Täna, 63 aastat tagasi, toimus Läänemaal RVL-i keskuse ja julgeoleku vahel pikem jälituslahing. Julgeoleku operatsioon keskuse tabamiseks algas südapäeval ja lõppes kaheksa tundi hiljem. Keskuse otsesed kaotused elavjõus olid neli meest. Kaks peeti kinni 40 minutit ja 63 aastat tagasi ja kaks langes toimunud lahingus (Eduard Mulk ja Mihkel Soosalu).
Jagan pikemat ülevaadet kohe, kui see internetti üles riputatakse.
Põdraraba lahing
Re: Põdraraba lahing
Seoses mõningaste probleemidega kellegil-kusagil, ei saa ma küll kahjuks linkida aga eks peate siit lugema alljärgnevat:
"Täna keskpäeval möödub 63 aastat Julgeoleku operatsiooni algusest Relvastatud Võitluse Liidu (RVL) Keskuse ja Põdraraba punkri hävitamiseks. Kuigi metsavennad murdsid edukalt haarangust läbi, hukkus järgnenud jälituslahingu käigus kaks nende seast - Eduard Mulk ja Mihkel Soosalu. Tänasel päeval puhkavad need kaks metsavenda kusagil Lätimetsas, ristideta haudades. Aastate eest avaldas RVL-i liige, August Hatto oma mälestused sellest lahingust siinsamas leheveergudel. Nüüd on aga kindlasti õige hetk valgustada seda lahingut ja sellele eelnenut pikemalt, lisades siia ka Julgeoleku enda materjalidest leitud informatsiooni. Nii saame sellest lahingust harukordselt täieliku pildi, sest tihti metsavennad ei pannud edukate väljamurdmislahingute kohta mälestusi kirja ja tihti hukkusid nad hiljem, mõnes teises haarangus või arreteerimiskatsel.
Alustame aga varasemast. Peale 28. juunit 1948 aastal, suundusid RVL-i liikmed Soontagana piirkonnast uuesti Vigalasse, Kesu rabasse, kus elati telklaagris. Punkrit ilmselt ehitama ei hakatud ja tegemist oli ajutise peatuspaigaga. Sellele aitas kindlasti kaasa 15. augustil toimunud intsident, mille käigus hukkus Keskuse liige, Annus Peetmann ja sellele eelnenud, kahe marjakorjaja pealesattumine laagripaigale. Marjakorjajatelt võeti küll kirjalik vaikimisvanne (nagu oli tehtud ühel juhul ka Soontaganal), kuid seda eriti siduvaks tõenäoliselt ei peetud.
„15. Augustil viis ENSV MGB 2.N osakonna üksus läbi operatsiooni bandiidi vahistamiseks Saua talus, Vigala vallas, Läänemaal. Olles ümberpiiratud, sooritas bandiit enesetapu.“
Niimoodi on kirjeldatud arhiivisäilikus Annus Peetmanni (varjunimega „Propagandaminister“) surmasaamist.. Peetmann käis Saua talus raadiot kuulamas ja informatsiooni kogumas. Kuuldud uudised oli ta kirja pannud vihikusse, et need võimalikult täpselt edastada Keskusele. Surnukeha läbiotsimisel leiti erinevaid dokumente (muuhulgas RVL-i käise-embleem), mille hulgas oli ka Kivinuki küla elanike, Valk Linda ja Liia poolt kirja pandud vaikimistõotus. Valkude küsitlemisel Julgeoleku poolt selgus, et „bandiitide suvelaager“ kus neid ähvardati ja tõotus võeti, paikneb Kivinuki (tänane Pallika) külast nelja kilomeetri kaugusel. Loomulikult üritati kohe ära kasutada avanenud võimalust, RVL-i Keskuse tabamiseks ja juba 16. augusti öösel suunduti ühte Valku teejuhina kasutades, Kesu rabasse. Operatiivgrupp piiras metsalaagri ümber, kuid metsavendi seal enam ei olnud. Vaatlusel järeldati, et tagaotsitavad olid juba päev või paar varem lahkunud.
Kesu rabast suunduti edasi Oese küla lähedale, Tõnumaa rabas serva, paari kilomeetri kaugusele Vana-Vigala raudteejaamast. Hakati rajama uut punkrit Soevahe metsa. Pole küll päris kindel, kas tegemist oli täiesti uue ehitisega või kasutati mõnda vanemat, näiteks Saksa okupatsiooni aegset punkrit. Nimetatud rabast pole kaugel nii Põrgupõhja punker kui ka Illaste raba, millest 1945 aastal leiti kaks punkrit, mis Julgeoleku poolt muidugi siis hävitati. Raske on aga öelda, kas ja kuipalju neid selles piirkonnas veel oli. Mõnevõrra etteruttavalt võib lisada, et Soevahe punkrit rünnati 25. novembril samal aastal, sealt leiti eest ainult punkrit valvanud Annus Peetmanni vend Jüri (varjunimed „Vanapagan“; „Suur Jüri“) kes aga ei soovinud alla anda ja alustas ründajatega tulevahetust – mille käigus ta hukkus. On räägitud, et „Suure Jüri“ laipa üritati hiljem Araste tee ääres põletada, mis aga ei õnnestunud, sest mees oli varjunime vääriliselt, suurt kasvu. Poolpõlenud laip olevat jäetud ööseks tee äärde – kuskohast seda aga hommikul enam eest leida polnud. Küllap omad inimesed hoolitsesid metsavenna põrmu matmise eest.
Soevahe punkri varustamine ja informatsioonivahetus toimus kindlasti ka läbi Oese küla, Lodja talu, kuskohas käisid korduvalt Lembit ja Eduard Mulk, „Boriss“ (Arnold Laansoo) ja „Ats“ (Aksel Grossberg). Seda ajaperioodi iseloomustabki kõige paremini Keskuse liikmete ringiliikumine, ühena põhjustest saab välja tuua läheneva talve ja vajalike kontaktide loomise informatsiooni ja toiduproduktide saamiseks. Kindlasti plaaniti rajada täiendavaid peidupaikasid, otsida uusi toetajaid ja seeläbi kindlustada enda ellujäämine. Nimetatud on kolme erinevat varjamiskohta Vigala piirkonnas.
Talve edukas üleelamine ja vajaliku varustuse hankimine eeldas aga finantsi, täpsemalt oli vaja täiendada olemasolevaid ressursse. Põllumajandusmaksu raha peeti selleks otstarbeks kõige sobivamaks, just oletatava summa seisukohalt. Peab ära mainima, et seda raha saabus röövima ka Hirmus Ants oma grupiga, kuid Avaste külla jõudes, saadi ühest talust teada, et loodetud raha on samal päeval juba ära saadetud. Tegelikult, oli sellel hetkel raha veel olemas.
15. septembril sooritasid Mihkel Soosalu (varjunimega „Mart“ oli määratud operatsioonijuhiks), August Hatto, Aksel Grossberg, Lembit Mulk ja Uno Ruusmäe Looritsa metsalaagrist, kuhu osa grupist oli elama asunud augusti lõpul, edukalt Vana-Vigala raudteejaamas sidejaoskonna röövi, saades saagiks 199 100 rubla. Nagu organisatsiooni põhikiri ja praktika ette nägi, jagati üks kolmandik operatsioonist osavõtnute vahel. Peale Uno Ruusmäe lahkumist 25. septembril Tallinna suunas, kolis Keskus edasi „Põdraraba“ piirkonda, Kastja- Läti tee ääres, kuhu hakati ehitama talvepunkrit. Tekkinud rahadega saadeti talvevarustust täiendama Lembit Mulk ja Aksel Grossberg, kes suundusid Kullamaa valda, Kastja külla, Saueaugu tallu Nelli Altmäe juurde, kes oli varemgi metsavendade toiduvarude eest hoolitsenud ja külavolinikuna omas ülevaadet külas toimuvast. Tema vend, Hans oli aga värvatud agendiks nimega „Reks“, kellele seati ülesandeks selgitada välja grupi liikmed, nende relvastus ja peidupaik.
Punkrisse tagasipöörduvad Mulk ja Grossberg peeti ENSV MGB operatiivgrupi poolt Saua küla lähistel, Kullamaa vallas 15. oktoobri hommikul kell 09.00 kinni. Nende läbiotsimisel leiti 107 padrunit, kaks püstolit, RVL-i programm (ilmselt põhikiri), käise-embleem ning joonistusi „staabilaagrist“.
Koheselt alustati kohapeal ülekuulamist, mille käigus mõlemad rääkisid, et nad varjavad ennast Endel Redlichi grupis, laagris mis paikneb Looritsa metsamassiivis, Vigala vallas. Lisaks „tunnistati“ üles ka E.Redlichi juhtimisel sooritatud terroriaktid nõukogude aktivistide vastu ja erinevad riigi ja kooperatiivivarade röövimised. Ülekuulamisel saadud informatsiooni põhjal alustati juba kolm tundi hiljem „sõjalis-tšekistlikku“ operatsiooni RVL-i laagri hävitamiseks! Siinkohal saab ainult imestada ülekuulatavate koostöövalmidust, või arvestades nende varasemat tausta, pigem küll meetmeid, mida nende peal rääkima panemiseks rakendati.
Lahingus osalenutest suur osa hukkus järgmise aasta alguses, Ertsma lahingus, kuid ometigi on olemas metsavendade poolne lahingukirjeldus, mille autoriks on August Hatto. Nende mälestuste ja Julgeoleku poolse dokumentatsiooni abil saab seetõttu anda küllaltki täielikku ülevaate tänasel päeval, 63 aastat tagasi, toimunust.
Kuna metsavennad kahtlustasid, et midagi võib-olla juhtunud varustusretkel olevatega, oli välja pandud valve. Samuti oli kokkulepitud kogunemispunkt, juhuks kui midagi toimuma hakkab. Viktor Rumjantsev ehk „Romm“ oli esimene, kes lähenevaid vaenlaseid märkas ja kuulipildujast tule avas. See oli ümbruses viibivatele Keskuse liikmetele märguandeks koguneda varem kokkulepitud punkti. Alustati haarangust välja murdmist ning järgmine tulevahetus toimus metsa-heinamaade ja riigimetsa vahelist sihti ületades, kus olid ees sõdurid. Täpse tulega õnnestus vaenlane maha suruda ja edukalt üle sihi pääseda. Järgmisena jäi ette Läti-Kastja tee, millel liikuvad väeüksused metsavendi märkasid. Kastja poolt tulnud Julgeoleku üksus läks aga metsas täpselt väljamurdjate eest läbi, mille järel metsavennad hoidusid rohkem Kastja küla poole, kuid siiski sattusid edasi liikudes tihedas kuusemetsas järgmise vastase grupiga kokku. Tulevahetusega tõmbuti tagasi, kuid kaks meest jäid maha. Sooritati äkkrünnak samasse kohta ja sealt leiti eest Eduard Mulgi surnukeha ja raskelt haavatud Mihkel Soosalu. Endel Karell andis viimasele oma püstoli, millega Soosalu oma elu lõpetas. Operatiivtegevuse aruandes pole Mihkel Soosalu surmast/enesetapust aga mitte sõnagi. Julgeolek sai teada, et peale Mulgi ka Soosalu surma sai, alles mõni aeg hiljem, erinevate ülekuulatavate käest, kellele Keskuse liikmed seda rääkinud olid. Täiesti ilmne on ka see, et peale nii pikaks veninud jälitamist, Julgeoleku üksused sama teekonda enam ei läbinud ja kahele laibale ei sattunud. Selle asemel asuti hoopis punkrit ja selle ümbrust läbi otsima.
Analüüsides lahingu kirjeldust ja haarangust välja murdmise teekonda, võib öelda, et füüsiliselt oli tegemist kahtlemata väga raske teekonnaga. Punkrist Läti-Kastja teeni on linnulennult kilomeeter, kuid teest Teenuse jõeni, kuskohast üle minnes suudeti jälitajad lõplikult maha raputada, on omakorda veel ligemale seitse kilomeetrit liigniisket metsa ja raba. Pea kaheksa kilomeetri pikkuseks veninud ja haarajate jaoks edutult lõppenud jälitamine on välja toodud ka julgeoleku aruandes. Samuti on kirjeldatud ennem metsavendade lõpliku põgenema pääsemist, toimunud lahingut, milline Hatto sõnade kohaselt leidis aset ennem Teenuse jõeni jõudmist, väikese raba servas. Sellest, et üle jõe pääsenud metsavendadel järele tulistades süüdati Tõnne talu katus – ei ole aruandes muidugi sõnagi. Küll on seda meenutanud aga nii Hatto ise kui Käntu metsa kümnik Karl Pihhen, kes suundus abiks põlevat maja kustutama ja hiljem oli üks langenute matjatest.
Peale jälitamise lõppu teostati, nagu öeldud, punkri läbivaatus. Operatiivgrupi ülem koos osakonna töötajatega allkirjastasid erinevad aktid leitud esemetest. Loomulikult leiti erinevaid relvasid, alates püstolist – vintpüssidest kuni ühe Degtarjov tankikuulipildujani. Samuti leiti kahe lambiga, omavalmistatud, raadiovastuvõtja ja kaks akordionit. Oli ka erinevaid dokumente, millised pärinesid tegelikult hoopis 18. mail ühe metsavendade (mitte otseselt RVL-i grupi) poolt läbiviidud röövist, Märjamaa- Vigala teel. Peale pealmise eesmärgi, riikliku kokkuostu agendi ja tema kogutud raha, sõidutanud auto peatamist ja röövimist, satuti kokku veel Kasari poolt lähenenud sõiduautoga, mille suunas avati tuli. Peale kinnipidamist võeti autos viibinud Uno Laanelepalt ära kaks portfelli, millistes ühes olid tema dokumendid, nagu parteipilet jmt ja teises 2600 rubla. Ilmselt kõik need dokumendid jõudsid RVL-i Keskuse kätte, kuigi röövijad iseenesest ei olnud kõik RVL-i liikmed. Tõenäoliselt taheti neid dokumente teha sobivamaks metsavendadele, et seeläbi viimased saaksid paremini avalikult liikuda. Teada on, et näiteks nii 1. jaanuaril 1948 hukkunud Helmut Valdma kui ka Viktor Rumjantsev kasutasid vajaduse korral võltsitud dokumente linnas ringiliikumiseks. Peale parteipileti – deputaadi kaardi jmt. leiti veel kaks RVL-i käiseembleemi (kolju, mille all kaks ristatud konti) ja kaks topograafilist kaarti. Kirja on pandud samuti nõukogude vastased kirjutised ja Aksel Grossbergile kuulunud fotokartoteek. Peab ütlema, et kahjuks ei ole arhiivis säilinud nii Lembit Mulgi joonistusi laagrist kui nimetatud fotokartoteeki. Mis tänasel päeval oleksid väga väärtuslikud informatsiooniallikad.
Punkris viibinud ja lahingus osalenud suundusid peale Teenuse jõe ületamist edasi Kullamaa poole, kus otsustati jaguneda kaheks suuremaks grupiks. Mihkel Ellermaa, Olev Vähi, Eduard Redlich, Mihkel Valler, Voldemar Härmson ja Jaan Illaste seenior suundusid edasi Pärnu-Jaagupi külje alla, Ertsma küla lähistele, kuhu rajasid uue talvepunkri. Hatto otsutas ennast üksinda varjama hakata ja Endel Redlich, Arnold Laansoo ning Elsa Mesner jäid Kullamaa piirkonda.
Umbes kuu peale lahingut leidis Karl Pihhen metsatöödel olles meesterahva saapa ja natukene eemalt kaks laipa. Metsavennad maeti samasse ja koht tähistati puu sisse lõigatud ristiga. Haudasid on hilisemal ajal üritatud üles otsida aga kahjuks edutult. Kes siis täpsemalt hukkusid Põdraraba punkrilahingus?
Mihkel Soosalu osales 1941 aastal Soontagana vallas, Pärnumaal August Viljaku eestvedamisel Nõukogude vastases ülestõusus, olles võimu ülevõtnud komitee liige. Julgeolek pidas teda hiljem ühe Ants Kaljuranna kaaslase, metsavend „Meinhardi“ tapjaks ning teda on nimetatud ka RVL-i Lääne- ning Pärnumaa juhiks. Tõesti, esialgu oli ju Läänemaa juhiks nimetatud Helmut Valdma aga nagu eespool kirjas, hukkus tema juba 1. Jaanuaril 1948 Paekülas. Mihkel Soosalu värbas RVL-i ka Ants Kaljuranna (kuigi viimane RVL-i tegemistes suuresti ei osalenud) ja oli kuni Keskusega liitumiseni tegev Soontaganal, Emmu küla lähedal metsas paiknenud salga juhina. Tema salga liikmeteks on Ants Kaljurand nimetanud ülekuulamistel Artur Lõhmust, Valdek Lõhmust ja Anton Sooaru.
Eduard Mulk oli sündinud Kirbla lähedal, Pagasi külas, Uustalu talus. Saksa okupatsiooni ajal töötas kodutalus ja hiljem mobiliseeriti Punaarmeesse, kuskohast hakkas ennast koos venna Lembituga kõrvale hoidma. Esimene lahinguline kontakt okupatsioonivõimuga toimus 25. augusti ööl 1945 aastal, kui Eduard koos venna Lembituga haarangust välja murdes, tapsid kolm punaarmeelast. 1948 aasta algusest olid mõlemad aktiivsed RVL-i liikmed, liikudes kaasa Keskusega. Sooritasid erinevaid operatsioone organisatsiooni majandusliku järje tugevdamiseks (ja seeläbi organisatsiooni enda tugevdamiseks) ja ideoloogilises võitluses. Mais 1948, vennad Mulgid koos Aleksander Iilauga (varjunimi „Sass“), sooritasid RVL-i ülesandel „terroriakti nõukogude aktivistide ja uusmaasaajate“ Armas Salme ja Pajuväli Marie vastu. Kolmandat majas viibinud naist ei puudutud, sest temal puudus süü külarahva ees. Aleksander Iilau, hukkus aga kinnipidamise katsel Velise vallas, Mäliste külas, detsembris 1948.
Mida võib siis kokkuvõtvalt öelda? Võib öelda, et Relvastatud Võitluse Liidu Keskuse liikmed jäid oma valitud teele ja saatusele kindlaks. Hoolimata sellest, et vahetult peale 31. detsembril 1947 aastal toimunud Põrgupõhja punkri hävitamist tajusid nad juba selgelt, et asjad võivad kordades hullemaks minna, nad ei andnud alla. Täna, 63 aastat tagasi aset leidnud jälituslahing oli eelviimane episood ennem ehk kõige suuremate ambitsioonidega relvastatud vastupanu organisatsiooni, hävitamist Julgeoleku poolt. Esimesed kaks langenut, Asta Jõesaar ja Jaan Roosi, kaotati „Põrgupõhjal“ ja järgmises Keskuse punkrilahingus, Põdrarabas, kaotati veel kaks. Rääkimata kümnetest, kes arreteeriti selles ajavahemikus või said kinnipidamistel surma. Need kes tagasi tulid vangilaagritest, ei minetanud siiski vabaduseiha ja nagu mitmed, intervjueeritud kaasaegsed ja asjaosalised on tunnistanud – teeksid nad seda kõike uuesti, isegi kui läheks samamoodi.
Omamoodi on seetõttu ehk isegi sümboolne, et Eduard Mulk ja Mihkel Soosalu puhkavad ristideta haudades. Küll aga tuleb neid meeles pidada ja uurida ka teiste, Eesti metsavendade saatuseid, sest see on nende suhtes enam kui aus. Hoolimata kõigest traagikast, hoolimata kõigist kaotatud eludest on tegemist siiski meie ühe väga olulise lähiajaloo episoodiga. Episoodiga, mille mõjud ulatuvad kaugemale, kui metsavendade tegevus ise.
Väga hästi sobib nende mälestuseks ning nende panuse hindamiseks rahva moraalis- rahva lootuses ja usus, lõik Mati Mandeli uurimusest „Kogu tõde Hirmus Antsust?“. „… Ja mitu inimest räägib, et Hirmus-Ants on tagasi. Seletati seda asja nii, et kuna talle ei õnnestunud tuvastada seda veresüüd, siis antud talle 25+5. Istus selle aja ära, aga talle ei antud elamisluba Eestis, et pidavat elama Lätis, aga nüüd olla ta oma tegutsemismaadele tagasi tulnud. Ja mitu vanemat inimest väitsid, et nemad nägid ja tundsid ta ära. See oli venestamisaja algus ja eks rahva lootused olid jälle seotud Hirmus-Antsuga.“
Meenutagem tänasel aastapäeval neid, kes meie eest langesid ja kes oma ideede ning vabaduse eest läksid lõpuni välja. "
Avaldunud ajalehes Nädaline 08.10.2011
"Täna keskpäeval möödub 63 aastat Julgeoleku operatsiooni algusest Relvastatud Võitluse Liidu (RVL) Keskuse ja Põdraraba punkri hävitamiseks. Kuigi metsavennad murdsid edukalt haarangust läbi, hukkus järgnenud jälituslahingu käigus kaks nende seast - Eduard Mulk ja Mihkel Soosalu. Tänasel päeval puhkavad need kaks metsavenda kusagil Lätimetsas, ristideta haudades. Aastate eest avaldas RVL-i liige, August Hatto oma mälestused sellest lahingust siinsamas leheveergudel. Nüüd on aga kindlasti õige hetk valgustada seda lahingut ja sellele eelnenut pikemalt, lisades siia ka Julgeoleku enda materjalidest leitud informatsiooni. Nii saame sellest lahingust harukordselt täieliku pildi, sest tihti metsavennad ei pannud edukate väljamurdmislahingute kohta mälestusi kirja ja tihti hukkusid nad hiljem, mõnes teises haarangus või arreteerimiskatsel.
Alustame aga varasemast. Peale 28. juunit 1948 aastal, suundusid RVL-i liikmed Soontagana piirkonnast uuesti Vigalasse, Kesu rabasse, kus elati telklaagris. Punkrit ilmselt ehitama ei hakatud ja tegemist oli ajutise peatuspaigaga. Sellele aitas kindlasti kaasa 15. augustil toimunud intsident, mille käigus hukkus Keskuse liige, Annus Peetmann ja sellele eelnenud, kahe marjakorjaja pealesattumine laagripaigale. Marjakorjajatelt võeti küll kirjalik vaikimisvanne (nagu oli tehtud ühel juhul ka Soontaganal), kuid seda eriti siduvaks tõenäoliselt ei peetud.
„15. Augustil viis ENSV MGB 2.N osakonna üksus läbi operatsiooni bandiidi vahistamiseks Saua talus, Vigala vallas, Läänemaal. Olles ümberpiiratud, sooritas bandiit enesetapu.“
Niimoodi on kirjeldatud arhiivisäilikus Annus Peetmanni (varjunimega „Propagandaminister“) surmasaamist.. Peetmann käis Saua talus raadiot kuulamas ja informatsiooni kogumas. Kuuldud uudised oli ta kirja pannud vihikusse, et need võimalikult täpselt edastada Keskusele. Surnukeha läbiotsimisel leiti erinevaid dokumente (muuhulgas RVL-i käise-embleem), mille hulgas oli ka Kivinuki küla elanike, Valk Linda ja Liia poolt kirja pandud vaikimistõotus. Valkude küsitlemisel Julgeoleku poolt selgus, et „bandiitide suvelaager“ kus neid ähvardati ja tõotus võeti, paikneb Kivinuki (tänane Pallika) külast nelja kilomeetri kaugusel. Loomulikult üritati kohe ära kasutada avanenud võimalust, RVL-i Keskuse tabamiseks ja juba 16. augusti öösel suunduti ühte Valku teejuhina kasutades, Kesu rabasse. Operatiivgrupp piiras metsalaagri ümber, kuid metsavendi seal enam ei olnud. Vaatlusel järeldati, et tagaotsitavad olid juba päev või paar varem lahkunud.
Kesu rabast suunduti edasi Oese küla lähedale, Tõnumaa rabas serva, paari kilomeetri kaugusele Vana-Vigala raudteejaamast. Hakati rajama uut punkrit Soevahe metsa. Pole küll päris kindel, kas tegemist oli täiesti uue ehitisega või kasutati mõnda vanemat, näiteks Saksa okupatsiooni aegset punkrit. Nimetatud rabast pole kaugel nii Põrgupõhja punker kui ka Illaste raba, millest 1945 aastal leiti kaks punkrit, mis Julgeoleku poolt muidugi siis hävitati. Raske on aga öelda, kas ja kuipalju neid selles piirkonnas veel oli. Mõnevõrra etteruttavalt võib lisada, et Soevahe punkrit rünnati 25. novembril samal aastal, sealt leiti eest ainult punkrit valvanud Annus Peetmanni vend Jüri (varjunimed „Vanapagan“; „Suur Jüri“) kes aga ei soovinud alla anda ja alustas ründajatega tulevahetust – mille käigus ta hukkus. On räägitud, et „Suure Jüri“ laipa üritati hiljem Araste tee ääres põletada, mis aga ei õnnestunud, sest mees oli varjunime vääriliselt, suurt kasvu. Poolpõlenud laip olevat jäetud ööseks tee äärde – kuskohast seda aga hommikul enam eest leida polnud. Küllap omad inimesed hoolitsesid metsavenna põrmu matmise eest.
Soevahe punkri varustamine ja informatsioonivahetus toimus kindlasti ka läbi Oese küla, Lodja talu, kuskohas käisid korduvalt Lembit ja Eduard Mulk, „Boriss“ (Arnold Laansoo) ja „Ats“ (Aksel Grossberg). Seda ajaperioodi iseloomustabki kõige paremini Keskuse liikmete ringiliikumine, ühena põhjustest saab välja tuua läheneva talve ja vajalike kontaktide loomise informatsiooni ja toiduproduktide saamiseks. Kindlasti plaaniti rajada täiendavaid peidupaikasid, otsida uusi toetajaid ja seeläbi kindlustada enda ellujäämine. Nimetatud on kolme erinevat varjamiskohta Vigala piirkonnas.
Talve edukas üleelamine ja vajaliku varustuse hankimine eeldas aga finantsi, täpsemalt oli vaja täiendada olemasolevaid ressursse. Põllumajandusmaksu raha peeti selleks otstarbeks kõige sobivamaks, just oletatava summa seisukohalt. Peab ära mainima, et seda raha saabus röövima ka Hirmus Ants oma grupiga, kuid Avaste külla jõudes, saadi ühest talust teada, et loodetud raha on samal päeval juba ära saadetud. Tegelikult, oli sellel hetkel raha veel olemas.
15. septembril sooritasid Mihkel Soosalu (varjunimega „Mart“ oli määratud operatsioonijuhiks), August Hatto, Aksel Grossberg, Lembit Mulk ja Uno Ruusmäe Looritsa metsalaagrist, kuhu osa grupist oli elama asunud augusti lõpul, edukalt Vana-Vigala raudteejaamas sidejaoskonna röövi, saades saagiks 199 100 rubla. Nagu organisatsiooni põhikiri ja praktika ette nägi, jagati üks kolmandik operatsioonist osavõtnute vahel. Peale Uno Ruusmäe lahkumist 25. septembril Tallinna suunas, kolis Keskus edasi „Põdraraba“ piirkonda, Kastja- Läti tee ääres, kuhu hakati ehitama talvepunkrit. Tekkinud rahadega saadeti talvevarustust täiendama Lembit Mulk ja Aksel Grossberg, kes suundusid Kullamaa valda, Kastja külla, Saueaugu tallu Nelli Altmäe juurde, kes oli varemgi metsavendade toiduvarude eest hoolitsenud ja külavolinikuna omas ülevaadet külas toimuvast. Tema vend, Hans oli aga värvatud agendiks nimega „Reks“, kellele seati ülesandeks selgitada välja grupi liikmed, nende relvastus ja peidupaik.
Punkrisse tagasipöörduvad Mulk ja Grossberg peeti ENSV MGB operatiivgrupi poolt Saua küla lähistel, Kullamaa vallas 15. oktoobri hommikul kell 09.00 kinni. Nende läbiotsimisel leiti 107 padrunit, kaks püstolit, RVL-i programm (ilmselt põhikiri), käise-embleem ning joonistusi „staabilaagrist“.
Koheselt alustati kohapeal ülekuulamist, mille käigus mõlemad rääkisid, et nad varjavad ennast Endel Redlichi grupis, laagris mis paikneb Looritsa metsamassiivis, Vigala vallas. Lisaks „tunnistati“ üles ka E.Redlichi juhtimisel sooritatud terroriaktid nõukogude aktivistide vastu ja erinevad riigi ja kooperatiivivarade röövimised. Ülekuulamisel saadud informatsiooni põhjal alustati juba kolm tundi hiljem „sõjalis-tšekistlikku“ operatsiooni RVL-i laagri hävitamiseks! Siinkohal saab ainult imestada ülekuulatavate koostöövalmidust, või arvestades nende varasemat tausta, pigem küll meetmeid, mida nende peal rääkima panemiseks rakendati.
Lahingus osalenutest suur osa hukkus järgmise aasta alguses, Ertsma lahingus, kuid ometigi on olemas metsavendade poolne lahingukirjeldus, mille autoriks on August Hatto. Nende mälestuste ja Julgeoleku poolse dokumentatsiooni abil saab seetõttu anda küllaltki täielikku ülevaate tänasel päeval, 63 aastat tagasi, toimunust.
Kuna metsavennad kahtlustasid, et midagi võib-olla juhtunud varustusretkel olevatega, oli välja pandud valve. Samuti oli kokkulepitud kogunemispunkt, juhuks kui midagi toimuma hakkab. Viktor Rumjantsev ehk „Romm“ oli esimene, kes lähenevaid vaenlaseid märkas ja kuulipildujast tule avas. See oli ümbruses viibivatele Keskuse liikmetele märguandeks koguneda varem kokkulepitud punkti. Alustati haarangust välja murdmist ning järgmine tulevahetus toimus metsa-heinamaade ja riigimetsa vahelist sihti ületades, kus olid ees sõdurid. Täpse tulega õnnestus vaenlane maha suruda ja edukalt üle sihi pääseda. Järgmisena jäi ette Läti-Kastja tee, millel liikuvad väeüksused metsavendi märkasid. Kastja poolt tulnud Julgeoleku üksus läks aga metsas täpselt väljamurdjate eest läbi, mille järel metsavennad hoidusid rohkem Kastja küla poole, kuid siiski sattusid edasi liikudes tihedas kuusemetsas järgmise vastase grupiga kokku. Tulevahetusega tõmbuti tagasi, kuid kaks meest jäid maha. Sooritati äkkrünnak samasse kohta ja sealt leiti eest Eduard Mulgi surnukeha ja raskelt haavatud Mihkel Soosalu. Endel Karell andis viimasele oma püstoli, millega Soosalu oma elu lõpetas. Operatiivtegevuse aruandes pole Mihkel Soosalu surmast/enesetapust aga mitte sõnagi. Julgeolek sai teada, et peale Mulgi ka Soosalu surma sai, alles mõni aeg hiljem, erinevate ülekuulatavate käest, kellele Keskuse liikmed seda rääkinud olid. Täiesti ilmne on ka see, et peale nii pikaks veninud jälitamist, Julgeoleku üksused sama teekonda enam ei läbinud ja kahele laibale ei sattunud. Selle asemel asuti hoopis punkrit ja selle ümbrust läbi otsima.
Analüüsides lahingu kirjeldust ja haarangust välja murdmise teekonda, võib öelda, et füüsiliselt oli tegemist kahtlemata väga raske teekonnaga. Punkrist Läti-Kastja teeni on linnulennult kilomeeter, kuid teest Teenuse jõeni, kuskohast üle minnes suudeti jälitajad lõplikult maha raputada, on omakorda veel ligemale seitse kilomeetrit liigniisket metsa ja raba. Pea kaheksa kilomeetri pikkuseks veninud ja haarajate jaoks edutult lõppenud jälitamine on välja toodud ka julgeoleku aruandes. Samuti on kirjeldatud ennem metsavendade lõpliku põgenema pääsemist, toimunud lahingut, milline Hatto sõnade kohaselt leidis aset ennem Teenuse jõeni jõudmist, väikese raba servas. Sellest, et üle jõe pääsenud metsavendadel järele tulistades süüdati Tõnne talu katus – ei ole aruandes muidugi sõnagi. Küll on seda meenutanud aga nii Hatto ise kui Käntu metsa kümnik Karl Pihhen, kes suundus abiks põlevat maja kustutama ja hiljem oli üks langenute matjatest.
Peale jälitamise lõppu teostati, nagu öeldud, punkri läbivaatus. Operatiivgrupi ülem koos osakonna töötajatega allkirjastasid erinevad aktid leitud esemetest. Loomulikult leiti erinevaid relvasid, alates püstolist – vintpüssidest kuni ühe Degtarjov tankikuulipildujani. Samuti leiti kahe lambiga, omavalmistatud, raadiovastuvõtja ja kaks akordionit. Oli ka erinevaid dokumente, millised pärinesid tegelikult hoopis 18. mail ühe metsavendade (mitte otseselt RVL-i grupi) poolt läbiviidud röövist, Märjamaa- Vigala teel. Peale pealmise eesmärgi, riikliku kokkuostu agendi ja tema kogutud raha, sõidutanud auto peatamist ja röövimist, satuti kokku veel Kasari poolt lähenenud sõiduautoga, mille suunas avati tuli. Peale kinnipidamist võeti autos viibinud Uno Laanelepalt ära kaks portfelli, millistes ühes olid tema dokumendid, nagu parteipilet jmt ja teises 2600 rubla. Ilmselt kõik need dokumendid jõudsid RVL-i Keskuse kätte, kuigi röövijad iseenesest ei olnud kõik RVL-i liikmed. Tõenäoliselt taheti neid dokumente teha sobivamaks metsavendadele, et seeläbi viimased saaksid paremini avalikult liikuda. Teada on, et näiteks nii 1. jaanuaril 1948 hukkunud Helmut Valdma kui ka Viktor Rumjantsev kasutasid vajaduse korral võltsitud dokumente linnas ringiliikumiseks. Peale parteipileti – deputaadi kaardi jmt. leiti veel kaks RVL-i käiseembleemi (kolju, mille all kaks ristatud konti) ja kaks topograafilist kaarti. Kirja on pandud samuti nõukogude vastased kirjutised ja Aksel Grossbergile kuulunud fotokartoteek. Peab ütlema, et kahjuks ei ole arhiivis säilinud nii Lembit Mulgi joonistusi laagrist kui nimetatud fotokartoteeki. Mis tänasel päeval oleksid väga väärtuslikud informatsiooniallikad.
Punkris viibinud ja lahingus osalenud suundusid peale Teenuse jõe ületamist edasi Kullamaa poole, kus otsustati jaguneda kaheks suuremaks grupiks. Mihkel Ellermaa, Olev Vähi, Eduard Redlich, Mihkel Valler, Voldemar Härmson ja Jaan Illaste seenior suundusid edasi Pärnu-Jaagupi külje alla, Ertsma küla lähistele, kuhu rajasid uue talvepunkri. Hatto otsutas ennast üksinda varjama hakata ja Endel Redlich, Arnold Laansoo ning Elsa Mesner jäid Kullamaa piirkonda.
Umbes kuu peale lahingut leidis Karl Pihhen metsatöödel olles meesterahva saapa ja natukene eemalt kaks laipa. Metsavennad maeti samasse ja koht tähistati puu sisse lõigatud ristiga. Haudasid on hilisemal ajal üritatud üles otsida aga kahjuks edutult. Kes siis täpsemalt hukkusid Põdraraba punkrilahingus?
Mihkel Soosalu osales 1941 aastal Soontagana vallas, Pärnumaal August Viljaku eestvedamisel Nõukogude vastases ülestõusus, olles võimu ülevõtnud komitee liige. Julgeolek pidas teda hiljem ühe Ants Kaljuranna kaaslase, metsavend „Meinhardi“ tapjaks ning teda on nimetatud ka RVL-i Lääne- ning Pärnumaa juhiks. Tõesti, esialgu oli ju Läänemaa juhiks nimetatud Helmut Valdma aga nagu eespool kirjas, hukkus tema juba 1. Jaanuaril 1948 Paekülas. Mihkel Soosalu värbas RVL-i ka Ants Kaljuranna (kuigi viimane RVL-i tegemistes suuresti ei osalenud) ja oli kuni Keskusega liitumiseni tegev Soontaganal, Emmu küla lähedal metsas paiknenud salga juhina. Tema salga liikmeteks on Ants Kaljurand nimetanud ülekuulamistel Artur Lõhmust, Valdek Lõhmust ja Anton Sooaru.
Eduard Mulk oli sündinud Kirbla lähedal, Pagasi külas, Uustalu talus. Saksa okupatsiooni ajal töötas kodutalus ja hiljem mobiliseeriti Punaarmeesse, kuskohast hakkas ennast koos venna Lembituga kõrvale hoidma. Esimene lahinguline kontakt okupatsioonivõimuga toimus 25. augusti ööl 1945 aastal, kui Eduard koos venna Lembituga haarangust välja murdes, tapsid kolm punaarmeelast. 1948 aasta algusest olid mõlemad aktiivsed RVL-i liikmed, liikudes kaasa Keskusega. Sooritasid erinevaid operatsioone organisatsiooni majandusliku järje tugevdamiseks (ja seeläbi organisatsiooni enda tugevdamiseks) ja ideoloogilises võitluses. Mais 1948, vennad Mulgid koos Aleksander Iilauga (varjunimi „Sass“), sooritasid RVL-i ülesandel „terroriakti nõukogude aktivistide ja uusmaasaajate“ Armas Salme ja Pajuväli Marie vastu. Kolmandat majas viibinud naist ei puudutud, sest temal puudus süü külarahva ees. Aleksander Iilau, hukkus aga kinnipidamise katsel Velise vallas, Mäliste külas, detsembris 1948.
Mida võib siis kokkuvõtvalt öelda? Võib öelda, et Relvastatud Võitluse Liidu Keskuse liikmed jäid oma valitud teele ja saatusele kindlaks. Hoolimata sellest, et vahetult peale 31. detsembril 1947 aastal toimunud Põrgupõhja punkri hävitamist tajusid nad juba selgelt, et asjad võivad kordades hullemaks minna, nad ei andnud alla. Täna, 63 aastat tagasi aset leidnud jälituslahing oli eelviimane episood ennem ehk kõige suuremate ambitsioonidega relvastatud vastupanu organisatsiooni, hävitamist Julgeoleku poolt. Esimesed kaks langenut, Asta Jõesaar ja Jaan Roosi, kaotati „Põrgupõhjal“ ja järgmises Keskuse punkrilahingus, Põdrarabas, kaotati veel kaks. Rääkimata kümnetest, kes arreteeriti selles ajavahemikus või said kinnipidamistel surma. Need kes tagasi tulid vangilaagritest, ei minetanud siiski vabaduseiha ja nagu mitmed, intervjueeritud kaasaegsed ja asjaosalised on tunnistanud – teeksid nad seda kõike uuesti, isegi kui läheks samamoodi.
Omamoodi on seetõttu ehk isegi sümboolne, et Eduard Mulk ja Mihkel Soosalu puhkavad ristideta haudades. Küll aga tuleb neid meeles pidada ja uurida ka teiste, Eesti metsavendade saatuseid, sest see on nende suhtes enam kui aus. Hoolimata kõigest traagikast, hoolimata kõigist kaotatud eludest on tegemist siiski meie ühe väga olulise lähiajaloo episoodiga. Episoodiga, mille mõjud ulatuvad kaugemale, kui metsavendade tegevus ise.
Väga hästi sobib nende mälestuseks ning nende panuse hindamiseks rahva moraalis- rahva lootuses ja usus, lõik Mati Mandeli uurimusest „Kogu tõde Hirmus Antsust?“. „… Ja mitu inimest räägib, et Hirmus-Ants on tagasi. Seletati seda asja nii, et kuna talle ei õnnestunud tuvastada seda veresüüd, siis antud talle 25+5. Istus selle aja ära, aga talle ei antud elamisluba Eestis, et pidavat elama Lätis, aga nüüd olla ta oma tegutsemismaadele tagasi tulnud. Ja mitu vanemat inimest väitsid, et nemad nägid ja tundsid ta ära. See oli venestamisaja algus ja eks rahva lootused olid jälle seotud Hirmus-Antsuga.“
Meenutagem tänasel aastapäeval neid, kes meie eest langesid ja kes oma ideede ning vabaduse eest läksid lõpuni välja. "
Avaldunud ajalehes Nädaline 08.10.2011
Viimati muutis gruppen, T Nov 15, 2011 3:27 pm, muudetud 1 kord kokku.
Re: Põdraraba lahing
Mõned pildid juurde. Mis küll mõõtudelt ja selguselt kehvemapoolsed aga... selle eest neil olevad persoonid ei olnud!
- Manused
-
- edmulk.jpg (22.86 KiB) Vaadatud 11391 korda
-
- Mihkel Soosalu.jpg (64.38 KiB) Vaadatud 11391 korda
-
Re: Põdraraba lahing
Väike täpsustus - Nelli (1926) vend oli Ants (1924-1995), Hans (1872-1951) oli nende isakes suundusid Kullamaa valda, Kastja külla, Saueaugu tallu Nelli Altmäe juurde, kes oli varemgi metsavendade toiduvarude eest hoolitsenud ja külavolinikuna omas ülevaadet külas toimuvast. Tema vend, Hans oli aga värvatud agendiks nimega „Reks“, kellele seati ülesandeks selgitada välja grupi liikmed, nende relvastus ja peidupaik.
Re: Põdraraba lahing
Info ei pärine just kirikuraamatust ning seepärast erineb kuulmise järgi (mitte minu) poolt üleskirjutatu, sellest mis peaks olema.