Tori vallas kaevati ühishauast välja ...

Tuntud ja tundmata Eesti sõjamehed ...
Vasta
Kasutaja avatar
Kriuks
Moderaator
Postitusi: 5349
Liitunud: T Aug 09, 2005 5:09 pm

Tori vallas kaevati ühishauast välja ...

Postitus Postitas Kriuks »

... kuue hukatud Saksa sõduri säilmed: http://uudised.err.ee/v/eesti/f81ded37- ... 563c94844f
lk 83.jpg
lk 84.jpg
lk 85.jpg
Kasutaja avatar
funker
Veteran
Postitusi: 4527
Liitunud: E Veebr 11, 2008 7:40 pm
Asukoht: Reval Estland

Re: Tori vallas kaevati ühishauast välja ...

Postitus Postitas funker »

Tänan Kriuks lehtede skänni eest. Hea, et lõpuks matmispaik üles leiti.
Kasutaja avatar
Kriuks
Moderaator
Postitusi: 5349
Liitunud: T Aug 09, 2005 5:09 pm

Re: Tori vallas kaevati ühishauast välja ...

Postitus Postitas Kriuks »

Kasutaja avatar
labidamees
Veteran
Postitusi: 1862
Liitunud: L Nov 24, 2007 5:40 pm

Re: Tori vallas kaevati ühishauast välja ...

Postitus Postitas labidamees »

http://www.parnupostimees.ee/3441025/ar ... dasi-leida

Arnold Unt: Randivälja loo avalikustamise järel võtsid minuga ühendust inimesed, kes lootsid oma lähedasi leida

Arnold Unt valetas ennast vanemaks, kui vanaema näitas talle ajalehekuulutust, millega otsiti vähemalt 15aastasi poisse abiks arheoloogilistele väljakaevamistele.

Paari tuhande aasta vanuste raudmeeste asemel otsib Unt maapõuest lähiminevikku ja on kaitseministeeriumi lepingupartner sõjahaudade kaitse seaduse raames. Tema juhendamisel tulid päevavalgele Randivälja külas mõrvatud kuue eesti sõjamehe säilmed.

Missioonitundest tööle ajendas teda suguvõsa lugu vanaonu pojast Hennust, kes 17aastasena hukkus Lükka punkrilahingus ja kelle säilmed ta 66 aastat hiljem Võrumaa metsast üles leidis.

Randiväljalt leitute säilmed puhkavad nüüd Tori kalmistul. Küsitud on, kas ei võinuks neid mehi jätta sinna, kus nad olid, ja tähistada see koht.

See on üldine tava, et inimesed maetakse surnuaiale. Aga kui keegi on mõrvatud ja hädaolukorras kuskile võpsikusse maetud, siis… Pärast seda, kui Randivälja lugu nende meeste ekshumeerimisest ajakirjandusse jõudis, oli palju inimesi, kellel tekkis lootus, et järsku on seal sõjakeerises kadunud sugulane. Seda sai uurida, kui need mehed olid oma ajutisest matmispaigast välja võetud.

Jõululaupäeval käime lähedaste haudadel. Kas need, kes ajavad teadmata kadunuks jäänud lähedaste jälgi, võiksid küünla läita Toris ühishaual?

Jah, muidugi. Toris on Eesti sõjameeste mälestuskirik, sõjas tapetud ja tundmatuks jäänud sõdurid täiendavad ajalugu. Just ajaloo materialiseerunud poolt, sest raamatuid on palju kirjutatud ja arhiivides uuritud, aga see on viimasest sõjast silmanähtavalt jäänud.

Mismoodi sai teist militaararheoloog?

Alguse sai see sellest, et Eesti Vabariik sõlmis Saksamaa Liitvabariigiga sõjahaudadealase lepingu ja pani muinsuskaitse ametile kohustuse esindada riiki rahvusvahelise lepingu täitmisel. Töötasin muinsuskaitseametis Võrumaa vaneminspektorina ja tahes-tahtmata tekkis sellelaadseid kokkupuuteid. Maakonnas ringi liikudes, mälestisi külastades hakkasid inimesed lõpuks ikka rääkima sellest, milles nad end kodus tundsid.

Olen varasest noorusest arheoloogiaga kokku puutunud ja pikalt väljakaevamistel töötanud. Sellest tekkis küsimus, miks ma ei võiks ise sakslastega koostöös langenuid otsida ja neile üle anda. Aga isiklikus plaanis ajend oli see, kui 1990. aastate alguses kuulsin vanaemalt, et vanaonu Reinul oli poeg, kes metsas surma sai. Keegi ei teadnud punkri asukohta, kus lahing toimus ja kuhu ta maeti.

Mille varal mälu veel püsib, kui põlvkonnad kaovad?

Tulemuseni viiva infoga on palju probleeme, sest inimese mälu on reaalsusega seotud üsna tugeva lõtkuga. Ühestki sündmusest ei ole kahte identset kirjeldust, peale selle on võltsmälestused, kus on juurdepanemised – üldse mitte pahatahtlikult, aga midagi on meelest läinud või arvatakse, et nii oli või öeldi. Info sarnaneb laste telefonimänguga ja mina olen selles justkui vahemees.

Kas omajagu rolli mängib kohakirjeldustes see, et maastik on muutunud?

Seda muidugi. Randiväljal ei oleks me midagi leidnud, kui maaomanik ei oleks oma pojale seda kohta näidanud.

Igaühel, kes natukenegi elanud, on mingisugune lapsepõlvemaa, metsatukk – kui sealt on raie üle käinud, kes siis enam oskab öelda, kus see seenekoht oli, kus sa vanaemaga käisid.

Nii sealgi. Kirjelduse järgi otsima hakates oleksin läinud paarsada meetrit eemale. Paul Raudsepp oli väriseva vanamehekäega teinud skitsi, aga kas mul oleks tulnud pähe hakata kivihunniku juurest otsima? Kivihunnik võib ühel hetkel olla ja järgmisel seda ei ole. Inimesed kannavad oma mälestusi edasi ja paljudel juhtudel, kui ruum muutub, hakkab inimene alateadlikult seda mälestust ruumile vastavaks kohandama.

Kui olete säilmed välja kaevanud, mis siis edasi saab?

Sõjaohvrite puhul, kui ametlikku uurimist ei toimu, käib nende tuvastamine ja ümbermatmine Eesti ja Saksa riigi lepingu alusel. Paljudel juhtudel inimesed küsivad, kus säilmetelt DNAd võetakse.

Vanadest säilmetest DNA võtmine on seotud tehniliste probleemidega. Rahaliselt ei ole see enam nii suur probleem, aga kui vaatame, millistes mastaapides maetakse teises maailmasõjas langenuid ümber, muutub summa tähelepanuväärseks.

Sõduri isiklikul žetoonil olev kood suudetakse parimal juhul tuvastada 70 juhul sajast. Kui dokumente ei ole säilinud, ei saa isiku nime teada, sest tuvastusžetoonil on ainult number.

See on teises maailmasõjas langenud sõdurite küsimus. Randivälja omad on hämaras alas.

Mis mõttes hämar ala?

See tähendab seda, et teadaolevaid faktikesi, kuupäeva ja kohta arvesse võttes olid nad enam-vähem sajaprotsendilise tõenäosusega deserteerunud Saksa armeest nagu tuhanded teised eesti mehed 1944. aasta suvel.

Saksa sõjahaudade hoolde rahvaliit ei vaata niimoodi, et desertöör või mitte. Saksa sõjaväes olnud, surma saanud sõja ajal – nemad oleksid Randivälja säilmed Narva sõjaväekalmistule teiste sekka ritta matnud. Huvi lähtus kohapealt ja teada oli, et nad on eesti mehed, sest Pauli eluloos oli see väga meeldejääv kirjeldus.

Toris on veel Tartu mehi üle jõe, olen neid kahel korral otsimas käinud, aga ei ole leidnud, vale koht on kätte näidatud.

Mida see tähendab – Tartu mehi?

Kuuldavasti olid nad sealkandis veskis, kust nad erariideid hankisid ja pummeldasid ning kohalikega vestluses ütlesid, et on Tartu kandist.

Kas nende lootus, kes arvasid leidvat sõjakeerises teadmata kadunuks jäänud sugulasi, kustus?

Randiväljal ekshumeerimise järel hakkasid siit-sealt inimesed ühendust võtma, lootes oma lähedasi leida. Tollest hetkest kasvas asi minul üle pea. Oleks saanud koos kaitseministeeriumi ja kohalike inimestega korraldada nende ümbermatmise Toris, aga kui inimesed hakkasid lootma, et seal on mõni nende sugulane, oli ilmselge, et seda saaks selgitada või ümber lükata ainult DNA analüüsidega.

Niisama, kott õla peal, keegi kohtuekspertiisi ukse taha ei saa minna, et vaadake, kas see on minu vanaisa. Tekib küsimus, kust te niimodi tulete.

Kaitseministeerium pöördus kaitsepolitsei ameti poole ja küsis nõu või palus algatada kriminaaluurimine sõjakuriteo tunnustel.

DNA määramise areng on nii kaugele jõudnud, et poole sajandi vanuseid luid annab elavate inimestega kokku viia. Seda sai teha kapo uurimise kaudu, aga nad ei suutnud tuvastada sugulust ühegi pöördujaga. Ühe suguluse nad siiski tuvastasid.

Kuidas? Kelle?

Paar aastat tagasi leiti Kõpu tuletorni lähedal Hiiumaal merest uppunud mees, sokkides ja käekellaga. Ta on isaliini pidi sugulane ühega Randiväljalt leitud meestest. Kuna keegi kõrvalkülast või mujalt kaduma pole läinud, pole seoses selle mehega pärast tema DNA proovi võtmist midagi edasi uuritud. Ta on Reigi kalmistule maetud, haual rist sõnaga “tundmatu” ja aidaa.

Need on ju inimsaatused, mis teie ees kangastuvad, kui labida alt paistavad leiud. Kirjutate need lood üles, avaldate trükisena?

Kirjutajaid jagub minutagi. Kui oled reaalselt kohapeal viibinud ja inimesega rääkinud, koged, et kõik ei ole nii paraadlik, nagu raamatutes kipub olema.

Aga kui uut informatsiooni tuleb, peaks selle vormistama. Ma ei taha lubadusi välja käia, aga täiendada tahaksin Võrumaal Määritsa lahingu lugu. Metsavennad panid seal 1. aprillil 1946 lahingu ajal aknast sinimustvalge lipu välja, keeldusid alla andmast ja langesidki põleva talu rusudes.

Seal said väljakaevamised tehtud 2013. aastal ja säilmed ümber maetud. Nüüd leidsin internetist info, et Tartu ülikooli fotograaf Kald oli 1944. aasta juulis seda talu pildistanud. Kaldi suur negatiivide kogu jõudis 2007 või 2008 ülikooli ja seda hakati digima ning süstematiseerima. Ühe filmirulli peale oli ta kirjutanud: “Määritsate pool.”

Vapustav! Hoone põles 1946 ja siis järsku on mingi neljateistkümnene pildiseeria, kus on perenaine lillelise välja peal koos mehe, poegade ja emaga ning taga on talu, kuhu nad paari aasta pärast sisse põletati.

Kui palju võib olla neid, kes ikka veel otsivad, loodavad? Ja neid, kes jäävadki sõjakeerises teadmata kadunuks, nagu minu vanaonu Elmar?

Sõja lõpupoole kaduma jäänuid üritati 1990. aastate alguses aktiivsemalt otsida. Kui piirid läksid lahti, saadeti Saksamaale järelepärimisi. Seal on organisatsioon, mis tegeleb Saksa sõjaväes olnutega.

Vanemad põlvkonnad on suuresti juba läinud, kui midagi olen leidnud, on see arvutipõhine. Tänapäeval on veidraid lugusid, kuidas mingid andmebaasid on kusagile üles pandud. Teine hea asi on, et paljud inimesed on tegelnud suguvõsa uuringutega ja genisse sugulasi üles kirjutanud. Mõnikord on see küll masendav, et kriitikavabalt.

Eestlasi ei pakitud ainult Saksa mundrisse, neid pakiti ka Punaarmee mundrisse.

Venelastel on 2006. aasta paiku üles pandud päris hea andmebaas, obd-memorial. Sealt saab otsingutega leida isikuid, sest sinna pandi väga palju originaaldokumente. Minu vanaisa kohta on seal kirje sellepärast, et vanaema tegi 1948 Tartu sõjakomissariaati järelepärimise. Selle päringuta poleks sellist inimest sõjas kaduma jäänud.

Omal ajal julgeoleku tõlk teadis, mis asjad on saksakeelsed trofeedokumendid, aga praegused itivennad, kes ööd ega matsu ei jaga, on need üles riputanud. Olen sealt leidnud 250 eestlase kohta originaaldokumendid.

Punaarmeesse viidute kohta tuleb sealt päris palju dokumente välja. Andmebaasides tekitab segadust perekonnanimede eri kirjapilt või kirjutaja tehtud viga, mis levib. Nii on isa otsinud poega kuus aastat ja polegi saanud teada, et ta suri Arhangelskis hospidalis.

Ajalugu käib varjuna meie kannul. Kas mõnest väljakaevamisest on rääkida kui erilisest?

Üle Eesti on mul olnud sadu väljakaevamisi. Olen Siberist ära toonud ühe küüditatud vanaema ja Stockholmi metsakalmistult hulga prominente, Uluotsad sealhulgas.

Lükka punkrit ja vanaonu poega otsides leidsin sambla seest kirjutusmasina, tinatähed ära põlenud, millega nad lendlehti kirjutasid. Leppisime edasise kaevamise kokku 2008 kevadel, aga siis oli palju vett ja augustis sadas jälle.

Tõin Võrust Maksimarketist nuudlisõelad ja lasime vee läbi nende. Korjasime raadiosaatja kilde, padrunikesti. Aga mida ei leidnud, olid mehed. See jäi kripeldama.

Aasta pärast novembris palusid kaitseliitlased mind appi punkri taastamist lõpetama.

Mingil hetkel puhkasin ja hakkasin ringi vaatama. Punkri juurest enam-vähem kümme meetrit eemal jäi silma, et kõrgema sambla peal on vajumise rant ja see tegi täisnurga. Selline koht ei ole iseenesest midagi, mõni näeb ka Marsi peal inimese nägu. Aga kui täisnurkne koht on metsas, tekitab see mõtteid. Tõmbasin käise üles, pistsin käe sisse – 30 sentimeetri sügavusel oli midagi teravat. Sikutasin selle välja, see oli puruks lastud puusaluu.

Seal nad olid, kaks ja pool meest tegelikult. Üks nendest oli tundmatu, see poolik oli arvatavasti Soomes luurajaks koolitatud ja kolmas oli mu vanaonu poeg, 17aastane Henn. Kleenuke poisike. Neile oli talumehe villane suurte mustade nööpidega palitu peale visatud, madal turbahaud kuuseokstega vooderdatud. Sellest oli näha, et omad inimesed olid matjad.
Vasta

Mine “Isikud/People”