Ons too isend saksa lähivõitlusnuga? Käepide on hilisem looming. Mõõdu võrdluseks panin juurde kalastades välja tõmmatud pandla. Kui on lähivõitlusnuga siis ehk keegi oskab öelda kust saaks õige käepideme mõõdud?
http://i169.photobucket.com/albums/u212 ... 6_0001.jpg
http://i169.photobucket.com/albums/u212 ... 6_0002.jpg
Lähivõitlusnuga?
-
Frundsberg
- Huviline
- Postitusi: 754
- Liitunud: P Juul 23, 2006 6:40 pm
ei noh mis seal keerulist... eks ikka jõe ääres saab kalal käidud:D aga ma kardan, et see oli üks võimalus miljonist, et too pannal otsa hakkas, ma ei usu, et niimoodi edaspidi ka võiks juhtuda 
tupe ja tera koos saadud ühe endise "Eesti pioneeripataljoni" labidamehe käest kes oli 44. a suvel-sügisel ehitanud ja parandanud sildasid Lõuna-Eesti ja Emajõe ruumis. Ise oli ta selleks ajaks juba nii I ms-i kui Vabadussõja veteran ja minu mõtlemist pidi ka ilmselt Eesti sõjaväe reserv-ohvitser (vabadussõja ajal sai Noorem-Alam Ohvitseriks Walgas Simenari uulitsa Soomusrongide õppekomandos ning peale Vabadussõja lõppu oli veel tegevteenistuses kuni 1921. aasta lõpuni). Väga vähe ta rääkis II ms-ist, põhiliselt äratulekust Emajõe äärest ja sellest kuidas ta oma varustuse 47. aastal ära tõi sealt kuskilt kohast kus ta tsiviilikad selga sai. Ääretult hästi varustati tol ajal labidamehi - oli tal nii parabellum vööl olnd kui ka optikaga varustet K98... vot olid ajad. Kuhu ta eelpool nimetatud "torod" paigutas ei tea keegi kurat, ise ütles, et mattis maha... ei tea aga ju vist, kuulda pole olnd, et sealt majast (nüüdne suvila) oleks laialdase remondi ajal miskit välja kukkund. Ausalt öeldes ei imestaks kui tüüp tegi endale kuhugi metsa varustuse jaoks punkri... mida sa tahad ikka tüübist kes kuulas 70-ndatel Ameerika Häält nii valjult, et terve küla kuulas koos temaga oma majade õues, selle mehe peale ei hakand ei ussi ega püssirohi. ise ta siiski tunnistas, et ta jah ikkagi kolmes sõjas käind mees ja mõned korrad põrutada ikke saand aga kurat kui vankad sisse tulid siis ei aidand enam midagi, tuli uuesti minna!
Respekt!
tupe ja tera koos saadud ühe endise "Eesti pioneeripataljoni" labidamehe käest kes oli 44. a suvel-sügisel ehitanud ja parandanud sildasid Lõuna-Eesti ja Emajõe ruumis. Ise oli ta selleks ajaks juba nii I ms-i kui Vabadussõja veteran ja minu mõtlemist pidi ka ilmselt Eesti sõjaväe reserv-ohvitser (vabadussõja ajal sai Noorem-Alam Ohvitseriks Walgas Simenari uulitsa Soomusrongide õppekomandos ning peale Vabadussõja lõppu oli veel tegevteenistuses kuni 1921. aasta lõpuni). Väga vähe ta rääkis II ms-ist, põhiliselt äratulekust Emajõe äärest ja sellest kuidas ta oma varustuse 47. aastal ära tõi sealt kuskilt kohast kus ta tsiviilikad selga sai. Ääretult hästi varustati tol ajal labidamehi - oli tal nii parabellum vööl olnd kui ka optikaga varustet K98... vot olid ajad. Kuhu ta eelpool nimetatud "torod" paigutas ei tea keegi kurat, ise ütles, et mattis maha... ei tea aga ju vist, kuulda pole olnd, et sealt majast (nüüdne suvila) oleks laialdase remondi ajal miskit välja kukkund. Ausalt öeldes ei imestaks kui tüüp tegi endale kuhugi metsa varustuse jaoks punkri... mida sa tahad ikka tüübist kes kuulas 70-ndatel Ameerika Häält nii valjult, et terve küla kuulas koos temaga oma majade õues, selle mehe peale ei hakand ei ussi ega püssirohi. ise ta siiski tunnistas, et ta jah ikkagi kolmes sõjas käind mees ja mõned korrad põrutada ikke saand aga kurat kui vankad sisse tulid siis ei aidand enam midagi, tuli uuesti minna!
Respekt!
