Operatsioon "Albion"
Postitatud: K Juun 17, 2015 4:26 pm
"Saarte Hääl" 12.10.2007:
1915. aastal olid venelased alustanud Lääne-Eesti saarte kindlustamist. Sel eesmärgil oli loodud Muhu Väina Kindlustatud Positsioon (MVKP, Moonzundskaja Ukrepljonnaja Pozitsija), mis kujutas endast rannakaitsesuurtükkide, miiniväljade, maavägede ja sõjalaevade keerukat kooslust. Kokku oli MVKP-l 165 rannakaitse- ja 48 õhutõrjesuurtükki, viis jalaväepolku ja rida väiksemaid üksusi (kokku 15 000–20 000 meest). MVKP-d juhtis kontradmiral Svešnokov, kelle staap asus Kuressaares. Tema staabiülemaks oli kapten Nikolai Reek, hilisem Eesti armee kindral.
Mere poolt kaitses Muhu väina positsioone Riia lahel asuv Vene laevastik, kokku 125 eri suuruses laeva. Vene laevastikule oli toetuseks saabunud kolm Briti allveelaeva.
18. septembril 1917. aastal (ukj) andis Saksa kindralstaap käsu vallutada Lääne-Eesti saared. Operatsioon sai nimeks Albion. Dessandi pidi läbi viima ekspeditsioonikorpus, mis allus Riia rinnet hoidvale Saksa 8. armeele. Korpuse koosseisus oli kokku 23 000–25 000 meest, 5000 hobust, 54 suurtükki, 150 kuulipildujat ja 12 rasket miinipildujat. Seda väekontingenti juhtis kindral von Kathen.
Juba algselt kavandasid sakslased vägede maabumist Saaremaa loodeosas Tagalahes, sest luure andmetel oli just seal Vene kaitse nõrk lüli. Sõjalaevade suurtükitule katte all kavatseti maale saata umbes 4500-meheline dessant, millele pidid järgnema põhijõud. Venelaste tähelepanu kõrvalejuhtimiseks Tagalahe dessandilt planeerisid sakslased veel ka pettemanöövri Sõrve poolsaare juures. Edasi nägi sõjaplaan ette, et Tagalahes maabunud jõud vallutavad Sõrve poolsaare maismaa suunalt ja likvideerivad venelaste Irbe väina valitseva Sääre rannakaitsesuurtükkide patarei.
Üldse oli Saksa laevastiku koosseisus 10 lahingulaeva, 9 ristlejat, 58 hävitajat ja 6 allveelaeva. Kogu seda armaadat saatsid veel 80 miinitraalerit ja ligi 100 abilaeva. Asjatundjad teavad väita, et sellist sõjalaevastikku (kokku 351 laeva) polnud Läänemerel nähtud enne ega ka pärast 1917. aasta sügist. 23. septembriks koondusid Saksa laevastiku põhijõud Lätis asuvasse Liepaja sadamasse, kus algasid intensiivsed õppused vägede ettevalmistamiseks dessandiks. Need õppused pidid lõppema 6. oktoobriks.
Kuna 1917. aasta oktoobri alguses valitsesid Läänemerel tormised ilmad, lükkus operatsiooni Albion algus mitmel korral edasi. 10. oktoobril väljus Liepajast Saksa laevastiku esimene rühm, mille ülesandeks oli rajada lahingu- ja transpordilaevadele tee läbi Vene miiniväljade.
Kuigi venelased olid sakslaste plaanidest üldiselt teadlikud, oli dessant Loode-Saaremaale neile siiski ootamatuseks. 12. oktoobri varahommikul olid Saksa lahingulaevad Tagalahe suu juures positsioonidele asunud ja 1200 Saksa sõdurit istusid maabumiseks mootorpaatidesse. Kohe nende järel, riskides sattuda miinidele, sõitis lahte ka kolm transportlaeva, mille pardal oli veel 2150 sõdurit.
Umbes kell 5.30 12. oktoobri varahommikul randusid Saaremaal esimesed Saksa sõdurid. Kolm minutit enne seda hetke avasid merel olevad lahingulaevad suurekaliibrilistest suurtükkidest tule Ninase ja Undva patareile. Pealnägijate sõnul olevat Saksa tulerünnak olnud niivõrd tugev ja ootamatu, et venelased suutsid teha vaid mõned üksikud vastulasud.
Jalaväeüksustest asusid Saaremaal 425. Kargopoli jalaväepolk, 426. Povenetsi jalaväepolk, 472. Massalski jalaväepolk ja Kaardiväe ekipaaži kolm roodu ning lisaks 1 3/4 roodu pioneere, 3 eskadroni ratsaväge ja 1 sidejagu. Esimese lahingulõigu (Pammana - Rootsiküla) kaitse eest vastutas 426. Povenetsi jalaväepolk ja lõigu varus oli ka 1. Eesti jalaväepolgu "Colt" kuulipildujate komando. Vähem kui nädal aega enne sakslaste dessanti, 4. oktoobril laaditi Rohuküla sadamas laevale ka 1. Eesti jalaväepolgu "Maksim" kuulipildujate komando, mis pidi saadetama Muhu saarele. Laev lahkus kella 9 paiku hommikul reidile ja ootas seal kuni õhtul kell 5 käsk tühistati ja laev pöördus tagasi Rohukülla ja komando lahkus Haapsalu poole.
Ajakirja "Sõdur" 3/2013 on 1917-1918 vormitunnuste artiklis öeldud, et dessandi ajal asusid Muhu saarel 1. Eesti jalaväepolgu I ja II pataljon ning "Colt" kuulipildujate komando ja enamik koosseisust (16 ohvitseri ja 1582 sõdurit) langes sakslaste kätte vangi. Nende I ja II pataljoni Muhu saarel asumise kohta oskab kasutaja Ben kindlasti midagi lähemalt rääkida. Nikolai Reek oma 1937. aastal ilmunud raamatus ei paiguta ühtegi jalaväeüksust Muhu saarele, seal on ainult rannakaitse-suurtükivägi ja õhukaitsepatareid. Samuti on segadus "Colt" kuulipildujate komando paiknemisega - kas asus Muhu saarel või 426. jalaväepolgu varus Meedla ümbruses? Hiiumaal asus 107. diviisi 427. Pudõži jalaväepolk ja üle Suure-Väina mandril oli 118. diviisi kuuluv 470. Dankovi jalaväepolk.
Lisan paar raamatust võetud illustratsiooni teema illustreerimiseks:
1915. aastal olid venelased alustanud Lääne-Eesti saarte kindlustamist. Sel eesmärgil oli loodud Muhu Väina Kindlustatud Positsioon (MVKP, Moonzundskaja Ukrepljonnaja Pozitsija), mis kujutas endast rannakaitsesuurtükkide, miiniväljade, maavägede ja sõjalaevade keerukat kooslust. Kokku oli MVKP-l 165 rannakaitse- ja 48 õhutõrjesuurtükki, viis jalaväepolku ja rida väiksemaid üksusi (kokku 15 000–20 000 meest). MVKP-d juhtis kontradmiral Svešnokov, kelle staap asus Kuressaares. Tema staabiülemaks oli kapten Nikolai Reek, hilisem Eesti armee kindral.
Mere poolt kaitses Muhu väina positsioone Riia lahel asuv Vene laevastik, kokku 125 eri suuruses laeva. Vene laevastikule oli toetuseks saabunud kolm Briti allveelaeva.
18. septembril 1917. aastal (ukj) andis Saksa kindralstaap käsu vallutada Lääne-Eesti saared. Operatsioon sai nimeks Albion. Dessandi pidi läbi viima ekspeditsioonikorpus, mis allus Riia rinnet hoidvale Saksa 8. armeele. Korpuse koosseisus oli kokku 23 000–25 000 meest, 5000 hobust, 54 suurtükki, 150 kuulipildujat ja 12 rasket miinipildujat. Seda väekontingenti juhtis kindral von Kathen.
Juba algselt kavandasid sakslased vägede maabumist Saaremaa loodeosas Tagalahes, sest luure andmetel oli just seal Vene kaitse nõrk lüli. Sõjalaevade suurtükitule katte all kavatseti maale saata umbes 4500-meheline dessant, millele pidid järgnema põhijõud. Venelaste tähelepanu kõrvalejuhtimiseks Tagalahe dessandilt planeerisid sakslased veel ka pettemanöövri Sõrve poolsaare juures. Edasi nägi sõjaplaan ette, et Tagalahes maabunud jõud vallutavad Sõrve poolsaare maismaa suunalt ja likvideerivad venelaste Irbe väina valitseva Sääre rannakaitsesuurtükkide patarei.
Üldse oli Saksa laevastiku koosseisus 10 lahingulaeva, 9 ristlejat, 58 hävitajat ja 6 allveelaeva. Kogu seda armaadat saatsid veel 80 miinitraalerit ja ligi 100 abilaeva. Asjatundjad teavad väita, et sellist sõjalaevastikku (kokku 351 laeva) polnud Läänemerel nähtud enne ega ka pärast 1917. aasta sügist. 23. septembriks koondusid Saksa laevastiku põhijõud Lätis asuvasse Liepaja sadamasse, kus algasid intensiivsed õppused vägede ettevalmistamiseks dessandiks. Need õppused pidid lõppema 6. oktoobriks.
Kuna 1917. aasta oktoobri alguses valitsesid Läänemerel tormised ilmad, lükkus operatsiooni Albion algus mitmel korral edasi. 10. oktoobril väljus Liepajast Saksa laevastiku esimene rühm, mille ülesandeks oli rajada lahingu- ja transpordilaevadele tee läbi Vene miiniväljade.
Kuigi venelased olid sakslaste plaanidest üldiselt teadlikud, oli dessant Loode-Saaremaale neile siiski ootamatuseks. 12. oktoobri varahommikul olid Saksa lahingulaevad Tagalahe suu juures positsioonidele asunud ja 1200 Saksa sõdurit istusid maabumiseks mootorpaatidesse. Kohe nende järel, riskides sattuda miinidele, sõitis lahte ka kolm transportlaeva, mille pardal oli veel 2150 sõdurit.
Umbes kell 5.30 12. oktoobri varahommikul randusid Saaremaal esimesed Saksa sõdurid. Kolm minutit enne seda hetke avasid merel olevad lahingulaevad suurekaliibrilistest suurtükkidest tule Ninase ja Undva patareile. Pealnägijate sõnul olevat Saksa tulerünnak olnud niivõrd tugev ja ootamatu, et venelased suutsid teha vaid mõned üksikud vastulasud.
Jalaväeüksustest asusid Saaremaal 425. Kargopoli jalaväepolk, 426. Povenetsi jalaväepolk, 472. Massalski jalaväepolk ja Kaardiväe ekipaaži kolm roodu ning lisaks 1 3/4 roodu pioneere, 3 eskadroni ratsaväge ja 1 sidejagu. Esimese lahingulõigu (Pammana - Rootsiküla) kaitse eest vastutas 426. Povenetsi jalaväepolk ja lõigu varus oli ka 1. Eesti jalaväepolgu "Colt" kuulipildujate komando. Vähem kui nädal aega enne sakslaste dessanti, 4. oktoobril laaditi Rohuküla sadamas laevale ka 1. Eesti jalaväepolgu "Maksim" kuulipildujate komando, mis pidi saadetama Muhu saarele. Laev lahkus kella 9 paiku hommikul reidile ja ootas seal kuni õhtul kell 5 käsk tühistati ja laev pöördus tagasi Rohukülla ja komando lahkus Haapsalu poole.
Ajakirja "Sõdur" 3/2013 on 1917-1918 vormitunnuste artiklis öeldud, et dessandi ajal asusid Muhu saarel 1. Eesti jalaväepolgu I ja II pataljon ning "Colt" kuulipildujate komando ja enamik koosseisust (16 ohvitseri ja 1582 sõdurit) langes sakslaste kätte vangi. Nende I ja II pataljoni Muhu saarel asumise kohta oskab kasutaja Ben kindlasti midagi lähemalt rääkida. Nikolai Reek oma 1937. aastal ilmunud raamatus ei paiguta ühtegi jalaväeüksust Muhu saarele, seal on ainult rannakaitse-suurtükivägi ja õhukaitsepatareid. Samuti on segadus "Colt" kuulipildujate komando paiknemisega - kas asus Muhu saarel või 426. jalaväepolgu varus Meedla ümbruses? Hiiumaal asus 107. diviisi 427. Pudõži jalaväepolk ja üle Suure-Väina mandril oli 118. diviisi kuuluv 470. Dankovi jalaväepolk.
Lisan paar raamatust võetud illustratsiooni teema illustreerimiseks: