Kundro Heino (perenimi Veidenstrauch, sündmuste toimumise ajal umbes 11-12 aastane, pärit Kundro-Altpere talust, mis asub sündmuskohast umbes 200m kaugusel):
Juhtum leidis aset hommikul ca kell 10-11. Saksa sõjaväes olnud eestlased olevat tahtnud Vihterpalus paadi peale saada, aga kas ei leidnud paati või jäid paadist maha. Tulid Kõmmaste poolt ja tahtsid Ahtama-Urgeta poole minna. Vene tank tuli Keila poolt, aga pööras põgenikke nähes poe juures otsa ringi ja tulistas kuulipildujast autot. Tapeti ohvitser ja tema rase naine ning kaks sõdurit. Üks mees pääsenud põgenema, teda olevat poolalasti kuskil Määra kandis nähtud. Autojuht ei saanud kohe surma, olla tee peal valudes vähernud. Kas lasti hiljem maha või suri vigastustesse. Üks tapetu oli Teesalu Sassi (e. Aleksander Teesalu - Vihterpalu metskonna metsaülem aastatel 1944-1969, pojad Lembit Teesalu ja Tõnu Teesalu on motosportlased) koolivend. Kuulipildujast tulistati veel küla, nii et tolm taga – kuulipilduja toksis poe juures nagu rähn.
Ise põgenesin õuel olnud kivikööki, hiljem ristiisa juurde (nädalaks?) pakku.
Läksin sündmuskohta vaatama umbes nädal peale matmist (või tapmist?) (inimesed ei julgenud eriti ringi liikuda, vene sõjavägi vooris Hiiumaa poole – ei saanud õieti üle teegi, ka kool algas paar nädalat peale kirjeldatud sündmusi). Sel ajal oli seal kiviaed ning kiviaia ääres oli roheline, nokaga ohvitserimüts (selle kirjelduse järgi oli tegu vist siiski tavalise sõdurimütsiga – nokk ei olnud musta värvi, tõenäoliselt oli tegu nt. M43 mütsiga. Hiljem antud kirjelduse järgi oli mütsi esiots kõrgem olnud, mis võib siiski viidata ohvitserimütsile), samas olid ka inimese ajud.
Surnud lamasid matmata mitu päeva. Venelased võtsid saapad ja riided (naine maeti poolalasti – küllap ka teised) ning viisid auto minema, keegi (ilmselt kohalikud) varastas öösel tapetutega kaasas olnud kohvrid (ilmselt sisaldasid need põgenemiseks kaasa võetud isiklikke asju). Tapetud maeti (matjad olid Möldri Juhan (Juss) ja Rehe Haraldi (perenimi Teesaar) isa Rehe Julius (ta oli vist külavolinik), võib-olla veel keegi) üksteise peale (arvatavasti kaks tükki kõrvuti ja kaks siis nende peale), mitte väga sügavale (kuna arvestati, et inimesed maetakse hiljem ümber). Algselt oli seal ka rist ning Rehe Juuli (see naine oli natuke imelik) käis lilli viimas (mööduvast sõjaväeautost raputati talle rusikat), hiljem võeti rist ära ning haua asukoht jäi tähistuseta. Haua kohal oli küll mingi aeg lohk, aga nüüd pole seda vist enam näha. Asukoht on umbes 10-15 m vanast maanteest eemal, tolleaegse hobusetee kõrval. Praegu on teed laiendatud ja matmispaik võib olla teelaienduse all, tõenäoliselt Keila poolses servas. Kunagi oli seal kõrval ka kruusahunnik, mis võib olla ka osaliselt haua peale laiali aetud.
Pärdi Erich (perenimi Hiiemäe, sündmuste toimumise ajal umbes 15 aastane (sündinud 1929), pärit Pärdi talust, mis asus sündmuskohast umbes 100m kaugusel):
Nägin sõdurite tapmist isiklikult pealt. Eelneval õhtul olid talus Keila lahingust tulnud sõdurid (ca 20-25 tk) ning vist ka üks naine (Erich ei olnud kindel – võimalik, et naist siiski polnud). Tegid endile süüa ning mootorrattal olnud paks, prillidega ohvitser ütles, et „Saaremaal hakkame (venelastele) vastu”. Sõdurid sõitsid hobustel mööda Haapsalu maanteed edasi, ohvitser aga sõitis mootorrattal Ahtama-Urgeta poole.
Kõmmaste poolt tulnud autos oli kolm meest ja üks naine. Üks mees lamas kõhuli auto poritiiva peal. Tahtsid sõita Haapsalu poole. Poe juures vehkis poodnik Sildre kätega, et minge tagasi – eespool on venelased. Auto keeras ringi, kuid vene tank tuli koolimaja juures teenukist üles ning avas tule. Poritiival istunud mees hüppas kiviaia taha ja pääses niimoodi põgenema. Tema frentš jäi aga Pärdi talu põllule ning selle taskust leiti foto (ei ole teada, kas foto oli temast), mis oli tehtud kas Viljandis või Keilas. Seda fotot enam alles pole.
Mehed olid üle 30 aasta vanad (Erich oli üsna kindel, et tegu oli ohvitseridega). Matuseteenistuse pidas kooliõpetaja Kurikjan (tulistamise ajal põgenes samuti Kundro-Altpere kivikööki). Haud vooderdati kuuseokstega (Kundro Heino sõnul ka õlgedega). Riided peaksid seljas olema (alasti neid ei maetud).
Manni Valdur (elas sündmuste toimumise ajal mitu kilomeetrit eemal):
Üks mees pääses põgenema, sai Kõrvetaga talus uued riided (sealsed omanikud on nüüdseks mitu korda vahetunud). Ahtama Elmarit käis hiljem Julgeolek küsitlemas (ilmselt põgenema pääsenud mehe asjus), Elmar oli tol ajal aga sõjas ja ei võinudki midagi teada.
Tõnu Teesalu (1939): Isa Aleksander Teesalu sündis 1908. aastal Raplamaal Lõpe talus. Hiljem koliti Tallinna, kus käis Tallinna Reaalkoolis (?). Tema seostest tapetud inimestega pole kuulnud.
Audeväljas koolis käies viis koolitee hauast mööda. Haua ümber oli lattidest tehtud piire.
Niisiis, haua asukoht oli enam-vähem teada. Juuni keskpaiku käisime Arnoldi Undiga kohal ja kaevasime Kundro Heino juhendamisel mõned pinnasesurfid, kusjuures selgus, et kõige esimene surf asuski täpselt ühe maetu kolju kohal. Õnneks ei olnud matmiskoht siiski tee alla jäänud vaid asus viisakalt umbes meetri jagu põllu pool.
Lõppenud nädalavahetusel võtsime siis asja käsile ja kaevasime haua lahti. Luustikud ei olnud tõesti väga sügaval, kuid kindlasti ei olnud nad ka väga madalal – haua põhi asetses vast 150 cm sügavusel – igal juhul tuli kaevata rohkem kui eelinfo põhjal loota.
Maetuid oli tõepoolest neli, kusjuures pisikesed luud naise luustiku vaagnapiirkonnas kinnitasid, et hukkunu oli tõesti rase. Üks mees ning naine olid maetud ilmselt paljajalu, kuid ülejäänud kahel mehel olid saapad jalas (ühel neist saksa sõduri sõjaväesaapad, teisel ilmselt mingit muud päritolu jalavarjud).
Ühel tapetul oli seljas olnud frentš, mille nööbid kandsid kolme lõvi kujutist. Sama frentši küljes olid ka mingid kolmest paralleelsest metallitükist koosnevad jubinad, mille tähendust ehk targemad pead oskavad selgitada. Maetud olid kaetud kummeeritud mantliga, millel olnud pagunite järgi ütlevad needsamad targad ilmselt ka mantliomaniku auastme.
Nööbid (fotol ei ole lõvid paraku eristatavad), pagun ning paguni kõrval ülalkirjeldatud metalljubin:
Teine pagun:
Vapinööpidega mehel oli sõrmes selline sõrmus:
Maetute jalutsisse oli pandud sinimustvalge kokardiga müts, seega on jälle oma sõna öelda tarkadel:
Naise taskus oli pudel, mis sisaldas kunagi tõenäoliselt lõhnaõli. Kahjuks oli kork pehkinud ja lõhn seega haihtunud ning me ei saanudki teada, kuidas tolle aja daamid lõhnasid (küll aga tuletasid meelde tänapäeva naiste lõhna paar naisolevust, kelle möödumisel oleks tikust tule tõmbamine tõenäoliselt põhjustanud Audevälja küla mahapõlemise):
Padrunid:
Kinnitust leidsid ka väited, et haud vooderdati kuuseokste ja õlgedega – leidsime kuuseokkaid ning ühe saapa talla küljes olid ilmselt õled.
Kahjuks ei olnud hauas ühtegi Erkennungsmarke’t, mistõttu hukkunute isikud on endiselt teadmata ja kahjuks suure tõenäosusega neid ei õnnestugi tuvastada. Kui vastab tõele, et kõik olid üle 30 aasta vanad, on üsna tõenäoline, et vähemalt mõnel neist olid ka lapsed, kes võivad tänasel päeval veel elada. Kui üks hukkunu oli tõepoolest Aleksander Teesalu koolivend, siis pidi ta vanus jääma kuskile 35 eluaasta kanti, kuna nagu ülal märgitud, sündis A. Teesalu aastal 1908.
Üks niidiots võiks olla pääsenu, kes loodetavasti oma eluteed pikemalt jätkas, kuid kelle leidmiseks vähemalt minul ideed puuduvad. Tõenäoliselt ei pääsenud mees enam üle mere ning jäi Eestisse.
Igal juhul leiavad langenud oma koha kalmistul nagu see sellistel puhkudel kombeks on. Ja kui peaks välja ilmuma inimesed, kes pretendeerivad sugulussidemetele, siis saab muidugi väikese DNA testiga asja selgitada.
Niipalju siis sellest.
Naise taskus oli võti. Mitte ilmtingimata taluhoone võti – eesti ajal olid sellised veel ka linnamajadel:
Sümboolne – kas pole? Põgenikud kavatsesid ju koju tagasi tulla.
Kas paguni serval mingit värvilist riideriba ei olnud märgata?
