Tere kaasfoorumlased!
4. Piirikaitse Rügemendi arsti Leo Kirotar'i lapselaps tegeleb Piirikaitserügementide ohvitseride nimekirjade koostamisega ja tal on plaanis need lähiajal avaldada kindral Laidoneri Muuseumi aastaraamatus. Seoses sellega on tal palve, et kui kellelgi on infot 4.prk ohvitseride kohta, siis palun tooge see info lagedale! Tal on palju tööd juba tehtud, aga iga infokilluke võib olla midagi mis on puudu või lihtsalt kinnitab fakti. Rügemendiülem oli teadagi major Valter Pedak. Seda sain ka teada, et minu naise sugulane leitnant Otto Uin oli tõenäoliselt 4.prk pataljoniülem. Järgnevast tekstist tuleb välja ka kompaniiülem leitnant Randam ning Dr. Kaljo Villako (kelle mälestused on raamatuna avaldatud - Ajarännak II).
Panen siia Kirotari mälestused 4. Piirikaitse Rügemendi taganemisteest Narva rindelt kuni rügemendi lagunemiseni:
"Käsukorras taandumiseks määratud ainuke maantee Sillamäe - Kohtla-Järve - Iisaku - Avinurme, mis oli tulvil kiirmarsil ruttavaist rügementidest, lõigati siiski 20. septembril läbi. Kuigipalju võitlejaid pääses enne seda siiski läbi. [...] 4. piirikaitserügement kui ka osa 6. piirikaitserügemendist pöördus Avinurme lähistele tagasi ja liikus kiirmarsil, visates minema tarbetuid esemeid, isiklikke asju, põhja poole, läbi Tudu, et kuskil põhja pool keerata läände, lipata Tallinna suunas liikuvate punaarmeelaste nina eest läbi ja olekski seega pääsenud „kotist“ välja. Paraku selgus hiljem, et kõik ettevalmistused olid lootusetult hilinenud. Ka „kotti“ jäänud teised rügemendid, politseipataljon, liikudes päeval ja öösel, otsisid läände pääsu võimalust metsade, soode, kõrvaliste teede kaudu, organiseerides tarvidusel läbimurde lahinguid (Porkunis, 21. septembril, 4. rügement Assamallas). Taolisel liikumisel jõudis 4. rügement ühel ilusal pealelõunasel ajal Assamallast ida pool asuvale kõrgemale alale, kus toimus järjekordne pikem peatus, nagu hiljem selgus, puhkuseks, luureks ja lahingu ettevalmistamiseks. [...] Tuli ületada Väike-Maarja - Rakvere maantee, kus patrullisid Vene sõjamasinad. Meil oli aga ette saadetud tankitõrjekahurid. Kui siis rügement mäest allapoole liikus ja kui siis mina viimasena olin jõudnud teest umbes 100–150 m kaugusele, nägin teel kahte soomusautot, mis tulid Rakvere poolt. Mõne hetke pärast süttis üks neist, siis teine. Mul ei jäänud muud üle, kui lipata edasi. Jõudsin juba maanteest veidi üle, kohtasin seal rügemendi ülemat (teised olid kadunud teab kes kuhu, ju jooksid minust kiiremini), kes brauninguga vehkides näitas mulle sihi üle heinamaa metsa suunas. Temast 10 m kaugusel põles pragisedes-paukudes soomusauto, veidi kaugemal teine. Major jäi sinna teab mis asju ajama, vast läks vaatama, kuidas paremal pool lood, mina aga lidusin kõigest hingest päästva võsa suunas. Teel kedagi ei silmanud, ei tapetuid ega haavatuid. Metsani oli vast 700–800 meetrit. Metsa serva lagedamal kohal sattusin vändaga-pangega kaevule. Varsti lähenesid sinna ka naerev kompaniiülem leitnant Randam (sakalanus), kes talutas ropult vanduvat ja vett nõudvat rügemendiülem major Pedakut. Viimane oli olnud hobuse vahetus läheduses, kui tankis, mis oli kaitsva mäeveeru varjus, mürsk lõhkes, pritsides ülema mütsi ja silmnäo hobuse sisikonnasisu – roheka lagaga – kokku. Minu poolt kiiruga varutud kaks pange vett kulusid ülema ülekallamiseks ja temale puristamiseks. Vaevalt enda korrastuse lõpetanud ja juba ta karjus jälle: ”Edasi!” [...] Jälle marssisime rivis, öösel ületasime Tamsalu lähistel raudtee. Dr. Villako avaldas optimistlikke mõtteid võimalikust Soome abist. Liikunud ööd ja päevad läbi metsade, üle heinamaade, kaotanud viimase varustuse ja ka vankri, järelejäänud hobuse jättis hobusemees sinnapaika, sest ei osanud ratsutada, jõudsime Albu lähistele veidi kõrgemale metsalisele heinamaale.
Juhtkonnale oli selgunud, et ei ole enam võimalik organiseerida läbimurdelahinguid, olime sügaval vaenlase tagalas ja ülemuste tänul vapra võitluse eest ja heatahtlikul soovil ning õnnitlusel valgusid võitlejad vähemate gruppidena laiali, mõned kohe, teised ootasid aga pimedust. Rügement lakkas olemast!”
Ette tänades,
LoCo
4. Piirikaitse Rügement - ohvitserid?
4. Piirikaitse Rügement - ohvitserid?
Viimati muutis LoCo, P Juul 01, 2007 6:20 pm, muudetud 1 kord kokku.
Teema elavdamiseks...
Rügemendi ülem major Pedak tegutses peale sõda metsavennana Põhja Tartumaal. 1948 a. reetis Pedaku keegi MGB agent, kes teatas venelastele, et üks tundmatu metsavend varjab end sugulaste juures saunas. Talu piirati sisse, kuid allaandmisettepanekule vastas major Pedak granaatide ja vintpüssi tulega.
Ta langes lahingus MGB Tartumaa osakonna operatiivgrupiga 26. detsembril 1948 aastal Kaarli külas Vara vallas.
Rügemendi ülem major Pedak tegutses peale sõda metsavennana Põhja Tartumaal. 1948 a. reetis Pedaku keegi MGB agent, kes teatas venelastele, et üks tundmatu metsavend varjab end sugulaste juures saunas. Talu piirati sisse, kuid allaandmisettepanekule vastas major Pedak granaatide ja vintpüssi tulega.
Ta langes lahingus MGB Tartumaa osakonna operatiivgrupiga 26. detsembril 1948 aastal Kaarli külas Vara vallas.
