Metsavennad luules

[gruppen]

"Metsavenna-eri" tagaumisel küljel on üks lihtne luuletus. Õigemini võib vast öelda: manifest. Ma ei oska peast viidata, millises raamatus ma olen seda varem trehvanud aga las seisab see siingi:

Sõdisin mitmes armees,
taplesin tuuliseil tandreil,
kaugel kodust ja omakseist,
Kuid langesin talviste metsade rüpes,
üksiku soosaare taga,
kodualevi külje all.

Mu haua leiate kääbuskaskede alt,
sookailude kaarlate seast.
Üks neist paljudest olen,
kes sai elavast kasepuust risti.

Sina, uudisasukas, kes kunagi
kauges tulevikus kui ürgajal
rabasse rajad üksiktalu,
istuta leinakask õuevärava alla.

Ja kui te mulle ka aumärgi teete,
siis teete te seda eneste pärast.
Minule piisab, kui suve südames
langevad niinepuu õied.
Kui vili valmib ja talupoeg
vabal põllul
higihelmeisse unustab verevermed.

Eduard Krants

[Shiim]

Ma ei oska peast viidata, millises raamatus ma olen seda varem trehvanud

Ma arvan, et see oli ühes Herbert Lindmäe Suvesõja-raamatus.

[Mari]

METS ON KÕRGE

Mets on kõrge, mets on kuri,
metsas palju mehi suri
sõja ajal, pärast sõda,
mõni mäletab veel seda.

Palju mehi metsas nälgis,
palju verekoeri jälgis
metsarüppe tallat teesid,
leidmata ei jäänud keegi.

Palju mehi punkreist püüti,
alistati, aeti küüti,
palju mehi vastu hakkas,
palju suid jäid surmavakka.

Palju hunte haual ulus,
palju kurbi päevi kulus,
kuni laste meelest suri
mälestus, et mets on kuri.

Hando Runnel, 1979 (?)


METSAS

Pää all nüüd mätas, känd või rõske kivi
ei sega meie pekstud-koera-und,
ja oleskelles viirastuste rivis
ei märkagi, kuis näkku langeb lund.

Pea ärgates vist külmanud ja morni
näo taga süda kannatustetalts,
sest kõrges kuusekuplis, männitornis
vaid lootusetust lehvib pilvekalts.

On päeviks vilets elamise-mure:
nälg hullutab, täid, jäätund närud rüüks.
- Nii uljus rõskes metsavanglas sureb,
kus koduarmastus on ainsaks süüks.

Ei üllatagi verekoerte kisa
ja see, et sõbra hauaks turbaauk.
Nii tuimalt hooman, et mu tugev isa
on korisev ja valgepäine rauk.


Arved Viirlaid, 1948

[Walther]

On palju aega läind
Kui olin vaba ma
Nüüd metsavennana pean elama
Ei see mind kurvaks tee
Et möödust kevade
Ja elulõbudest pean loobuma

On vaikne õhtutund
Kõik teised näevad und
Me ümber hulgume, meil vabadus
Siis sa mu neiuke
Vaid kuulud minule
Ja tulevikule me mõtleme

Aus, õige eestlane
Sa mõtle sellele
Kus kallis kodumaa ja vabadus
Ja hoidku iga noor
Kõrgel me trikoloor
Ja kalevite maa sa vabaks saa

Kui peaksin langema
Su eest mu isamaa
Kas ausas võitluses või relvata
Siis teadke sõbrad kõik
Mu hinge viimne hõik
Te kätte tasuge mu elu eest

On vaikne hommikul
Ja idast puhub tuul
Mets tasa kohiseb, ta kutsub meid
Kui aga eestlane
Loond riigi endale
Siis metsast välja tulla tahame

Paul Randmaa, u 1947

[funker]

"Tuulte pesa"-st peaks tuttav olema.

Vaino Vahing.

Astub samm, raske, raske.
Kõlab käsk, laske, laske.
Ulub tuul, vinge tuul.
Tabab kuul, hinge kuul.
Otsib suu, suudlust suudlust.
Nutab hing, truudust, truudust.
Ulub tuul, vinge, vinge.
Tungib kuul, hinge, hinge.