ER & R II MS, Volhovi koti likvideerimine ...

Eestiga ja Eesti üksustega seotud lahingud ...
Kasutaja avatar
funker
Veteran
Postitusi: 4527
Liitunud: E Veebr 11, 2008 7:40 pm
Asukoht: Reval Estland

Re: ER & R II MS, Volhovi koti likvideerimine ...

Postitus Postitas funker »

Üks warrelicsi teema, mida on Volhovi ruumist üles kaevatud. See vist pole küll otseselt kott,
aga seal on üks kaevurakke sarnane laskepesa, mis peaks Halli Kardinali kirjeldusele vastama.

http://www.warrelics.eu/forum/battlefie ... lakes-945/
Hall Kardinal
Huviline
Postitusi: 641
Liitunud: T Apr 17, 2007 11:21 pm

Re: ER & R II MS, Volhovi koti likvideerimine ...

Postitus Postitas Hall Kardinal »

Täpselt sellised jah.
Kasutaja avatar
uscha
Administraator
Postitusi: 8107
Liitunud: P Aug 07, 2005 6:03 pm
Kontakt:

Re: ER & R II MS, Volhovi koti likvideerimine ...

Postitus Postitas uscha »

uscha kirjutas:Eesti kompaniid allutati Saksa diviisile, mille ülemaks oli kindral-leitnant von Basse, asukohaga Lustovka külas. Kindral-leitnant von Basse suhtus eestlastesse väga hästi. Kuna tol ajal eestlastele mingeid vaprusmärke ei lubatud anda, lasti ta trükkida diplomid, millega tunnistati selle omanik 2. klassi Raudristi vääriliseks.
Manused
basse_1.jpg
basse_2.jpg
foorum.rindeleht.ee
Kasutaja avatar
uscha
Administraator
Postitusi: 8107
Liitunud: P Aug 07, 2005 6:03 pm
Kontakt:

Re: ER & R II MS, Volhovi koti likvideerimine ...

Postitus Postitas uscha »

Väljasaadetud 25-meheline luure leitnant Suti juhtimisel jõudis välja Vlassovi armee peakorterini ning asus seda ründama, kuid sellest piirati 23-meheline grupp mitmekordselt tugevama vaenlase poolt ümber ning langes võideldes viimase meheni.
H. Prunsvelti "Sõjasurmad" raamatust, Kretšno juures langenud:

22.06.1942

Ofw. Oskar Oja, 11./Estn.Sich.Gr.183
Sold. August Sild, Estn.Sich.Gr.183

23.06.1942

Ltn. Eugen Sutt, 9,/Estn.Sich.Gr.183

25.06.1942

Sold. Erik Jaanus
Uffz. Karl Kaljukivi
Sold. Felix Kivilo
Herbert Aleksander Köösel
Martin Liiva
Raimond Martin
Sold. Elmar Mihkel Peeters
Elmar Aleksander Pirs
Augustin Pärna
Sold. Arteemi Reimets
Uffz. Ärni Sarapik
Uffz. Evald Sillamaa
August Soomann
Hermann Tõnisson

26.06.1942

Uffz. Ursel Tamm

25-mehelisest luuregrupist pääses üks mees, langenuid seega 24 ja siia nimekirja sai valitud 18 nime, kellele raamatus oli langemiskohaks märgitud Krentšno küla. Kõik peale rühmaülema olid muideks Pärnu või Pärnumaa mehed.
foorum.rindeleht.ee
Kasutaja avatar
Kriuks
Moderaator
Postitusi: 5349
Liitunud: T Aug 09, 2005 5:09 pm

Re: ER & R II MS, Volhovi koti likvideerimine ...

Postitus Postitas Kriuks »

uscha kirjutas:
Elmar Aleksander Pirs

Kõik peale rühmaülema olid muideks Pärnu või Pärnumaa mehed.
On säilinud selle mehe kohta koja saadetud teatis, et hukkus võideldes bolshevike vastu jne.
Kasutaja avatar
uscha
Administraator
Postitusi: 8107
Liitunud: P Aug 07, 2005 6:03 pm
Kontakt:

Re: ER & R II MS, Volhovi koti likvideerimine ...

Postitus Postitas uscha »

Kriuks kirjutas:On säilinud selle mehe kohta koja saadetud teatis, et hukkus võideldes bolshevike vastu jne.
Äkki saab siia teemasse ka pildi sellest teatisest?

Sutt'i paberite hulgas sellist esmast teatist langemise kohta ei olnud.
Oli aga ca. aasta hiljem seoses ümbermatmisega seotud paber, kus on mainitud ka langemis- ja matmiskohta.
Manused
sutt.JPG
foorum.rindeleht.ee
Kasutaja avatar
Kriuks
Moderaator
Postitusi: 5349
Liitunud: T Aug 09, 2005 5:09 pm

Re: ER & R II MS, Volhovi koti likvideerimine ...

Postitus Postitas Kriuks »

uscha kirjutas:Äkki saab siia teemasse ka pildi sellest teatisest?
Proovin anda endast parima.
Kasutaja avatar
uscha
Administraator
Postitusi: 8107
Liitunud: P Aug 07, 2005 6:03 pm
Kontakt:

Re: ER & R II MS, Volhovi koti likvideerimine ...

Postitus Postitas uscha »

Tänu sellele teemale kingiti mulle täna kaks dokumenti - Kretšno lahingus langenud Soldat Harry-Albert Kull'i surmatunnistused.
Esimesele paberile on alla kirjutanud 183. Julgestusgrupi adjutant leitnant Uno Põld.

Kuna "Sõjasurmad" raamatus ei olnud tema üksust märgitud siis jätsin tema nime paar postitust eespoolt tehtud nimekirjast välja.
Manused
kull_1.JPG
kull_2.jpg
foorum.rindeleht.ee
Kasutaja avatar
uscha
Administraator
Postitusi: 8107
Liitunud: P Aug 07, 2005 6:03 pm
Kontakt:

Re: ER & R II MS, Volhovi koti likvideerimine ...

Postitus Postitas uscha »

Täna möödub 75 aastat päevast kui hävitati leitnant Sutt'i luuregrupp ja langesid kõik peale ühe võitleja, kellel õnnestus haavatuna omade juurde tagasi hiilida. Kuupäev on selles mõttes natuke ekslik, et mehed langesid tegelikult paar päeva varem ja 25. juunil vallutati eestlaste / sakslaste poolt lahingupaiga ala ning saadi langenute surnukehad kätte.
foorum.rindeleht.ee
Jahe
Kasutaja
Postitusi: 7
Liitunud: E Sept 03, 2007 12:19 pm
Asukoht: Eesti

Re: ER & R II MS, Volhovi koti likvideerimine ...

Postitus Postitas Jahe »

Kasutaja avatar
uscha
Administraator
Postitusi: 8107
Liitunud: P Aug 07, 2005 6:03 pm
Kontakt:

Re: ER & R II MS, Volhovi koti likvideerimine ...

Postitus Postitas uscha »

Peale leitnant Eugen Sutt'i langemist kogus tema onu, Nikolai Müller materjali saatusliku lahingu ja Eugeni langemise kohta. Ta külastas mitu korda Eugeni kompaniiülemat ülemleitnant Oskar Iilat ja vestles mitmete Eugeni kompanii- ja rühmakaaslastega. See kõik toimus kuu aja jooksul peale leitnant Sutt'i langemist ja 1942. aasta juuli lõpus saatis ta Eugeni isale pika kirja, kuhu ta oli selleks ajaks kogutu kirja pannud. Läbi selle kirja saavad mitmed faktid täpsustatud - näiteks lahingus langenute ja pääsenute hulk. Senini oli teadmine, et kogu rühmast jäi ellu ainult üks raskelt haavatud mees, kes mälestusi ongi raamatutes kasutatud. Tegelikult oli ellujäänuid päris mitmeid ja kokku langes peale Eugeni veel 17 meest, üles leiti 16 langenu surnukehad ja kaks jäid kaduma. Väga huvitav lugemine!

27.VII.42

Armas Juhan!

Tänan Sind kahe Sakala nr. eest, milles olid Eugeni surma kuulutused. Ma sain omale ka „Eesti Sõna” milles oli ka Eugeni surma kuulutus. Ka olen Sinu mõlemad kirjad kätte saanud. Andesta, et mu vastus nii kiire ei ole, nagu see oleks pidanud olema, see on eeskätt tingitud sellest, et minul praegu suvise aja tõttu ei ole kindlat sekretäri, kes mu mõtted ja soovid kirja paneb. Olen praegu kontaktis haigetega Tartu mitmest haiglast ja laatsaretist ja kui mõni uus haige või haavatu tuuakse neist väeosadest, kes osa võtsid Volhovi katla puhastusest, siis püüan kohe teada saada, kas tema võitles ka Kretschno rindelõigus. Teen kõik, et veel täpsemaid andmeid saada. Olen Eugeni kompanii ülema hra. Iila pool käinud kaks korda ja kavatsen teisipäeval 28. juulil teda kolmandat korda külastada. Loodan temalt veel mõningaid üksikasju teada saada. Kui olla rohkem tuttav, siis julgeb ja tahab küsitav ka paremini ja õigemini vastata.
Täiendavalt saan Sulle juba praegu teatada, et matmispäeval, mis pidi olema ülemleitnant Iila mälestuse järele 28. juunil, vaatas tema, Iila lahinguvälja üle ja leidis sealt 16 laipa. Matmispäeval Eugeniks peetud surnul sõjamehel ei olnud jalas enam saapaid ega päälispükse. Ka ei leitud tema pintsaku taskust Eugeni märkmikku, mis pidi olema väga suure väärtusega, kuna Eugen märkinud ja kirjeldanud väga hästi üles juhtumisi ja sõjasündmusi.
Mina sain aru, et hra. Iilal oli väga kahju seda märkmikku [mitte leida], kuna see omanud ajaloolist väärtust. Minu küsimusele, kas Eugeniks peetud surnul olid leitnandi pagunid õlgadel, sain vastuseks vist jaa, uuesti vastas aga, et hästi ei mäleta. Minu küsimusele, kas oli see kindlasti Eugen Sutt, sain vastuseks, et nemad arvanud teda kindlasti leitnant Sutt’iks. Hra. Iila üteluse järele olla Eugeni nägu olnud mitte sümmeetriline. Tema arvas, et nägu võis teise kuju saada kolmepäevasest maas lamamisest kuuma päikese käes. Aga näo teine kuju võis ka tingitud olla löögist. Ma küsisin mitmel korral, mis võiks Eugenile surma tuua ja kas on teda ka pähe tabanud mõni kuul. Sellele tema mulle kindlat vastust anda ei saanud, kuna ta ei teadnud. Mina sain aru, et laipadel oli kõva lehk juures ja mõnedel hra. Iila üteluse järele koguni ussid silmades. Võib oletada, et hra. Iila ligidalt laipasid ei vaadanud, ehk ei kannatanud tema surnu lõhna. Laibad kanti hra. Iila ja temale alluvate juhtimise järele sõjavangide poolt matmiskohale, osalt aitasid langenuid kanda ka omad mehed.
Homme, teisipäeval küsin hra. Iilalt täpsemalt, kuidas Eugen maeti ja kas võib oletada, et Eugen on nende kahe hulgas, kes kadunuks jäid ja kelle laipasi lahinguvälja ümbrusest ei leitud. Mina käisin 25. juulil veel korra naha haiglas, et kokku saada Endel Türk’iga, kes osa võttis matjana Eugeni rühma 16 langenu matmisest. Kahjuks oli tema aga eelmisel päeval välja saadetud kuna ta sai 10 päeva puhkust ja kuna minul teada tema kodune aadress Lihula Männiku postkast „Otto” talu, siis kirjutasin talle koju kirja ja palusin, et ta mulle teatab kirja teel teiste matjate nimed ja Eugeni surma põhjuse, kui see tal teada. Nagu mäletan, ei teadnud Endel Türk öelda missugused haavad Eugenil olid. Kui ma olin hra. Türgi jutul, siis see oli õhtu hilja väljaspool haigete külastamise aega ja mul ei lubatud temaga kaua vestelda.
28.VII.42
Täna sain teada, et eile tuli Tartu naha haiglasse Eugeni kompanii ülema käskjalg Sergei Samovarof, kelle kodune aadress on Vändra Võidula p.ag. Tema isa on Vändra klaasivabriku mõisa kubjas. Sergei Samovarof on 17. a. vana, 1. septembril saab tema 18-aastaseks. Nime järele võib tema olla venelane, kuid kõneluse järele temaga ei saa seda kuidagi öelda. Sergei Samovarof räägib puhast eesti keelt ja paistis olema intelligentne, tähelepanelik poiss. Tema oli ka Eugeni matjaks. Kuna Sergei Samovarof, kui kompaniiülema käskjalg tundis hästi Eugeni, kellele tema viis sageli teateid kompaniiülemalt ja nägi Eugeni sageli ka kompaniiülema juures, siis olla Sergei Samovarof’i tähelepanu pöördunud lahinguplatsile jõudes eeskätt Eugenile.
Sergei Samovarof jutustab: „Leitnant Sutt lamas lahinguväljal selili, temalt olid ära võetud jalast saapad ja püksid. Sõduri kuub oli eest lahti ja kuub oli rinna eest määrdunud verega. Kuub aga oli eest terve.”. S. Samovarof oletab, et Eugeni oli löödud kas püssipäraga või muu raske asjaga pea parempoolsele küljele aga tema arvab ka, et seda kohta võis tabada ka kuulipilduja valang. Esimest, nimelt löömist, peab tema rohkem tõeliseks. Samovarof arvab, et Eugeni kuub võis verega määrduda peast purskanud verejoast. Eugeni külje all oli olnud ka tema roheline pluus, mille Eugen oli lasknud enesele valmistada zeltplanist s.o. keebitaoline veekindel riie, mida sõjamehed kasutavad ka telkide ehitamiseks vihma korral ja võtavad ka ümber vihma ajal. Eugenil oli see pluus seljas kuue peal, kui ta lahingu läks. See pluus oli olnud eest lõhki tõmmatud ja Eugenil külje all, kui Samovarof teda nägi. Jääb mõistatuseks kunas Eugenil see pluus seljast ära võeti ja kes võttis. Samovarof’i mälestuse järele olla Eugeni kuue õlgadel leitnandi pagunid alles olnud. Eugeni oli näost Samovarof ära tundnud. Kas Eugenil ka mõni teine haav või vigastus peale peahaava oli, Samovarof ei tea. Eugeni ümber poolkaares olid osa tema lahingukaaslasi. Umbes 5 meetrit Eugeni selja taga lamas rühma sidevaataja või -pidaja Harri Kull, kellel oli täägitorge seljatagant kõhtu ja kellel olnud osa soolikaid väljas. Eugeni püstolkuulipilduja, mis oli saksa relv, oli üles leidnud metsast lahinguplatsi lähedusest velsker Elmar Koitmaa. Püstolil oli välja võetud lukk ja kasett. Lahinguplatsi juures olnud punaste korpuse staabi olla sakslased vallutanud, kas 26. juuni õhtul või 27. juuni hommikul. Seega nägid sakslased esimestena Eugeni langenuna tagasivallutatud maa-alal. Kahjuks nende sakslastega, kes Kretschno juures võitlesid, kellegiga minul ei ole juhust olnud veel kokku saada.
Samovarof jutustas, et temal on meeles, et matmine toimus 28. juunil kella 3-4 paiku ja matmistööga nad said valmis õhtul umbes kella üheksaks. Matusepaik on Samovarof’i üteluse järele lahinguväljalt umbes 0,5 km. ja puutee äärest metsasihti mööda umbes 1,5 km. Ühishaud on Kretschno külast tulles mööda puuteed ja paremale poole viivat metsasihti umbes 8 km. Kretschno küla poolt tulles sihtimööda on ühishaud paremat kätt ja Eugeni puhkepaik ühishauas viimane, sihipealt aga vaadeldes matusepaigale on Eugen vasakut kätt esimene. Tema kõrvale on maetud rühma vanem veltveebel Ants Lill, kolmandana maeti velsker allohvitser August Pärna, neljandana jaoülem allohvitser Erni Sarapik ja viiendana jaoülem allohvitser Karl Kaljukivi.
Neile järgnes üksteist kaasvõitlejat, kellede nimesid Samovarof järjekorras ei mäletanud. Ühishaud oli umbes meeter kuni poolteist sügav – ennem vähem kui rohkem ka niivõrd pikk sihiäärt mööda, et kõik 16 laipa kõrvuti mahtusid. Haua põhi sai heintega kaetud. Eugen sai mähitud zeltplani sisse ja paigutatud esimesena hauda. Eugeni peale sai pandud ka sinel. Samal kombel said maetud ka teised tema kaaslased. Haud sai kinni aetud turbamulla ja tükkidega ja haua keskele paigutatud suur ühisrist, mis umbes 3 meetrit peale maad ja umbes 1 meeter maa sisse ulatas. Ristile sai kirjutatud veekindla sinise värvipliiatsiga ülevalt alla matmise järjekorras maetud langenud kaaslaste nimed. Nimede kirjutajaks oli allohvitser Voldemar Viljak, kes omale ka nimede järjekorra üles kirjutas. Ümber ühishaua kõigile neljale küljele paigutati maha lõigatud palgid aiana. Naelte puudusel püstaeda ei saadud teha. Sergei Samovarof leidis või sai soomusena ühe vene majorile kuuluva kaarditasku, milles oli ka kaks kaarti Kretschno ümbrusest, milledel olid märgitud vene staapide seisukohad. Üks kaart oli kaunis ülevaatlik, teine aga väiksema mastaabiga. Samovarof on enne haiglasse tulekut oma kodukohast Vändrast läbisõitnud ja mõlemad kaardid koju jätnud. Ka oma märkmiku, millesse tema ka matusepäeval mõned märkused oli teinud, oli tema koju jätnud. Et vangilangenud punaväelased olid Eugeni ja temaga koos surmasaanuid läbiotsinud, tõendab järgmine näide. Pärast lahingu lõppu Kretschno kotis söögi ajal nähti ühe vene vangi käes saksa sõjaväe lusikat, millele oli sisse kratsitud Eugeni rühma sõduri Arnold Antspalli nimi. Arnold Antspall langes koos Eugeniga. Kuna mõnel Eugeni rühma kaasvõitlejal olid pead niivõrd purustatud, et neid tuli kindlaks teha kaelas kantava numbri abil siis oletasid ellujäänud Eugeni rühma poisid, et Antspalli lusika uus kasutaja oli ka üks peapurustaja. Eugeni rühma poiss Mandre (Pärnu mees), kes omad sõbrad oli kaotanud laskis tolle vangi maha. Eugeni kompanii oli formeeritud Pärnus. Samovarof lõpetas oma jutustuse öeldes, et Kretschnosse jõudsid nad matmiselt tagasi 29-ndal juunil öösel kell 1. Küsimuse peale, miks nad nii kaua teel olid, vastas tema, et puutee, mida mööda ka nemad Kretschnosse läksid, oli täis liikuvaid vene vangide kolonne ja sõjasaagiks saadud voore, mis tekikas ummistusi. Sõjasaak ja võit ning vangide arv, mille saavutamiseks aitas kaasa ka Eugen oma rühmaga oli väga suur. Praegu tuleb meelde, et küsisin Samovarofilt, kas Eugenil oli kaelas-kantav number alles. Tema vastas, et kindlasti öelda seda ei tea, kuna Eugeni tunti ilma numbrit kontrollimata ära. Aga tema meelde oleks nagu jäänud, et Eugenil oli number kaelas.
29.VII.42. Eile käisin ka hra. Ülemleitnant Iila pool. Tema tervis on juba parem ja tema loodab, kas selle nädala lõpul või tuleva nädala algul kliinikust välja saada ja minna kodusele ravile. Oma puhkeaega kavatseb tema mööda saata Viljandimaal oma kodukohas.
Esiteks küsisin hra. Iilalt, kas Eugenil oli number kaelas. Tema vastas mulle samuti kui Samovarof, et numbri järele ei olnud Eugeni vaja kindlaks teha kuna ta oli täiesti tunda. Kas aga Eugenil number kaelas oli, seda tema kindlasti öelda ei saanud, aga mälestuses on temal ka, et Eugenil oli number kaelas. Kuulsin hr. Iilalt, et tema pole Eugenile andnud ründamiskäsku staabi vallutamiseks. Tema arvab, et Eugeni rühmal ei oleks olnud nii suuri kaotusi kui seda staapi oleks rünnanud suurem üksus, ehk vähemalt oleks pidanud Eugeni rühmal olema varuks tagavaraüksused, kes lahingut oleks edasi viinud. Jutlemisel sain ka aru, et tol lahinguväljal, kus Eugen pidi lahingu vastu võtma oleks võinud hukkuda terve kompanii, või veelgi suurem üksus. Lahinguväli oli väga ebasoodne ründajale ja väga soodne punastele. Kus rünnak algas oli mets tihedam, aga kohal, kus arenes päris lahinguks oli juba mets niivõrd hõre, et ka terve kompanii või suurem üksus oleks võinud kergesti hukkuda. Tuleb küll kahetseda Eugeni rühma kaotus, kuid tunnustada eelnimetatud rühma võitlusi ja saavutusi, mis hiljem võimaldas väikeste kaotustega teistel võita suure lahingu. Punased saades jagu väikesest üksusest ja sattudes võidujoovastusse asusid ründama öösel meie väeosi, kes olid häädel positsioonidel. Tagajärg oli see, et metsistunud punased löödi meie meeste poolt, meile haruldaselt väikeste kaotustega põgenema.
Hra. Iila rääkis, et surnuna Eugeni nägu oli ilus ja tunda. Vasak käsi oli temal lamades puusas. Juhul kui Eugen oli langenud elavalt punaste kätte ja tema lasti või löödi maha, siis ka tema astus surmale vastu julgelt ja sirgelt. Eugen olla olnud üks julgemaid, vapramaid ja arukamaid ohvitsere. Hra. Iila ei olnud uskunud Eugeni langemist enne, kui tema ise teda oli näinud surnuna. Eugen olla olnud sageli kadunud päeva või kaks, kuid jälle olla ta tagasi tulnud. Tema oskas end kuulide eest hoida, mispärast ei ole ka see võimatu, et ta elavalt punaste kätte sattus. Üksikasjaliselt surma põhjusi nemad kellegi juures ei uurinud. Tema arvab, et peahaav või purustus oli surma toonud Eugenile. Ma kavatsen hra. Iilalt enne ta maalesõitu veel kord külastada.
Kuulsin veel ühelt Rattas’e nimelise haavatu käest, kes on haavata saanud varem ja nüüd ka Tartu Kommertsgümnaasiumi haiglas. Tema jutustas, et tema on kuulnud kellegi käest, et leitnant Sutt on metsas vaadanud pikksilmaga ja sel momendil on teda rinda tabanud kuul. Arvan, et see oletus ei pea paika.
Nüüd jutustan Sulle, mida kuulsin Eugeni käskjalalt. Eugeni käskjalg Martin Pukk on 17 a. vana, kes saab 9. septembril 18-aastaseks. Tema aadress on Pärnu Jakobi postkontor M.Pukk. Pukk’i vanemate kodu on postkontorist eemale umbes 1 km. Eugen valis Martin Pukk’i oma käskjalaks, olles tagalas juuni kuu algul. Tema seletuse järele seisis Eugeni rühm Luuga raudtee liinil Miševskaja raudteejaama või asula juures. 17. või 18. juunil tuli korraldus sõita liinile. Sõit algas samal päeval Miševskaja jaamast, mis umbes 50 (80) km Luugast. Sõideti raudteel kuni Lubani raudteejaamani, mis asub Peterburi Moskva tee ääres. Lubanist istuti veoautodele ja sõideti umbes 50 km Kretschno suunas. Siis tuli umbes paarkümmend kilomeetrit sammuda läbi soode, rabade ja metsade, kuni jõuti Kretschno ümbrusse. Lubanist Babino kaudu on Kretschnosse parem tee. Babino on Peterburi Moskva tee ääres Lubanist Moskva poole. Kretschno on Moskva raudteest paremat kätt Moskva suunas vaadatuna. Nüüd on see kott (?) paremat kätt raudteed juba likvideeritud. 25-ndal juunil umbes kell 2 kui Eesti väed olid asunud positsioonidele saatusliku lahinguvälja lähedusse, sammus sealt mööda Saksa lahingdiviisi kindral, kes tervitas Eugeni kättpidi ja läks edasi üle vaatama teisi väeosi. Suurem osa poisse puhkasid rahulikult raske teekonna väsimust ja keegi neist ei aimanud, et kuri vaenlane on nii ligidal. Umbes kaks tundi hiljem oli Eugeni rühma liikuv valvepost kinni pidanud nende asupaiga ligidalt kolmeliikmelise punaste liikuva luureslaga, kes end vangi andis ja Eugenile ülekuulamisel jutustas, et umbes 0,5 kilomeetri kaugusel on nende staap ja et punasõduritest enam keegi sõdida ei taha. On ju nad sissepiiratud ja tahavad end vangi anda. Eugen tegi kohe korralduse staabi vangi võtmiseks ja võttis teejuhina kaasa ühe kolmest vangisattunud punaväelasest. Kuna Eugenil tervet rühma koos ei olnud, siis tuli oodata nii kaua, kuni kõik poisid Eugeni ümber kogunesid ja ta neile kätte juhatas ründamise kava. Eugen ise pidi minema paremalt poolt, haarates staapi enam seljatagant. Teine pool rühma, rühmavanema veltveebel Ants Lill’e juhtimisel pidi kaitsma vasakut tiiba. Juba rünnaku alul sai Eugen metsas hulk punaväelasi vangi ja selle juures ei olnud rühmal ühtegi kaotust. Kui Eugeni vangide arv tõusis umbes 50ni siis jättis Eugen vangid seljataha ja pani nende valveks 2 oma rühma poissi. Edasiliikudes mets harvenes ja diviisi staap oli alarmeeritud. Umbes paarsada meetrit eemal olid punased juba end korraldanud rünnakuks. Samal ajal tuli vist ida poolt Saksa lennuk ja viskas mõned pommid metsa, kus olid punased. Üks pomm langes Eugeni rühma seljataha, kahjutegemata rühmale. Kui punased lähenesid Eugeni rühmale, siis oli näha, et neid tuleb neljas ahelikus. Esimene ahelik sai Eugeni rühma poolt osalt mahaniidetud ja osalt põgenesid tagasi. Kuna aga tagant tagasipöörajad said ka tuld, siis pöörasid ka esimesed, ahelikku alles jäänud punaväelased ümber ja ründasid Eugeni rühma. Eugeni käskjalg Martin Pukk jäi Eugenist natuke maha rinde keskjoonele. Kuna Pukk oli tööstuskooli lukusepa osakonna õpilane, siis kasutati teda ka kui relvade parandajat. Parajasti lakkas üks rinde keskosas meie kuulipilduja töötamast ja Pukk läkski seda kuulipildujat parandama. Kui kuulipilduja oli joonde sätitud tormas Pukk paremale põiki edasi Eugeni suunas. Kuna tuli väga tihedaks muutus siis tuli edasi minna roomates. Roomamise ajal tabasid M. Pukk’i kiivrit neli kuuli, milledest kaks riivasid peanahka ja pealuud. Algas küll verejooks, kuid mõistus oli selge ja roomamine kestis edasi. Siis algasid venelased tormijooksu ja Pukk nägi viimast korda Eugeni oma meestega paremal tiival võitluses „hurraa” kisendavate, tormavate venelaste vastu. Samal ajal kisendas vasakul pool rühmavanem veltveebel Lill, et hoida rohkem keskele, kus meiepoolne rinne hakkas hõrenema. Punased surusid kõige rohkem keskele ja nähtavasti Eugen püüdis külje poolt paremale, kas läbi murda või punastele seljataha pääseda. Mõni minut kestis hirmus lahing, paukude raginaga ja hurraa kisendamisega. Pukk’i ees Eugeni suunas sai tabamuse üks Eugeni rühma poiss, kelle nime ma olen unustanud ja kes nähes Pukk’i oma taga hüüdis „sain haavata, tule aita!”. Pukk tehes ühe hüppe haavatu suunas, kui sai ise kaks tabamust, alul ühe vasakusse kätte, mis ei takistanud edasivõitlemist. Mõni minut hiljem tabas lõhkev venelaste kuul juba külje pealt või osalt tagant Pukk’i püssil viies ära püssipära ja paremal käel päka ning esimese sõrme ja osalt keskmist sõrme. Olles kahest käest ja peast haavatud haaras Pukk vöövahelt kaasas oleva viimase käsigranaadi vasakusse kätte ja hakkas roomama tagala suunas. Tol hetkel olid juba punased rinde keskosas temast möödas või tema kohal. Temal õnnestus roomata tihedamasse soorägastikku, kus võttes viimase jõu kokku jõudis järele haavatud Aleksei Hiisile, kelle toetusel jõudis Pukk saksa sidumispunkti. Pukk seletas, et punased lõikasid keskele rünnakuga nende rühma pooleks. Eugen jäi kahe jaoga paremale ja jäi kolmelt poolt tule alla. Eugenil oli enda kaitseks kaasas saksa püstolkuulipilduja, nelja kuulidega täidetud kassetiga. Seega sai tema enda kaitseks lasta umbes 100 pauku. Temal võis olla ka tagavaraks padruneid. Eugeni püstolkuulipilduja töötas hästi, kuna ta alles eelmisel õhtul sai hästi õlitatud ja puhastatud. Praegu tuleb meelde, et haavatuna roomates ja osalt küürus joostes jõudis Pukk lahinguvälja servale, kus lamas velsker allohvitser Pärna. Kui Pärna hakkas sanitarpauna lahti tegema, et siduda haavatud Pukk’i tabast kuul Pärnat rindu. Ta karjatas: „Ma sõber sind enam aidata ei saa!”. Sellejärel Pukk põgenes tagalasse saksa sanitarpunkti poole. Eugeni käskjalg M. Pukk viidi välilaatsaretist alul Luuga linna, kus ta kliinikus lamades kuulis ühelt haavatult, kes hiljem haavata sai ja ka sinna haiglasse toodi Eugeni saatuse kohta järgmist. Kui Kretschno lahingud olid lõppenud siis üks vene vang olla rääkinud, et 25-ndal juunil staabi ründamisel sattunud nende kätte vangi kaks sõdurit, üks punase paunaga ja teine rohelise pluusiga. Velsker Pärna sanitarpaun oli punane ja tema võis haavatuna lahinguplatsi ääres lamada, kus teda vangi võeti elavana. Teiseks vangiks võis olla Eugen, kuna Eugenil oli roheline pluus. Venelased lasknud alul maha sõduri, kel olnud punane paun ja hiljem siis rohelise pluusiga sõduri. Kas see jutt vastab tõele ja kas see käib Eugeni kohta on raske praegu kontrollida. Ma hakkan nüüd seda vangi juttu juurdlema ja püüan kõik teha, et punase pauna ja rohelise pluusiga sõjamehe kohta andmeid saada. Ehk läheb mul korda juba lähematel päevadel Sulle saata uusimaid teateid. Pühapäeval 2. augustil kell 4 tulevad minu poole külla viis, kuus haavatut või haiget sõdurit, kelledel on juba linnaskäimise luba ja kes olid Eugeniga, kas ühest rühmast või kompaniist. Esmaspäeval on 40 Eugeni surmapäev. Ma lasen siis õigeusu kombe järele leinajumalateenistust pidada preester Bleivel. Olen temaga juba rääkinud. Sa ehk mäletad ka Bleivet, kes noormehena mind tihti külastas? Tema õppis ka Aleksandri Gümnaasiumis. Preester Bleive isa mõrvati bolševikkude poolt 14. jaanuaril 1919. Kuna praegu on viimane aeg kirja postiviimiseks, siis lõpetan ära.
Kirjutan Sulle tuleval nädalal esimesel poolel jälle.
Sulle ja Su abikaasale soovin südamest kõike hääd!
Ka minu kodu-inimesed tervitavad Teid.

Tervitades Kolja.

Tartus,
30.VII.42.
foorum.rindeleht.ee
Kasutaja avatar
uscha
Administraator
Postitusi: 8107
Liitunud: P Aug 07, 2005 6:03 pm
Kontakt:

Re: ER & R II MS, Volhovi koti likvideerimine ...

Postitus Postitas uscha »

Leitnant Eugen Sutt, pildistatud 1941/42 talvel.
Manused
sutt.jpg
foorum.rindeleht.ee
Vasta

Mine “Üksused & Lahingud/Units & Battles”