Kas kellelgi heal foorumikaaslasel on Ekspressi digipakett?
Kui jah, siis ehk võlutaks see artikkel tervelt foorumisse?
Tänan!
http://ekspress.delfi.ee/news/paevauudi ... d=57347616
Ekspressi digipakett?
Re: Ekspressi digipakett?
Meenutus Juminda miinilahingust: “Nägin veel meest, kel oli jalg otsast kistud!”
10. september 2011
Tallinlane meenutab, kuidas ta sattus noormehena ajaloo suurimasse miinilahingusse. See toimus 70 aastat tagasi Eesti rannikul Juminda poolsaare lähedal.
28. augustil 1941 pagesid kohe-kohe sakslaste hõivatavast Tallinnast Nõukogude punalaevastik, väeosad ja Eesti NSV võimuladvik. Leningradi poole liikus üle 200 aluse, millest enam kui veerand kohale ei jõudnud. Sakslased ja nende liitlased soomlased olid mineerinud Soome lahe Juminda poolsaarest põhja poole. Sõjaajaloolase Mati Õuna väitel oli miinitõke põhja-lõunasuunal 32 km laiune. Seal ootas enam kui 1600 miini, laevakaravane ründasid ka lennukid ja tulistasid rannalt suurtükipatareid.
Õuna andmeil uppus 28.–29. augustil Läänemere suurimas ja ohvriterohkeimas miinilahingus 64 alust. Hukkus 12 000 — 14 000 inimest.
Pakutud on ka palju suuremaid arve. “Vahest kunagi ei selgu päris kindlalt selle suure draama ulatus, mis augusti lõpul Soome lahes on aset leidnud. Uputatud ja kahjustatud laevade arv läheneb 200-le. Peaaegu nädal otsa merel põlenud laevajäänused, siin-seal vedelevad paadid, parved ja laibad on tunnistuseks Nõukogude mere- ja transportjõudude tohutust hävingust …” kirjutas ajaleht Deutsche Zeitung im Ostland, teksti vahendas Postimees 6. septembril 1941.
Vene ajaloouurijate andmeil hukkus 18 000 sõjaväelast. Laevadel olnud umbes 15 000 tsiviilelanikust pääsesid vähesed, seega oleks hukkunuid ligi 30 000.
Jooksis elu eest
Praegu 93aastane Rafael Beltšikov oli tollal 23aastane. “Minu elu saatus on väga hea saksa keel, mille õpetas mulle vanaema Amalie,” räägib vanahärra oma Lasnamäe-kodus köögilaua ääres, kus jutu vahele kompvekkidega maiustame.
Just saksa keele oskuse tõttu värvati ta sunniviisil Punaarmee luureüksusse, kes pidi nuuskima Saksa vägede liikumise järele. Aga ta suhtleb vabalt ka eesti, vene, juudi ja inglise keeles ning pursib soome keeltki.
“Anti käsk: kiiresti evakueeruda — Miinisadamast, ükskõik milliste vahenditega!” meenutab Beltšikov ja lisab, et “kiiresti” pole õige sõna — see oli jooks elu eest. Ta mäletab, et silkas madrusesärgis mööda Narva maanteed. Kostsid plahvatused, linn põles mitmel pool. Noormees oli näljane. Ta hüppas sisse restorani Rooma. “Mitte üht inimest, aga kaetud lauad — vaagnad pannkookidega, kirsimoos. Toppisin seal kiiruga midagi suhu ja tormasin edasi.”
Mööda Mere puiesteed, elektrijaamast mööda. Miinisadamat ta teadis, sest oli seal käinud kala püüdmas. Kui jäi veel paarsada meetrit laevadeni, paistis ees lausa tulemeri. Sakslased tulistasid Pirita poolt sadamat.
“Mõtlesin: see maa tuleb läbi joosta!” Palvesõnad huultel, sööstis ta edasi. Sadamas seisvad laevad olid mähkunud suitsukattesse. Nende seas seisis hiiglaslik ristleja Kirov, mille peale õhutõrjekahurite tõttu sakslaste hammas ei hakanudki.
Siis märkas Beltšikov suurt laeva, mis juba hakkas otsi andma. Ta ronis viimasel hetkel pardale. See oli luksusreisilaev Vironia. “Ma ei tundnud teda algul ära, kuigi olin sellega varem sõitnud. Kui olin 12aastane poisike, korraldati meile kooliekskursioon Vironiaga Stockholmi.”
Laevatekil uuris Beltšikov kohe, kus korkvestid on.
“Ahaa, maarott ronis siia!” irvitasid meremehed.
Hiljem, kui asi tõsiseks läks, olid irvitajatel korkvestid seljas…
“Keskpäeval asus teele ilmatu suur karavan. Algul läks sõit ladusalt. Korraga ilmusid lennukid. Nad hakkasid pommitama karavani saba poolt ja jõudsid järk-järgult ettepoole. Äkki plahvatas kõrval üks sõjalaev, murdus pooleks ja kadus vette. See oli miiniristleja Jakov Sverdlov,” jutustab Beltšikov.
Siis rünnati Vironiat. “Ma ei unusta seda pilti kunagi. Lennuk kukkus taevast nagu kivi, pikeeris meie laeva peale. Lenduril olid sarvraamidega prillid, nahkpintsak… Siis käis kaks ilmatu suurt plahvatust. Mõlemad pommid läksid küll mööda, aga laev kaotas juhitavuse ja jäi seisma. Ei läinud palju aega, kui saime ka pihta. Laeval tekkis õudne paanika. Mulle jäi meelde karjatus: “Ma olen siseminister!” Mina ei tea, kes ta oli. Nägin veel meest, kel oli jalg otsast kistud. “Laske mind maha!” karjus ta.”
Jaht laevadele
2. septembril 1941 vahendas Postimees saksa ajalehe Die Front sõjakirjasaatja muljeid: “Koidu ajal põrisesid meie lennuväljadel juba mootorid. Teated kõnelesid ainuüksnes X plaaniruudul 50–60 laeva olemasolust kõigis suurusis. Sealt kaugemale põhja poole pidi veel olema teine ja kolmas konvoeeritav laevade karavan.
Lühikese lennu järel maa kohal jõudsime peaaegu selge ilmaga välja sinisele merele. [–] Kiirelt lähenesime põgenevaile enamlasile. Nüüd võisime juba määratella transportide suurust. Need on paadid midagi 3000–8000 brt. suurused. Ent väiksemaidki sõidulaevu on nende seas ja ümberringi, nagu karjapenid lammaste ümber, sõjalaevu keskmises suuruses, võisid olla ka hävitajad. Ilmselt ei suuda see kirjult kokku klapitud laevastik teha kuigi pikka sõitu, sest normaalselt oleksid nad juba nüüd pidanud olema Peterburi kaitsva sadama läheduses.”
Ja siis seik, mida kirjasaatja nagu eriliselt naudib: “Metsikus sööstlennus valib iga masin välja ühe küna. Hauptman V.R. on endale leidnud üsna rasvase, 8000 t, ja kukutab sellele raske pala, nii et varsti pärast seda ahmivad leegid laeva ninast ahtrini.” Reportaažis on juttu vaid laevade hukkamisest, mitte inimeste uppumisest.
Aga tagasi Vironia juurde. Meremuuseumi teadur, allveearheoloog Vello Mäss on kirjutanud, et kohe pärast Keri saarest möödumist sai Vironia pommitabamuse ja päästelaev Saturn võttis ta puksiiri. Kolme tunni pärast sai ka Saturn tabamuse, sõitis miini otsa ja uppus. Omapäi hulpiv Vironia jooksis miinile ja uppus.
Balti Laevastiku Veteranide Klubi, mis on aastaid Juminda miinilahingu uurimisega tegelnud, pakub Vironial hukkunute arvuks 1300 inimest.
Elujanu
“Mina ei tea, kus küll Vene lennuvägi oli, et ta meid ei kaitsnud,” pahandab Beltšikov tagantjärele. “Meile anti püstolid, et end kaitsta. Püstoliga lennuki vastu?!”
Kui alus oli juba liikumisvõimetu ja ümberringi käisid plahvatused, mõistis noormees, et tuleb midagi otsustavat ette võtta. “Isa oli mulle õpetanud, et vees tuleb nina kinni hoida, et mitte vett kopsu tõmmata. Läksin reelingu ääre peale, pigistasin silmad kinni, hoidsin ninast ja hüppasin vette.”
Ta näitab Vironia pildi pealt, kui kõrgelt see hüpe algas.
“Ma polnud elus vette hüpanud. Mul oli mingi korkvest ja suured, mitu numbrit suuremad saapad. Vees käis möll, seal võitles igaüks teisega oma elu pärast. Ka mind suruti mitu korda vee alla, kuid suutsin ikka pinnale kerkida. Äkki tekkis hetk, kus mu ümber polnudki kedagi, ainult taevas ja meri. Ma nii tahtsin elada. Kui juudid on hädas, siis nad ütlevad: “Kuule, Iisrael, Jumal on ainus, Jumal on meie!” Ujusin, püüdsin vee peal püsida,” meenutab Beltšikov.
Ta mäletab Titanicu hukkumise filmist seika, kus restoranis istus mees, jalad juba vees, ja laulis: “Saab olema vein, saab olema rõõm, kuid meid enam ei ole…” ja kõrvutab seda oma seiklusega. Beltšikovi päästis see, et ta suutis vabaneda vett täis suurtest säärikutest, mis oleksid ta põhja kiskunud.
Kuidas ta pääses, seda vanahärra täpselt ei tea. “Avasin silmad, mul oli palav, midagi topiti mulle suhu. Arvan, et see oli juustutükk. Olin väikse puksiiri peal, kus oli nii palju inimesi, et parras oli veest vaid 7–8 cm kõrgemal. Inimesed vees ründasid alust: päästke! Üks madrus kamandas, et rohkem ei saa peale võtta. Õige ka, muidu oleksime kõik põhja läinud,” räägib Beltšikov.
Aastaid hiljem kohtas ta Tallinnas tänaval meest, kes väitis, et just tema oli Beltšikovi merest välja toonud. “See oli tollase autoinspektsiooni ülema asetäitja, üks venelane, nime ei mäleta, hiljem pole kohtunud. Tema jutu järgi olin vees kümme tundi. Aga see on uskumatu,” märgib päästetu.
Ta jõudis Kroonlinna, sealt edasi blokaadirõngas Leningradi, kus pidi taluma nälga ja külma… Pärast sõda töötas Beltšikov Eesti NSV Kinofikatsiooni Valitsuses.
Pilt peab saama selgemaks
Meremuuseumi allveearheoloogid on juba aastaid töötanud Jumindal, kus teadur Vello Mässi hinnangul toimus maailma suurim miinilahing.
“Mitte keegi pole proovinud neid laevu ja ohvreid leida. Sõjaajaloolased on kirjutanud hulga pakse raamatud. Kõik see on tehtud kabinettides, kirjutatud kokku, mida nad on lugenud ja kuulnud. Kombineeritakse, kuidas asi võis olla. Meie uurimislaev tegeleb ainsana süstemaatilise otsimisega. Kui palju aluseid tegelikult läks, seda ei tea keegi. Oleme seni leidnud 42 laevavrakki, enamik ongi sõjaohvrid, aga leidub ka ajaloolisi purjelaevu. Seal on igasuguseid laevu igast ajast. Töö, mida teeme, on pildi selgitamine. Siis selgub, kus sõjaajaloolased on puusse pannud,” märgib Mäss.
Ka Mati Õun tunnistab oma raamatus, et uuringute tulemusel on hukkunud aluste ja inimohvrite arvud suurenenud, aga päris tõde ei tea keegi.
Mäss on seisukohal, et lõplikku selgust, palju laevu ja inimesi merele läks ja hukkus, pole võimalik enam saada.
Veealune töö ei ole kerge, kuigi selle teeb ära tehnika. “Uppunud laevad, mida oleme otsinud, on sõja olukorras saanud tabamusi, murdunud tükkideks. Aga nad on ette jäänud ka kalameestele. Traalerid on sinna oma põhja traalidega otsa koperdanud. Kapronvõrk ei kao kuhugi. Vrakid on võrkudega kaetud, aparaatidel on keeruline aru saada, mis on mis. Võrk on pehme, aparaat saadab välja impulsse, pehme võrk neelab need ära. Impulss sumbub võrgus,” kirjeldas Vello Mäss.
Viis aastat tagasi avastas Meremuuseumi uurimislaev Mare arvatava Vironia vraki. See asub 94 m sügavusel. Läks paar aastat, enne kui õnnestus alus kindlalt identifitseerida. “Vrakk on üsna puru ja võrkudega kaetud,” sõnab Mäss, kes on Vironia hukust kirjutanud raamatus “Lippude lehvides merepõhja”
10. september 2011
Tallinlane meenutab, kuidas ta sattus noormehena ajaloo suurimasse miinilahingusse. See toimus 70 aastat tagasi Eesti rannikul Juminda poolsaare lähedal.
28. augustil 1941 pagesid kohe-kohe sakslaste hõivatavast Tallinnast Nõukogude punalaevastik, väeosad ja Eesti NSV võimuladvik. Leningradi poole liikus üle 200 aluse, millest enam kui veerand kohale ei jõudnud. Sakslased ja nende liitlased soomlased olid mineerinud Soome lahe Juminda poolsaarest põhja poole. Sõjaajaloolase Mati Õuna väitel oli miinitõke põhja-lõunasuunal 32 km laiune. Seal ootas enam kui 1600 miini, laevakaravane ründasid ka lennukid ja tulistasid rannalt suurtükipatareid.
Õuna andmeil uppus 28.–29. augustil Läänemere suurimas ja ohvriterohkeimas miinilahingus 64 alust. Hukkus 12 000 — 14 000 inimest.
Pakutud on ka palju suuremaid arve. “Vahest kunagi ei selgu päris kindlalt selle suure draama ulatus, mis augusti lõpul Soome lahes on aset leidnud. Uputatud ja kahjustatud laevade arv läheneb 200-le. Peaaegu nädal otsa merel põlenud laevajäänused, siin-seal vedelevad paadid, parved ja laibad on tunnistuseks Nõukogude mere- ja transportjõudude tohutust hävingust …” kirjutas ajaleht Deutsche Zeitung im Ostland, teksti vahendas Postimees 6. septembril 1941.
Vene ajaloouurijate andmeil hukkus 18 000 sõjaväelast. Laevadel olnud umbes 15 000 tsiviilelanikust pääsesid vähesed, seega oleks hukkunuid ligi 30 000.
Jooksis elu eest
Praegu 93aastane Rafael Beltšikov oli tollal 23aastane. “Minu elu saatus on väga hea saksa keel, mille õpetas mulle vanaema Amalie,” räägib vanahärra oma Lasnamäe-kodus köögilaua ääres, kus jutu vahele kompvekkidega maiustame.
Just saksa keele oskuse tõttu värvati ta sunniviisil Punaarmee luureüksusse, kes pidi nuuskima Saksa vägede liikumise järele. Aga ta suhtleb vabalt ka eesti, vene, juudi ja inglise keeles ning pursib soome keeltki.
“Anti käsk: kiiresti evakueeruda — Miinisadamast, ükskõik milliste vahenditega!” meenutab Beltšikov ja lisab, et “kiiresti” pole õige sõna — see oli jooks elu eest. Ta mäletab, et silkas madrusesärgis mööda Narva maanteed. Kostsid plahvatused, linn põles mitmel pool. Noormees oli näljane. Ta hüppas sisse restorani Rooma. “Mitte üht inimest, aga kaetud lauad — vaagnad pannkookidega, kirsimoos. Toppisin seal kiiruga midagi suhu ja tormasin edasi.”
Mööda Mere puiesteed, elektrijaamast mööda. Miinisadamat ta teadis, sest oli seal käinud kala püüdmas. Kui jäi veel paarsada meetrit laevadeni, paistis ees lausa tulemeri. Sakslased tulistasid Pirita poolt sadamat.
“Mõtlesin: see maa tuleb läbi joosta!” Palvesõnad huultel, sööstis ta edasi. Sadamas seisvad laevad olid mähkunud suitsukattesse. Nende seas seisis hiiglaslik ristleja Kirov, mille peale õhutõrjekahurite tõttu sakslaste hammas ei hakanudki.
Siis märkas Beltšikov suurt laeva, mis juba hakkas otsi andma. Ta ronis viimasel hetkel pardale. See oli luksusreisilaev Vironia. “Ma ei tundnud teda algul ära, kuigi olin sellega varem sõitnud. Kui olin 12aastane poisike, korraldati meile kooliekskursioon Vironiaga Stockholmi.”
Laevatekil uuris Beltšikov kohe, kus korkvestid on.
“Ahaa, maarott ronis siia!” irvitasid meremehed.
Hiljem, kui asi tõsiseks läks, olid irvitajatel korkvestid seljas…
“Keskpäeval asus teele ilmatu suur karavan. Algul läks sõit ladusalt. Korraga ilmusid lennukid. Nad hakkasid pommitama karavani saba poolt ja jõudsid järk-järgult ettepoole. Äkki plahvatas kõrval üks sõjalaev, murdus pooleks ja kadus vette. See oli miiniristleja Jakov Sverdlov,” jutustab Beltšikov.
Siis rünnati Vironiat. “Ma ei unusta seda pilti kunagi. Lennuk kukkus taevast nagu kivi, pikeeris meie laeva peale. Lenduril olid sarvraamidega prillid, nahkpintsak… Siis käis kaks ilmatu suurt plahvatust. Mõlemad pommid läksid küll mööda, aga laev kaotas juhitavuse ja jäi seisma. Ei läinud palju aega, kui saime ka pihta. Laeval tekkis õudne paanika. Mulle jäi meelde karjatus: “Ma olen siseminister!” Mina ei tea, kes ta oli. Nägin veel meest, kel oli jalg otsast kistud. “Laske mind maha!” karjus ta.”
Jaht laevadele
2. septembril 1941 vahendas Postimees saksa ajalehe Die Front sõjakirjasaatja muljeid: “Koidu ajal põrisesid meie lennuväljadel juba mootorid. Teated kõnelesid ainuüksnes X plaaniruudul 50–60 laeva olemasolust kõigis suurusis. Sealt kaugemale põhja poole pidi veel olema teine ja kolmas konvoeeritav laevade karavan.
Lühikese lennu järel maa kohal jõudsime peaaegu selge ilmaga välja sinisele merele. [–] Kiirelt lähenesime põgenevaile enamlasile. Nüüd võisime juba määratella transportide suurust. Need on paadid midagi 3000–8000 brt. suurused. Ent väiksemaidki sõidulaevu on nende seas ja ümberringi, nagu karjapenid lammaste ümber, sõjalaevu keskmises suuruses, võisid olla ka hävitajad. Ilmselt ei suuda see kirjult kokku klapitud laevastik teha kuigi pikka sõitu, sest normaalselt oleksid nad juba nüüd pidanud olema Peterburi kaitsva sadama läheduses.”
Ja siis seik, mida kirjasaatja nagu eriliselt naudib: “Metsikus sööstlennus valib iga masin välja ühe küna. Hauptman V.R. on endale leidnud üsna rasvase, 8000 t, ja kukutab sellele raske pala, nii et varsti pärast seda ahmivad leegid laeva ninast ahtrini.” Reportaažis on juttu vaid laevade hukkamisest, mitte inimeste uppumisest.
Aga tagasi Vironia juurde. Meremuuseumi teadur, allveearheoloog Vello Mäss on kirjutanud, et kohe pärast Keri saarest möödumist sai Vironia pommitabamuse ja päästelaev Saturn võttis ta puksiiri. Kolme tunni pärast sai ka Saturn tabamuse, sõitis miini otsa ja uppus. Omapäi hulpiv Vironia jooksis miinile ja uppus.
Balti Laevastiku Veteranide Klubi, mis on aastaid Juminda miinilahingu uurimisega tegelnud, pakub Vironial hukkunute arvuks 1300 inimest.
Elujanu
“Mina ei tea, kus küll Vene lennuvägi oli, et ta meid ei kaitsnud,” pahandab Beltšikov tagantjärele. “Meile anti püstolid, et end kaitsta. Püstoliga lennuki vastu?!”
Kui alus oli juba liikumisvõimetu ja ümberringi käisid plahvatused, mõistis noormees, et tuleb midagi otsustavat ette võtta. “Isa oli mulle õpetanud, et vees tuleb nina kinni hoida, et mitte vett kopsu tõmmata. Läksin reelingu ääre peale, pigistasin silmad kinni, hoidsin ninast ja hüppasin vette.”
Ta näitab Vironia pildi pealt, kui kõrgelt see hüpe algas.
“Ma polnud elus vette hüpanud. Mul oli mingi korkvest ja suured, mitu numbrit suuremad saapad. Vees käis möll, seal võitles igaüks teisega oma elu pärast. Ka mind suruti mitu korda vee alla, kuid suutsin ikka pinnale kerkida. Äkki tekkis hetk, kus mu ümber polnudki kedagi, ainult taevas ja meri. Ma nii tahtsin elada. Kui juudid on hädas, siis nad ütlevad: “Kuule, Iisrael, Jumal on ainus, Jumal on meie!” Ujusin, püüdsin vee peal püsida,” meenutab Beltšikov.
Ta mäletab Titanicu hukkumise filmist seika, kus restoranis istus mees, jalad juba vees, ja laulis: “Saab olema vein, saab olema rõõm, kuid meid enam ei ole…” ja kõrvutab seda oma seiklusega. Beltšikovi päästis see, et ta suutis vabaneda vett täis suurtest säärikutest, mis oleksid ta põhja kiskunud.
Kuidas ta pääses, seda vanahärra täpselt ei tea. “Avasin silmad, mul oli palav, midagi topiti mulle suhu. Arvan, et see oli juustutükk. Olin väikse puksiiri peal, kus oli nii palju inimesi, et parras oli veest vaid 7–8 cm kõrgemal. Inimesed vees ründasid alust: päästke! Üks madrus kamandas, et rohkem ei saa peale võtta. Õige ka, muidu oleksime kõik põhja läinud,” räägib Beltšikov.
Aastaid hiljem kohtas ta Tallinnas tänaval meest, kes väitis, et just tema oli Beltšikovi merest välja toonud. “See oli tollase autoinspektsiooni ülema asetäitja, üks venelane, nime ei mäleta, hiljem pole kohtunud. Tema jutu järgi olin vees kümme tundi. Aga see on uskumatu,” märgib päästetu.
Ta jõudis Kroonlinna, sealt edasi blokaadirõngas Leningradi, kus pidi taluma nälga ja külma… Pärast sõda töötas Beltšikov Eesti NSV Kinofikatsiooni Valitsuses.
Pilt peab saama selgemaks
Meremuuseumi allveearheoloogid on juba aastaid töötanud Jumindal, kus teadur Vello Mässi hinnangul toimus maailma suurim miinilahing.
“Mitte keegi pole proovinud neid laevu ja ohvreid leida. Sõjaajaloolased on kirjutanud hulga pakse raamatud. Kõik see on tehtud kabinettides, kirjutatud kokku, mida nad on lugenud ja kuulnud. Kombineeritakse, kuidas asi võis olla. Meie uurimislaev tegeleb ainsana süstemaatilise otsimisega. Kui palju aluseid tegelikult läks, seda ei tea keegi. Oleme seni leidnud 42 laevavrakki, enamik ongi sõjaohvrid, aga leidub ka ajaloolisi purjelaevu. Seal on igasuguseid laevu igast ajast. Töö, mida teeme, on pildi selgitamine. Siis selgub, kus sõjaajaloolased on puusse pannud,” märgib Mäss.
Ka Mati Õun tunnistab oma raamatus, et uuringute tulemusel on hukkunud aluste ja inimohvrite arvud suurenenud, aga päris tõde ei tea keegi.
Mäss on seisukohal, et lõplikku selgust, palju laevu ja inimesi merele läks ja hukkus, pole võimalik enam saada.
Veealune töö ei ole kerge, kuigi selle teeb ära tehnika. “Uppunud laevad, mida oleme otsinud, on sõja olukorras saanud tabamusi, murdunud tükkideks. Aga nad on ette jäänud ka kalameestele. Traalerid on sinna oma põhja traalidega otsa koperdanud. Kapronvõrk ei kao kuhugi. Vrakid on võrkudega kaetud, aparaatidel on keeruline aru saada, mis on mis. Võrk on pehme, aparaat saadab välja impulsse, pehme võrk neelab need ära. Impulss sumbub võrgus,” kirjeldas Vello Mäss.
Viis aastat tagasi avastas Meremuuseumi uurimislaev Mare arvatava Vironia vraki. See asub 94 m sügavusel. Läks paar aastat, enne kui õnnestus alus kindlalt identifitseerida. “Vrakk on üsna puru ja võrkudega kaetud,” sõnab Mäss, kes on Vironia hukust kirjutanud raamatus “Lippude lehvides merepõhja”
Viimati muutis skulmars, L Aug 23, 2014 8:30 pm, muudetud 1 kord kokku.
http://sakala.ee/kogume-pärandit
Re: Ekspressi digipakett?
Tänud Skulmars!