1945. aastal autasustati ordenite ja medalitega ENSV-s partisane ja partisaniliikumise juhte. Kui rääkida Partisani medalist, siis Partisani I ja II järgu medali said tollal vastavalt NSVL Ülemnõukogu presiidiumi seadlusele eestis kokku 135 inimest. Hiljem, aastal 1949 autasustati Partisani medaliga veel ühte inimest ja see oli Partisani I järgu medali kavaler Elmar Rooma, kellest rohkem juttu allpool. Peale aastat 1949 ENSV-s enam Partisani medaliga autasustamisi ei toimunud ja kokku anti ENSV-s välja 81 I ja 54 II järgu medalit.
Üldse on välja antud ca. 57 000 I järgu ja ca. 70 000 II järgu medalit.

Piltidel autasustatute nimekiri ja ka mõned pildid mis tehtud vahetult pärast autasustamist ENSV Ülemnõukogu presiidiumis. Noored poisid kellel medal rinnas ja kes piltidel näha on, on Leander ja Kalju Jago. Mõlemaid autasustati II klassi medaliga. Oskab keegi kosta, mille eest?

Ka mul on olemas üks Partisani I klassi medal, mis on antud eesti mehele. Üksiku Eesti partisanisalga automaatur Elmar Juliuse p. Rooma. Medali seisukord on ülihea.
Nagu sõjaväepiletist selgub, siis Jaanuarist- Juulini aastal 1942 oli ta 86. üksiku med. pataljoni käsutuses, Juulist 1942. anti ta Eesti partisaniliikumise staabi käsutusse.
Ove võiks lisada sellesse teemasse ka I klassi medali enda kollektsioonist, samuti kohalik autasustamine ja võib olla on kellelgi näidata ka ENSV-s antud II klassi medalit?

Kuna II klassi medalit, mis oleks meil siin välja antud ette näidata ei ole, siis seniks medal, millega on autasustaud Valgevene partisaniliikumisest osavõtja. Komplektis ka partisani tunnistus.

Üldse on välja antud ca. 57 000 I järgu ja ca. 70 000 II järgu medalit, aga enda kogemusest võin küll öelda, et II klassi medal on mingil põhjusel tunduvalt haruldasem.

Lisaks tuli veel üks üllatavalt korralik dokument partisani II klassi medalile.

Siia võiks veel lisada ühe huvitava Partisani II klassi medali. Huvitava sellel põhjusel, et tegemist on kõige varasema, nn. ilma ääreta medaliga. See medal näib küll olevat kulunud ja palju kantud, kuid siiski pole see nii. Kui see medal stantsiti, olid matriitsid lihtsalt juba üsna kulunud. Konkreetsel medalil on küll ka kandmise jälgi, kuid üsna palju on säilinud kullatist, kui medalit oleks sellise kulumise astmeni kantud või puhastatud/ poleeritud, poleks kullatisest medalil jälgegi.

Uued matriitsid tehti aga juba sellised, millega hakati stantsima äärega medaleid.

Internetiavarustest leitud foto- Isamaasõja Partisani I järgu medali kavaler Albert Kulbok

tossom kirjutas:Internetiavarustest leitud foto- Isamaasõja Partisani I järgu medali kavaler Albert Kulbok

Sellel tegelasel näikse veel Lenska kaitsmise medal ja ka pisuke langevarjuri märgike (teisel pool rinnas) olevat - et teeneline diversantnik + hull töökangelane ka veel..

Aga mis medal on tal tagantpoolt eelviimane

Borja kirjutas: Aga mis medal on tal tagantpoolt eelviimane

Lõust tundub medalil viimasega sama olevat, seega pakuks seda:

Медаль «За доблестный труд в Великой Отечественной войне 1941—1945 гг.»

funker kirjutas:

Borja kirjutas: Aga mis medal on tal tagantpoolt eelviimane

Lõust tundub medalil viimasega sama olevat, seega pakuks seda:

Медаль «За доблестный труд в Великой Отечественной войне 1941—1945 гг.»

See ta on.
Minu partisanikomplektis olid samuti mõlemad Stalinid.

Ja siin siis lõpuks ka üks viiekümne nelja hulgast, kes said ENSV-s II klassi partisanimedali. Eriti huvitavaks teeb dokumendi asjaolu, et tegemist on ajutise tunnistusega. Lõviosa partisane sai oma medali kätte 1945. aastal ja tegelikult vist ongi nii, et autasustatud isikud said koos medaliga alguses ajutise tunnistuse, mille pidid hiljem ringi vahetama. Sest kui erinevaid punaste kaantega partisanimedalite dokumente vaadata, siis on sinna sisse kirjutatud kõige varasemaks aastaks mille leidsin - 1947. Punaste kaantega dokumendid ise trükiti küll Moskvas 1945. aastal, kuid ei pruukinud sugugi autasustamise ajaks siia jõuda.

Ilmselt jäi Tkatsenkol ajutine tunnistus hiljem punasekaanelise vastu vahetamata. Sest kui ta oleks seda teinud, oleks ajutine tunnistus ära võetud.

Üks allkiri on J. Varese oma ja teine on vast N. Karotamm. Ta oli 1942–1944 Eesti NSV Partisaniliikumise Staabi ülem ja partisanide autasustamise ajal EK(b)P KK I sekretär.

Tõsiselt hea asi!

tossom kirjutas:Peale aastat 1949 ENSV-s enam Partisani medaliga autasustamisi ei toimunud ja kokku anti ENSV-s välja 81 I ja 54 II järgu medalit.

Hans Õun on oma I järgu medali saanud kätte 1952. aasta augustis.

Koguteose "Eesti rahvas suures Isamaasõjas" II osa lk. 101 on ära mainitud ka Hans Õun. Korraldas koos sõprade-seltsimeestega sakslaste tagalas pahandust ja nurjasid hitlerlaste plaane. Seltsimees Arvo Lain sai oma II järgu medali kätte juba 1945. aastal (nimi on kasutaja tossom poolt postitatud artiklis) ja Hans Õun, nagu sai eelnevalt mainitud alles 1952. aastal.

Õuna autasustamine ilmselt läbi ENSV Ülemnõukogu ei käinud, sest mingit jälge sellest autasustamiste arvepidamises ei ole... lõplik arv on aastal 1990 ( panin siia üles vaid kuni aastani 1966, sest hiljem on vaid kriipsud ) ikka 136. Hans Õun võis näiteks saada oma autasu Moskvast otse.

tossom kirjutas:Hans Õun võis näiteks saada oma autasu Moskvast otse.

Jah mõtlesin ise ka selle võimaluse peale. Samas ülejäänud juubelimedalid on talle siin väljastatud ja tema medalitunnistuse number erineb ainult 32 võrra 1949. aastal siin väljastatud Elmar Rooma medalitunnistuse numbrist. Aga ega see polegi nii oluline küsimus, millega pead vaevata - fakt on medali ta sai.

Veel üks I klass mis tabelis ei kajastu, kuigi dokumendi number on Rooma ja Õuna omale väga lähedal. Sain Püümetsa kohta teada niipalju, et toimetas oma partisanitegemisi Põhja- Eestis. Ühestki raamatust seni tema kohta informatsiooni leidnud ei ole, et kui keegi oskab midagi kosta, siis palun.