Richard Korro (354. polgu 1. pataljoni luurerühma seersant)

Territoriaal- ja laskurkorpuses teeninud Eesti meestega seotud materjalid ...
Vasta
Kasutaja avatar
LoCo
Moderaator
Postitusi: 2133
Liitunud: L Aug 05, 2006 10:03 am
Kontakt:

Richard Korro (354. polgu 1. pataljoni luurerühma seersant)

Postitus Postitas LoCo »

354. polgu 1. pataljoni luurerühma jaokomandöri seersant Richard Korro mobiliseeriti Tallinnas 1941.a. ja ta tegi läbi tavalise tee tööpataljonist sõja lõpuni. Mees oli kõva poksija ja oskas ka joonistada ;)

Pilt

Huvitav artikkel 1970.a. ajalehest "Noorte hääl", kus Korro räägib Tallinna "vabastamisest" nagu see ilmselt reaalselt välja nägi, tsiteerin:"Linn oli tulekahjusuitsune ja inimtühi. Ainult siin-seal liikusid tasahilju aknakaardinad."

“Kellel siis kergem oli?”

Ajaleht “Noorte hääl”, 8.mai 1970. Autor: J.Paalma.

8. mail 25 aastat tagasi tegid nad mürsuaugus salamahti suitsu. Mõtted liikusid vägisi järjekordse luureretke ümber. Öeldakse, et inimene harjub kõigega. Ka nemad olid aastate jooksul paljuga jõudnud harjuda, kuid ikkagi arutlesid. Sõjas pole kunagi ühesuguseid olukordi ja absoluutne rahulikkus eelseisva ülesande suhtes võib teinekord õige kalliks maksma minna. Korraga tormas hämarusest mingi kuju staabi muldonni poole ja hüüdis kõigest jõust: "Sõda on lõppenud, sõda on lõppenud!" Luurajad vaatasid üksteisele mõistvalt otsa: seda on ennemgijuhtunud, et mõne mehe närvid lõplikult untsu lähevad. Peaks ta ainult vakka jääma, ajab "antsud" ärevile ja siis on kõik mokas. Aga kui blindaazist äraseletatud nägudega ohvitsere välja pudenes üksteist kaisutades ja patsudades, olid hetke pärast luurajate hoolsalt topitud automaadikettad tirinal tühjad. Oh seda möllu ja tulevärki, milles iga mees lapesliku õhinaga kaasa tegi. Ja nad kahetsesid, et polnud käepärast nii vägevat suurtükki, mille jõmakasse oleksid mahtunud kõigi sõjaastate kannatused ja viha, mikk-pikk võiduootus...
Tehase "Teras" lukksepa, endise 354. polgu 1. pataljoni luurerühma jaokomandöri seersant Richard Korro sõjamehetee algas siis, kui ta oli alles 17-aastane.
"2. juulil tuli sõjakomissariaadist kutse. Ajasid vist midagi segamini. Ma polnud ju veel kutsealunegi. Aga mina õiendama ei hakanud! Või veel! Me olime Sikupilli poisid, nondest viletsatest majahüttidest Lasnamäe veerul. Kes siis veel pidid minema kui mitte meie! Ja mina ei tahtnud sõpradest viletsam olla. Tol ajal olin hakkaja spordipoiss. Kui tselluloosivabriku klubis meid pidulikult ära saadeti, kingiti mulle poksikindad ja dress. Kui läbi linna lauluga sadamasse läksin, olid need mul seljakotis.
Mis sõda tegelikult oli, seda ei osanud siis veel ette kujutada. Noorte meeste asi. Kui Soome lahes laevu pommitati seisime tekil, kaelad hasartselt õieli. Püüdsime ära lugeda, mitu pommi lennuki luugist korraga alla kukub...
Esimese väljaõppe saime Kaasanis 17. kütipolgus. Kord oli kuum ja tolmune, siis jälle vihm ja sügav pori. Aga kellel nendel aastatel kergem oli? Käisime ümbruskonnas koos teiste sõjaväeosadega kolhoose aitamas. Jäid meistki põllud lume alla. Polnud mehi, polnud töökäsi. Siis hakkaski sõjast ettekujutus tulema.
Kõige raskem oli muidugi Luki all. Mitte niivõrd füüsilise koormuse pärast. Esimest korda sattusid tõelisse lahinguolukorda. Siin enam uljaspäisus ei aidanud. Pidi mõtlema, silmad lahti ja kõrvad ärksad hoidma. Pisut sain karistada ka - miinikilluga kergelt jalga. Haiglasse ei läinud. Püüdsin ikka teistega kaasa komberdada.
Meeldivamad mälestused on muidugi sünnimaaga seotud, kasvõi Tallinna vabastamine. Liikusime oma rühmaga Simuna kandis, kui ratsakäskjalg meid kiiresti tagasi kamandas. Milles asi, ei öelnud. Arvasime, et olime liiga ette rutanud. Aga siis võeti meid metsa vahel rivvi ja öeldi: "Hommikul peab Tallinn vaba olema!" See tulek on üldiselt teada. Igal tankil nii kümme meest peal, täistuledega, kiirus missugune, kui lahingolukorda arvestada. Lehmja mõisa juures saime tuld. Kes siis muu kui jälle luurerühm asja klaarima. Veeretasime enda tankidelt maha ja ahelikku. Ei olnud seal laskjatest õigeid vastupanijaid. Mõned granaadid, mõned valangud ja juba nad kadusid. Paistsid kangesti kodukootud natside moodi. Ilusa voori jätsid meile kätte: hobuseid, vasikanahkseid ranitsad akuraatselt ritta laotud, välikateldes toit ja ersatsmesi. Keerasime tolle voori otsa kah linna poole. Aga hinge ajas täis küll. Istunud parem rahulikult oma meepottide juures. Nüüd tankid varsti linnas, meie aga hobustega linkadi-lonkadi järele. Selle viha pärast ei tulnud "Dvigateli" juures hobuse seljast mahagi, kui paar hullu filterveevärgi katuselt meid jälle lasksid. Hakka oma kodu ukse all küürutama. Ei, seda lõbu me neile ei lubanud.
Linn oli tulekahjusuitsune ja inimtühi. Ainult siin-seal liikusid tasahilju aknakaardinad. Kuid inimlik uudishimu võitis. Sinnasamasse Tartu maantele jätsime osa mehi kodulinlastele pärimistele vastama. Jõudsin Toompeale, kus roodukomandörile sai ette kantud linna toimetatud voorist. Öeldi aitäh ja kästi ilus ratsahobune sinna jätta. Mida määrustik ette ei näe, see pole ka lubatud. Aga selle eest sain järgmise öö kodus, omas voodis kahe lina vahel magada. Sel ööl ei pidanud paika vana tõde sõduri une lõpmatusest. Leidsin ennast järsku keset tuba, täies mundris, automaat käes, emaga tõtt tunnistamas... Kõrvus kumises hõige: "Häire!"
Enne toda viimast sõjaaegset "vilkat" oli veel varakevadine Kuramaa oma lörtsisadude ja metsatukkadega, kus kunagi ei teadnud, kustpoolt kuul tuleb. Olid Kaulaci mõis ja kivihoone varemed, mis korraks tedagi enda alla matsid. "Olin parajasti snaipripostil. Algul lasti püssil diopter minema. Rivaal oli sedapuhku osavam. Ja siis anti miinipildujaist. Hunnik kive ja mina selle all. Poisid kaevasid välja. Noorest peast ei saanud arugi, et oleks viga külge trehvanud, aga nüüd annab tunda..."
Olid mitmed keeletoomised mida nüüd meenutavad kaks medalit "Vapruse eest" ja medal "Lahinguliste teenete eest".
"Tavaliselt läksime kaheksa kuni kümnekesi, Objektid vaatasime päeval ära. See tähendas tunde passimist, et kindlaks teha, kui mitu vaenlast postil on, millal postid vahetuvad, kuidas antud lõik on sisse lastud jne. Õhtu eel andsid suurtükid miiniväljale tulelöögi - tegid meile minekuks väikese koridori. Aga minna tuli ikka riski peale ja mõnigi retk lõppes miiniplahvatusega..."
Väike Tiina käskis isal albumit näidata. Sõjapäevade fotod endast ja sõpradest, väljalõiked ajalehtedest ja ajakirjadest, sekka oma käega tehtud visandid ja humoristlikud pildikesed möödunust. "Tegin selle albumi tütre jaoks. Kui suuremaks kasvab, las vaatab ja mõtleb, mis isadel läbi tuli teha." Ja veel suur pakk diplomeid 1937. aastast peaaegu tänaseni välja. "Eks sport olnud see, mis meid, Sikupilli poisse kodanlikul ajal erksana hoidis ja eks see aidanud ka sõjapäevil raskustest jagu saada. Küll teeks praegugi veel, aga too kivivare seal Kuramaal... Kui mis sest ikka rääkida. Kellel siis kergem oli?"

Kilinad-kulinad (üks "za otvagu" on jalutama läinud):

Pilt


Joonistused sõjaajast:

"Postil"

Pilt

"Jalarätte kuivatamas"

Pilt

"Kiri kallimalt"

Pilt

Üks kiimane sõdur :D "Unistus kallimast"

Pilt

"Kaardimäng"

Pilt

"Ambulantsi ukse taga"

Pilt

Spordidiplomeid tõesti terve kuhi... jalgpall, kergejõustik, poks...
Siin mõned vanemad:

Pilt
Pilt
alex
Kasutaja
Postitusi: 4
Liitunud: N Okt 11, 2007 10:13 am

Postitus Postitas alex »

kas TKSÜ võiks olla Tallinna kehakultuuri ja spordi Ühing?
Raudrist
Veteran
Postitusi: 2549
Liitunud: L Apr 22, 2006 8:48 pm

Postitus Postitas Raudrist »

alex kirjutas:kas TKSÜ võiks olla Tallinna kehakultuuri ja spordi Ühing?
Ei, TKSÜ oli Tallinna Keskkoolide (Koolide?, Koolinoorsoo?) Spordiringide Ühing.

Kõik kolm varianti eksisteerisid. Millisele konkreetselt need märgid kuulusid ei tea. Võimalik, et nimi muutus läbi aja, kuid organisatsioon oli sama.
Diplomil kujutatud märke on erinevates järkudes ja erinevate aastaarvudega.
PALUN PAKKUDA EW JA TSAARI-VENE MÄRKE , MEDALEID , VORMIELEMENTE , POSTKAARTE , FOTOSID, DOKUMENTE JA MUUD.
5223353
Vasta

Mine “Isikud/People”