kapten Alfred Puuranna mälestused 1940/41. aastast

Teemad, mis seotud Eesti territoriaal- ja laskurkorpuse allüksuste ja lahingutega ...
Vasta
Kasutaja avatar
LoCo
Moderaator
Postitusi: 2164
Liitunud: L Aug 05, 2006 10:03 am
Kontakt:

kapten Alfred Puuranna mälestused 1940/41. aastast

Postitus Postitas LoCo »

Kapten Alfred Puurand (1902-1985) oli EW aegne suurtükiväe ohvitser, kellest sai 1940-41. a 22. Eesti Territoriaalse Laskurkorpuse 180. Eesti Laskurdiviisi 627 kerge suurtükiväepolgu 2-se divisjoni ülem.

Minu kätte jõudsid osad tema asjad, muuhulgas ka mälestused 1940/41. a formeerimisest ja lahingutegevusest, kuni tema haavatasaamiseni. Kirja on need pandud 1963. a juulis. Panen teksti 1:1 samas kirjapildis, nagu Puurand on kirja pannud.
Osadele nimedele panin ka ohvitseride andmebaasi lingid.
Puurand EW.jpg
Foto: kapten Puurand 5. Suurtükiväegrupis, 30ndate lõpp.

22 Laskurkorpuse 180 laskurdiviisi. 627 kerge suurtükiväepolgu 2-se divisjoni formeering ja lahing tegevus looderindel 1941.a.

Peale juuni pööret 1940.a. kujundati endine Eesti sõjavägi ümber territoriaalkorpuseks.
Väeosade juhtkond määrati endise kodanliku Eesti sõjaväe ohvitseridest - asetäitjaiks aga eranditult NSV Liidu Punaarmee kaadriohvitserid.
627 Kerge Suurtükiväepolgu formeeringu asupaigaks oli Väike-Maarja rajoon. Polguülemaks määrati polkovnik Martma -asetäitjaks major Jurko. Polgu komissaariks - pataljoni komissaar Zurjumov. Staabiülemaks kapten Püss, asetäitjaks v.leitnant Stepanov.
Polk formeeriti peamiselt endise Eesti sõjaväe 1, 2, 5-da suurtükiväegrupi ja rannakaitsepatareide kaadri ja reakoosseisu sõjaväelastest. Nii ka mina, endise Eesti sõjaväe 5-da suurtükiväegrupi raskepatarei ülem, sain korralduse Viljandist väljasõita polkovnik Martma käsutusse, olles määratud 627 kergesuurtükiväepolgu 2-se divisioni komandöriks.
Polgu koosseisu kuulusid 3 divisjoni á 3 patareid; polgukool; staap; side k-do ja majandus rood.
1-se divisjonikomandör major Kiviväli, abi v.-leitnant Babaev, divisjoni politruk Šivadrov. 2-se divisjonikomandör kapten Puurand, abi v.-leit. Selivost, divisjoni politruk Šnepelev, 3-da divisjonikomandör major Kõrvne abi v.leit.Vrõlov, divisjoni politruk Šarkov.
2-se divisjoni asupaigaks määrati Väike-Maarja alevist umbes 3 km lõunas asuv Äntu mõis. Divisjoni kaadri- ja rea koosseisu kuulusid peamiselt endise Eesti 1-se ja 2-se suurtükiväegrupi sõjaväelased. Hobused - koos tagavara rakmetega sai divisjon eranditult kõik endise Eesti 5-da suurtükiväegrupist s.o. Viljandist ja Keilas asuvatest NSV Liidu Punaarmee suurtükiväe polkudest.
Divisjoni formeering lõppes 1940.a. septembri alul ning kohe alustati intensiivse sõjalise ja poliitilise väljaõppega.
Divisjonikomandöride kursustel Tapal ja hiljem diviisistaabis Tallinnas, taktikalistel õppustel tutvustati Punaarmee õppemeetoditega ja võimsusega.
1941.a. jaanuaris taliõppusteks paiknes 627 polk kolmeks nädalaks väliolukorra tingimustesse, elu ja õppused toimusid kuuseokstest ja lumest valmistatud onnides. Täielikult katkes side alalise asukohaga. Nii juhtkond, kui reakoosseis omandas suuri lahingu kogemusi talve olukorra tingimuses. Haigestumisi ei esinenud.
Intensiivse sõjalise ja poliitilise kasvatustöödega jõuti nii kaugele, et kogu 627 polk oli valmis vande tõotuse andmiseks, mis ta toimus pidulikult 23. veebruaril 1941.a.
Rahulises ülesehitustöö tingimuses viimast korda 1941.a. 1. mai pidustustest ja paraadist Väike-Maarjas võttis osa 2-ne divisjon, 3 patareilises lahingkoosseisus. Patareid möödusid distsiplineeritult ning laitmatu rivistusega. Polguülema hinnang oli - hea!
Suviseks õppeperioodiks polgu allüksused koondusid suvelaagrisse Petseri rajooni. Laagrisse mindi raudtee ešelonidega, pandi väga suurt rõhku ešeloni peale ja mahalaadimise oskuste omandamisele. Suvelaagrisse jõudmisel, peale elu sisseseadmist ja korraldamist alustati kohe lahingõppustega.
kaptenina Punaarmees.jpg
Foto: kapten Puurand 1941. a suvel.

22. juunil 1941.a, fašistliku Saksamaa kallaletungi päeval sai 627 kergesuurtükiväe polk käsu: - veel samal päeval alustada suvelaagrist ümberpaiknemist talvekorteritesse.
Meie polgu ešelonid saabusid 24. juunil suvelaagrist tagasi Väike-Maarja rajooni ja polgu lahinguüksused asusid moondatult Kiltsi raudteejaama ümbrusse vastavate korralduste ootele. Samal ajal lahkus polgust polguülem polkovnik Martmaa, staabiülem kapten Püss ja teised juhtivad sõjaväelased, keda lähetati NSV Liidu relvastatud jõudude nn. "täienduskursustele".
Esialgsete korralduste ja kavade kohaselt pidi 180 laskurdiviis, seega 627 kergesuurtükiväe polk koonduna Raasiku raudteejaama ja asuma Eesti-Põhjaranniku kaitsele. Vastavad kaardid ja lahingukorraldused anti minule isiklikult üle Kiltsi raudteejaamas 26. juunil 1941.a. polgu staabiülema v.-leitn. Stepanovi poolt. Kuid vaenlase ülekaalukate jõudude kiire edasitung Leningradi suunas nõudis tõsist tähelepanu ja antud korraldus muudeti. 627 polk sai 27. juunil 1941.a. käsu koonduda Pihkva-Ostrovi rajooni.
Polk väljus Kiltsi raudteejaamast kahes ešelonis. I-se eseloniga sõitis koos polguülem Jurko. Mind määrati II-se eseloni ülemaks ja peale I-se ešeloni väljumist 28. juunil 1941.a anti ette II-se ešeloni koosseis 46 vagunit. Ešeloniga sõitis kaasa komissaar Zurjumov
Algas peale laadimine. Patareiülematelt saabusid raportid laadimise lipetamise kohta: Järjekorras IV, V ja VI patareilt.
28.juunil 1941.a kell 16.00 kandsin ette Kiltsi raudteejaama sðjaväe komandandile ešeloni valmisolekust - ärasõiduks.
Sõjameeste meeleolu oli ülev, tuju hea - häiris ainult üks asjaolu: lahkumine tuli ootamatult, toimus nii kiirelt, et ei olnuđ aega perekonnaga hüvasti jätta.
Andsin käskluse vagunitesse - ärasõit! Peale vedurite pikka vilet, läks vagunites lahti võimas laul - "Jää vabaks Eesti meri".
Esimene peatus oli Tapa. Jaama komandandilt sain korralduse ešelonile peale laadida Tapa laskemoona laos olevad suurtüki mürsud.
Osa neist mürskudest olid kastideta, kulus aega rohkem, kui selleks oli ettenähtud. Divisjoni sõjamehed täitsid saadud ülesande eeskujulikult.
Edasi kulges meie sõit Narva- Gatsina - Dno - Porhov. Liiklus raudteel oli väga koormatud, joudsime 30. juunil 1941.a. Porhovi,
kus ešelon maha laadis ja ühines I-se ešelon allüksustega. Haigena tagalasse evakueeriti 1-se divisjoni komandör major Kivivali. Samas sai 627 polk lehinguülesande ja korralduse liikuda edasi Ostrovi suunas ja võtta 5 .juuli õhtupoolikuks sisse kaitse: Mahhovka - Forokina küla joon.
Peale lühikest puhkust ja rünnakuks vajalike korralduste tegemist ning selgitamist vastase üleolekut õhus; - rangelt kinni pidada suurtükkide vahelisest distantsist 100 + 150 m, alustasime saadud ülesande täitmist.
Liikudes 10-15 km Porhovist lääne poole sattusime vaenlase lennukite rünnaku alla - seega esimesed tuleristsed. Meeskonnas kaotusi ei olnud, haavata said kuus hobust.
6. juulil 1941. a asus 627 suurtükiväepolk Sorokino küla rajooni tulepositsioonide ettevalmistusele.
2-se divisjoni patareid asusid järgnevalt:
IV. patarei kapten Hansmani ja politruk Šnepelevi juhtimisel sai eriülesande anda Sorokini külast umbes 15 km lõunapoole Terehhova-Mahnovka teede ristile.
V-patarei kapten Kallaste juhtimisel asuda varjatud tulepostisioonile Sorokina küla lõuna servale 42 laskurpolgu üksuste toetuseks.
VI- patarei v.-leitn. Sillandi juhtimisel, Sorokino - Mahnovka maantee suund. Üks suurtükk paigutada 1/2 km ette jalaväe raskekuulipilduja rühma positsiooni lähedusse.
Üld ülesandega valmistuda tulepositsioonid ette vaenlase soomusmasinate tõrjeks otsesihtimisega. 7.juulil 1941.a. oli tulepositsioonid sissevõetud, moondatud ja patareid tuleavamiseks valmis.
Koos polguülemaga major Jurko, külmavereline ja rahulik sõjamees, kontrollisime tulepositsioonid läbi. Jõudes tagasi komandopunkti, kandis ette luuraja Grigorev, et tema pani tähele kahtlast liikumist meist viiskümmend meetrit eemal võsas. Tegin korralduse võsa korralikult läbi vaadata. Mõned minutid hiljem astus võsast välja sakslane-luuraja, ilma relvata, hõbepasunaga ja rakettpüstoliga. Sakslane seletas, et on siin teist päeva, tema taskutest, peale Eestist pärineva paberossikarbi "Orient", midagi muud ei leitud. Vang saadeti 180 diviisi staapi.
Samas algas Sorokina-Mahnovka maantee suunas tugev automaadi ja püssi tuli. Ettenihutatud üksik suurtükk nooremleitnant Salveti juhtimisel avas esimesena tule, samuti avasid V ja VI patarei marulise tule vaenlase pealetungivate luure- ja eelosaüksuste pihta.
Vaenlase tankid, jalaväe toetusel, ründasid 42 laskurpolgu positisioone, lahing kestis 8. juuli pärastlõunani. Tugeva tule tagajärjel meie jalavägi taandus. Selles lahingus sai surmavalt haavata n.-leitn. Salvet, kes oma suurtükist tulistas vaenlast kuni viimase mürsuni. Paistis silma ka n.-seersant Roots, kes oma suurtüki viis välja vastase tugeva automaadi ja püssitule alt.
Käsu kohaselt jätsime maha oma tulepositsioonid ja divisjon taandus umbes 6 km ida sainas, varem kindlaks määratud kogumis kohta.
Esimeses kokkupõrkes vaenlasega meie kaotused olid: 2 ohvitseri - kapten Kallaste ja n.-leitnant Salvet, neli sõdurit ja kaheksa hobust. Vastane jättis lahingu väljale 4 tanki ja 2 veomasinat, 2 korviga mootorratast ja palju elavjõudu. Sellest lahingust alates olid meie polgu patareid pidevas kontaktis vaenlasega. Samal ajal maandus meie rindetagalas üksikuid õhudessantüksusi, kes põhjustasid meie taandumislahingute algust.
V- patareist jäid taandumisel kinni soisel maastikul 2 suurtükki ja vastase tugeva tule tõttu oli võimatu neid päästa. Haagiti eelikult, taandusime ainult eelikutega. Samal ööl sai kapten Kibena korralduse võtta kaasa vabatahtlikult-soovijad reamehed ja kõige tugevamad tiislihobused ning ära tuua pehmesse kinni jäänud suurtükid ning ülesse otsida kapten Kallaste laip ja kaasa tuua.
Ülesanne täideti eeskujulikult, hommikuks olid suurtükid kohal kuid kapten Kallaste laipa ei leitud. Peale esimest kokkupõrget vaenlasega õnnestus osaliselt vaenlase motoriseeritud üksusi Sorokini-Mahnovka maanteel tõkestada, kuid tema tankikolonnid jätkasid edasiliikumist ida suunas, meie polgu tiibadel kulgevaid teid mööda.
Meie polk sai ülesandeks tõmmata tagasi Dedovitši suunas ja asuda 12. juuliks 1941. a kaitsele nimetatud rajooni. Binoklist oli selgelt näha vaenlase tanki kolonn, kes liikus neist põhja pool Porhovi suunas s.o. peaaegu paralleelselt meie kolonniga.
Lääne pool Dedovitši metsadest läbi minnes, koondus divisjon normaaldistantsidele. Liikusin kolonni keskel kui saabusid teated haavatute kohta. Peatasin kolonni ja andsin korralduse 25 m kauguselt läbi koputada suuremad puud. Tulemus oli üllatav. Puude otsast ronisid alla 6 sakslast - šneiperit. Vangid koondati. Nad palusia leiba ja juua. Esitasid polgu komissarile Zurjumovile küsimuse "kas komissaar pum-pum!" ise näidates sõrmega oma meelekohale. Vastasime eitavalt. Vabastati kahehobuse vanker koormast, sakslased käsutati vankrisse istuma, saatja meeskond liikus jalgsi kõrval v.-leitn. Metsa juhtimisel ja algas teekond 180 diviisi staapi.
Lahingutes Dedovitši-Porhovi joonel 17. juulil 627 suurtükiväe polk tekitas vaenlasele tõsiseid kaotusi, eriti 42 laskurpolgu rindelõigus, keda otseselt oma tulega toetas II divisjon. Divisjon koond šrapnelli tulega hävitas vaenlase 4 veomasinat koos elavjõuga, vaenlane jättis maha palju haavatuid ja langenuid. Kõik katsed 180 diviisi rindel ületada Šeloni jõgi ja varem mahajäetud Porhov tagasi võtta, ei annud tulemusi. Vaenlase miinipildujate ja lennuväe rünnakute tagajärjel oli divisjonil suuri kaotusi. Minu abi v.-leitn. Šelivost, leitnant Musõrja ja divisjoni side ülem leitnant Räni jäid teadmata kadunuks, surnutena kaotasime 14 reavõitlejat ja 18 hobust.
Juulikuu lõpu päevil vaenlane gruppeeris oma jõud ümber ja meie diviisi rinde lõigus alustas survet ning edasi tungi StaaæjaRussa suunas. Meie polk sai käsu taanduda Staaraja-Russa lähistele.
Vaenlase surve oli niivõrd tugev, eriti õhust lennuväe toetusel ja maapealt raske kahurväe tulest, tuli taanduda galoppis, et vältida kaotusi ja jõuda määratud positisoonidele. Haava ta sai polgu komissar Žurjumov. Polguülemalt major Jurkolt sain kirjaliku käsu liikuda päise päeva ajal - vaatamata valitsevale olukorrale. Meie kolonni tabas vaenlase lennurünnak. V-dast patareist viidi rivist välja lennupomni otsetabamuse tagajärjel kaks rakendit. Patareiülem kapten Kibena pääses kerge haavaga - peale abiandmist jäi ta edasi rivisse. Pilt oli masendav, hobustel oli ärarebitud pead ja jalad, suurtüki meeskonnast lebasid viis inimpead - mis panime sinalisse ja matsime samas põlluservale.
Hiljem sattusime uuesti lennurünnaku alla ühes aiandus-mesindus sovhoosist läbiviival maanteel.
Patareid hargnesid ja moondusid kiirelt. Lahingu vooris juhtus äpardas, reamees Torn oma 2-e hobuse vankriga sovhoosi aeda sisse sõites purustas kaks mesipuud, mis häiris kogu aianduse mesilasperet. Läks lahti paanika. Õhust lennukid oma niitva kuulipilduja tulega ja maapealt tihedad mesilasparved. Raskelt said kannatada voori hobused ja meeskond. Paljudel voori reameestel olid näod paistetuse tagajärjel tundmatuseni moondunud. Kaks hobust surid mesilaste nõelamise tagajärjel. Pääsesime peamiselt gaasitorbikute abiga.
Augusti algul surus ülekaalukas vaenlane Staaraja-Russast meie väeosad välja ja Russa jäeti maha. 627 suurtükiväe polgust järgi jäänud allüksused asusid tulepositsioonidele Staaraja-Russa ida servale ja olid tugevas tulevahetuses pealetungiva vaenlasega.
Meie polgust järgi jäänud üksused koondati kokku ja tegevus toimus 2-se divisjoni komando all. Divisjon oma tabava tulega hävitas kaks vaenlase miinipilduja patareid, hea vaatluse tagajärel. Oli näha kuidas fritsud laiali jooksid ja oma miinipildujad maha jätsid - millised tekitasid 42 jalaväepolgu lõigus raskeid inimohvreid. Selles lahingus langesid v.-leitn. Šarkov ja v.-leitn. Mets .
Polgu ülem major Jurko kerge varjend sai otse tabamuse kahest raskest mürsust. Kõik varjendis viibijad said surmavalt haavata, major Jurko pääses raske põrutusega ja evakueeriti kohe tagalasse; tema viimased sõnad olid minule – „Капитан командовой дальше.“
Samas sai raske kõhuhaava v.-leitn. Vrõlov, ka tema evakueeriti. V.-leitn.Vrõlovis kaotasin ühe tublima ja julgema lahingukaaslase, seltsimehe ja sõbra... Meenub juhus kui kord Staaraja-Russa lähistel, vastase tugeva kuulipilduja ja püssi tule tõttu lahkusime vaatlaspunktist viimasel hetkel. Tegin esimesena hüppe, minule järgnes v.-leitn. Vrõlov, kapten Maanemaa ei riskinud ja jäi maha ning langes sakslaste kätte.
Roomasime umbes 300 m kartulipõllu serva mööda kuni hobuseni. Meid märgati, tuli veelgi tihenes. Poolel teel sattusime mädaneva haiseva hobuse laibale - möödusime suurte raskustega. Hiljem märkasime, et roomates olin kaotanud rinnataskust portsigari, v.-leitn. Vrõlov roomas umbes 15 m tagasi, öeldes "vaenlasele seda ei jäta!".
Pääsesime, rõõm oli suur, kaelustasime ja ühinesime õigel ajal patareidega.
15. augustiks taandusime Lovati jõe ida kaldale, kus algasid uued ettevalmistused.
Pean märkima, et alal oli sõjameestel heameel, nad lootsid, et vahetatakse välja ja saadetakse tagalasse, kuid võta näpust: - vaevu lõppesid ümberkorraldused ja laskemoonaga täiendused. kui 180 diviisi väeosad saia korralduse minna vastulöögile Staaraja-Russa suunas.
Algul arenes vastulöök edukalt, meie väeosad osaliselt liikusid Staaraja-Russa linna sisemusse. 2-ne divisjon asus positsioonile linna ida servale. Korpuse rünnakud Staaraja-Russa suunas kestsid kuni 20. augustini, vaenlast ees ei kohatud, polnud kuulda ühtegi lasku ei maalt ega õhust.
Varsti organiseeris vaenlane vasturünnaku lennuväe toetusel. Vaenlase pommituseskadrillid hoidsid 2 päeva, sõna tõsises mõttes, kogu armeed maaküljes kinni.
Meeskonnad tarvitasid ära oma puutumatta tagavarad, supikateldes söögivalmistamiaeks ei olnud mingit väljavaadet ega võimalust. Kõige kallim ja armsaim relv oli labidas.
Lõhkeaine tumedad suitsupilved ja teraselõhn lämmatas ja mattis hinge. Õhurünnaku lõppemisega, nagu maa seest ilmusid vaenlase tankid ja soomusväest üksused, kes surusid meie väed uuesti Lovati jõe taha, s.o. ida kaldale.
627 polgust järgi jäänud osad ületasid Lovati jõe Parfino kohalt ja liikusid Sakorje-Poola suunas edasi.
25.augustil peatusime Sakorje- küla ida serval. Polgust olid rivisse jäänud vaid üksikud: staabiülem v leitn. Stepanov 2-se divisjoni ülem kapten Puurand, kapten Pehme, kapten Kibena, v.-leitn. Normet, politruk Šnepelu ja Samaarin, polgu staabi, side ja majandusmeeskonnad, 8 suurtükki, 2 inglise 45 liinilist kerge-haubitsat (ilma laskemoonata, naabri polgu omad) - umbes 80 reavõitlejat ja 60 hobust, viimased olid eranditult kõik haavatud ja suutsid vaevu maast rohtu süüa.
Sama päeva ohtul sain korralduse võtta tulepositsioonid sisse Sakorje külast 3 km idas. Ülesandega tõkestada vaenlase edasiliikumine - Lovati joge ületava parvsilla kaudu Parfino asunduses.
Samal õhtul viisin eellaskmise läbi, k-do punkt asus Sakorje küla ida serval, eelvaatluspunkt kapten Kibina asus Sakorje küla lääne serval, Lovati kaldal.
27. august oli vaikne, viisime läbi vajalikud fortifikatsioonilised tööd ja olime valmis vaenlase ootel.
28. augusti vara hommikul umbes kella 4 paika tekkis kahtlus valitsevast olukorrast, kogu Lovati jõe kallas kattus udusse, mis näis ilmselt kunstlik olevat. Samuti teatas eelvaatleja kapten Kibena, et levib kahtlane udu.
Tegin ettepaneku v.-leitn. Stepanovile: - alarmeerida patareid ja avada tuli!
V.-leitn. Stepanov vottis kaasa käskjala automaadiga läks olukorda selgitama ja lubas 5 minuti pärast tagasi olla. Ta jäi teadmatult kadunuks. Mõni minut hiljem märkasin k-do punktist umbes 100 m võsas vaenlase sõdurit. Telefonistidele andsin kohe käskluse: patarei tuld!" - ise jooksin reameeste Kornõiševi ja Grigorjevi suunas, kes minu hobust hoidsid umbes 80 m eemal heinaküüni taga.
Algas tugev tuli ja jooksu pealt tabas vaenlase kuul minu paremat kätt. Hetkeks seisatasin, võttes viimase jõu kokku, et pääseda hobuseni. Püssi ja automaadi tuli tihenes ja kukkusin raskelt haavatuna maha, vasaku jala lahtise reieluumurdega ja parema jala liha haavaga.
Reamees Grigorjev oli esimene kes oma püksirihmaga minu reie veresooned sulges, abiks tõttas reamees Kornõišev, nad võtsid mu käevangu ja lohistasid side kaariku poole.
Saime uue valangu, - automaadist, rms Kornõišev sai surmavalt haavata, mina jäin endiste haavadega ja rms Grigorjev kaotas parena jala.
Nii jäime lamama ja oma saatust ootama. Seega lõppes minu riviteenistus sõjaväes, kus kokku teenisin 17 aastat ja 11 kuud.
Kokkuvõttes peab märkima, et looderindel 1941.a. eesti sõjamehed territoriaalkorpuse väeosade koosseisus tegid läbi tõsise ja raske tõrjelahingute perioodi.
- Lahingtegevust halvas eeskätt ebatavaline kuum suvi.
- Alaline allüksuste äralõikamise oht.
- Ülekaalukas vaenlane nii maal je eriti õhus.
- Vananenud, muuseumi tüüpi relvastus.
- Automaat relvastuse täielik puudumine.
- Ebameeldivad, pikale venivad hobuveo kolonnid.
- Puudulikud maastiku kaardid.
- Väga puudulik sanitaarne arstiabi.
- Eesti sõjameestele võõras juhtimise süsteem, s.o. puudus riviülema ainu juhtimise õigus.

Tallinnas, juulil 1963.a.
Kasutaja avatar
LoCo
Moderaator
Postitusi: 2164
Liitunud: L Aug 05, 2006 10:03 am
Kontakt:

Re: kapten Alfred Puuranna mälestused 1940/41. aastast

Postitus Postitas LoCo »

LoCo kirjutas: L Apr 02, 2022 11:28 am Samal ööl sai kapten Kibena korralduse võtta kaasa vabatahtlikult-soovijad reamehed ja kõige tugevamad tiislihobused ning ära tuua pehmesse kinni jäänud suurtükid ning ülesse otsida kapten Kallaste laip ja kaasa tuua. Ülesanne täideti eeskujulikult, hommikuks olid suurtükid kohal kuid kapten Kallaste laipa ei leitud.
Puurand ilmselt ei teadnud veel 1963. aastal, et Kallaste ei saanud surma, vaid otsustas teise poole kasuks ja lahkus meie hulgast 1984. a Rootsis.
Manused
Juhan Kallaste, Rakveres 22.09.1935.jpg
Kasutaja avatar
tossom
Veteran
Postitusi: 1021
Liitunud: T Mai 23, 2006 10:57 pm

Re: kapten Alfred Puuranna mälestused 1940/41. aastast

Postitus Postitas tossom »

Huvitav lugemine! Lisan veel, et ka mul on mõningaid tema materjale ja mälestusi mida jõudumööda püüan siia edaspidi üles panna. Sirvisin neid materjale, kuid millegipärast ei maini ta mitte kuskil, et mis sai temast sõja ajal edasi pärast seda, kui ta 1941. aasta augustis haavata sai ja vangi langes. Punaarmee dokumentidesse kanti ta sisse kui teadmata kadunuks jäänu mis küll 1954. aastal muudeti, sest faktiliselt oli ta ju elus.
Manused
00000178.jpg
00000147.jpg
00000036.jpg
Kasutaja avatar
tossom
Veteran
Postitusi: 1021
Liitunud: T Mai 23, 2006 10:57 pm

Re: kapten Alfred Puuranna mälestused 1940/41. aastast

Postitus Postitas tossom »

Mingitest tema dokumentidest lugesin, et neljakümnendate aastate lõpus võttis ta ühendust Saaremaa sõjakomissariaadiga ja palus enda toetamist pensioniga, sest tegemist oli sõjainvaliidiga. Samuti kirjutab ta mitmele poole, et saada kätte oma riiklik autasu, mille saamiseks ta 1941. aastal olevat esitatud (jutt käib Lahinguteenete medalist). Ja tõesti, autasu ta ka saab. Teda autasustatakse 1958. aasta veebruaris Isamaasõja I klassi ordeniga nr. 293080. Autasulehte, mis annaks meile teada mille eest talle nii kõrge autasu anti, mul veel pole. Kui see kunagi saada õnnestub, siis saame loodetavasti ka rohkem infot.
Manused
unnamed.jpg
unnamed (3).jpg
unnamed (1).jpg
Kasutaja avatar
Plönn
Huviline
Postitusi: 757
Liitunud: E Dets 31, 2007 3:11 pm

Re: kapten Alfred Puuranna mälestused 1940/41. aastast

Postitus Postitas Plönn »

Selle kollaborandist rahvuskaaslase nn autasu jääb küll ajajärku 63-64 , kui lähtuda arhiivi gronoloogiatest.

Teisalt oli mulle üllatav et tooaeg neid kullast vanatüübi ordeneid veel jagati , sest teada on fakt pealesõjaaegsest kokkuhoiust kus enam kooslusele ja kvaliteedie ei rõhutud :)
מוצר מדבקה חבר שעובד בחברה שמיבאים את המסך הנ'ל ממליץ בחום רב לא לגעת ?
Kasutaja avatar
tossom
Veteran
Postitusi: 1021
Liitunud: T Mai 23, 2006 10:57 pm

Re: kapten Alfred Puuranna mälestused 1940/41. aastast

Postitus Postitas tossom »

Ei oska neid Teie gronoloogiaid kuidagi kommenteerida, kuid Puurand sai oma ordeni 1958. aastal. Nõndanimetatud sõjaaegsete ordenitega autasustati kuni 1985. aastani, mil juubeliorden välja tuli. Näiteks ka Tallinna linn sai 1984. aastal autasustatud nn. vana tüübi Isamaasõja I klassi ordeniga, number algab aga ilmselt juba kolmega. Mingit korrektset numbrite-aastate järjekorda väga taga ajada ei maksa, sest näiteks juba neljakümnendate aastate lõpus oli autasustamisi, kus ordenite numbrid on suuremad kui sellel mille Puurand sai.

Пууранд Альфред Яанович
Орден Отечественной войны I степени
Наградной документ
Дата рождения: __.__.1902
Воинское звание: капитан
Кто наградил: Президиум ВС СССР
Наименование награды: Орден Отечественной войны I степени
Дата документа: 08.02.1958

NSVL riiklike autasude kvaliteet, nagu ka kasutatud materjalid on minu meelest alati olnud väga kõrgel tasemel. Ja veel, me oleme ajaloofoorumis. Kui see näpuga näitamine, et see oli siuke ja too oli kollaborant teeb Teil kuidagi enesetunde paremaks, siis andke muidugi minna. Aga foorumile see minu meelest küll midagi juurde ei anna.
Kasutaja avatar
otofoto
Veteran
Postitusi: 2027
Liitunud: R Sept 23, 2005 11:05 am
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Re: kapten Alfred Puuranna mälestused 1940/41. aastast

Postitus Postitas otofoto »

Puuranna varjatum pool.........
ghdgf.jpg
Fotod eestlastest II maailmasõjas, kõik pakkumised teretulnud!
http://www.facebook.com/pages/Otofoto/1 ... 85?sk=info
Kasutaja avatar
otofoto
Veteran
Postitusi: 2027
Liitunud: R Sept 23, 2005 11:05 am
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Re: kapten Alfred Puuranna mälestused 1940/41. aastast

Postitus Postitas otofoto »

315592243_497584945726560_6180639579562532075_n.jpg
Viimati muutis otofoto, E Nov 14, 2022 10:10 pm, muudetud 1 kord kokku.
Fotod eestlastest II maailmasõjas, kõik pakkumised teretulnud!
http://www.facebook.com/pages/Otofoto/1 ... 85?sk=info
lauri
Huviline
Postitusi: 313
Liitunud: P Okt 27, 2013 6:53 pm

Re: kapten Alfred Puuranna mälestused 1940/41. aastast

Postitus Postitas lauri »

Õnnelike kontoomanike ühispilt tehtud siis peale arve avamist pangas?
Vasta

Mine “Üksused & Lahingud/Units & Battles”