Ma ju kirjutasin, et ei võta mitte kunagi kõike mis autasulehtedel kirjas puhta kullana, sama kehtib ka igasuguste memuaaride kohta. Tõde on alati kuskil vahepeal. Kuid üldjoontes sündmused kattuvad.

Tõde on kusagil olemas tõesti:)
Korpuse ühe pataljoni kirjutaja Rinaldo Nurm meenutab neid autasudele esitamisi nii:

Rinaldo Nurme mälestused on endalgi olemas ja tema sõnades konkreetsete autasustamiste kohta pole mõtet kahelda. Sõja lõpu Kuramaa lahingute massilisi autasustamisi haavatasaamiste eest ei saagi varasemate autasustamistega päris 1:1 -le võrrelda. Erinevused on selgelt näha, kui autasulehti omavahel võrrelda.

Kuidas siis aga seletada ilma vastase vastupanuta (ainult kohalikud elanikud oma mahapõletatud elamutega) saarekese vallutamist miinipildujatule toetusel, on ju samasugunu vaht nagu Rinaldo oli sunnitud kirjutama?

Sõja ajal oli miinipildujatest kõige levinum 8 cm toru - seda mõlema vaenupoole relvastuses. Saksa 8 cm miinipilduja (8 cm Granatwerfer 34) maksimaalne laskekaugus on 2,4 km ja ma oletan, et Vene päritolu sarnane toru oli umbes samasuguse laskekaugusega.
Kaardi järgi on Koguva tipust Kõinastu kaldale täpselt 2 km. Miinipildujapositsioon ei oleks saanud olla avatud rannikuribal vaid ikka tagapool ja varjatult aga isegi kui oleks torud paigutatud kaldaäärsesse vette oleks suudetud tümitada maksimaalselt kümnendikku Kõinastu pinnast, sest suurem osa laiust / saarest oleks jäänud väljaspoole tuleulatust.
Jääb muidugi veel võimalus, et kasutati 12 cm torusid, mille tuleulatus on märgatavalt suurem või Katjushasid, mille kohta vist samuti Nõukogudeaegses kirjanduses kasutati vahel miinipilduja nimetust. Aga need variandid on mõlemad ebatõenäolised.

Ma arvan, et seal polnud mingeid miinipildujaid, see oli kahuripaatide tuli:

Pärast pooletunnilist aerutamist toimus meeste jaoks midagi kujuteldamatut. Loodekaarest ilmus meeste vaatevälja laev, kust avati Kõinastu pihta trasseerivate kuulidega tuli. Rookatustega majad süttisid ning peagi lõõmas kogu laiul olnud küla ühtlase tulemerena. Küla, kus neile oli peavarju antud, muutus nende silme all olematuks. Läänemere idaosa admirali sõjapäevikusse on sisse kantud, et sel samal päeval, 1. oktoobril, tulistati kahuripaatidelt Kõinastu laidu, et julgestada Saksa sõdurite äratoomist, kuna laid oli vahepeal venelaste poolt hõivatud. Paraku punaväelasi seal veel küll ei olnud. Kurt Vetter ja ta kaaslased olid rabatud. Pooluppunud mehi abistanud laiutäis kõinlasi olid jäetud vastu talve lageda taeva alla. Iseasi, kas nad pidasid seda saabuva punalaevastiku tervituseks või lahkuvate sakslaste hüvastijätuks. Aga sõjas paraku juhtub nii.

Punatähe ordeni nr. 843535 kavaler, 249. Laskurdiviisi 779. suurtükiväepolgu 1. divisjoni tulerühma komandör leitnant Pool.
---
Emajõe lahinguoperatsioonide ja Tallinna lahingute ajal komandeeriti leitnant Pool korpuse suurtükiväe staabi juurde sideohvitseriks. Kogu lahinguoperatsioonide aja tagas Pool side armeega, saatis ettekanded alati õigel ajal, kolm ööpäeva ei lahkunud ta sideveokist.
Samuti toimetas Pool ettekanded allüksuste staapidesse ja NP-sse ?? Kohtadesse kuhu ei olnud võimalik liikuda autoga, viis Pool ettekanded kohale jala, läbides ööpäevas 40- 50km.
Liikuvate lahinguüksuste tegevuse ajal toimetas eluga riskides lähingukäsud kohale ka neile. Seda ka kohtadesse, kus vaenlane ei olnud veel likvideeritud. Lisaks eelnevale andis Pool oma lahinguüksustele ja suurtükiväe staabile vastaste kohta infot, mis aitas kaasa suurtükiväetule planeerimisele.

30.09.1944 8. Eesti Laskurkorpuse suurtükiväe staabiülem Paulman.

Leitnant Pool on autasustatud veel Lahinguteenete medaliga Velikije- Luki ja Isamaasõja I klassi ordeniga Kuramaa lahingute eest. Kui selle piltidel näha oleva Punatähe ordeni kunagi ostsin, siis oli ta kasutusel võtmehoidjana...

Ilmselt sugulane teise Vladimir POOL-iga - kes on teatavasti samuti siberieestlane (ja KGB polkovnik) aga paarkend aastat noorem

Vanemleitnant August Kajak 7. Eesti Laskurdiviisi 23. suurtükiväepolgu komandöri abi poliitalal. Punatähe ordeni nr. 113684 kavaler. Autasu on antud Velikije- Luki lahingute eest.

Ordeni email on restaureeritud, fotod on pärit vene foorumist.

249. Laskurdiviisi sõjaprokurör 1943. aastast, justiitsteenistuse vanemleitnant Jannus. II klassi Isamaasõja ordeni nr. 415624 kavaler. Orden on originaalkarbis ja kantud on seda minimaalselt, kui üldse.

Väga ilusas säilivuses orden.Ja ordenikarp on vist küll väga vähe liikuv asi,vähemalt mina pole mõlemaid korraga koos juhtunud nägema.

Kopfschneider kirjutas: ↑K Dets 30, 2020 9:01 pm Väga ilusas säilivuses orden.Ja ordenikarp on vist küll väga vähe liikuv asi,vähemalt mina pole mõlemaid korraga koos juhtunud nägema.

Karpe on tõesti väga vähe säilinud. See on mul esimene Isamaasõja orden, mis on originaalkarbis.

Nojah,orden pandi rinda ja karp visati kui mittevajalik minema.Vanemleitnant Jannus oli nähtavasti tagasihoidlikumat tüüpi inimene,kes eriti oma teenetega uhkustada ei armastanud.Kena komplekt igatahes.

Hetkel veel teadmata korpusepoisi Vapruse medal (2764691) ja kaardiväelase rinnamärk.

Oksjonilt käis läbi Kuulsuse orden III klass nr. 363388, ilmselt korpus.