Vana-vanaisa mälestused Esimesest maailmasõjast ...

[uscha]

Hoone oli kivist kahekorruseline maja, kõrge raudaed ümberringi, mille peale oli veetud veel okastraat. Värava juures saksa tunnimees ütles, et sisse ma teid lasen, kuid välja saate ainult tõendi ettenäitamisel. Ise mõtlesin, kas ka siin ei saa väikse altkäemaksuga tõendi? Hoidsin paraja raha taskus ja astusin julgelt teisele korrusele, kus asus karantiini büroo. Minu 6-e päevased reisjad istusid väljas trepiastmetel ja soojendasid endid sügispäikese käes. Mind nähes tundsid mu ära ja küsisid, kus ma senini olen olnud. Vastasin, et istusin kartseris omavoliliselt ešelonist lahkumise pärast.
Õnneks oli büroos ainult üks ametnik, laususin: „Ma palun karantiinitunnistust, ühtlasi panin tema ette kümnelise saksa riigimarga. Mees viskas rahale mingi paberi peale, võttis ühe blanketi ja küsis minult, kas arsti poolt olete läbivaadatud, millele vastasin jaatavalt. Kui ta oli blanketi täitnud, ulatas selle minule, mis oli allkirja ja pitsatiga varustatud. Tõendises oli kirjutatud, et see ja see isik on arstlikult läbivaadatud ja leitud täidest ja nakkushaigustest vaba. Kui ma välja hakkasin minema, võtsin trepil kaks astet korraga ja ei vastanud trepil istuvatele küsijatele sõnagi. Tunnimees viskas pilgu minu tõendile ja avas värava. Ruttasin veel uulitsal pooljoostes edasi, et võib olla kutsuvad tagasi, võis ju mõni meie reisjatest minu peale kaevata. Ka Anettel oli minu edu üle suur rõõm. Mul oli ka hea meel veel selle üle, et sain oma võileivakesed anda Anettele tagasi. Oli ju neil Riias näljaaeg.
Karantiinitõendiga sain ma sõiduloa ja sõiduloaga müüdi minule õhtul vaksalis pilet Võrru. Tänasin Anettet ja jätsin teda südamlikult jumalaga ning astusin vagunisse.
Olin vagunilahtris üksi, nii vähe oli sõitjaid. Viskasin pingile pikali ja jäin magama, kuid tihti virgusin ülesse arvamisel olles, et võib olla on juba Valga. Kui valgeks läks, tulin ülesse ja vahtisin aknast välja. Valka jõudes tuli ümber istuda Võru rongile. Võru poole sõites olin kogu aeg ärevuses, kas varsti paistab Vagula järv, kas varsti Tamula järv Võru linna taga? Võru jaama jõudes, viskasin oma pagasi õlale ja ruttasin jaamaesisele, et voorimehest mitte ilma jääda. Oligi kõik paremad hobused äravõetud, järele jäänud oli ainult üks kirju hobusega, mis oli äärmiselt kõhn ja viletsa välimusega. Pidin siiski sellega rahul olema. Kuni linna piirini sõitis see voorimees väikest sörki, linna uulitsatel astus hobune sammu ja kui jõudsime linnast välja Poti sillale, jäi hobune seisma, - tal vaesel oli võhm väljas. Küll voorimees nüpeldas teda, aga ei aidanud midagi. Minu kodu, vallamaja, oli käeulatuses. Maksin sõiduarve, viskasin omad kompsud õlale ja pooljoostes kodu poole. Kui kööki astusin, tuli ema vastu, vahtisime mõni sekund teineteist, huuled värisesid, pisarad jooksid mõlematel, viimaks kallistasime. Aga rääkida ma meeleliigutusest hästi ei saanud, tihti tarvitasin venekeelset sõna „vot“. Siis ilmus isa, keda samuti kallistasin. Oli möödunud 2 aastat, kui viimati kodus käisin. Minu kirjad ei läinud kätte. Kui suvel 1918. aastal vanem vend naist võttis, siis koduses laulatuses õpetaja Jüri Martinson oli öelnud, et selles perekonnas on peale rõõmu ka mure – kõige noorem poeg on sõjas kadunud.
Kui ema tuppa kutsus, ütlesin, et olen must ja täid seljas. Ema arvas, et ühe inimese pärast ei maksa sauna kütta, teeme vanni sinule. Toodi kööki puutünn ja pandi vesi sooja. Oli mõnus üle hulga aja vannis olla. Õhtul kui ma voodis puhta ihupesu ja valgete voodilinade vahel lamasin, oli mul nii õnnis tunne, et ainult rõõmu pärast naersin, nii hea oli mul.
Kui saksa okupatsiooni ajal oli paljudes peredes toidu nappus, siis minu vanematel seda ei olnud. Emal oli laudas lehm, kes piima andis, kanad kes munesid, siga sulus. Sahvris suitsusingid. Siis rääkis ema, et neil on sakslaste silmade eest puukuuris riitade vahele peidetud tünniga soolapekki. Ema siis poputas mind söökidega 4-5 korda päevas. Tundsin, et söök on kõri juures, kuid söögiisu on veel ikka. Nii kestis see üle nädala, kui minu söömine muutus normaalseks.
(Jutt) minu saabumisest koju, levis ruttu linnas. Tuli Tedre isa, kes küsis oma poja järele, samuti Naboikini ema küsis oma poega. Ja imelik, need 2 poissi kadusid kui vits vette suure Venemaa sisse. Ka hiljem ei ilmunud nad välja. Tulid mind vaatama sugulased, sõbrad ja tuttavad. Esimene minu teade kodustele oli see kaart, mis ma Riias posti panin. Vallakasaka naine, kes linnas posti järel käis, leidis minu postkaardi ja kohe ruttas näituseplatsile minu vanemaid otsima. Kui nägi mu ema, hüüdis: „Roopärt om elon ja om Riian!“. Ema oli nii ehmunud, et pidi tuge otsima. Aga nüüd saksa Feldpost’i kaudu läks minu kiri Fritzule Harkovi kolme päevaga kätte ja tema kiri minule samuti kolme päevaga. Meie vallamaja suures saalis asus mingi saksa telegraafikomando ja Villi nimeline sõdur sai iga päev minu emalt üks toop piima. Sellelt poisilt ma sain siis nende Feldpost’i numbri. Ja sellest päevast algas mul Fritzuga kirjavahetus, mis vahetpidamata kestis 20 aastat, s.o. kuni 1944. aastani, millal Punaarmee vabastas Eesti sakslastest. Viimased teated temalt sain ma Bürgi linnast, kus ta elas ja töötas. Oli abielus ja omas kaks last.
Üks väga õige lause on, et sõjas peab õnne olema ja seda mul oligi. Egas ma muidu oleks tervelt kodumaale saanud tagasi tulla. Kui ei oleks õnne olnud, siis oleksid minu valged kondid vedelenud kuskil vene stepi rohus, veel praegugi.

See oli nüüd viimane lõik Karl-Robert Lina mälestustest, otsin lähiajal juurde ka fotomaterjali loo peategelasest!

[funker]

Kummardus, uscha, väga huvitav lugemine oli.

[tonu]

Hääd uut aastat teile kõigile! Ja erilised tänud ja tervitused uscha-le selle teema eest mis vääriks tõenäoliselt väiksemat köidet juba

[funker]

Kas klapib?

http://www.geni.com/people/Karl-Linna/6 ... 7467481394

[tonu]

Kas klapib?

http://www.geni.com/people/Karl-Linna/6 ... 7467481394

Krt pean Eha käest küsima, tal natuke segadus oma esivanematega. Tal teadaolevad esivanemad on Ingerimaalt! aga üritan ka kaasa aidata juurte leidmisel. Sain aru, et te mu mu naisega kuidagi sugulased või nii. Noh mis teha eks Põhjasõja järe vist kõik sugulased Tulevikus privas!

[uscha]

Üks pilt ka loo peategelasest ...