ormsö kirjutas:Niisiis vestlesin täna Männiku pojapojaga. Tema teadis seda, et õde oli varjanud teda mingi aeg, peale lahinguid, kodupõranda alla rajatud peidikus.

Huvitav, just täna hommikul tuli millegipärast meelde, et ormsö lubas Männiku sugulastega rääkida. Võtsingi nüüd foorumi lahti ja ennäe .
Kui teda varjati, siis ilmselt ei vasta Ville kuuldud versioon tõele. See tekitab muidugi uusi küsimusi - kas ta lasi ennast ikkagi ise maha või suri haavadesse. Kui ta ennast varjas, kes ta siis mattis? Kui see koht, kus Männiku poeg arvas isa maetud olevat, ei asu Männiku õe maja läheduses, siis kuidas Männik sinna sai? jne.

Loodame, et lähiajal saame sellele selgust. Annan siis sellest siin ka teada.

Sininõmme kalmistul ka nimi kivisse raiutud. Ei ole kursis,kas mees,kes oli sündmuste tunnistaja veel elus on?. Ma kunagi mõtlesin,et tegeleks selle looga natuke aga ei leidnud nagu riigiametnikke,kes oleksid väheke huvi üles näidanud.Põhiliselt jäi asi paberite taha nagu alati,sest nagu teate olen mina riigis ainus,kes ilma loata isegi õunapuu istutuseks auku ei tohi kaevata.

"Eesti sõdur II maailmasõjas", lk. 334, foto 1: Standartenführer Juhan Tuuling, Untersturmführer Edgar Kilk, Oberscharführer Rein-Oskar Männik.

Aksel Mõttus kirjeldab oma raamatus "Karmi elukroonikat. I osa: Sõjapäevilt" Männiku langemist juba märtsi lõpus (18-19 märtsil), Vepskülasse tekkinud venelaste sissemurde likvideerimisel (lk 173-174) - Mõttus olevat näinud, kuidas Männik lamas avatud silmadega kaevikus selili ja kirjeldab siis, kellele anti Männiku varustus. Isikus ei ole ilmselt kahtlust, sest lahingusse saatis Martin Hunt (keda Mõttus kirjeldab negatiivselt tolle argpükslikkuse ja karmi kärkimise pärast), kuid pigem võis tegu olla haavatasaamisega, sest Mõttus sai ise järgmisel päeval haavata ning viidi tagalasse ja ei saanud seega Männiku saatusest teada.

ERA.4996.1.324

See on küll hea leid!

Vasakult paremalt Ostuf. Martin Hunt, Oscha. Rein Männik ja sõjakirjasaatja Karl Gailit.
Ülesvõte läbi FB.