lauri kirjutas:

Wiking-Estland kirjutas:Selline kiri oli siis juures.
Klõpsa peale, muidu jääb kael kangeks:)

"Anna Vares alias Peeter Ronk" - kuidas seda mõista? Kas Vabadussõjas said naised osaleda ainult salaja meesteks maskeerituna?

Miks mitte guugeldada, kui huvi on??
Näiteks Anna Varest guugeldades:
http://riigikaitse.lehed.ee/2013/09/19/ ... angelased/

Siin hea lugu.

http://www.postimees.ee/1517753/vabadus ... k-teadmata

Täna rääkisin Ermi faleristikaosakonna haldajaga, kes kinnitas, et need Vabaduse Riste polegi kunagi kantud, st. neil pole kunagi kavalere olnud. Ermile kingiti need saksa ajal, vist 1943.
Miks III liigi riste kogus polnud, ta ei osanud kommenteerida.

Peaks nagu Rekkori I/3 olema.

https://www.the-saleroom.com/en-gb/auct ... a4010cb734

Rekkor jah.

Kelle toodang, või mis loomaga on tegu? Kas medaljon on välja vahetatud?
Tsiviilteenete eest on ju liik III.

http://www.medal-medaille.com/sold/prod ... ts_id=1295

Teine küsimus - kas on kellelgi II/3 kavaleride terviklikku loetelu digitaalselt, näiteks exceli tabelina?

Koostasin ülevaate teada olevatest Vabadusristi 3. järgu erimitest - teema kohta puuduvad ammendavaid vastuseid andvad dokumendid ja seega on kogu ülevaade oletuslik, aga siiski olen nendes oletustes piisavalt kindel, et neid ka siia postitada. Mõnede autasude juures esitatud numbreid ei maksa absoluutse tõena võtta, kuid suurusjärgud peaksid enam-vähem sellised olema, nagu kirja sai pandud. Valmistatud autasude arve mõjutavad näidised, kavaleride poolt tellitud dublikaadid, muuseumide eksemplarid jne.
Aga siiski - Vabadusriste, VR kavaleride fotosid ja infoga säilinud autasusid võrreldes hakkab mingi selgus tekkima ja mitme töökoja VR'id on seostatavad konkreetsete autasustamistega. 1925. aastal välja antud autasude esimese partii 3. järgu ristid telliti Ruben Rekkori töökojast ja teise ning ühtlasi viimase autasustamise ristid Joseph Kopf'i töökojast. Viimase annetamise kõik 3. järgud läksid välismaalastele. VR I liigi 3. järgust on Roman Tavast ja Joseph Kopf valmistanud minule teada olevalt kahte varianti. VR II liigi 3. järgu puhul on Berliinis valmistatud Anton Werner & Söhne autasust ka kaks varianti, aga pildile panin ainult ühe - levinuma. Teine on samasugune, kuid musta oksiidi asemel on autasu mustaks värvitud. Olen selliseid autasusid näinud 4 - 5 eksemplari ja ei usu, et need on kavaleride poolt haljaks hõõrutud ja siis mustaks värvitud. Üsna kindlasti tulid need sedasi juba tehasest, sest kõik on olnud värvitud ühesuguse musta värviga. Kõige selgem on pilt III liigi 3. järgu ristidega, millistest on selgusetu veel ainult 19.10.1922 annetatud VR III/3 valmistaja. See oli esimene VR III/3 autasustamine ja järgmised 8 annetati alles rohkem kui kaks aastat hiljem.

Roman Tavasti töökoja 3. järgu VR'id Rootsi Armeemuuseumis.

I liigi 2. järgu Vabadusriste on tänase päeva seisuga teada olevalt valmistanud kolm töökoda - Tallinna meistrid Kopf ja Tavast ning Berliinis asunud Anton Werner & Söhne. Täpne valmistatud autasude arv ongi teada Berliini töökoja puhul ja selleks oli 108 autasu. Joseph Kopf'i töökojast telliti viimane partii autasusid, mille annetamise otsused olid kinnitatud vahemikus 29. aprillist kuni 4. maini 1925. aastal. Sellel annetamisel jagati välja neli I liigi 2. järgu autasu, millest kolm läksid poolakatele ja üks Suurbritanniasse. Täiesti üksikult (jääb kahe suurema autasustamise vahele) anti üks VR I/2 välja ka 1925. aasta 9. märtsil - ei ole teada, millisest töökojast see üksik võidi tellida aga äkki lisati ka sinna Kopf'i tellimusse. Kuigi ma ei ole reaalselt ühtegi Rekkori'i VR I/2 näinud siis usun, et ka tema valmistas neid (vähemalt ühe, mis annetati 18.02.1925 Vabariigi Valitsuse otsusega Jaan Unt'ile).
II liigi 2. järgu autasudest on fotodel näha kõige rohkem Heinrich Kiiwer'i poolt valmistatud riste. Umbes 10.02.1922 anti H. Kiiweri töökojale käsk valmistada lisaks varasemale tellimusele veel 21 VR'i, mis pidid kindlasti valmima 24. veebruariks. Tellimus sai õigeks ajaks täidetud! Kiiwer sai selle kiireloomulise tellimuse, sest siin mõisteti, et Saksamaalt liikuma hakkav või juba teel olev saadetis ei jõua õigeks ajaks kohale. Praegu on üks nendest Berliini II liigi 2. järgu ristidest ERM'is ja paar autasu erakollektsioonis. Enne seda suuremat partiid oli üks VR II/2 näidis juba Eestisse jõudnud. Sõjamuuseumis eksponeeritud Oskar Luiga autasude hulgas on ka Berliinis valmistatud VR II/2 - ei tea, kas temale sattuski see üks näidisena saadetud autasu? Kokku anti 1922. aasta 24. veebruaril kätte 22 Vabadusristi II liigi 2. järgu autasu. 18.02.1925 otsustas Vabariigi Valitsus annetada veel seitse VR II/2 - nende ristide valmistamise tellimuse sai Ruben Rekkori töökoda.
III liigi 2. järgu VR'ide esimese partii võis valmistada Heinrich Kiiwer aga selles ei ole ma üldse kindel. Suurema osa VR III/2 valmistas 1925. aasta viimase tellimusena Joseph Kopf'i töökoda ja kõik need autasud annetati Eestist välja.

Muidugi oli ka erandeid ja ilmselt päris palju. Näiteks Nikolai Reek, kellele annetati VR II/2 juba 1920. aastal aga fotol poseerib Rekkor'i töökoja autasuga. Mitmel ohvitseril olid aga hoopis Roman Tavasti valmistatud ristid - dublikaadid?

Saksamaalt tellitud ristidest... Nagu näha, oigamisest kasu ei olnud ja kuna oli tellimusega jube kiire, saadigi väändunud kõverikud kätte.

Võru muuseumis:

Enne 1922. aasta Vabariigi aastapäeva annetada otsustatud Vabaduse Ristide 1. järgud telliti Heinrich Kiiver'i töökojast. Kokku annetati enne seda kuupäeva 24 I/1, millest kümme anti eestlastele ja 14 läksid välismaalastele. Järgmine suurem I liigi 1. järgu VR'ide annetamine toimus 1925. aasta aprilli lõpust kuni juuni keskpaigani ning siis otsustas Vabariigi Valitsus annetada 14 autasu, millest kõik läksid välismaalastele. Nende kahe suurema autasustamise vahele jäi veel üksikute I/1 annetamisi, kuid hetkel ei oska oletada, millises töökojas need võisid valmistatud olla. III liigi 1. järgu lugu on sarnane I liigi omale - 1920. aastal annetati 21 III liigi 1. järku ja need olid valmistatud Heinrich Kiiver'i töökojas. 1922. aastal annetati kolm autasu brittidele - ei oska oletada, kes need valmistas. 1925. aastal annetati kokku 87 !!! III liigi 1. järgu Vabaduse Risti, millest ühe annetamise otsus (kindral Laidonerile) kinnitati 18.02.1925 ja see autasu, erinevalt kõigist teistest 18.02.1925 annetatud Vabaduse Ristidest, oli valmistatud hoopis Heinrich Kiiver'i juures. Ülejäänud 86 autasu, mille annetamise otsused kinnitati vahemikus 20.02.1925 - 17.06.1925 valmistati Joseph Kopf'i töökojas ja need läksid kõik välismaalastele. Nagu kõigile teada, siis II liigi 1. järgu Vabaduse Ristiga kedagi ei autasustatud - näidiseid ja muuseumieksemplare valmistati sellegi poolest. On teada Ruben Rekkori ja Roman Tavasti töökojas valmistatud II/1 autasud. Tavast valmistas ka VR I/1 ja III/1 ning need asuvad koos VR II/1 Brüsseli Sõjamuuseumis. Siin samas teemas postitasin paar aastat varem veel ühe tundmatu töökoja II liigi 1. järgu, mida ma siia ritta hetkel sättida ei söanda - see ei sarnane üheski detailis ega emailitöö kvaliteedis teada olevatele originaalidele.

Eestis tehtud ristid on ikka kõige sümpaatsemad kuidagi. Näiteks Rekkori meistrid on vaeva näinud ka kinnituse ja aumärgi vahelise lüliga. Pole mitte mingi suvaline traat vaid kenasti vormitud ühenduslüli. Ja seda kõikide järkude puhul mida nad valmistasid.

Kaks Heinrich Kiiver'i töökojas valmisatud Vabadusristi III liigi 1. järku.
Kindral Johan Laidoneri autasu asub Eesti Sõjamuuseumis ja siseminister August Peet'i oma on Okupatsioonide muuseumis.
Piltide järgi ei oska öelda, kas emailid on tõesti täiesti erinevat tooni või on see tingitud lihtsalt erinevates oludes pildistamisest.