga operatiivülesannete täitmiseks. Rinne aga stabiliseerus ja 1915.aasta teisest poolest hakati kaardiväe ratsaväepolkudes moodustama eesliini kaevikute jaoks laskurdivisjone. 1916.aasta lõpust moodustati neist kaardiväe ratsadiviiside 1. 2. ja 3. laskurpolgud. Üldse peale 1916.aastat muudeti kogu kaardiväe (sealhulgas ka ratsaväe) struktuuri. Ratsaväe diviisile lisati rohkem raskerelvi, kokku 4-6 patarei näol. Samas polgu ja eskadroni suurust mõõkade arvus uus ümberkorraldus ei mõjutanud, ainult eskadronide (ja seega ka c. 600 meheliste polkude) tulejõudu üritati kompenseerida rohkemate automaatrelvadega.

Lisaks oli probleemiks ratsavägedes sõja esimesel poolel see, et kuigi nimeliselt oldi kaardiväe üksused, olid raskeratsaväe võimsad hobused selgelt vähem vastupidavad, kui mõne teisejärgulise piirivalveüksuse nässid. Nimelt, rahuajal oli (kaardiväe)raskeratsaväe hobuse normiks 4 ühikut kaera päevas, samas kui kaardiväe ulaanipolkudel, husaaridel, kasakatel ja tragunitel oli see norm 3 ühikut. Tavaratsaväe ulaanidel, husaaridel jne. mäletamistmööda 2 ühikut. Seega oli juba rahuajal nn kehvema kategooria transport (hobused), elades kehvemates tingimustes, harjunud tegema kordades rohkem kui ärahellitatud kaardiväe hobused suutsid tingimustes, kus lihtsalt 4 või 3 ühikut kaera päevas polnud kuskilt võtta. Mehed võisid ju olla änksi täis (mida enamasti nad polnud, sest alamväelased, nagu me ka antud tekstis lugesime, võeti teenistusse nagu jumal juhatas), kuid oma nn kaardiväe potensiaali ei suudetud enamasti kunagi Esimeses maailmasõjas rakendada.

1917. aastal olid juba Peterburis rahutused, oli tulemas revolutsioon. Aegamööda hakkas neid aadliseisusest ohvitsere meie polgust ja üldse ratsakaardiväest kaduma ning ühel päeval ei olnud neid enam ühtegi neis väeosades. Meie polgus peeti juba koosolekuid, asutati komiteesid ja korraldati ka üks rongkäik, muidugi ilma lippudeta, sest polnud punast riiet. Ukrainas asutati oma ajutine valitsus, eesotsas hetman Petliiraga, kes andis välja oma ajalehte. Ajalehe kaudu kutsuti kõiki ukrainlasi tulla ära tsaariarmeest Ukraina rahvusväkke. Ei tea, kas selle ajalehe kutse peale, aga ühel päeval asusid ukrainlased täies varustuses hobuste ja vooridega ratsakaardiväest teele. Mõni päev hiljem lahkusid meie kaardiväe diviisist täies varustuses poolakad oma kodumaale. Nende järele tšehhid ja leedulased. Ka paljud astusid punaarmeesse. Ja ühel päeval selgus, et meie polku on järele jäänud ainult valgevenelased ja üks eestlane ja see viimane olin mina. Ukraina ajutise valitsuse juht hetman Petliira tegi ettepaneku endiste tsaariarmee järelejäänud valgevenelastele, et andku nad omad relvad ja kõik sõjavarustus neile ja Ukraina valitsus saadab kuni Valgevene piirini kõik mehed. Selle ettepaneku peale algasid meie väeosades koosolekud, kus siis üksmeelselt otsustati mitte nõustuda, vaid hobused ja sõjavarustus rännaku korras viia Valgevenesse. Ukrainlased siis omakorda otsustasid, et kui teie meie ettepanekut vastu ei võtnud ja relvi ära ei andnud siis võtame need teilt väevõimuga. See väevõimuga võtmine piirdus väiksemate jõgede sildade lõhkumisega, mille tagajärjel meie taganemisel mõnigi raske veovanker, või suurtükk jõe ületamisel jõkke kinni jäi ja maha tuli jätta.
Kord rännakul meie polk jäi ööseks ühte Ukraina alevisse. Nagu harilikult istusime õues lõkketule ääres ja keetsime õhtuks teevett ning sõime. Tuli üks meie komando mees meie juurde ja jutustas, et ta käis keskalevis ja nägi kuis meie polgu sõdurid rüüstasid juudi kauplusi. Mehed siis arutasid omavahel, et see tegu on halb, oleme ju siiski võõral maal.
Kui meie teisel hommikul olime teevee joonud ja hobustele kaeru andnud, asusime edasi liikuma igaüks oma äranägemise järgi.
Meil oli kolme peale transportvahendiks kaarik, mille ees 2 hobust. See vanker vedas varem meie komando lõhkeainet „tooli“. Meie lihtsalt viskasime lõhkeaine minema, kui põrutuste tagajärjel purunenud ja omandasime kolme peale sõiduki – allohvitser, kelle hoole all oli see lõhkeaine, mina oma kantseleikastiga ja hobusemees. Minul ja allohvitseril olid juba varem omad ratsahobused voori ära antud, et vabu käsi saada ja hommiku kauem magada, sest hobused tahavad hoolitsemist ja puhastamist.
Jõudsime parajasti alevist välja ja liikusime koos vooride ja ratsanikkudega teed mööda metsa poole. Äkki kuuleme rongi vilet. Mis see siis tähendab? Meie teada on raudtee lõhutud ja rongid ei liikunud. Ei saanud kauem mõelda, kui alevi äärest, kus rong peatuma jäi, avati meie peale kuulipildujatuli. Kuulid vingusid meil ümberringi. Seal langes sadulast mees, teises kohas hobune. Meie tõmbasime endid küüru kaariku kastis ja andsime hobustele piitsa. Kõik läks hästi ja meie jõudsime vigastamata õnnelikult metsa. Ka metsas ei saanud meie sõitu aeglustada, sest meie peale avati alevist suurtükituli. Kõik selle õnnetuse põhjuseks oli õhtune meie polgu meeste poolt poodide rüüstamine alevis. Ukraina väeosa juhtidele anti nende staapi teada, öösel parandati raudtee ja hommikuks olid Ukraina väeosad alevis. Kuulsime, et paljud meie mehed jõid hommikul veel rahulikult teed alevis, kui laskmine algas. Need sõdurid pidid siis juba ülepeakaela põgenema.
See oli esimene kokkupõrge valgevenelastel Ukraina väeosadega. Rohkem kokkupõrkeid meie taganemisel nendega ei olnud. Hiljem kuulsime, et meie polgul oli selles alevis kallaletungi tagajärjel kaotusi ligi paarikümne mehe ümber surnutena ja haavatutena. Väga kurb – mehed, kelledel kodusaamine ukse ees, mitmeid aastaid kestnud sõjast õnnelikult ärapääsenud, ja nüüd lõpupäevil anna oma elu ei tea mille ehk kelle eest.
Meile anti polgu staabist teada, et püüdku igaüks omal jõul jõuda Kiievisse ja üle jõe minna, kus siis kirjutatakse välja kõigile demobilisatsiooni tunnistused. Pärast lastakse õhku ainus sild üle Dnepri ja oleme päästetud.

Teie lahkel loal taas pisuke ääremärkus: mälestused on ajaliselt pisut nihkes (mis on loomulik) ja mõned sündmused ei saanud kattuda. Petljura ja Üle-Ukrainaliste Sõjaväelaste Kongresside tegevused ei langenud kokku Punaarmee loomisega. Sel ajal kui toimus jutustuses rännak Valgevenesse ning kokkupõrked Ukraina rahvuslastega ei olnud kuskil veel enamlasi (ega isegi mitte vasakesseere) võimul. Punaarmee loodi alles veebruaris 1918.aastal (ukj 11.02.1918) kui Petrogradis ja paljudes muudes kubermangudes olid juba võimul Rahvakomissaride nõukogud (ka siis ei olnud need igalpool AINULT enamlastest, vaid seal oli näiteks veel menševikke, vasak- ja isegi paremesseere). Arvatavasti peetakse jutustuses punaarmeelaste all silmas Tööliste ja Sõdurite Nõukogude sõjalist osa aka punakaartlasi, kes ei olnud enamasti ennem 1917.aasta sügist üldse enamlased.

Petljura valiti esimesel Üle-Ukrainalisel Sõjaväelaste Kongressil Kiievis, mis toimus 5-8.05.1917.a. (ukj 18.21.05.1918), presiidiumisse ja sealt alustas ta oma tähelendu. 1917.aasta juunis õnnestus Petljural luua tihedad sidemed enamike ukrainlasi ühendavate sõjaväeliste organisatsioonidega. Samuti õnnestus koostöö käima saada Loode- ja Rumeenia rinnete staapidega. Petljura üritas mainitud kongressiga liita ukraina soost vanemohvitsere ning tahtis just kongressi (presiidiumi) baasil luua kõrgeimat organisatsiooni, mis hakkaks ülesse ehitama Ukraina rahvusarmeed.
Suvel 1917.aastal toimus Ukraina enda armee loomine täitsa stiihiliselt. Tekkisid garnisonid (polgud) nagu Esimene Ukraina polk, Teine Ukraina polk (Kiievis), Ševtšenko nimeline polk Simferoopolis, Dorozhenko nimeline polk Zitomiris jne. Tuleb vahet teha nende stiihiliselt tekkinud vabatahtlike üksuste (polgud) ja ukrainaseeritud üksuste vahel Vene armees. Ehk siis lisaks neile vabatahtlikele üksustele lasti osad vanad formeeringud nö ukrainlaste lisamise (ja teiste rahvuste ümber paigutamisega) muutuda ukrainaseeritud väeosadeks. Lausa korpuste kaupa. Näiteks 34. ja 6.korpus nimetati ümber 1. ja 2.Ukraina korpusteks. 7., 32. ja 41.korpuseid aga täiendati ukrainlastest marsiroodudega. Ühesõnaga kõik ukrainlased, kes siis liikusid Ukrainasse leidsid tee kas regulaarsetesse Vene väeosadesse, mis ukrainaseeriti või läksid nad vastloodud vabatahtlikesse väeosadesse. Et sel hetkel ei teinud Ukraina rahvuslased veel panust sakslastele, siis kasutas Looderinne neid üksusi plaanitavas suurpeletungis (Brussilovi pealetung).

Üldiselt jagunesid ukrainalsed nn autonoomlasteks ja iseseisvuslasteks. Iseiseisvuslastest koosnevad vabatahtlike polgud eriti aldid sõtta minema polnud ja nii toimus juulis mitu vastuhakku Kiievis ja mujal. Lõppeks lasid kürasiirid ja Doni kasakad veel 16 Esimese polgu võitlejat maha, kui need läksid Kiievi kaudu kahe ešeloniga - peale suurt veenmist - rindele. Kuhu, nad peale seda intsidenti, minna enam ei tahtnud. Ei hakka pikemalt peatuma, et mis ja kuidas asi edasi käis, kuni iseseisev Ukraina Vabariik 9.01.1918 (ukj 22.01.1918) välja kuulutati. Ehk siis lõppeks (eriti peale enamlaste riigipööret) ei nähtud autonoomsel Ukraina Vabariigil Venemaa kooseisus enam perspektiivi. Mainin vaid, et Petljura sai alles 10.02.1919.a. ainuvõimu, seda peale esimese Ukraina Vabariigi Direktooriumi esimehe Vladimir Vinnitshenko lahkumist. Ennem seda oli ta tõsi võimukas, kuid pidi arvestama paljude teiste oluliste Ukraina liidritega.

Mida rohkem meie Kiievile lähenesime, seda rohkem kogunes põgenevaid sõjaväeosi teedele. Jõudsime ka meie kolmekesi Kiievisse. Siin oli linna rüüstamine täies hoos. Ligines õhtu ja kui meie silla juurde jõudsime, leidsime seal ees suure kisa ja kära – kesk silda oli üks veovanker katki läinud ja liikumise seisma pannud. Läks üle tunni, kui järjekord meieni jõudis ja meie sillale jõudsime. Silla teises otsas oli üks meie polgu mees, kes juhatas meid polgu staabi juurde. Karjuti juba sidekomando kirjutajat, s.o. mind. Mulle ulatati demobilisatsiooni blankette ja kästi need kohe täita ja meestele välja jagada. Mis siis ikka – võtsin vankrist oma kantseleikasti, istusin puu alla ja hakkasin blankette täitma. Üldse sai tunnistusi kirjutatud 37 ulaanile. Omale kirjutasin kaks vabastustunnistust, üks Harkovi, teine Võru sõjakomissariaadi nimele. Et ma kodulinna Võrru saan seda ma ei uskunud veel. Harkov pole kaugel – seal elab minu sugulane Alma Kallas. Külastan teda ja kuulan temalt, kui vanemalt inimeselt, mis nõu ta mulle annab. Kui siis komando mehed tunnisutsed kätte saidm suruti hüvasti jätkuks üksteise kätt ja igaüks läks oma teed. Sild lasti õhku kell 4 hommikul. Meie kolme siht oli pääseda rongile ja sisemaale sõita. Igas raudteejaamas, kust möödasõitsime, - oli vaikus. Viimati jõudsime suurde raudteesõlmpunkti „Koveli“. Juba kaugele oli kuulda rongide vilesid, tähendab rongid on jaamas. Kuhu panna aga hobused vankriga? Aga meil oli õnne, nägime jaama platsil meie komando hobusemeest omad 3-e hobuse vankriga, kellel oli kavatsus oma transpordiga sõita lähemasse külla ja see seal ära anda või õigemini kinkida. Meie suure palve peale lubas ta meil meie hobused tema vankri taha köita. Silitasime ja patsutasime jumalagajätmiseks oma hobuste kaelale, kes olid meile armsaks saanud, meid nii truult teenides, kogu sellel raskel teekonnal. Minu kantseleikast tervenisti koos hobuste toidu ühe koti kaertega, - läks meie vankriga külasse. Oma pakid sidusime kokku, viskasime üle õla ja siirdusime jaama. Koha saime ainult puhvritele, paljudel tuli sõita isegi klassivagunite katustel. Liikusid punaarmee patrullid, otsides peaasjalikult tulirelvi.
Ja nii me jõudsime ühel varahommikul Harkovi. Linnas asusid punaväeosad. Panime oma pagasi hoiuruumi ja liikusime turule. Turg suur ja rahvarikas, iseäranis „täika“. Üks rida oli naisi, kes tuliste süte peal õli sees praadisid kartuleid ja vorstiviile. Sõime sealsamas püstijalal kõhud täis ja siirdusime naistereale, kus aurasid teemasinad. Tee juurde anti üks klaaskompvek ja mustast jahust tehtud mingi pirukas. Parajasti kui teed jõime, kuuleme äkki püssi pauku ja naise kisa. Selgus, et üks häbemata sõdur oli püssipadruni salaja naise tuliste süte pange visanud, kus naine ise harkisjalu soojendas ja see siis seal lõhkes, tekitades naisele vigastusi.
Kui olime turul ja „täikal“ ringi kolanud, siirdusime südalinna Sumskaja tänavale, mis on Harkovis suurem ja laiem tänav, mis nagu Leningradis Nevski tänav. Linnas voorimehed täisõhukummidega troskadega. Toredad olid kahehobuse troskad n.n. „Lihhatšid“, oma kiire sõidu poolest. Minu sugulane A. Kallas oli „sakste“ juures lastebonniks ja elas 9-a korruselises kivimajas. Katsusin suurt ust, aga see oli kinni. Kuid varsti ilmus šveitser, vormiriides, ja küsis, ust ketishoides kaunis jämedalt: „Mis sa tahad?“. Eks mu riietus andis talle õiguse mind sinatada ja jämedalt rääkida. Kui olin oma soovi ära rääkinud, lausus ta: „Oota“ ja pani ukse lukku. Läks umbes veerand tundi, kui tuli – Alma, koduselt riides, imestas mind nähes. Jutustasin, et olen sõjaväest vaba ja tahaks kodu sõita. Ta seletas: „Kodumineku peale üldse ära praegu mõtle, tuleb oodata, mis sellest segasest ajast välja tuleb. Edasi sõita ma sul ka ei soovita, siin ligidal on korteris Võru poiss Albert Tederm viin su tema juurde.“. Ise ta läks majja tagasi riidesse panema.
Jätsin oma sõjakaaslastega hüvasti, lubades neile kirjutada, kui koju jõuan. Pean siin juures tähendama, et minul oma hobustega lahkumine liigutas mind palju rohkem, kui nendest kahest vene sõjakaaslasest lahkumine.
See Albert Teder elas samuti Sumskaja tänaval ühes 9-a korruselises majas, kus meie Almaga ta ülesleidsime. Terve see majaplokk oli tühi. Kõikides tubades puunarid ja kopitunud õhk. Varem oli seal sõjaväekasarmud. Lift ei töötanud, aga valgustus oli. Teder ise kõhn, näljas, rahata ja kohata. Alma ettepanekul kolisime teiste tuppa, mida sai lukustada. Jäin Tedre juurde peatama. Mina teda varem ei tundnud, kuigi Võru linn oli väike. Esimene asi, viisin ta turule ja toitsin ta kõhu täis. Ta oli tõesti näljane. Korteris andsin talle veel raha laenuks. Tõin omale toiduainete ja leiva tšekid välja, kuid suurte järjekordade tõttu ma palju neid ei kasutanud. Olime Tedrega ka ühe päeva tööl. Viidi meid hommikul töölistrammiga linna äärde trammiliini pikendama. Töötada tuli labidaga ja kui õhtul koju tulime olime mitte üksi väsinud, vaid ka kole näljased ja sõime viimase leivaraasu ära. Otsustasime mitte enam tööle minna, sest kui töötada, selleks peab olema tugev toit. Et mul raha hakkas vähemaks jääma, pidin osa kraami „täikal“ rahaks tegema.
Meie majas oli juba tekkinud tühje tubadesse endisi sõjaväelasi. Meie naabritoa venelased olid kuskilt „sisse vehkinud“ haigla vanu tekke ja müüsid neid meile maha. Meie aga müüsime need vahekasudega „täikal“ maha.
Kord tuli meie tuppa venelane – spekulant – ja kutsus meid Lõunasse mustamulla maale saiade järele, missuguse ettepaneku me ka vastu võtsime. Õhtul istusime rongile, igal ühel kaasas kaks vakalist kotti ja hommiku vara olime kohal. Esimest korda nägin seda mustmulla maad, mis annab suve jooksul kaks saaki. Umbes verst eemal asus väike linn. Kui meie jõudsime turuplatsile, siis päris imestasime, kui palju oli seal laudade peal saia, suured ümmargused pätsid. Ühe meie koti sisse läks 4 pätsi. Ühe pätsi ostsime Tedrega koos ja sõime kohapeal ja hiljem vagunis. Aga seda rottide rohkust, mis seal turul oli! Nad olid nii jultunud, et lõid hambad sisse isegi laudade peal asuvatele pätsidele, kui müüja tähele ei pannud.
Selles linnakeses ei olnud meil pikka peatust, ruttasime jälle rongile. Kui olime klassivagunis kohad sisse võtnud, käskis meie juht kottidest kõik saiapätsid välja võtta ja vagunis laiali panna, põrandale ja riiulitele. Ühtlasi andis ta tüki kriiti pätside märkimiseks, et teistega segi ei läheks. Tühjad kotid käskis riiete alla ära peita. Algul ma ei saanud aru, milleks see kõik. Aga kui tuli vagunisse punaarmeelane relvaga ja küsis kelle saiad need on – vaikisid kõik. Kui saiad oleks kottides olnud, võis kontroll kergesti meid kaasa võtta.
Harkovi vaksali jõudsime pimedaga ja meid võttis vastu terve leegion spekulante – edasimüüjaid, kelledel raha näpu vahel, anna aga üks kotitäis neile. Mõni rääkis, et tal suur pere kodus nälgimas. Suure hädaga suutsin kaheksast saiapätsist 4 päästa. Aga üks „näljane“ saatis mind paar uulitsajagu, nurudes üht pätsi, millega ma lõpuks pidin nõustuma. Lihtsalt meest oli hale vaadata, nii kõhn ta oli. Teisel päeval nägime neid mehi meie saiadega juba turul. Pidime veel teistkorda Lõunasse saiade järele sõitma, kuid see sõit jäi meil ära. Aeg läks edasi. Märkasime, et punaarmee linnas on ärevuses. Voorid liikusid raudteejaama poole. Laadimine, rohkesti vaguneid. Tähendab, et bolševikud jätavad linna maha. Meie suurde tuppa oli vahepeal siginenud venelasi, endisi sõjaväelasi, kokku meiega oli toas 7 meest. Peeti nõu, kas jääda linna, või minna koos punaarmeega sisevenemaale. Kui sakslased sisse tulevad, võtavad meid vangi arvasid nad. Ütlesin Tedrele, et mina küll ei lähe, jään siia ja soovitasin tal ka jääda, kuid Teder kõhkles. Siis tuli meie juurde Tedre sõber, Võru eestlane Nabvikin (kelle isa on Võru postkontori ülem), kes oli kuskil ametis ja ka linnas korteris. Ta seletas, et läheb sisemaale, tulgu Teder ka kaasa, millega viimane ka nõustus. Ja teisel päeval olin mina suures toas üksinda.

Pisike märkus taaskord. Nagu mainitud eksisteeris 1917.aastal punakaart, kuid see oli väga suhteline mõiste ning enamasti ei olnud punakaartlased enamlaste mõju all. Vähemalt kuni sügiseni 1917.aastal. Suurimad "malevad" olid Petrogradis ja Moskvas, mujal olid nad algselt vaid töölisrajoonides (või mingis väga piiratud keskkonnas) tegutsevad salgad, keda kontrollisid kohalikud Tööliste ja Soldatite Nõukogud (mäletate kooliajast veel seda nn kaksikvõimu Petrogradis - Ajutise Valitsuse ja Petrosoveti näol?). Ajutisele Valitsusele ustavatel jõududel õnnestus 1917.aasta juulis punakaart enamasti igal pool edukalt laiali ajada. Tõsi, peale nn Kornilovi mässu augustis 1917.aastal pidi Kerenski minema radikaalsete vaskaparteidega kompromissidele (ka enamlastega) ning punakaart taastati ning ta mängis juba väga olulist rolli oktoobris toimunud riigipöördes. Põhjuseks oli see, et Tööliste ja Soldatite Nõukogud läksid üha enam enamlaste kontrolli alla ning viimased said sellisel viisil võimaluse ametlikult endale ustavaid lööksalkasid relvastada.
Ilmselgelt tuleb mõistet punased võtta selliselt, et ringi patrullisid nn revolutsioonilised sõdurite salgad, kel oli rinnas või mütsil punane rosett või lindike ja kes enamasti allusid kohalikule Tööliste ja Soldatite Nõukogule, mis ei pruukinud olla enamlik vaid kevadel pigem esserlik, anarhistlik, menševlik või kurat teab veel milline.. Vahepeal, juulist-augustini oli nõukogude (ja punakaardi) tegevus pärsitud, taastati sügisel ning septembris ja oktoobris hakkasid need nõukogud muutuma kohati üha enam vasakesseerlikeks ja enamlikeks.
Harkovis jäi peale oktoobripööret kehtima teatav kaksvõim, mille puhul võim jagunes linnas Sõjarevolutsiooni Komitee (Tööliste ja Soldatite Nõukogude sõjaline organisatsioon) ja ukraina natsionalistide vahel (keda toetas 2.Ukraina tagavarapolk ja 503.Tsigrilinski polk). 14.detsembril üritasid junkrud (Tsugujevski Sõjakoolist) linna ülevõtta, kuid Petrogradist jõudis ennem linna punakaartalastest ja madrustest lisasalk, mis viis Sõjarev.komitee relvajõudude arvukuse 600 peale. Läbirääkimistega suudeti junkrutelt relvad ära võtta. 28-29.12.1917 jõudis kohale veel punakaartlasi (Antonov-Ovsjenko rühmast), mistõttu punakaartlased (c.2000 meest) esitasid ultimaatumi ukrainlastele (kahe polgu peale koku 2400 meest), kes andsidki relvad ära ning võim läks täielikult Sõjarev.komiteele.
Sakslased alustasid pealetungi ja hõivasid uusi alasid peale Brest-Litovski läbirääkimiste nurjumist s.o. 18.02.1918.aastal.

Punaarmee, nagu öeldud, loodi alles veebruaris 1918.aastal.

Linn vallutati ukrainlaste ja Saksa okupatsioonivägede poolt lahinguta. Saksa väed võtsid terve selle 9-a korruselise kivimaja oma alla kasarmuteks. Leides mind suures toas üksi, küsis saksa ohvitser, kes ma olen ja mis ma siin teen. Rääkisin oma asja talle ära, seletades, et olen demobiliseeritud ja tahan kodu Baltimaale sõita. Ohvitser laskis mind vabaks öeldes, et ma pean sellest ruumist kohe lahkuma ja omale uue korteri otsima, sest need ruumid on saksa sõjaväe ruumid.
Kuna linna kaubanaised ilmusid juba saksa sõdurite juurde oma pirukate ja küpsistega ning sõduritel oli raskusi naistega rääkimises, siis kutsuti mind tõlgiks. Seal siis hakkasin ma ühele allohvitserile meeldima ja ta algas minuga pikemalt rääkima. Ta nimi oli Fritz Scharfenberg, oli nende sidekomando vanem. Kui kuulis, et mul ei ole kuhugi minna, viis mind köögi kõrval asuvasse väiksesse endise teenija tuppa, kus raudvoodi ja tool sees oli ja ütles, et võin siin elada kuni omale korteri leian. Olin rõõmus selle toakese üle. Aga korterit ma ei leidnud ja elasin kogu aja selles toas. Õhtuti jalutasime Fritzuga linnas. Fritzu käest sain vahel kivikõva vormileiba, mis teevees leotatult kõlbas süüa. Saksa sõdur oli söögi poolest tol korral kehvas seisukorras. Supp lahja, rasvata, sõid sama kõva leiba, rüübates musta ja mõrudat kohvi peale.
Ühel päeval mõtlesin, et lähen Eesti seltsimajja kuulama, mis uudist ja kas varsti saab kodumaale sõita. Sakslastelt kuulsin, et Baltimaad on nende vägede poolt vabastatud. Minult küsiti, kas ma olen end Riiga sõiduks registreerinud, mis käib juba üle nädala? See sõnum kurvastas mind väga. Kuidas ma ei teadnud seda? Sain sealt teada registreerimisbüroo aadressi ja teisel päeval olin ma büroo ees. Aga ma sain registreerimise numbri midagi üle 6000-da. Ja rongi mahub optante kogu nende pagasi ja nende mööbliga kuni 600 inimeseni. Ise arvestasin, et niikaua kuni minuni järjekord kätte jõuab, läheb paar aastat mööda. Kaebasin oma häda Fritzule ja ta ütles, et kui läheb järgmine ešelon Riiga, siis tuleb ta registreerimise büroosse minuga kaasa. Aga seda järgmist rongi ei tulnud: ühel päeval leidsin büroo seinalt teadaande, et opteerimine Riiga on ajutiselt katkestatud mingi epideemia tõttu.
Läks mööda suvi, oli kätte jõudnud 1918. aasta september. Kui siis ühel päeval büroo ette jõudsin, leidsin kuulutuse, et järgmisel laupäeval läheb ešelon optantidega Riiga alates numbrist 601. Sama päeva õhtupoole asusime Fritzuga teele büroo poole. Fritz siis rääkis büroo ametnikule minu asja ära. Ametnik küsis, kui suur on mu pere ja palju mul pagasi ning mööblit on. Kui kuulis, et olen üksi kahe kohvriga, lausu et ühele inimesele ikka leidub rongis veel ruumi. Viskas minu vana registreerimise numbri paberikorvi ja andis uue laupäeval väljuvale rongile. Mina aga lükkasin tema lauale kümnelise saksa riigimarga.
Jõudis kätte laupäev. Rong pidi väljuma kell kaheksa õhtul. Meie aga olime kell kuus kohal. Sinna jõudes selgus, et olime siiski hiljaks jäänud. Pikk rong, mis koosnes kaubavagunitest, oli rahvast ja nende kraami täis. Meile öeldi igalpool: „Minge edasi, siin ruumi ei ole.“. Fritz pöördus ešeloni juhi, aukraadilt veltveebli, poole kes viis meid rongi etteotsa, tõmbas ühe kinnise kaubavaguni luugi lahti, öeldes: „Astuge sisse ja tõmmake uks kinni.“. Selle vaguni kummagis otsas oli mingi kaup kastides, keskel aga vaba ruum. Olin väga rõõmus selle hea koha üle. Kuna Fritz pidi teenistusse minema, lahkusime südamlikult. Muuseas Fritz andis mulle juba varem oma Feldpost’i aadressi, et kui ma pärale jõuan, kirjutagu ja saatku kiri saksa Feldpost’i kaudu teele.
Minu rõõm hea sõidukoha üle oli siiski lühike. Tõmmati uuesti umbes kell ½ 8 ešeloniülema poolt vaguni luuk lahti ja minu ees seisis saksa ohvitser ühe hästi riietatud ja kaunis nägusa läti neiuga. Ohvitser siis lausus mulle kaunis käskivalt: „Noormees, teil tuleb siit lahkuda ja otsida omale uus koht, see siin on reserveeritud.“. Ise läks ta neiuga jalutama. Olin kurb, kahju lahkuda vagunist. Korraga hüüab mulle linna kärumees: „Noormees, võtke mööbel vastu!“. Vaguni ees seisid kaks kärutäit lätlaste mööbliga ja ka seisid neiu vanemad seal. Nii ma siis võtsin nende mööbli ja pagasi vastu ja aitasin ka vanad vagunisse. Mees lätlane oli vaikne, aga naine oli jutukas. Kui nägi, et ma kavatsesin vagunist lahkuda, ütles mulle: „Teie ei lähe kuhugi, siin on meile, kui ka teile ruumi, tõmmake ennast tagapoole, kui Milla ohvitseriga siia tulevad.“. Kell oli kaheksa läbi, kui rong ärasõiduks vile andis. Ohvitser, kes oli Millaga jalutamast tagasi, aitas ka neiu vagunisse. Hiljem, kui neiu mind silmas, ei lausunud ta, ega imestanud sugugi mind nähes arvas, et see pidi nii olema.
Teel olime kuus ööd päeva. Vanaproua siis rääkis minule, et kui hea, et teie meil seltsis olete, mis meie ilma teieta oleks teinud? Mina olin nimelt see, kes kui saabusime mõnda suurde jaama, jooksin teekatlaga vaksali keeva vee järele. See teevesi oli meil kogu teekonnal ainuke soe toit. Ka ostsin ma vaksalites turunaistelt saiu ja muud söödavat, mis olid küll maitsetud, kuid kui paremat saada ei olnud, sõime heal meelel ka neid. Kui rong seisis jaamades, jalutasime Millaga ja ajasime juttu. Kuna mul olid ratsaväe sinised püksid punase kandiga jalas ja seljas hästi istuv sinel, juudi rätsepa tehtud, kutsus Milla mind leitnandiks, mida ma ka omaks võtsin.
Kord ühes suures raudteejaamas seisis meie rong teiste kaubarongide keskel, kui nägin, et inimesed tulevad kuskilt, tükisuhkur taskutes ja rättide sees. Tormasin ka mina selles suunas, kust inimesed suhkruga tulid. Tuli välja, keegi, vist mõni raudteelane, oli ühe kaubavaguni, milles oli suhkur, otsalaua purustanud ja seega oli auk suhkrukottide juurde. Surusin ennast väevõimuga ka augu juurde ja sain sineli taskud ja mütsi tükisuhkrut täis toppida, siis lükati mind augu eest ära. Mütsi sees oleva suhkru tarvitasime koos läti perega, kuna taskutes oleva peitsin kohvrisse koduste jaoks. Minu naabrid olid väga tänulikud mulle, oli ju suhkur tol ajal haruldus.

Ühel õhtul kell 11 jõudsime Riiga. See oli 1918. aasta septembri kuul. Ešeloni juht kuulutas, et jäägu kõik rahulikult vagunitesse, sest hommikul lähete 10-ks päevaks karantiini. Kohe olid ka tunnimehed püssidega kohal. Milla aga ütles mulle: „Lähme minu õe poole, kes elab siin ligidal ja viime talle sõna meie saabumisest, sest meie niikuinii karantiini ei lähe.
Kui olime asunud teele, tunnimeestest mööda hiilides ja saime paar uulitsat käia, kui äkki ilmusid meie ette 3-e liikmeline patrull, 1 eraisik ja 2 saksa sõdurit püssidega. Tagajärg oli see, et Millat viiks üks sõdur raudteejaama tagasi, aga mind teine sõdur viis komandantuuri, mis asus eramajas. Patrullisõdur andis minu komandantuuri sõdurite üle, kes tegi ühe plekiga ülelöödud ukse lahti, paludes mind sisse astuda ja ma olingi kartseri vang. Mis siis muud kui narile pikali ja sinel peale. Magasin kõige peale vaatamata hästi kui valgeni. Teen silmad lahti, arvan, et olen juba kodus, sest kuulen eesti keelt. Sain kohe aru, kus viibin ja et eesti keel kostab minuni akna kaudu. Astusin narile püsti ja näen – 2 eesti poissi, vangi, lõhuvad puid. „Mis teie teete siin, poisid?“ hüüan. Poisid viskasid kirved maha ja tulid akna alla. „Kes sa oled? Kust tuled? Mis süü pärast istud? Kas sul suitsu on?“. Need olid küsimused, mis nad mulle esitasid. Kuid meie juttu ajada palju ei saanud, tuli saksa tunnimees, kes kutsus nad ära. Enne ära minekut, ütles üks meestest mulle: „Kui sa vabaks saad, ole hea ja otsi meid üles ja too meile suitsu.“. Kuid kahjuks ma nende palvet täita ei saanud. Ise ma polnud suitsumees ja kust ma neile neid suitse oleks saanud muretseda? Ootasin kannatlikult kartseri ukse avamist ja alles kell 10 tehti uks lahti ja viidi komandandi ette. Kui komandant oli mind ülekuulanud, ütles ta valvurile: „Lähed selle mehega vaksali ja otsid rongi ülesse. Kui ešelonijuht selle mehe omaks võtab – lased lahti, kui aga mitte, tood tagasi.“. Kui mina siis valvuri saatel Riia linna tänavatel liikusin, siis minu nahktaldade samm lärmi ei teinud, küll aga saksa valvuri rautatud saapad küll tugevasti. Kui jõudsime ešeloni juurde, oli seal suur sagimine – optandid laadisid oma kraami sõjaväe vankritele ja liikusid karantiini poole. Kui olime ešeloni ülema ülesse leidnud, vaatas ta mu otsa ja ütles, et see on minu mees, sõdur lõi käe mütsi juurde, lõi kannad kokku ja lahkus. Korraga tormab Milla minu juurde, võtab mind kaela ümbert kinni, suudleb mind ja lausub: „Anna andeks, et minu pärast kartseris pidid istuma.“. Siis sosistas ta mulle, et kõik on korras, meie kraam ja sinu kohvrid viisime vagunite alt läbi ja on laaditud kahele kärule. Ka meie ise lahkusime vaikselt ešeloni juurest, ronides vagunite alt läbi kuni olimegi uulitsal. Jõudes Milla õe ja õemehe korteri, ütlesin, et lähen vaksali, kuulama kunas läheb rong Valga peale. Sain teada rongi väljumise aja ja et piletid müüakse sõiduloa ettenäitamisel ja sõidulubasid annab välja komandantuur. Komandantuuris, kuhu läksin öeldi, et sõiduluba saate siis, kui esitate meile karantiini tunnistuse. Mul ei jäänud muud üle, kui minna ja otsida oma onutütar Anette ülesse. See onutütar oli vanem naine, pidasid varem mehega Riias mees- ja naisjuuksuri äri. Mees oli paar aastat tagasi surnud ja onutütar elas praegu üksi, lapsi neil ei olnud. Teda kodus ei olnud ja naabrid ütlesid: „Täna on laupäev, ta käib rikaste prouade juures neile soenguid tegemas, tulge õhtul hiljem, siis on ta kodus.“. Läksin Milla õe juurde tagasi. Ma siis rääkisin neile, et leidsin oma onutütre ülesse ja lähen tema juurde. Preili Millal oli uus kleit seljas ja kavatses sõbrannasid külastama minna. Jätsime siis hüvasti temaga, ilma musita., ainult armsalt naeratas ta mulle. Kes mind südamlikult jumalaga jättis, oli ema, ütles et kui kodu jõuad , kirjuta Millale.
Onutütar Anette oli vahepeal koju jõudnud ja oli väga rõõmus mind nähes. Teine päev oli pühapäev ja läksime Anettega linna, et saksa ausamba avamist südalinnas pealt vaadata. Oli palju rahvast ja sõjaväge. Palju härrasmehi mustis riides, tsilindrid peas. Oli mingi saksa selts. Ausammas kujutas endas suurt rauast saksa sõdurit püssiga kõrgel alusel. (Kui ma 10 aastat hiljem Riiga sattusin, siis seda ausammast enam seal ei olnud). Küsisin Anettelt, et kust see tuleb, et Riia prouad-preilid lasevad uulitsal kõhutuult., mõni isegi kuuldavalt. Aga mis sa arvad vastas Anette. Nad söövad ju ainult Gemüset, - peeti, kaalikaid ja kapsalehti, vaata nende näkku, nad on kõik kõhnad ja nälginud.
Esmaspäeval algas meil Anettega ametiasutusi pidi käimine, kuid kõik oli asjata, - igal pool öeldi, et tooge karantiini tõend, saate sõiduloa. Minu meeleolu langes. Kas tõesti pean karantiini minema? See tähendab seda, et kodu saan sõita alles 10-ne päeva pärast. Postkaardi kodustele panin posti kohe Riiga saabumisel ja kodused ootavad mind juba. Anette tegi siis mulle nende toiduainetest, mis ta Riia prouadelt laupäeval soengute tegemise eest tasuks sai, oma heldusest mulle leivakesi kaasa karantiini ajaks ning ma asusin raske südamega karantiini teele.