47. rügemendi I pataljon Sinimägede lahingutes

Eestiga ja Eesti üksustega seotud lahingud ...
Vasta
Kasutaja avatar
uscha
Administraator
Postitusi: 6813
Liitunud: P Aug 07, 2005 6:03 pm
Kontakt:

47. rügemendi I pataljon Sinimägede lahingutes

Postitus Postitas uscha » K Juul 20, 2016 1:42 pm

20. Eesti SS relvagrenaderide diviisi juurde hakati kolmandat, 47. rügementi formeerima 1944. aasta aprillis (paberite järgi 20.04.1944). Uue rügemendi I ja II pataljon formeeriti Kehras ja Anijal 20. välitäienduspataljoni ( SS Feld Ersatz Bataillon 20 ) juures - I pataljon moodustati Idapataljoni 659 (Georg Sooden) ja Idakompanii 657 (Heino Hommik) võitlejatest ning mobiliseeritutest.

Leo Tammiksaar "Lühike ülevaade mõningatest Eesti üksustest Wehrmacht'is, Politseis ja SS'is":

"47/I (endine Ost.Btl.659) esimeseks ülemaks oli kuni 30. juulini 1944 Sturmbannführer Georg Sooden ning alates sellest kuupäevast võttis pataljoni juhtimise üle Hauptsturmführer Peet Lehola. Võimalik, et millalgi augustis 1944 tuli pataljoni ülemaks Hauptsturmführer Enn Rannik.

47. rügemendi I pataljon formeeriti Kloogal, väljaõpe toimus Anijal ja selle ümbruses 20. SS Feldersatz Bataillon'i juures. Enamik vanadest Idapataljoni võitlejatest läbisid allohvitseride kooli, suurem osa reakoosseisu õpetati välja mobiliseeritutest.
18. ja 23. juuli vahel viidi pataljon Kehrast veoautodel rindele. Paigutati positsioonile Auvere ja Samokrassi vahelisel lõigul, 45. rügemendist ida poole, rindega lõunasse, 11. SS diviisi “Nordland” alluvuses. Samas alluvuses oli pataljon ka Sinimägedes. Auvere lahingus läks löök pataljoni lõigust mööda. Auvere lahingu esimese päeva õhtul, 24.07, lahkus pataljon rindelt Vokale. Vokalt sõideti 27.07 keskpäeval veoautodel mööda Narwa maanteed üle Sillamäe. Peatuti 4 km ennem Sinimägesid ja jalgsi mindi positsioonidele, mis asusid Vaivara surnuaia juures. Ees ootasid valmis ehitatud kaevikud. Pataljon toodi Sinimägedesse lahingu teisel päeval, vallutama eelmisel päeval kaotatud idapoolset mäge. Jõudnud surnuaia lääneservale muutus suurtükkide, granaadiheitjate ja eriti “Stalini orelite” tuli sedavõrd tugevaks, et 20 minuti jooksul langes rivist välja 25% pataljoni koosseisust. Vasturünnak kukkus välja üsna õnnetu. Sinimägede lõunanõlval avati pataljonile tugev tuli, mis tekitas rohkeid kaotusi. Õhtul ründasid pataljoni venelased, toimus äge käsitsivõitlus. Lahing takerdus alles pimeduse saabumisel. Kompaniide koosseisud olid vähenenud 150'lt 20-30 meheni. 12'st raskekompanii granaadiheitjast oli vaenlase tules purunenud 10.
Pataljon kaevus Vaivara surnuaias, kus kaevikud jooksid läbi haudade. 47/I'se osi oli Sinimägede lahingute ajal positsioonil ka mere ääres. 08.08 lahkus osa pataljonist Sinimägedest ning läks positsioonile Krivasohu, kus osales ägedates kaitselahingutes. Osa pataljonist aga jäi edasi Sinimägedesse, kust 16./17. augusti paiku (või hiljem) mindi mere äärde – osa Ridaküla juurde, osa vist Vaivara lähedusse ning sinna need pataljoni osad jäidki kuni taganemiseni.
1. kompanii voor asus Konjus ning seal tegi vähemalt üks mobiliseeritud meestest koosnenud rühm väljaõpet ja ei jõudnudki rindele. Taganemine algas nii mere ääres kui ka Krivasoos rindel olnud pataljonide osadel 18.09, erandiks oli 3. kompanii, mis lahkus mere äärest 17.09. Ülejäänud mere ääres olnud pataljoni osad said taandumiskäsu kell 13.00 päeval ja taganesid üle Jõhvi Tudulinna, kuhu jõuti 20.09. Samal ajal viibisid Tudulinnas ka 20. füsilieerpataljon ja 2 politseipataljoni. Planeeritud liikumine Avinurme suunas jäeti ära kuna sai teatavaks, et venelased on Avinurmes tee ära lõiganud. Hakati liikuma Oonurme suunas ning Ambla lähedal läks pataljon laiali. Osa mehi liikusid edasi Pärnusse ning läksid sealt Saaremaa kaudu Saksamaale."


Ennu Männik 47. rügemendi I pataljoni 4. (raske) kompanii ülem:

"Kehrast viidi pataljon (ülem kapten Georg Sooden) bussidega Laagna mõisa (?) juurde, kus pidime vahetama öösel välja 45. rügemendi osad. Sõitsinjalgrattal ette positsioonidega tutvuma. Et öösel võis tulla pimedas ette eksimisi maastikul, otsustasin mehed juba päeval ette saata. Mehed liikusid hargnenud kolonnis (hanereas), et suurtükitule avamise puhul oleksid kaotused väiksemad. Esimesed mehed olid juba välja saadetud, kui tuli käsk: Tagasi Auvere rajooni! Käsk anti mees-mehelt kolonni mööda ette ja mehed tulid tagasi.
Auvere rajoonis asusime sooserval kaitsele, vahetades välja ühe saksa sõjaväe üksuse. Meist vasakul ( parandus: paremal ??? ) asus 45. rügement kolonelleitnant Riipalu juhtimisel. Nende lõigusid pressisid tiblad peale. Saatsin nende toetuseks ühe miinipildujarühma vasakule tiivale. Meie lõigus pealetungi ei olnud ja oli vaikne.

Taandumine. Kui teised taandusid Narva alt, siis tulime ka meie koos relvade ja vooriga rindelt ära ja kogunesime Vokale. Taandudes Auvere juurest mööda tammteed, panid hollandlased, kui üks nende veok oli teele kinni jäänud, kogu kolonni voori põlema, mis tõstis pika lindina tuld ja suitsu taeva alla. Mehed kõndisid ise ilma relvadeta tahapoole. Meil oli siis kompaniis üle 200 mehe, 8 raskekuulipildujat ja 8 miinipildujat.

Vaivara positsioonil jäime algul varru. Venelaste pealetungil jätsid sakslased oma kindlustatud positsiooni maha. Venelased jõudsid Lastekodu ja surnuaiani ja veelgi edasi. I pataljon saadeti ilma ettevalmistuseta vasturünnakule, kus juures tuletoetust ei organiseeritud, vaid raskekuulipilduja- ja miinipildujarühmad anti kompaniide juurde. Venelaste suurtükituli oli tohutult tugev. Samal ajal oli tugev lennukite rünnak ja lisaks veel laevadelt merel. Võitlus kestis mitu päeva. Kaotused olid rasked. Miinipildujad said tabamusi ja muutusid kõlbmatuks. Pataljoni kaheksast ohvitserist olid alal peale minu, pataljoni arst dr. Timusk ja leitnant ( ??? ). Langenute hulgas oli pataljoniülem kapten Sooden ja diviisi "Nordland" ülem Fritz von Scholz, kes oli tulnud eesliinile. Hiljem lahingutegevus rauges. Pataljon jäi samale positsioonile kuni taandumiseni Vaivara positsioonilt 1944. aasta septembris.

Kehrast väljaastumisel oli pataljonis kokku umbes 700 meest, 47. rügemendis oli siis kolm pataljoni:
Rügemendi I pataljon (Sooden) ja II pataljon (Rebane) moodustati endistest Idapataljonide meestest. Idapataljonid 659 ja 659 jõudsid 01.03.1944 Jõhvi, kust saadeti Putki kotti venelaste vastu. Aprillis toodi pataljonid Kehrasse ja määrati 20. Eesti SS diviisi koosseisu. Mõlemad pataljonid said täiendust meeste näol ja püüti teostada ka väljaõpet.

III pataljon, ülemaks keegi sakslane (koosnes peamiselt mobiliseeritutest).


Pataljonis teeninud ohvitseridest on teada Stubaf. Georg Sooden, Hastuf. Peet Lehola, Hastuf. Enn Rannik (?), Ostuf. Hans Hanso, Ostuf. Raul Jüriado, Ustuf. Ilmar Hendrikson, Ustuf. Lembit Kornel, Ustuf. Karl Lips, Ustuf. Jüri Talvi, Ustuf. Ennu Männik, Ustuf. Jüri Estam ja Dr. Ustuf. (?) Hillar Timusk.

Kaardile on märgitud 47. rügemendi I pataljoni positsioonid Vaivara kalmistul.
Manused
47_1.jpg
foorum.rindeleht.ee

Kasutaja avatar
uscha
Administraator
Postitusi: 6813
Liitunud: P Aug 07, 2005 6:03 pm
Kontakt:

Re: 47. rügemendi I pataljon Sinimägede lahingutes

Postitus Postitas uscha » N Juul 21, 2016 11:51 am

Dokument, kus on märge Idapataljonide 658 ja 659 ja Idakompanii 657 üleviimise kohta 20. ED koosseisu - see ED koosseisu tähendab siin Kehra ümbruses asuvat 20. SS Välitäienduspataljoni. Eelpoolnimetatud üksuste haiglaravil viibivad, väejooksikud ja muidu "mittekõlblikud" suunatakse 20. SS Tagavarapataljoni.
Manused
659.JPG
foorum.rindeleht.ee

Kasutaja avatar
uscha
Administraator
Postitusi: 6813
Liitunud: P Aug 07, 2005 6:03 pm
Kontakt:

Re: 47. rügemendi I pataljon Sinimägede lahingutes

Postitus Postitas uscha » N Juul 21, 2016 1:10 pm

Oskar Kaat meenutab:

Kunagi 1944. aasta juuli alguses toodi 20. diviisi 47. rügemendi I pataljon, kuhu kuulusin ka mina, Anija mõisast major Soodeni juhtimisel Narva rindele. Positsioonid olid jõe ligidal, 3 - 4 km linnast lõunapool. Esialgu vastase rünnakuid ei olnud. Nii kestis olukord 2 - 3 nädalatat. 26. juuli varahommikul algas tugev turmtuli Narva linna piirkonnas. Rünnaku ettevalmistusest võttis osa oma 80 - 100 lennukit, mis nii tulles kui minnes suure kaarega lendasid ka üle meie positsioonide. Üks meie õhutõrjepatarei tulistas eriti täpselt, tuues alla 6 - 7 lennukit. Niipea kui venelane oli meist põhjapool moodustanud sillapea, anti meie pataljonile taandumiskäsk. Taganesime läbi Sillamäe ja piki põhjarannikut Vokani. Ontika kõrgel paekaldal jõudis märkamatult meieni mere poolt madallennul tulev vene ründelennukite grupp. Kaotusi siiski polnud.
27. juuli pealelõunal anti ette veomasinad ja hakkasime Vokast sõitma. Kuulu järgi reservina Toila metsalaagrisse. Teel selgus varsti, et suund on hoopis Sinimägede poole - rindele.
Jõudes umbes poole kilomeetri kaugusele saksa patarei positsioonidest avastasid meie auto-kolonni vene vaatlusballoonid. Meid külvati üle kahuritulega. Kiiresti autodelt maha ja hajutatult läbi patarei positsioonide eesliinile.
Meie edasiliikumine takerdus esimese mäe juures, kuna "Stalini orelite" ja kahurite tuli oli liig tugev. Massiliselt jooksis sakslasi mäest alla, neid püüdis kätega vehkida asjatult peatada üks kõrgem ohvitser. Kõikjal oli näha rohkesi purustatud masinaid ja laipu, haavatute oigamine ja karjumine lõikas kõrvu.
Kui kahurituli tunduvalt hõrenes, möödusime esimesest mäest, kus venelasi polnud ja ründasime Vaivara lastekodu kandist teist, Grenaderimäge, kust vastase välja lõime. Kohati tekkis käsitsivõitlus. Selle päeva lahing oli küll lõppenud, kuid veel õhtul kella poole 10 paiku juhtus kurb õnnetus. Juhusliku miini killust sai surmava haava kõhtu meie populaarne ülem major Sooden.
28. juulil tõrjusime lakkamatuid rünnakuid jäädes oma positsioonidele. Õhtuhämaruses, umbes kell 11 ründasime saksa iseliikuvate kahurite toetusel kolmandat kõrgustikku. Meie rühm oli juba jõudnud kõrgustiku paremalt poolt veidi mööda, aga kuna side kadus, peatusime ja tõmbusime umbes 200 - 300 meetrit tagasi. Teised kaevusid, mind saadeti sidet looma. See ei õnnestunud, sest olime liiga ette tunginud. Nii tulingi tagasi, kuid samal positsioonil ei leidnud enam kedagi. Nad olid tõmbunud mööda üht kraavi veidi erinevas suunas tagasi, nagu selgus hiljem, ja võtnud sisse sobivamad positsioonid. Sellepärast me esialgu ei kohtunudki.
29. juuli hommikul kell 5 algas ränk turmtuli meie pataljoni lõigule (mõlema kõrgustiku vahel paremal tiival Vaivara lastekodu joonel). Kuna unetusest ja kurnatusest olin turmtule ajal vahepeal uinunud, ärkasin alles venelaste "urrääst" ja tankiroomikute lõginast. Tanke oli 10 - 12, kui õigesti mäletan. Roomasin 5 - 6 meetrit eemal asuva kuulipildujapesani, kuid see oli saanud otsetabamuse, vaid toru vaatas mullakuhjast välja. Mõlemad mehed, Kasvand ja Lang olid langenud.
Jäin alguses nõutuks, kedagi enam näha ei olnud. Lõpuks õnnestus ometi kaevikut pidi jõuda omadeni.
30. juuli pealelõunal pidevate vene rünnakute segaduses sattusin kord sakslaste väeossa. Kuidas see juhtus, enam ei mäleta. Mind võeti väga hästi vastu. Toodi esile konjakipudel ja küsiti, et kas võtad russki moodi või meie moodi. Vastasin, et muidugi ikka russki moodi. Siis valati teeklaas täis. Jõin selle korraga tühjaks ja vajusin põrandale ...
Ärgates leidsin end narile tõstetuna. Oli juba õhtu, küsisin, kus võiks olla minu väeosa. Koha enam-vähem selgitanud, juhatasid sakslased mind teises või kolmandas (?) kaitseliinis oleva üksiku eesti kompanii juurde, seal aga ei selgunud midagi täpsemat.
Järgmise päeva, 31. juuli, veetsingi nende juures. Vahetult nende positsiooni taga olid kaitseotstarbel kaevatud 5 - 6 tanki. Päev jõudis õhtule hirmsa turmtule all. Samal õhtul selgitas kompaniiülem minu väeosa asukoha vaid kilomeeter eemal ja nii jõudsingi lõpuks omade juurde 3. kaitseliinil Vaivara surnuaias. Õnneks oli kompaniiülem, suur tugev mees, elus ja terve. Suurest heameelest haaras ta mu peaaegu sülle ja tõstis maast lahti. Hiljem saabusid veel kaks eksinut, mu head sõbrad Roland Keerd ja Harald Lusting, mõlemad pärit Narva linnast.
Suurte inimkaotuste tõttu, pataljonis oli rivis vaid 25 - 30 meest, meid vasturünnakutele enam ei saadetud vaid jäeti kaitsele 3. liinile kuni suurte lahingute lõpuni. See aga ei päästnud meid kahuri- ja miinipilduja tule alt.
Kas 2. või 3. augustil loeti meile ette käskkiri, kus Peakorter avaldas tänu ja tunnustust, kusjuures palus eriti õnnitleda 47. rügemendi I pataljoni. Tekst lõppes lausega: "Pidage vastu, Sinimägede sangarid!".
Augusti alguses lõppesid venelaste rünnakud ja vaibus ka raskerelvade tuli. Sama kuu lõpu poole, saanud vahepeal täiendust, toodi meid jälle eesliinile raudtee äärde Grenaderimäe lähistel.
foorum.rindeleht.ee

Kasutaja avatar
ivalO
Moderaator
Postitusi: 7966
Liitunud: E Aug 08, 2005 12:04 am
Asukoht: Lilleküla

Re: 47. rügemendi I pataljon Sinimägede lahingutes

Postitus Postitas ivalO » N Juul 21, 2016 5:53 pm

Punasega markeerisin üksuse saabumist rindepiirkonda, plahvatuse juures saadi tuld ja rohelisega on märgitud liikumine ja rünnaku suund?
Numbritega on tähistatud loetletud mäed, punasega on märgistatud tolleaegne surnuaedade, oranžiga lastekodu ja roosaga venelaste poolt vallutatud alad.
Kas sain loetust õieti aru?

Grenaderimäe lõunakallas on järsk ja sellest küljest rünnata ei saanud, kas rünnati siis kahe kiiluga - läänest ja idast?

Kasutaja avatar
uscha
Administraator
Postitusi: 6813
Liitunud: P Aug 07, 2005 6:03 pm
Kontakt:

Re: 47. rügemendi I pataljon Sinimägede lahingutes

Postitus Postitas uscha » N Juul 21, 2016 6:10 pm

ivalO kirjutas:Punasega markeerisin üksuse saabumist rindepiirkonda, plahvatuse juures saadi tuld ja rohelisega on märgitud liikumine ja rünnaku suund?
Jõudes umbes poole kilomeetri kaugusele saksa patarei positsioonidest avastasid meie auto-kolonni vene vaatlusballoonid.

Patarei positsioonid asusid ilmselt eesliinist ikka mõned kilomeetrid tagapool - mitte päris Tornimäe jalamil. Tammiksaar kirjutab, et pataljon tuli autodelt maha 4 km enne Sinimägedesid.
foorum.rindeleht.ee

Kasutaja avatar
uscha
Administraator
Postitusi: 6813
Liitunud: P Aug 07, 2005 6:03 pm
Kontakt:

Re: 47. rügemendi I pataljon Sinimägede lahingutes

Postitus Postitas uscha » N Juul 21, 2016 10:14 pm

Natuke kuupäevi ja kellaaegu 47/I rindele saabumise kohta.

10.07.1944 23.30 – Absender Armeeabteilung Narwa, An: III SS Pz.Korps
Hierzu hat III SS Panzer Korps SS Grenadier Regiment 47 am 11.07 mit Kampfstaffel im Mot.-Transport heranzuziehen. Transportraumaushilfe stellt auf Anfordenung O.U. Trosse folgen im Landmarsch.
47. rügemendi osad toimetatakse motoriseeritud transpordiga rindele lähemale, voor järgneb

11.07.1944 15:20
Abloesung: SS Grenadier Regiment 45 durch SS Grenadier Regiment 47
45. rügemendi osad vahetatakse välja 47. rügemendi poolt.

11.07.1944 18:20 – III SS Pz.Korps an Armeeabteilung Narwa
Eintreffen SS Grenadier Regiment 47 (Kampfteile) 11.7 bis 2300 Uhr im KFZ-Transport
47. rügemendi (võitlus osad) saabuvad autotranspordiga kella 23:00'ks.

13.07.1944 18:45
Ergänzung zur Tagesmeldung:
zu 4 A) SS Grenadier Regiment 47 12.7 im Korpsbereich eingetroffen

Täiendus päevasele ettekandele: 47. rügement on 12.07 Korpuse juurde jõudnud

13.07.1944 20:15
Ablösung Fües.Btl. 61 durch roem 1./SS Grenadier Regiment 47
61. füsiljeepataljon vahetatakse välja 47. rügemendi 1. kompanii poolt
foorum.rindeleht.ee

Kasutaja avatar
ivalO
Moderaator
Postitusi: 7966
Liitunud: E Aug 08, 2005 12:04 am
Asukoht: Lilleküla

Re: 47. rügemendi I pataljon Sinimägede lahingutes

Postitus Postitas ivalO » N Juul 21, 2016 10:35 pm

Kas mahalaadimine toimus 4 km või 400 m enne mägesid, polegi oluline!
Tuld sai pataljon rünnaku lähtealusel - Vaivara surnuaia lääneküljel.
Täpsuse huvides peaksin plahvatust ehk veidi allapoole tooma, aga põhimõtteliselt on koht õige.

NB! Kas Kaat midagi segi ei aja ja rünnati ikka Lastekodumäge sealt kahe mäe ühenduskohast?

Kasutaja avatar
ivalO
Moderaator
Postitusi: 7966
Liitunud: E Aug 08, 2005 12:04 am
Asukoht: Lilleküla

Re: 47. rügemendi I pataljon Sinimägede lahingutes

Postitus Postitas ivalO » N Juul 21, 2016 10:42 pm

47 1.jpg
"Eesti Riik ja rahvas II Maailmasõjas" IX
1960.

Kasutaja avatar
ivalO
Moderaator
Postitusi: 7966
Liitunud: E Aug 08, 2005 12:04 am
Asukoht: Lilleküla

Re: 47. rügemendi I pataljon Sinimägede lahingutes

Postitus Postitas ivalO » N Juul 21, 2016 11:58 pm

47.jpg
"Eesti vabadusvõitlejad teises Maailmasõjas"
1987.

Mis aastast on kirja saanud Oskar Kaadi jutt?
Tundus kohe kuidagi imelik, et kaarega lastekodu suunalt rünnati Grenaderimäge!

Kasutaja avatar
uscha
Administraator
Postitusi: 6813
Liitunud: P Aug 07, 2005 6:03 pm
Kontakt:

Re: 47. rügemendi I pataljon Sinimägede lahingutes

Postitus Postitas uscha » R Juul 22, 2016 9:22 am

ivalO kirjutas:Mis aastast on kirja saanud Oskar Kaadi jutt?
Kahjuks ei ole seda üles märgitud, millalgi 90'ndatel ma usun.
O.K. mälestused Sinimägede lahingutest asuvad Riigiarhiivis - ERA.4996.1.122
foorum.rindeleht.ee

Kasutaja avatar
uscha
Administraator
Postitusi: 6813
Liitunud: P Aug 07, 2005 6:03 pm
Kontakt:

Re: 47. rügemendi I pataljon Sinimägede lahingutes

Postitus Postitas uscha » R Juul 22, 2016 10:21 am

659. Idapataljonis ja hiljem 47. rügemendi I pataljonis teeninud Ilo Hindreuse mälestused, kirja pandud 1994. aastal.
Manused
hindreus.jpg
foorum.rindeleht.ee

Kasutaja avatar
uscha
Administraator
Postitusi: 6813
Liitunud: P Aug 07, 2005 6:03 pm
Kontakt:

Re: 47. rügemendi I pataljon Sinimägede lahingutes

Postitus Postitas uscha » R Juul 22, 2016 2:03 pm

Leo Tammiksaare poolt kogutud info 47. rügemendi I pataljoni 3. kompanii kohta (raamatust "Lühike ülevaade mõningatest Eesti üksustest Wehrmacht'is, Politseis ja SS'is").

Kompanii formeeriti Kloogal. Sealt viidi väljaõppele Alaverre ja sealt edasi Anijale, kus väljaõpe jätkus. Anijal oldi umbes nädal ning siis mindi esimesele rindelõigule Auverest itta. Sinimägedes saadi esimene rindelõik surnuaeda, kus kaevikud jooksid läbi haudade.
3. kompanii võitleja Elmar Mogom meenutab, et kaevas ise ühe haua lahti ja magas kirstu kaanel.
Pärast umbes kolme päevast positsioonil olekut Sinimägedes rivistati kompanii mehed loenduseks ning selgus, et 180 mehelisest kompaniist oli rivis vaid 24! Hakkasid saabuma täiendused, kompanii mehed ei tundnud enam teineteist. Langenud maeti Pühajõe äärde metsa. Surnuaias oldi positsioonil umbes 3 nädalat ning siis mindi positsioonile raudtee äärde – surnuaiast lõunasse. Seal olid kaks kuni kolm nädalat ning siis mindi positsioonile surnuaiast põhja, mere lähedale. Vähem ägedad kui alguses, kuid siiski märkimisväärsed lahingud kestsid selles lõigus lõpuni. Mere ääres olid positsioonil hollandlased, kellest Mogom mäletab, et need tellisid endale kaela omade suurtükiväe tule, mida telefoniside katkemisel ja raadioside puudumisel ei saadud lõpetada. Paljud hollandlaste punkrid lendasid vastu taevast. Sinna jäi kompanii kuni 17.09 tuli käsk minna kiirkorras Tartu alla. Hakati liikuma jalgsimarsil, autod pidid kompanii teel peale võtma. Kompanii sai edasi liikuda vaid 5 kilomeetrit, Vaivara vallamajani. Seal sai kompanii käskjalalt teate, et rinne Lõuna-Eestis on kokku varisenud ja algab kiire taganemine ning kompaniil tuleb minna Pärnusse. Kompanii liikus üle Tudulinna ja Väike-Maarja Porkunisse, kus väike kompaniist alles olnud osa osales Porkuni lahingus. Neid toetasid 2. Piirikaitserügemendi üksused ning kui oli selge, et teed mööda edasi liikuda ei õnnestu, rikuti kolme rügemendile kuulunud kahuri mehhanismid ning pandi põlema ühe 2. Piirikaitserügemendi kompanii ülema sõiduauto “Chevrolet” - seda kompanii ülema enda käsul. Lähedal Endla soos lagunesid üksused väikesteks gruppideks ning läksid, kes kuhu.
Manused
mogom.JPG
foorum.rindeleht.ee

Kasutaja avatar
uscha
Administraator
Postitusi: 6813
Liitunud: P Aug 07, 2005 6:03 pm
Kontakt:

Re: 47. rügemendi I pataljon Sinimägede lahingutes

Postitus Postitas uscha » L Juul 23, 2016 12:20 am

Sõjaaegsetes dokumentides on kirjas, et 47. rügemendi osad jõudsid III Soomuskorpuse käsutusse juba 11. juuli öösel kella 23:00 paiku. Mart Laar raamatus "Sinimäed 1944" kirjutab, et "18. juuli jõudis rindele Anijas formeeritud 47. rügement". Sarnaselt kirjutab ka Tammiksaar - "18. ja 23. juuli vahel viidi pataljon Kehrast veoautodel rindele". Huvitav, kas rindepiirkonda saabunud pataljon jäi veel nädalaks väljaõpet tegema või eksivad nii Tammiksaar kui Laar kuupäevaga?
laar.JPG
laar.JPG (67.13 KiB) Vaadatud 5982 korda
Leo Saare (47/I) ülekuulamisprotokoll:

"11.07.1944 trahvikompanii koosseisus meid vennaga saadeti Kehra laagrist Narva rindele, kus ma olin kuni 30.07.1944. Kogu see aeg meie üksus asus Vaivara mägede piirkonnas kaitseliinide rajamisel. Ehitustööd me tegime vahetult rindel, 1 kilomeeter rindejoonest. 27.07.1944 meie kompanii sattus Punaarmee suurtükitule alla ja alates sellest päevast me olime igapäevaselt tule all. 30.07.1944 järjekordse suurtükitule ajal sai vend mürsukillust surma."

L. Saare nimetatud kuupäev on sama, mis on esitatud ka omaaegsetes dokumentides - 11. juuli.
foorum.rindeleht.ee

Kasutaja avatar
uscha
Administraator
Postitusi: 6813
Liitunud: P Aug 07, 2005 6:03 pm
Kontakt:

Re: 47. rügemendi I pataljon Sinimägede lahingutes

Postitus Postitas uscha » P Juul 24, 2016 8:00 pm

Sergei Soldatov "Sinimägede taustal" ...
Manused
soldatov.jpg
foorum.rindeleht.ee

Kasutaja avatar
uscha
Administraator
Postitusi: 6813
Liitunud: P Aug 07, 2005 6:03 pm
Kontakt:

Re: 47. rügemendi I pataljon Sinimägede lahingutes

Postitus Postitas uscha » E Juul 25, 2016 11:33 am

47. rügemendi I pataljoni ülem Sturmbannführer Georg Sooden oma punkri ees, mille juures ta 28. juulil langes.
Ülesvõte on tehtud 27. või 28. juulil, kaardile on märgitud punkri umbkaudne asukoht
Manused
sooden_1.jpg
sooden.jpg
foorum.rindeleht.ee

Vasta

Mine “Üksused & Lahingud/Units & Battles”