PDF manuses.
Tartu Ülikool
Ajaloo ja arheoloogia instituut
Taavi Urb
EESTI MEREJÕUDUDE OHVITSERIDE VÄLJAÕPE AASTATEL 1919-1940
Magistritöö
Juhendaja: dotsent Ago Pajur
Tartu 2014
Eesti Merejõudude ohvitseride väljaõpe aastatel 1919-1940
Eesti Merejõudude ohvitseride väljaõpe aastatel 1919-1940
- Manused
-
- Urb-Eesti-Merejõudude-ohvitseride-väljaõpe.pdf
- (844.8 KiB) Allalaaditud 638 korda
Re: Eesti Merejõudude ohvitseride väljaõpe aastatel 1919-194
Aitähh tööd siia postitamast!
Mina loen huviga, aga juba üsna alguses põrkasin kokku huvitava väitega:
Peamiseks takistuseks, miks see "auaste" pikaks ajaks reservi dokumentides säilis, oli ikka meeste endi tahtmatus kursustel osaleda. Sõda oli läbi ja taheti koju, mitte kursustele. Aga paarikuuliste kursuste lõpus olid veel ka eksamid. Ma pole uurinud, mis oli üldine eksamite läbimise protsent, aga lennuväest neile kursustele saadetud meestest läbis selle 50% ehk 1 mees kahest.
Miks mereväes neid kursuseid ei korraldatud - selles polnud kindlasti mitte süüdi "ametist lahkuv" Sõjavägede Ülemjuhataja. Pigem oli põhjuseks, miks ta talle saadetud kirja edastas Sõjaministrile hoopis see, et selleks ajaks oli ta juba "ametist lahkuv". Ühe võimaliku põhjusena näen pigem seda, et soovijaid ei leidunud. Aga see on lihtsalt arvamus.
Miks ma aga selle märkuse siia kirjutan - tundub et eesti sõjaajaloos on ikka veel liiga vähe selgeks räägitud "põhifakte", kui magistritöös lippavad läbi sellised märkused. Ma saan aru, et antud töö jaoks ehk kõrvaline, aga eesti ohvitseride haridusest rääkides ikka üks "põhifakt".
Mina loen huviga, aga juba üsna alguses põrkasin kokku huvitava väitega:
Ma ei hakka hetkel omi märkmeid kõiki tagurpidi keerama, aga ohvitseride asetäitjate lipnikeks ülendamine oli minu mäletamist mööda ette nähtud just Sõjavägede Ülemjuhataja päevakäsuga. Kes käskis vastavaid kursuseid kõikjal korraldada. Mida siis ka tehti. ST - kõigile sõja ajal ohvitseri asetäitjaks ülendatud isikutele tuli (selle päevakäsu alusel) võimaldada sõja järel lühiajaliste kursuste läbimist ning seejärel lipnikeks saamist.1920. aasta veebruaris üritasid Merejõud 4-kuulist „jätkukursust“ korraldada,
et ohvitseri asetäitjad ikkagi lipnikeks ülendada. 53 Ametist lahkuv Sõjavägede
ülemjuhataja Johan Laidoner ei tahtnud selles küsimuses otsust vastu võtta ja
suunas selle edasi sõjaministrile.54 Sõjaminister teataski oma 29. märtsi päevakäsus
kursuse peatsest algusest,55 kuid kursus jäi ikkagi ära. Küllap oli põhjuseks sõja lõpp
ja esimese mereväeohvitseride kursuse käivitamine – mereväeohvitseride
ettevalmistamist kiirmeetodil polnud enam tarvis. 18st Sõjalaevastiku Eriteadlaste
Kooli lõpetanust omandas hiljem ohvitseri auastme ainult kaks: Aleksander Lell ja
Aleksander Järv.56
Peamiseks takistuseks, miks see "auaste" pikaks ajaks reservi dokumentides säilis, oli ikka meeste endi tahtmatus kursustel osaleda. Sõda oli läbi ja taheti koju, mitte kursustele. Aga paarikuuliste kursuste lõpus olid veel ka eksamid. Ma pole uurinud, mis oli üldine eksamite läbimise protsent, aga lennuväest neile kursustele saadetud meestest läbis selle 50% ehk 1 mees kahest.
Miks mereväes neid kursuseid ei korraldatud - selles polnud kindlasti mitte süüdi "ametist lahkuv" Sõjavägede Ülemjuhataja. Pigem oli põhjuseks, miks ta talle saadetud kirja edastas Sõjaministrile hoopis see, et selleks ajaks oli ta juba "ametist lahkuv". Ühe võimaliku põhjusena näen pigem seda, et soovijaid ei leidunud. Aga see on lihtsalt arvamus.
Miks ma aga selle märkuse siia kirjutan - tundub et eesti sõjaajaloos on ikka veel liiga vähe selgeks räägitud "põhifakte", kui magistritöös lippavad läbi sellised märkused. Ma saan aru, et antud töö jaoks ehk kõrvaline, aga eesti ohvitseride haridusest rääkides ikka üks "põhifakt".