Metsavennad luules

Teemad, mis puudutavad metsavendade tegevust peale saksa vägede lahkumist Eestist ...
Vasta
Kasutaja avatar
gruppen
Huviline
Postitusi: 607
Liitunud: T Veebr 21, 2006 7:14 pm

Metsavennad luules

Postitus Postitas gruppen »

"Metsavenna-eri" tagaumisel küljel on üks lihtne luuletus. Õigemini võib vast öelda: manifest. Ma ei oska peast viidata, millises raamatus ma olen seda varem trehvanud aga las seisab see siingi:

Sõdisin mitmes armees,
taplesin tuuliseil tandreil,
kaugel kodust ja omakseist,
Kuid langesin talviste metsade rüpes,
üksiku soosaare taga,
kodualevi külje all.

Mu haua leiate kääbuskaskede alt,
sookailude kaarlate seast.
Üks neist paljudest olen,
kes sai elavast kasepuust risti.

Sina, uudisasukas, kes kunagi
kauges tulevikus kui ürgajal
rabasse rajad üksiktalu,
istuta leinakask õuevärava alla.

Ja kui te mulle ka aumärgi teete,
siis teete te seda eneste pärast.
Minule piisab, kui suve südames
langevad niinepuu õied.
Kui vili valmib ja talupoeg
vabal põllul
higihelmeisse unustab verevermed.


Eduard Krants

Shiim
Huviline
Postitusi: 257
Liitunud: P Mär 04, 2007 2:27 pm

Re: Metsavennad luules

Postitus Postitas Shiim »

gruppen kirjutas:Ma ei oska peast viidata, millises raamatus ma olen seda varem trehvanud

Ma arvan, et see oli ühes Herbert Lindmäe Suvesõja-raamatus.

Mari
Kasutaja
Postitusi: 2
Liitunud: L Dets 10, 2011 12:11 pm

Re: Metsavennad luules

Postitus Postitas Mari »

METS ON KÕRGE

Mets on kõrge, mets on kuri,
metsas palju mehi suri
sõja ajal, pärast sõda,
mõni mäletab veel seda.

Palju mehi metsas nälgis,
palju verekoeri jälgis
metsarüppe tallat teesid,
leidmata ei jäänud keegi.

Palju mehi punkreist püüti,
alistati, aeti küüti,
palju mehi vastu hakkas,
palju suid jäid surmavakka.

Palju hunte haual ulus,
palju kurbi päevi kulus,
kuni laste meelest suri
mälestus, et mets on kuri.

Hando Runnel, 1979 (?)


METSAS

Pää all nüüd mätas, känd või rõske kivi
ei sega meie pekstud-koera-und,
ja oleskelles viirastuste rivis
ei märkagi, kuis näkku langeb lund.

Pea ärgates vist külmanud ja morni
näo taga süda kannatustetalts,
sest kõrges kuusekuplis, männitornis
vaid lootusetust lehvib pilvekalts.

On päeviks vilets elamise-mure:
nälg hullutab, täid, jäätund närud rüüks.
- Nii uljus rõskes metsavanglas sureb,
kus koduarmastus on ainsaks süüks.

Ei üllatagi verekoerte kisa
ja see, et sõbra hauaks turbaauk.
Nii tuimalt hooman, et mu tugev isa
on korisev ja valgepäine rauk.


Arved Viirlaid, 1948

Walther
Kasutaja
Postitusi: 14
Liitunud: N Okt 21, 2010 11:38 pm

Re: Metsavennad luules

Postitus Postitas Walther »

On palju aega läind
Kui olin vaba ma
Nüüd metsavennana pean elama
Ei see mind kurvaks tee
Et möödust kevade
Ja elulõbudest pean loobuma

On vaikne õhtutund
Kõik teised näevad und
Me ümber hulgume, meil vabadus
Siis sa mu neiuke
Vaid kuulud minule
Ja tulevikule me mõtleme

Aus, õige eestlane
Sa mõtle sellele
Kus kallis kodumaa ja vabadus
Ja hoidku iga noor
Kõrgel me trikoloor
Ja kalevite maa sa vabaks saa

Kui peaksin langema
Su eest mu isamaa
Kas ausas võitluses või relvata
Siis teadke sõbrad kõik
Mu hinge viimne hõik
Te kätte tasuge mu elu eest

On vaikne hommikul
Ja idast puhub tuul
Mets tasa kohiseb, ta kutsub meid
Kui aga eestlane
Loond riigi endale
Siis metsast välja tulla tahame

Paul Randmaa, u 1947

Kasutaja avatar
funker
Veteran
Postitusi: 4528
Liitunud: E Veebr 11, 2008 7:40 pm
Asukoht: Reval Estland

Re: Metsavennad luules

Postitus Postitas funker »

"Tuulte pesa"-st peaks tuttav olema.

Vaino Vahing.

Astub samm, raske, raske.
Kõlab käsk, laske, laske.
Ulub tuul, vinge tuul.
Tabab kuul, hinge kuul.
Otsib suu, suudlust suudlust.
Nutab hing, truudust, truudust.
Ulub tuul, vinge, vinge.
Tungib kuul, hinge, hinge.

Mari
Kasutaja
Postitusi: 2
Liitunud: L Dets 10, 2011 12:11 pm

Re: Metsavennad luules

Postitus Postitas Mari »

PUNKRIS

Läbi piluse akna külm hommikuahk
poetas punkrisse päikesevaske,
mille valgel üks käsi kui korpline pahk
laadis relvisse lahingulaske.

Oli pahkunud peo saand ja silmale kurd
hoides atra ja vahtides vakku,
aga nüüd oli pöörane saatusemurd
toonud mehe koos naisega pakku.

Sääl ta istus – ta naine: ehm kurrusel suul
vaatas aknasse pidades vahti –
vaatas sinna, kust vallatlev hommikutuul
toonud sõnumi: alataks jahti!

Oli kostunud teerajalt tulija samm,
kostus metsateelt käskluse kisa –
sellest aimasid, teadsid, et terasest kamm
hakkab riisuma metsa ja võsa...

Ja nad ootasid – elatand naine ja mees,
olid vaikides – nii oli parem.
Küll nad teadsid, küll teadsid, mis ootab neid ees –
ju sest räägitud – eila ja varem.

Olid elanud. Alles kui eila see näis,
mil nad rõõmsaina astusid paari...
Olid noored... Ja õnne kõik toad olid täis
nende kodus – kesk vahtraid ja saari.

Olid elanud. Sirgusid tütar ja poeg...
Meenub, silmades pisaratibar –
läksid mõlemad, mõlemad vanadustoed –
poeg on Narva all, tütre sai Siber...

Ja nad teadsid, nad teadsid mis nendelgi ees –
oli raske see tund, oo kui raske!
Naisel silmades õudus, kuid raevukalt mees
laadis relvisse lahingulaske.

Nüüd siis tulevad! Tulgu! Ju oodatud neid.
Teadis – tund tuleb hiljem või varem,
aga tema ei iial käi Siberi teid –
on kodumaal mullaski parem!

Tulid... Hiilisid... Läigatas pannaldud rihm!
Punkrist mees mõõtis silmaga kaugust –
veel paar sammu – siis ragises tuline vihm
konepüstoli lärmakast paugust!

Ahel peatus, kuid oiates vaarusid kaks –
heitsid relva ning haarasid rinda.
Kurjalt irvitas mees: „Pole odav me taks –
meie eest tuleb maksta täit hinda!“

Ahel varjus. Vaid ajuti põõsaste all
vilkus kiiver või siiluke mundrist,
mida jalamaid tervitas surmatoov trall
süngest valvaka silmaga punkrist.

„Memmed olete! Kardate ühtainust meest!“
röökis komandör: „Püsti! – „Ja tormi!
Teie külgedelt, mina läen kümnega eest –
kinni vanamees – raudu! – ja türmi!“

Ahel tõusis. Käis lärmakalt röökiv „Hurraa!“,
paistis paguneid punaseis värvis...
Punkris oodati: las ainult väheneb maa –
küll siis kone teil laulab, mis tarvis!

Ja ta laulis...Ta laulis sest vaevatud maast,
mida rädund kõik maailma tuuled;
laulis emadest, väetitest – mõrvarlik laast
keda kiskund on armsate juurest.

Laulis sellest, kuis Narva all lahingu kisk
röövis parimad paremaist meestest;
laulis kangelashauast, kust kistud on rist;
laulis Siberi kannatusteedest...

„Teile poja eest!“ möiratas mees,
„Teile tütre eest!“ nuuksatas naine –
nagu kividepaar ranna mässavas vees,
mille vastu käib tormakas laine.

„Selle eest, et te võtnud mu isade maa!“
- vannet vingusid vihased lasud...
Kaja parastas, haukusid metsad ja laas:
ainult relvaga, relvaga tasud!

Ja kui tulistas – laskudest kumises kõrv,
ühte imelist ilmutust nägi –
oli päästikul teinegi, teinegi sõrm –
tütre nälginud kahvatu käsi...

Seal, kus metsade vahe ja tüvede lahk
poetas loojuva päikese vaske,
mille punal üks käsi kui korpline pahk
laadis relva – neid viimaseid laske...
_ _ _ _ _ _ _
Ja neist laskudest kaja käis üle me maa,
kaugel Siberis vastugi helas,
sellest rääkisid metsad ja sosistas laas,
teati maanteedel, rannal ja külas!

Ilmar Onton
(kelle luulet aastatest 1945-1971 levitati käsitsi paljundatuna ka nimede all August Laagrist ja Aleksander Rand)

Vasta

Mine “Teise Nõukogude Okupatsiooni Ajal/During the Second Russian Occupation”