Saarnakõrve punker...

Teemad, mis puudutavad metsavendade tegevust peale saksa vägede lahkumist Eestist ...
Kasutaja avatar
gruppen
Huviline
Postitusi: 608
Liitunud: T Veebr 21, 2006 7:14 pm

Saarnakõrve punker...

PostitusPostitas gruppen » E Sept 15, 2014 8:37 am


Shiim
Huviline
Postitusi: 257
Liitunud: P Mär 04, 2007 2:27 pm

Re: Saarnakõrve punker...

PostitusPostitas Shiim » K Sept 17, 2014 12:49 pm

Kommentaar siit:
http://uudised.err.ee/k/eesti/15c03342- ... 70616743e3

Kood: Vali kõik

Rein

käisime isaga sel suvel Kautla-Vetla ruumis.Isa vanaisa oli samuti 11 aastat metsas ja kõik punkrid säilinud.70 aastate paiku näitas vanaisa talle need kohad kätte.Alles nüüd julges isa neid mulle näidata, sest olin kaitseväest läbi käinud ja enam lambist relvi ja muud paha kraami torkima ei hakka.
Seal pesitsesid kõsuurem jagu Järvamaa, Harju ja Viru mehi.Kõik hästi säilinud ja sugugi mitte soos.Selle laskemoona ja relvastusega oleks pidanud kümmneid aastaid vastu, igatahes meeletu
 kogus.
Asuvad need ikka uskumatult kavalates kohtades ja siiani pole seal mingit metsa raiet tehtud.Isegi oma viinaköök on säilinud.Teadaolevalt on tänaseks kõik need omaaegsed mehed manala teed läinud.
Karta on, et need mehed suhtlesid omavahel, sest vanaisa jutu järgi olid suuremad punkrid just sealkandis ja veel kuskil Aela-Virla metsades ja samuti Järvamaal Rava-Orgmetsa metsades ning Tapiku rabades.Omal ajal olevat selles koridoris ikka öösiti tihe liikumine toimunud.

Kasutaja avatar
funker
Veteran
Postitusi: 4269
Liitunud: E Veebr 11, 2008 7:40 pm
Asukoht: Reval Estland

Re: Saarnakõrve punker...

PostitusPostitas funker » R Juul 21, 2017 8:41 pm


Kasutaja avatar
tonu
Veteran
Postitusi: 1095
Liitunud: T Juul 05, 2011 12:29 pm
Asukoht: Läänemaa

Re: Saarnakõrve punker...

PostitusPostitas tonu » R Juul 21, 2017 9:35 pm

„Emotsionaalselt kõige rängem punkrikoht, kus olen kaevamas käinud, on paik, kus 11 NKVD töötajat ründasid granaatidega ema ja väikest last,” ütleb arheoloog Mauri Kiudsoo.

Kõnealune punker asub Lõuna-Harjumaal ja jäi ilmselt Lõuna-Eestist pagenud väikesele perele viimaseks elupaigaks. Veretöö leidis aset 1954. aastal – juba pärast Stalini surma, sestap järgnes sellele isegi ametlik uurimine ja tapjatele määrati väikesed karistused. Tõenäoliselt ei teadnud julgeolekujõud, kes punkris tegelikult elas, muidu poleks sellise väega rünnatud. Toimunu on põhjalikult talletatud arhiivimaterjalides, ent üksikasjade tõepärasusele ei tasu lootma jääda.
Punker põletati küll maatasa, ent arheoloogidele seal uurimismaterjali jagub. Kes olid need inimesed, kuidas nad elasid, mis nendega juhtus ja milline rünnak tegelikult välja nägi? Mauri Kiudsoo, kelle südameasi on metsavennapunkrite uurimine, kavatseb selle välja selgitada.
Arheoloogiat oleme harjunud pidama teadusharuks, mis uurib millimeeterhaaval pronksiaegseid kalmeid ja räägib ajast, mille kohta kirjalikke andmeid on vähe või üldse mitte. Kiudsoo on koos käputäie teiste entusiastidega võtnud ette samade meetoditega lähiajaloo uurimise. Tööd jagub: mehi ja naisi, kes end Teise maailmasõja ajast metsas varjasid, oli eri aegadel kokku umbes 30 000.

Juba mitmendat hooaega käib Kiudsoo põhitöö kõrvalt metsavendade punkrikohti tuvastamas ja kaevamas. Põhilised leiupaigad on raskesti ligipääsetavad kohad keset soid ja põlismetsi. Alguse said kaevamised sellest, kui Mauri sõber Arne Kivistik leidis märgalasid inspekteerides ühe punkri.
Kampa võeti mõned lähiajaloolased ja sobival ajal mindi paika uurima. See oli Harjumaal Saarnakõrve küla lähistel asuv punker, kust inimesed lahkusid 1955. aastal. „Metsast välja minnes anti julgeolekujõududele üles ilmselt mõni teine punkrikoht ja nii jäi see puutumata,” oletab Kiudsoo. Teisi punkripaiku jagus, sest ühes punkris elati tavaliselt ainult ühe talve jagu, et end mitte reeta.

Vaatluspost tänini alles

„Kohapeale jõudes avanes väga muljetavaldav pilt. Meie ees oli kokkukukkunud mädanev ehitis, kus oli kuni pool meetrit kultuurikihti. Kõik oli hävitamata, nägime voodikohti, ahju ümberehitusetappe, kaevates leidsime palju tarbeesemeid,” meenutab Kiudsoo. Punkri lähistel oli ühest kõrgemast männist tehtud vaatluspost, mille küljes on seniajani metallist jalatoed.
Esimesel korral mõõdistati paik ja tehti väikesed joonised. Teist korda tulles avastati, et vahepeal oli keegi käinud punkrikohas lõhkumas, mistap otsustati tööd kiirendada, kooskõlastati tegevus ametkondadega ja asuti arheoloogilise põhjalikkusega tööle. Kõik dokumenteeriti nagu mõnd kiviaegset asulat uurides. Midagi sellist polnud keegi varem 20. sajandi objektiga teinud.
Punkrit uurides selgus, et Saarnakõrve metsavennad tootsid koorelahutajast valmistatud käsigeneraatoriga elektrit. Leiti hulganisti isiklikke esemeid, näiteks käekellatükke, pesunuustik, hambaharju, rohupudeleid, Tartu kammivabriku kamm. Viimane paistaks juhuslikule leidjale justkui paar päeva tagasi teise marjulise taskust kukkunud.
Leidude põhjal õnnestus rekonstrueerida kogu punkri sisu. Enne vaadati, mida pakub leiukoht, alles siis mindi arhiivimaterjali juurde. „Õigesti tegime, muidu oleks me neist kõigutatud olnud. Oma leidude põhjal tehtud järeldustele saime aga hulgaliselt kinnitust,” tõdeb arheoloog.
Näiteks tekitasid alguses küsimusi voodikohad. Üks oleks olnud justkui mõeldud pooleteisele inimesele. Hiljem selgus, et punkris elas ka kaks last, kellest üks sündis sealsamas punkris. Saarnakõrve uurimise alguses oli see mees veel elus, ent kahjuks suri mõni päev enne seda, kui uurijad temaga ühendust võtta püüdsid.
Punkris elas kahe pere inimesi, kes ei pidanud seal sugugi partisanisõda. Nad oli tavalised inimesed, kes varjasid end, et mitte jääda julma võõrvõimu hammasrataste vahele. Ehkki kindlasti pakuti neile ümberkaudsetest küladest tuge – muidu poleks neil näiteks olnud ravimeid –, oli punkrielanikel väga raske. Pidevalt kimbutasid neid niiskus ja jahedus, putukad ja haigused. Tuld sai teha ainult sobivalt tuulevaikse ilmaga, punkrielanikel tuli olla pidevalt valvel ja valmis elupaigast lahkuma. Eriti raske oli muidugi väikeste lastega peredel. Arheoloogiline uurimine annab punkrielanike igapäevaelust pildi, mida mälestused ja ammugi arhiividokumendid tihtipeale üldse ei puuduta. Isegi metsavendade ülekuulamisprotokollidesse märgitut ei saa usaldada – kui vähegi võimalik, ikkagi luisati, et kaaslasi kaitsta.
Saarnakõrve uurimine tõi päevavalgele veelgi seninägematut ajalugu. Kui arheoloogide tööst ilmus ERR-is uudislõik, võtsid nendega ühendust inimesed, kellel oli aastatest 1945–1955 alles sadakond fotonegatiivi, millele oli jäädvustatud end sealsamas Saarnakõrve kandis peitnud inimeste elu. „Metsavendade elu puudutav fotoarhiiv kasvas vist küll kolmandiku võrra,” ütleb Kiudsoo. „Kui varem oli näiteks palju pilte arreteerimistest ja mahalaskmistest, siis nüüd lisandus helgeid fotosid igapäevaelust.”

Maa-alused salakäigud

Pildid annavad veelgi tunnistust sellest, et küüditamiste ajal varjasid end metsas ka need, kes sinna kauemaks ei jäänud, ja vahepeal käis ümbruskonna elanikke metsaelanike juures lihtsalt aega veetmas. Fotodel on näha kaks naist, kellest üks elas pidevalt punkris ja sünnitas seal lapse.
Kaitseväe peastaabi ülema Martin Heremi algatusel Järvakandis korraldatud punkrikaevamistel leiti, et nii mõnelgi metsavendade kohta käival müüdil võib olla alust. Legend rääkis, et sealsetel metsavendadel olid salakäigud, mis tundus küllaltki uskumatu. Kaevamistel selgus, et punkril oli tõepoolest teine väljapääs, kust inimene mahtus vaevu läbi pugema. Sealt pääses siksakilisse kaevikusse, mis viis välja eestiaegsesse maaparanduskraavi. Kaevik oli omal ajal ilmselt pealt kaetud, et see silma ei torkaks.
Teine sama paiga kohta levinud kuuldus tõeks ei osutunud. Väidetavasti oli metsavendadel seal laskepesadega vall, kuid ilmnes, et tegemist oli punkri soojustamiseks maa peale kuhjatud pinnasega.
Eraldi küsimus on metsavendade matmispaigad, millest suurem osa on tänini leidmata. Nõukogude võim pingutas, et metsavendade haudadest ei saaks mälestuspaiku. Näiteks Võrumaal Saika küla metsades toimunud punkrilahingu puhul on hästi teada piirkond, kuhu langenud mehed maeti, aga haudade asupaika pole siiani avastatud.
Sama 1951. aastal toimunud lahing oli ka NKVD-le kaotusterohke: kaheksa metsavenna tabamise katsel hukkus eri andmeil kuus kuni mõnikümmend julgeolekutöötajat. Võib arvata, et arhiividokumendid ei räägi sellest täit tõde. Pärast seda ootamatult valusat lööki hakatigi metsavendi senisest julmemalt jahtima.
Punkrikohti on Eestis teada hulgaliselt, ent võimalike uudishimulike kartuses nende asukohti ei avalikustata. Piiriäärsed metsavennad käisid ka Venemaal ja Lätis ning puutusid kokku nendega, kes end seal varjasid. Venemaa piiri tagant on leitud näiteks punkrisüsteem, kus olevat end koos varjanud Eesti, Läti ja Vene metsavennad, kes kõik sealt hiljem välja meelitati, Seetõttu jäi kogu punkrisisustus maha. Nende kohta pole midagi muud teada ja võimalik, et andmeid ei leidu ka arhiivides, sest Venemaal ametlikult metsavendlust polnud.
Kõigi Eesti punkrikohtade uurimiseks pole aega ega ressurssi. „Tuleb teha valik selle põhjal, kui palju on säilinud ja milliseid uusi teadmisi võiks mõnest paigast saada,” selgitab Kiudsoo. Ideaalmaailmas võiks ülejäänu säilitada tulevastele põlvedele uurimiseks, kuid paraku tegutseb meil palju röövkaevajaid. „Sellele hullusele ei saa piiri panna, paari aasta pärast oleme jõudnud sinna, kus Eesti on metallist tühjaks tõmmatud,” nendib arheoloog. Palju metsavendadele kuulunud asju on ilmselt ka kodudes, aga kui kaovad need, kes mäletavad seda sünget aega, saab huvitavast mälestusesemest lihtsalt katkine asi.

Kasutaja avatar
tonu
Veteran
Postitusi: 1095
Liitunud: T Juul 05, 2011 12:29 pm
Asukoht: Läänemaa

Re: Saarnakõrve punker...

PostitusPostitas tonu » R Juul 21, 2017 9:36 pm

Seal on ka palju illustreerivaid pilte mida ma siia siiski kopima ei hakka.


Mine “Teise Nõukogude Okupatsiooni Ajal/During the Second Russian Occupation”

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline