Vana tsaari- või EW-aegne uur Zenith sellise graveeringuga: 2.V.J Eesti R.T. № 4

Oskab keegi õelda millega tegu? Kas raudtee? Kaitsevägi?
Kas tegu üldse autentse asjaga?

Kui saaks seda graveeringut suurendusega pildistada siis oskaks vast keegi öelda , kas on Pätsismi aegne šrift vöi mitte

Sain sellised, kui on abiks.

Väga amatöörlik graveering. Ma pole mingi spets ja minu arvamust palun mitte arvestada.

See nr.4 viib mõttele ,et tegu võiks olla väljastatud töövahendiga.Raudtee ehk tõesti?

Tänan arvamuste eest! Siin ka Raudtee muuseumi vastus:

Tere,

Uur, mille kohta küsite, on väga huvitav eksemplar. Venekeelse kirjaga tuntud Šveitsi firma Zenith uur on tõenäoliselt valmistatud tsaariaja lõpul Vene turu jaoks, kellafirmal oli siis Moskvas ka oma osakond. Eesti vabariigi alguses on uur kellelegi välja antud ametiuurina (st töövahendina). Ainus asi, mis minu jaoks kõhklusi tekitab, on kiri „Eesti.R.T.“. Riigiraudtee märgistas oma vara (ka taskukellasid) lühendiga E.V.R. (või E.W.R) – Eesti Vabariigi Raudtee(d). Samas võib olla, et mõnes riigiraudtee allasutuses kasutati varasemal perioodil (1919 >) ka mingit teist lühendit, mille kohta muuseumis näidised seni puuduvad. Kirjale 2.V.J. on lihtne seletus: see võiks tähendada 2. veojaoskonda. Veojaoskonnad andsid ametiuure välja küll, nt vedurijuhtidele ja ametnikele. 2. veojaoskond Eesti riigiraudteel oli teisiti öelduna Tapa veojaoskond, selle keskus asus Tapal ja see hõlmas Tapa ja Narva veduridepoosid. Ehk siis võib kahtlustada, et antud uur on kuulunud mõnele Tapa või Narva depoo vedurijuhile, korraldajale või Tapa veojaoskonna ametnikule. Midagi täpsemat ja kindlamat saab öelda, kui on teada isik, kellega seda uuri võiks seostada.

Välistada ei saa ka seda, et uur võiks seostuda mõne tuntud Eesti inimesega: näiteks oli 2. veojaoskonna töötaja (Tapa depookorraldaja) Karl Rinne – laulja Artur Rinne isa.


Parimat soovides,

Tõnu Tammearu

Hilisem omanik oli keegi ''Krikanov. I.A'' sisekülje kritselduse järgi?

Kaane sees on ka veel nimi Haavistu OV. Ja just nende nimede järgi hakkab huvitavaid asju kooruma.

Tõnu Tammearu lisab:



Tere,



selle kella lugu läheb üha huvitavamaks. Mainitud nimed on mulle vägagi tuttavad ja seotud Tapa veduridepooga. Ilmselt on uur pärast Teist maailmasõda käest kätte käinud ja uued kasutajad on oma omandi märgistanud.

Ivan Andrei pg Krikanov töötas pärast Teist maailmasõda alguses Tartu veduridepoos ning hiljemalt 1948. aastal juba Tapa veduridepoos, kus oli kaubaveduri Ša-125 vanemvedurijuhiks. Tegemist oli üsna tuntud ja autasustatud raudteelasega. Paraku teenistustoimikut tema kohta säilinud pole. Mõningaid andmeid on võimalik leida raudtee perioodikast ja dokumentidest.

Otto Vidriku pg Haavistu (a-ni 1936 Haar, 1923-95) oli Tapa veduridepoo ülem 1968-80, auraudteelane. Seda, kas ja mil moel ta varasemalt Tapa depooga seotud võis olla, on võimalik uurida tema teenistustoimikust, mis asub Rahvusarhiivi Valga osakonnas: VAMA.V-5/1.2k.6124.

Otto Haavistul oli ka raudteelasest vanem vend Osvald Haavistu (s. 1913, varem Haar), kelle kohta mul täpsemaid andmeid käepärast pole. Küll aga on Rahvusarhiivi Tallinna osakonnas olemas tema raudtee teenistustoimik ERA.R-273.2.278. Osvaldi puhul on usutavasti tegu isikuga, kes juba esimese omariikluse päevil raudteel tegutses.

Selgeks on igal juhul saanud üks asi – see uur on üsna kindlasti seotud Tapa veduridepooga ja olnud vedurijuhtide töövahendiks. Huvi võiks ta pakkuda Tapa muuseumile ja vägagi oleme ka meie sellise eseme soetamisest huvitatud. Kui selline asi võiks mingil hetkel kõne alla tulla. Raudtee- ja sidemuuseumi raudteekogus on väike uurikollektsioon, kus vedurijuhtide ja jaamaülemate uure 19. sajandist kuni 1967. aastani.



Parimat soovides,



Tõnu Tammearu

wurt kirjutas:... ja vägagi oleme ka meie sellise eseme soetamisest huvitatud.

Mina soovitaks küll isand Tammearu ostusoovile võimalusel vastu tulla, sest raudteemuuseum oleks selle eseme jaoks vägagi õige koht.

Jah, tõepoolest, kui juba sellised lood, siis muuseum oleks õige koht!

Ilus asi ja ilus lugu takkapihta!