Eesti sõjaväe moodsad tankitõrjerelvad
Postitatud: K Mär 09, 2016 3:13 pm
Töö moodsate tankitõrjesuurtükkide soetamiseks algas Eestis 1934. aastal ehk varem kui mitmel pool mujal. 1935. aasta veebruariks kogus kaitseministeerium täpsemat teavet ja pakkumisi tosinkonna tankitõrjeks sobiva relva kohta kümnest riigist. Esialgne pilt oli üsna kirju. Parema selguse saamiseks moodustatud komisjon käis Nikolai Reegi juhtimisel 1935. aasta juunis Saksamaal, Austrias, Šveitsis, Prantsusmaal, Rootsis ja Poolas ning tutvus lähemalt nii moodsate tanki- kui õhutõrjerelvadega.
1935. aasta juulis demonstreerisid Šveitsi firma Solothurn esindajad Eestis oma 20 mm poolautomaatset tankitõrjepüssi ning proovilaskmisel Valdeku laskeväljal jättis see relv eestlastele väga hea mulje. Nähtu ja muu teabe analüüsi põhjal jäid sõelale neli moodsat relva: Saksa Rheinmetalli 37 mm L/50, Austria Böhleri 47 mm, Rootsi Boforsi 37 mm L/45 kahur ning Šveitsi Solothurn 20 mm tankitõrjepüss. Nikolai Reegi ettepanekuga osta esialgu neli Austria 47 mm suurtükki ning neli Šveitsi 20 mm püssi olid päri ka Johan Laidoner ja teised kaitseväe juhid ning märtsis-juunis 1936. aastal sai Eesti kaitsevägi oma esimesed moodsad tankitõrjerelvad kätte. Selle relvaliigi uudsust ja mõningat tehnilist ning taktikalist määratlematust arvestades ei olnud teabekogumise algusest kuni esimese relvaostu teostumiseni kulunud poolteist aastat sugugi liiga pikk aeg. 1936. aastal algas ka Eesti tankitõrje arendamine praktikas.
1936. aasta lõpus vallandus elav arutelu standardtankitõrjekahuri valiku üle. Kaitseministeerium ja kaitseväe juhid Laidoner, Lill, Rotberg, Soots ja Soodla kaldusid Saksa Rheinmetalli 37 mm relva poole või kõhklesid, kaitsevägede staabi ülem Reek ja juhtivad relvaspetsialistid, suurtükiväeinspektor Kauler, Siir, Ernst Tiivel ja mõned teised pooldasid aga rohkem Austria 47 mm Böhleri kahurit. Küll aga olid kõik ühel meelel, et valida tuleb nende kahe vahel. Kaitseministeeriumi nõukogu otsustas lõpliku selguse saamiseks osta võrdlemiseks ka neli Rheinmetalli 37 mm suurtükki, mis 1937. aasta aprillis ära telliti.
Kummagi relva eelised ei kaalunud teise omi üheselt üles. Saksa 37 mm kahuri mürsu soomuseläbivus oli lähemal, umbes kuni 500 meetrini, suurem. Sel relval oli autoveoks mõeldud vastupidav ehitus, tugev kilp ja hea sihik kiirete märkide tabamiseks. Usaldusväärsust lisas asjaolu, et sellele lähedane mudel oli valitud ka Wehrmacht'i standardrelvaks. Austria 47 mm relv aga sobis tänu raskemale mürsule ka kergeks jalaväe saatesuurtükiks. Samas oli Böhleri kahur märksa kallim ja selle ülikerge konstruktsioon mõningail hinnanguil nõrgavõitu. Kaitseväe juhtkond tähtsustaski rohkem Saksa suurtüki odavust, spetsialistid aga Austria relva suuremat sobivust ka jalaväe tõrjumiseks.
Lõpuks jäi peale suurema sõnaõigusega pool. 1937. aasta novembris otsustas sõjaministeeriumi nõukogu tellida Rheinmetallilt järgmised 40 suurtükki ning aprilliks 1939 oli Eesti sõjaväel olemas 44 Saksa ja 4 Austria 47 mm tankitõrjekahurit. Järgmiste tellimusteni enam ei jõutud.
Fotodel on näha Saksa päritolu Rheinmetall 37 mm tankitõrjekahurid, milliseid 1939. aasta aprilliks oli Eesti sõjaväel 44 relva. Info: Sõja ja rahu vahel I köide, 2004
1935. aasta juulis demonstreerisid Šveitsi firma Solothurn esindajad Eestis oma 20 mm poolautomaatset tankitõrjepüssi ning proovilaskmisel Valdeku laskeväljal jättis see relv eestlastele väga hea mulje. Nähtu ja muu teabe analüüsi põhjal jäid sõelale neli moodsat relva: Saksa Rheinmetalli 37 mm L/50, Austria Böhleri 47 mm, Rootsi Boforsi 37 mm L/45 kahur ning Šveitsi Solothurn 20 mm tankitõrjepüss. Nikolai Reegi ettepanekuga osta esialgu neli Austria 47 mm suurtükki ning neli Šveitsi 20 mm püssi olid päri ka Johan Laidoner ja teised kaitseväe juhid ning märtsis-juunis 1936. aastal sai Eesti kaitsevägi oma esimesed moodsad tankitõrjerelvad kätte. Selle relvaliigi uudsust ja mõningat tehnilist ning taktikalist määratlematust arvestades ei olnud teabekogumise algusest kuni esimese relvaostu teostumiseni kulunud poolteist aastat sugugi liiga pikk aeg. 1936. aastal algas ka Eesti tankitõrje arendamine praktikas.
1936. aasta lõpus vallandus elav arutelu standardtankitõrjekahuri valiku üle. Kaitseministeerium ja kaitseväe juhid Laidoner, Lill, Rotberg, Soots ja Soodla kaldusid Saksa Rheinmetalli 37 mm relva poole või kõhklesid, kaitsevägede staabi ülem Reek ja juhtivad relvaspetsialistid, suurtükiväeinspektor Kauler, Siir, Ernst Tiivel ja mõned teised pooldasid aga rohkem Austria 47 mm Böhleri kahurit. Küll aga olid kõik ühel meelel, et valida tuleb nende kahe vahel. Kaitseministeeriumi nõukogu otsustas lõpliku selguse saamiseks osta võrdlemiseks ka neli Rheinmetalli 37 mm suurtükki, mis 1937. aasta aprillis ära telliti.
Kummagi relva eelised ei kaalunud teise omi üheselt üles. Saksa 37 mm kahuri mürsu soomuseläbivus oli lähemal, umbes kuni 500 meetrini, suurem. Sel relval oli autoveoks mõeldud vastupidav ehitus, tugev kilp ja hea sihik kiirete märkide tabamiseks. Usaldusväärsust lisas asjaolu, et sellele lähedane mudel oli valitud ka Wehrmacht'i standardrelvaks. Austria 47 mm relv aga sobis tänu raskemale mürsule ka kergeks jalaväe saatesuurtükiks. Samas oli Böhleri kahur märksa kallim ja selle ülikerge konstruktsioon mõningail hinnanguil nõrgavõitu. Kaitseväe juhtkond tähtsustaski rohkem Saksa suurtüki odavust, spetsialistid aga Austria relva suuremat sobivust ka jalaväe tõrjumiseks.
Lõpuks jäi peale suurema sõnaõigusega pool. 1937. aasta novembris otsustas sõjaministeeriumi nõukogu tellida Rheinmetallilt järgmised 40 suurtükki ning aprilliks 1939 oli Eesti sõjaväel olemas 44 Saksa ja 4 Austria 47 mm tankitõrjekahurit. Järgmiste tellimusteni enam ei jõutud.
Fotodel on näha Saksa päritolu Rheinmetall 37 mm tankitõrjekahurid, milliseid 1939. aasta aprilliks oli Eesti sõjaväel 44 relva. Info: Sõja ja rahu vahel I köide, 2004