25.07 jooksul maantee ümbruses toimunud võitlustest on vaid lünklik ülevaade.
Skeemil on antud olukord umbes kl 21 paiku õhtul. Enamiku Saksa üksuste rinde jätsin märkimata, sest täpseid andmeid selle kohta pole. II/47 on ka paljuski oletuslik.
Vodava-Puhkova piirkond
131. laskurdiviisi 743. laskurpolk hõivas päeval Paemurru ja Audja ning saavutas Vodava-Puhkova piirkonnas maantee, polgu allüksused tungisid Puhkova lähedal ka üle maantee. Polgu III pataljonile omistati seal rajoonis hulga autode rivist väljalöömine, ühe tanki vigastamine ja 10 vangi võtmine. Nõukogude andmeil tegi vastane Vodava piirkonnas kaks vasturünnakut kuni pataljonitugevuste jõududega kolme tanki ja kahe liikursuurtüki toel. 743. laskurpogu allüksused olid sunnitud tagasi tõmbuma, maanteed püsivalt läbi lõigata ei suudetud. Hilisõhtul asus polgu vasak tiib Audja ümbruses.
Saksa poolelt on teada, et Nordlandi tankipataljoni 3. kompanii ülem Ostuf Stübben viis oma 5 ründesuurtükki koos mereväe jalaväeüksusega vasturünnakule, vastasest puhastati maantee ja majad, kus punaarmeelased varjusid. Sellised andmed on Stübbeni Saksa Risti Kullas autasustamisettepanekus, vasturünnaku rajooni seal ei nimetata. Kuid kuna juttu on mereväe jalaväeüksusest, siis võib oletada, et see oli mereväe lahingpataljon Ostland, mis asus Purga piirkonnas. Seega ilmselt tabas see vasturünnak 743. laskurpolku Puhkova juures.
Teine Saksa allikas (brigaadi Nederland olukorrakokkuvõte) mainis, et kl 13 oli Tamme piirkonnast lähtunud vasturünnakuga saavutatud Purga-Vodava joon. Kl 15.32 teatas Nederlandi 49. rügement, et tema vasak tiib asus Purga juures ja parem tiib Vodava juures, naabriks oli pataljon Ostland. (Seal justkui muid Nederlandi 49. rügemendi allüksusi ei saanud olla, kui I pataljon, aga see oli, nagu juba varem nägime, saanud käsu liikuda Peeterristile. Võib-olla siis asus teele Peeterristile, aga teel jäi ette 743. laskurpolk.)
49. rügemendi I pataljoni ülemat Hstuf Meyerit autasustati hiljem Rüütliristiga. Autasustamise ettepanekus öeldi, et kui vastane lõikas 25.07 läbi maantee Vodava ja Peeterristi juures, siis Meyer, kelle pataljon oli teel Tannenbergi liinile, asus omal algatuse vasturünnakule, heites vastase maanteelt tagasi. See tagas, et maanteed sai hiljem kasutada suurtükiväe tagasitõmbamiseks Tannenbergi liinile. (Eelnevalt ära toodud Saksa dokumentidest pärit andmetest jääb siiski mulje, et Meyer tegutses ülevaltpoolt saadud korralduste järgi.)
Brigaad Nederland raporteeris, et päeva jooksul saadi kaks vangi 131. laskurdiviisist.
-----------------------------------
Peeterristi piirkond
191. laskurdiviisi 559. laskurpolk Hõivas Hoovi (ühe dokumendi järgi võttis polgu I pataljon Hoovi juures "üle 15" vangi) ja püüdis maanteed läbi lõigata Peeterristi-Tõrvajõe piirkonnas. Nõukogude andmetest ei selgugi, kas seal maantee siis lõigati läbi, kuid Saksa andmetel see Hoovist lõunas (ehk Peeterristi juures) päeval ikkagi juhtus, misjärel vasturünnakuga maantee vabastati (teine allikas mainib vasturünnakut Vodavast ida suunas). Pärast võtsid Saksa üksused tagasi Peeterristist põhja pool oleva kõrgendiku, tungides kuni Hoovini.
Saksa dokumentidest ei selgu täpselt, mis üksused seal Peeterristi piirkonnas tegutsesid. Kohapealne üldjuht näib olevat olnud 49. rügemendi ülem Collani. Võimalik, et Peeterristil tegutses 49. rügemendi I pataljoni osi, mis olid saabunud Vodava suunast. Kl 17.46 sai Nederlandi 48. rügement käsu saata 49. rügemendi II pataljonist kaks kompaniid Peeterristile Collani käsutusse. Nagu juba enne kirjutasin, oli kl 10.10 paiku antud käsk II/49 ja Nederlandi luurekompanii koondamiseks Ekkekülis (Narva lähedal) ja need allutati 49. rügemendi ülemale Collanile. Kokkuvõttes võib oletada, et tegelikult Collanil II/49-ga ja luurekompaniiga sidet polnud ja nende juhtimine käis päeva jooksul üle 48. rügemendi.
Peeterristi juures toimunu kohta on ka mõned 20ED veteranide mälestused.
Einar Kartuse (46. rügemendi side) mälestuste järgi olid venelased Sininõmmelt taandunutel tihedalt kannul ("kui olime jõudnud Peeterristi kiriku kesapõllule, siis läks lahti koledaks põrguks. Venelased olid juba saabunud kesapõllu-äärsesse võssa ja tõmbasid meile tule selja tagant peale"), paljud neist, kes üritasid roomata üle maantee, et jõuda sealsesse kraavi, said pihta.
Hans Kukk (46. rügemendi staap või staabikompanii), kes samuti Peeterristile jõudis, meenutas, et seal hakati vastupanu organiseerima: "Kohale saabus ka major Kurg, kes kandis endise eesti ratsaväe mõõka. Organiseerisime vastupanuks umbes 20 meest, paljud ei reageerinud käskudele, olles ilmselt veel venelaste hävitava kahuritule tagajärjel saadud shoki all." Eemalt lähenevate venelaste pihta avati tuli. Õhtu eel liiguti Mereküla suunas ühe talu juurde, mis asus väikese oja ääres. Sinna saabus õhtul ka üks Saksa tank, mis tulistas vastase kuulipilduja- ja miinipildujapositsioone. Õhtul märgati tulistamist naabertalust. Sinna uurima minnes leiti lakast üks punaarmeelane kes vangistati.
II pataljoni adjutandi
Olaf Tammarki mälestused: Tammark kuulus kuuemehelisse gruppi, mis eesotsas II pataljoni ülema Friedrich Kurega taandus Peeterristile. Teekonnal oli nendega ühinenud II pataljoni sõdureid. Peeterristil kohati 46. rügemendi ülemat Tuulingut. Asuti kaitsele maanteekraavi. Nähtavale ilmunud vastase gruppidele avati tuli. Vastane tulistas kahest talust, mis asusid nõlval maantee eel. Kurg organiseeris vasturünnaku kahe-kolme Saksa tanki või ründesuurtüki toel. Vallutati värskeltkaevatud kuulipildujapesad, saadi vange, saagiks kaks kuulipildujat. Ründajatel oli üks langenu ja mitu haavatut. Narva suunalt saabuvad Saksa kolonnid taandusid õhtul mööda maanteed vastase härivitule all. Ei olnud näha tabamusi. Öösel koondati II pataljoni riismed ühte külla.
Alfons Rebase andmeil võitlesid maantee Peeterristi juures uuesti vabaks 20ED suurtükiväerügemendi allüksused ja 47. rügemendi voori allüksused.
Saksa dokumendi järgi toimus Peeterristi juures veel hilja õhtul vastase sissemurre (ilmselt mõeldi maantee ületamist - nrw44), mis likvideeriti kl 23.
-----------------------------------------
Vanaküla-Olgino mõis-Tšjornajõe-Vepsküla
191. laskurdiviisi 552. laskurpolgu II pataljon jõudis päeval oma parema tiivaga maantee lähedale Lapiotsast põhja pool ja vasaku tiivaga tungis Vanaküla sihis. Polgu I ja III pataljon toodi samuti lahingusse ja edenesid üle Karuhaua Olgino mõisa suunas. Kummagi poole allikatest ei selgu, kas 552. laskurpolgu allüksustel õnnestus päeval ajutiselt maantee kuskil läbi lõigata. Igatahes õhtu seisuga (u. kl 21) seisis polk põhja pool Vanaküla ja Olgino mõisa - näib, et II pataljoni parem tiib oli maantee lähedalt sunnitud vahepeal tagasi tõmbuma.
191. laskurdiviisi 546. laskurpolgu tegevuse kohta päeval on vaid teada, et selle parem tiib asus õhtul piirkonnas Tšjornajõest põhja pool ja vasak tiib hõivas Vepsküla.
Saksa dokumentides pole Vanaküla-Olgino mõisa-Tšjornajõe-Vepsküla piirkonnas päeval toimunud sündmuste kohta peaaegu midagi, mainitakse ainult oma vägede vasturünnakut Tšjornajõe juurest loode suunas.
Kuskil Peeterristist ida pool jõudis maanteele välja
Sulev Hurma (I/46 sidemees), tema mälestused: "Maanteel käis tihe liiklus. Autosid sõitis nii Tallinna kui Narva poole. Mõnelgi õnnestus klammerduda sõidu pealt veoauto kasti külge, et vaid siit pääseda. Kui alustasime tõusu maanteetammile, kostis meie tagant metsik hurraa. Venelased olid meile järele jõudnud ja jooksid, täägid õieli, meie suunas. Tammist ülesronivad mehed olid suurepäraseks märklauaks. Meie mehi langes nagu loogu." Hurmal õnnestus maantee ületada, jõuda Peeterristile ja sealt edasi läände.
Pole teada, kas maantee kaitsel tegutses ka Narva äärest taandunud I/46 võitlejaid.
II/47 ülema
Alfons Rebase ja tema adjutandi
Valdur Jürissaare mälestuste järgi asus Tšjornajõe juures 47. rügemendi jalaväekahurite kompanii (13./47) eesotsas leitnant Kaudega. Kompanii, mille meeskond asus jalaväelastena kaitsepositsioonil, lõi õhtupoole tagasi vastase rünnaku, laskemoon peaaegu lõppes. Rünnaku tõrjumisel olid kaotused inimestes vist väikesed, kuid kaotati enamus hobustest.
Rebase sõnul jõudis vastane välja ka Olgino mõisani, mõisa taga kivimüüri ääres positsioonil asunud ratturite rühm (võimalik, et 47. rügemendi staabikompaniist - nrw44) tõrjus kaks vastase rünnakut.
47. rügemendi staabis käskjalana teeninud
Helmut Anieri mälestused: "Meie adjutant sõitis Narva mingisugusesse staapi korraldusi saama. Õhtupoolel oli laskmisi Olgino lähedal metsas. Rügemendi ülem sõitis korraldusi andmata minema. Olime sääl ootel kui peata kanad. Eest tuli kohale Rebane, et kohtuda rügemendi ülemaga ja korraldusi saada. Läks tagasi n.ö. tühjade kätega, rügemendi ülem oli endiselt kadunud. Pargi taga metsas läks jälle raginaks lahti. Püssi ja granaadiheitjate lasud olid päris lähedal. Meie staap, kümmekond meest, asus mõisa pargi kiviaia taha kaitsele. Mingi meie väiksem üksus lõi eespool vaenlase tagasi. Suuremate jõududega oleks vaenlasel olnud võimalik sääl Narva tee ära lõigata. Adjutant tuli Narvast tagasi ja teatas, et öösel tuleb täielik taganemine."
Alfons Rebase ja Valdur Jürissaare mälestuste järgi vaenlane II/47 vastu päeva jooksul survet ei avaldanud (II/47 vastu tegutses 546. laskurpolk - nrw44). Erandiks oli rünnak II/47 komandopunktile (see asus liitekohal 46. rügemendiga). Pataljoni staabi meeskond koos seal olnud 8. kompanii miinipilduritega ja raskekuulipildujarühmaga tõrjusid rünnaku tagasi. Hukkunuid oli üks (Rebase käsundusohvitser) ja haavatuid 2-3.
Rebase väitel asus tema komandopunktist tagapool 46. rügemendi varupataljon Ranniku juhtimisel. Rebane küsis Rannikult, miks ta ei ründa vastast tiivalt, see vastas, et olukord on segane, ei tea kus on omad, kus vastane. Lepiti kokku, et Rannik jääb pataljoniga paigale nii kaua, kui suudab. Rebase sõnul ei teadnud ta, kaua Rannik seal püsis. (Nagu juba varem öeldud, terve I/46 Ranniku juhtimisel seal varus olla ei saanud, pigem oli I/46 komandopunkti juures kuni kompaniitugevune reserv - nrw44.)
Kuna II/47-st vasakul oli 46. rügemendi rinne läbi murtud, siis paigutati II/47 vasaku tiiva kaitseks ümber 5./47 vasaku tiiva allüksused. 5./47-st vasakule paigutati komandopunkti juures varus olnud 8./47 rühmad. Pärast asetati 8./47 rühmad küngastele Pritska männiku rajooni, kust oli võimalik põhja ja lääne suunas ulatuslikku ala tulistada. (Ilmselt moodustasid 5. ja 8./47 allüksused vasaku tiiva kaitseks hõreda rinde Siivertsi ja Tšjornajõe vahel - nrw44.)
Rebane püüdis saada ühendust 47. rügemeni staabiga, aga traatside oli katkenud ja raadio teel ei saanud kätte. Igaks juhuks viis ta oma komandopunkti pataljoni vasakul tiival asuva 5. kompanii kaevikusse.
Õhtupoole (pärast kl 15) suundus Rebane paari käskjalaga Olgino mõisa. Seal sai teada, et rügemendi ülem Vent oli autoga lahkunud. Rebane võttis omal algatusel juhtimise üle. 13./47 sai käsu oma kahurid Tšjornajõe juurest Olgino mõisa juurde tagasi tõmmata ja hoida seda enda käes koos ratturite rühmaga. Kuna 13./47 hobused olid rivist väljas, siis veeretati kahurid sinna meeste jõul. Varsti jõudis Olginosse "minu voori ülem" (Rebase väljendus), kes teatas, et Peeterristi juures oli lahing. Rebane käskis voorid tagalasse saata võimalikult väheste saatjatega, ülejäänutest moodustada lahingmeeskond, et kaitsta Peeterristit.
Pärast suundus Rebane tagasi oma pataljoni juurde. Õhtupimeduses tõi ta komandopunkti Pritska männiku lähedal olevatele küngastele. Olgino mõisast saabus käskjalg korraldusega tulla 47. rügemendi staapi. Sinna oli Narvast saabunud rügemendi adjutant, kes andis Rebase mälestuste järgi kl 23.30 edasi taandumiskäsu. Käskjalad saadeti kiiresti jõe ääres positsioonil olevatele kompaniidele teadet viima, kompaniid pidid koonduma Olgino mõisa. 6. kompanii juurde saadetud käskjalad eksisid ja leidsid kompanii hilinemisega. Kella 02-03 vahel alustati Olginost liikumist. Vahepeal sõitis mööda Narvast tulnud tankikompanii ühe rüütliristkandja juhtimisel. Viimane tuli vastu Rebase palvele üheskoos taanduda. Tankid vedasid 13./47 kahureid. Sinimägedest läänes kohati ka 47. rügemendi ülemat Venti, kellele Rebane ette kandis, et tõi tema üksused välja.
Kuid ühes erakirjas on Rebane öelnud, et viimasena saabus Olgino mõisa 5. kompanii. Saksa tankikompanii asemel oli tegemist kolme ründesuurtükiga rüütliristikandja juhtimisel. Ründesuurtükid võtsid sleppi rasked jalaväekahurid (sIG). (Ründesuurtükid on usutavamad, sest mingit tankikompaniid sel ajal Nederlandi juures kõikide märkide kohaselt ei tegutsenud. Laari raamatus mainitud Pantrite üksus eesotsas Oscha Wildiga on kahtlane väide - nrw44.)
Jürissaar mainib, et viimane kompanii saabus Olgino mõisa kl 02.45, misjärel kl 03 jäeti mõis maha, tund varem oli sellest möödunud Narvast taanduv Saksa jalavägi. Saksa tankikompaniis oli 12 tanki, osa neist vedas jalaväekahureid ja liikus II/47 kolonni lõpus, ülejäänud liikusid ette Peeterristile, et hoida seal maantee vaba.
Saksa dokumendi järgi teatas "ühe eesti rügemendi adjutant" (ilmselt 47. rügemendi oma - nrw44) Nederlandi staabile, et vastane oli u. 21.30 maantee Olgino mõisa juures läbi lõiganud. Nederlandi 48. rügemendi ülem käskis seejärel II/49 ülemal maantee puhastada, allutades talle kaks ründesuurtükki (Ustuf Römmelti juhtimisel) Nederlandi tankitõrjedivisjonist ja Rebase pataljoni (II/47). Vastane löödi seejärel maanteelt tagasi. Kl 23.30 alustas 48. rügement taandumist Narvast. Nederlandi suurtükivägi oli juba varem läände tõmmatud. II/49 julgestas maanteed Narvast läänes, ootas kuni viimased eesti üksused (ilmselt II/47 - nrw44) olid kl 02 öösel maanteel möödunud, siis taandus ka ise nende järel. (48. rügement valis Narvast taandumiseks teise marsruudi, piirati 26.07 sisse ja hävitati.)
5./47 rühmaülema
Otto Jalakase päevikus mainitakse, et kl 19.30 tõmmati 5./47 tagasi uuele positsioonile, sealjuures oli õhurünnakute tulemusena palju surnuid ja haavatuid. Kl 23 saabus käsk taandumiseks. (Nõukogude allikatest ei leia õhurünnakute kohta õhtul kinnitust, võib-olla peetakse päevikus peetakse silmas hommikusi õhurünnakuid – nrw44)
7./47 rühmaülema käskjalg
Rudolf Tark: õhtul saatis Rebane ta oma komandopunktist maantee äärest koos teise mehega luurele piki maanteed, et selgitada olukorda Olgino mõisas. Selgus, et see oli vastase käes. Öösel katsid taandumist tankid. Vastase ahelik oli tee ääres põllul maas, kumbki pool ei tulistanud.
-------------------------------
131. ja 191. laskurdiviisi toetas lahingutes maantee ümbruses mingil määral kaudtulesuurtükivägi, aga täpsemad andmed puuduvad. Samuti pole andmeid, kas 25.07 jooksul suudeti maantee äärde järele tuua tankitõrjekahureid.
Saksa poolel andis 20ED suurtükiväerügemendist pärast keskpäeva ilmselt tuld vaid veel I Abteilung. Alates hommikust tegutses ka Nederlandi suurtükivägi. Üks Saksa rannikupatarei Sillamäel andis häirivtuld Narva-Jõesuu ette. Saksa suurtükivägi püüdis tabada ka vastase ülekäike Narva jõel (seal alustati praamiülekäikude ja pontoonsildade ehitamist). Nõukogude poolel registreeriti, et alates kl 14 andis Saksa suurtükivägi Vodava suunast metoodilist tuld Riigi piirkonda. Päeva teisel poolel sai üks pontoonsild suurtükitulest vigastada, aga üldpilti see oluliselt ei muutnud. Päeva jooksul ründasid kaks korda jõeülekäike Riigi piirkonnas Stukad, kuid olulist kahju vastane seeläbi ei kandnud.
