Julius Kuperjanov

Kõik, mis seotud Eesti Vabadussõja teemaga ...
Vasta
Kasutaja avatar
Kuperjanov
Huviline
Postitusi: 879
Liitunud: P Jaan 15, 2006 9:46 pm

Julius Kuperjanov

Postitus Postitas Kuperjanov »

Alafoorumiks on Vabadusõda aga keegi pole juttugi teinud Vabadussõja ühest suurimast kangelasest ja väejuhist Julius Kuperjanov´ist :shock: Postitaks siia siis J. Kuperjanovi eluloo kamraadidele lugemiseks 8)


Julius Kuperjanovi sünnipaik ja kooliaastad

Julius Kuperjanovi sündis Venemaal, Pihkva kupermangus, Novorževi linna lähedal asunud väikeses Ljohhova külas. Kuperjanovi vanaisa, olles sattunud teravasse vastuollu Räpina mõisnikuga, oli omal ajal Eestist sinna rännanud. Seal päris Kuperjanovi isa Daniel oma isalt väikese, kuid eestlaste visadusega loodud üsna korras talukoha, kus 1. oktoobril 1894. a. nägi vanemate teise pojana esmakordselt ilmavalgust poeg Julius.
1904. aastal müüb Daniel Kuperjanov oma talu ära, et kodumaale siirduda ja seal oma lastele emakeelset haridust anda. Ta ostab Tartumaal, Vana-Kuuste vallas ära Lalli talu, kuhu seejärel oma 7-liikmelise perega elama asub. Pojad Julius ja August pannakse õppima Sipe ministeeriumikooli, mille Julius 1909. a. edukalt lõpetab. 1910. a. sooritab ta sisseastumiseksamid Tartu õpetajateseminari.
Olles seminaris üks andekamaid õpilasi, vabastatakse Julius Kuperjanov direktor A. Troitski ettepanekul juba järgmisel aastal õppemaksust. Samuti võimaldatakse Juliusele, kui edasipüüdlikule poisile, kuni õpingute lõpuni kroonu kulul tasuta pansion.
Tartu õpetajateseminaris oli eesti õppureil omavahelisel jutlemisel valjult keelatud eesti keele kasutamine. Selle järel valvasid karmilt suurvene ideedele andud õpetajad eesotsas direktor Troitskiga. Kooli raamatukogus ei olnud ainsati eestikeelset teost, samuti oli koolikasvandikel keelatud lugeda eestikeelseid ajalehti. Selline olukord tekitas õpilastes protestivaimu võõra surve vastu. Klassides tekkisid salajased ringid, mille üldjuhiks sai Kuperjanov.
Olles pansioni ümbritsenud kõrgete müüridega kogu välisilmast isoleeritud, võtsid noorukid suure õhinaga osa Kuperjanovi poolt õhtutundidel korraldatud konspiratiivkoosolekutest. Neil koosolekutel arutati elavalt kõiki eesti vaimuelu tähtsamaid küsimusi ja loeti ajalehti ning muud emakeelset kirjandust, mida julgemad poisid olid salaja käinud linnas hankimas.
Tollane Postimehe toimetaja A. Jürgenstein, kuuldes Kuperjanovilt seminaris valitsevast olukorrast, otsustas seminaristidele tasuta anda kolm eksemplari Postimeest, mis Kuperjanov iga päev toimetuses käies ära viis. Et eesti seltskonnainimestega veelgi tihedamat sidet pidada, muretseb Kuperjanov endale tuttava arsti kaasabil direktori käest loa pansionist lahkuda ja asub elama linnakorterisse. Tema korter muutub siitpeale kooskäimise keskuseks, kus tulevased rahvavalgustajad saavad tublisti ergutust rahvuslike ideede viljelemisel.
1914. aastal, peale seminari lõpetamist valitakse värske koolmeister oma kodukihelkonda Kambjasse õpetajaks. Täie kiindumusega tööle asudes leiab Kuperjanov mahti tegeleda ka kohalikes seltskondlikes organisatsioonides, tuues neisse hoogsa tuulepuhanguna kaasa oma hiilgava algatusvõime ning noorusliku vaimustuse.

Ohvitserina Esimeses maailmasõjas

Kuperjanovi pedagoogiline töö katkeb 1915. aasta veebruaris, mil ta mobiliseeritakse vene kroonusse ja paisatakse maailmasõja keerisesse. Peale riviõppust Novgorodi tagavarapataljonis saadetakse Kuperjanov sama aasta kevadel Petrogradi lipnikkude kooli, mille lõpetamise järel määratakse 5. Kiievi grenaderipolku, mis asus Austria rindel Karpaatides.
Sõjamehe ränk elukutse on Kuperjanovile meelepärane. Temas avaldub kiire otsustusvõimega, julge ning suure organiseerimisvõimega eeskujulik ohvitser. Sangarlikkuseni küündiva surmapõlgusega viib ta oma alluvad lahingutes võidult võidule. Luurekäikudel ei leidu temale võrdset ja ta pälvib kiiresti ülemuste tähelepanu. Päevakäskudes jagatakse talle ohtralt kiitust, esitatakse autasude saamiseks ja määratakse polgu luurekomando ülemaks.
Ta hindab kõrgelt oma lahingukaaslasi, kellega jagab kõike: elab nende keskel, sööb koos nendega sõduritoitu, magab kõrvuti kaevikuporis ning viib vajadusel mehed välkkiirelt lahingusse või luureretkele. Kuperjanov on juht Jumala armust - sõdurid alistuvad ainsa viipe peale ta tahtele ning järgnevad talle tihedamagi kuulirahe alla.
Vapruse eest lahingutes austerlaste vastu autasustatakse Kuperjanovit seitsmel korral aumärkidega. Talle antakse Anna ordu II, III ja IV, Stanislavi ordu II ja III ja Vladimiri ordu IV järgu autäht, ning Georgi IV järgu rist.
19. juulil 1917. a. saab Kuperjanov ühe luurekäigu ajal mõlemast jalast raskelt haavata ja ta evakueeritakse Moskvasse. Samal ajal hakatkse Eestis asutama rahvuslikke polke ja Kuperjanov tekkib kange soov sinna pääseda. Haavade paranemine kestab aga pikki kuid ja alles detsembri alguses avaneb tal võimalus asuda teenistusse Tartu Eesti tagavarapataljoni. Pataljonis on võimu võtmas enamlaste meeleolud ja Kuperjanovil, kui pataljoniülema abil, tuleb maksma panna kogu oma energia, et need maha suruda. Ta saavutab pataljoni sõdurite hulgas suure populaarsuse ja teda kuulatakse meelsamini, kui kommunistlikke kihutuskõnelejaid, mistõttu kogu väeosas domineerib rahvuslik vaim ning enamlastest komissarid saadavad Petrogradi hädatelegramme palvega - aetagu see kontrevolutsiooniline eestlaste pataljon laiali.
Saksa okupatsiooni tulekuga lõpeb eesti väeosade moodustamine. Sakslased korjavad Tartu pataljonilt ära relvad ja saadvad pataljoni laiali. Kõik ohvitserid vangistatakse, nende hulgas ka Kuperjanov, ning saadetakse jalgsimarssil Riia poole. Valgas õnnestub Kuperjanovil, vaatamata sakslaste tugevale valvele, põgeneda ja pöörduda tagasi Tartusse.

Põrandaalune Tartumaa kaitseliit

Varjates end Lalli isatalus, hakkab Kuperjanov täie innuga organiseerima põrandaalust Tartumaa kaitseliitu. Käies külast külla ja talust tallu, värbab ta ustavaid kaasalööjaid, kes on vajaduse korral valmis oma kodu kaitseks relva haarama. Ülesanne on küllalt ohtlik, kuna saksalsed jälgivad ja hoiavad eesti ohvitseridel teravalt silma peal, ähvardades igasuguse rahvusliku ürituse organiseerijaid välikohtuga, sunnitööle saatmisega või surmanuhtlusega.
1918. a. juuliks on Kuperjanovil koostatud täpne mobilisatsioonikava ja meeste nimekiri ning määratud kihelkondadesse pealikud, kes Saksa vägede lahkudes peavad otsekohe asuma võimu üle võtma. Kuperjanovi kaudu toimub ka sidepidamine Tallinnaga, kus illegaalse omakaitse loomisega tegutsevad admiral J. Pitka ning kindralid E. Põdder, A. Tõnisson ja A. Larka. Peale sakslaste täielikku lüüasaamist läänerindel hakkab okupatsiooni surve ka Eestis lõdvenema ja Kuperjanov asub elama Tartu, kus tema korterist kujuneb illegaalne kaitseliidu peastaap.
Saksa revolutsiooni järel tuleb Tallinnas kokku Eesti Ajutine Valitsus ning tegevust alustab Kaitseliit. Samal ajal püüab Tartus olev Saksa 60. kindralkomando hoida karmil käel võimu veel enda käes, ega taha kuuldagi eestlaste nõudmistest - anda korravalve ja selleks vajalik arv relvi kaitseliidule. Olles nimetatud Ajutise Valitsuse poolt Tartumaa Kaitseliidu ülemaks, ilmub Kuperjanov ühel novembripäeval ratsakaitseliitlaste ja relvastatud koolipoiste salkadega Tartu raekoja ette, valmis alustama lahingut, kui sakslased peaksid tegema takistusi kaitseliidu salkade jäämiseks Tartusse. Saksa komandatuuri hoonest jookseb rüsinal välja valvekompanii, kuid ei julge esialgu kohe kaitseliitlaste vastu midagi ette võtta. Raekoja platsile kogunenud rahvamurd aga tervitab vaimustunud hüüetega kodukaitsjaid.
Verevalamine jääb siiski tulemata ja seda tänu Kuperjanovile, kes teeb saksa ohvitseridele selgeks eestlaste seaduslikult õigustatud nõudmised. Kaitseliit jääb linna ja õhutuks on kogu linn rahvuslippude ehtes. Sakslaste lahkudes linnast algab otsekohe 2. eesti polgu formeerimine ja kaitserinde loomine Tartu ette. Selle organiseerimise kaalukaim osa langeb Kuperjanovile.

Kuperjanovi partisanide pataljon

1918. aasta 23. detsembril saab leitnant Julius Kuperjanov 2. diviisi ülemalt kolonel Limbergilt loa erakorralise partisanide salga moodustamiseks. Partisanide salga loomise mõte tekkis Kuperjanovil seoses üldise peataoleku ja korralageduse tõttu, mis valitses 1918. a. detsembri viimastel päevadel kogu lõunarindel.
Kahtlus oma riigi loomise edusse ning hirm jääda punaste kätte, sundis paljusid jõukaid kodanikke põgenema üha läheneva rinde eest Tallinna. Rahvas suhtus sõjaväe tegevusse ja Ajutise Valitsuse käskudesse passiivselt. Enamik kodanikke vangutas elutargalt pead, sisendades sõdureisse veendumust võitluse mõtetusest suure Venemaa vastu, mistõttu väejooksikute arv väeosades kasvas katastroofiliselt.
Väeosade lagunemise haripunkt saabus mõned päevad enne jõule, kui ühest lõunarindel olevast polgust jooksis viimse meheni minema paar roodu, viies kaasa ka relvad ja varustuse. Selles olukorras varises 21. detsembril kokku Tartu ette moodustatud kaitseliin. Lõuna-Eesti rinnet kaitsnud polgud, jättes kaitsmise Jumala hoolde, taganesid korratute gruppidena Põltsamaa, Jõgeva ja Viljandi suunas. Enamlastemeelsed väejooksikud hakkasid rüüstama Tartu sõjaväeladusid ning terroriseerima rahulikke linnaelanikke. Tartu oli iga hetk langemas punaste kätte.
Leitnant Kuperjanovil Tartu maakonna kaitseliidu ülemana on hetkel käsutada vaid käputäis linnas olevaid kaitseliitlasi - 9 ohvitseri ja 7 sõdurit. Tartu kaitsmine on mõeldamatu ja raske südamega otsustatakse 21. detsembri hommikul Tartust lahkuda ja järel liikuda 2. polgule.
Käreveres leiab Kuperjanov eest paarkümmend relvastatud koolipoissi, enamasti kõik Treffneri gümnaasiumi õpilased, kes end tema käsutusse annavad. Siitpeale hakkab salk jõudsasti kasvama ja Kuperjanov otsustab loobuda järgnemast Põltsamaa suunas taganevale 2. polgule ning hakata tegutsema iseseisvalt. Valides oma asukohaks Puurmani mõisa, hakkab ta energiliselt oma väeosa moodustama, mis peab saama eeskujuks teistele väeosadele.
Kuperjanov saadab üle kogu Tartumaa, ka enamlaste valduses olevatesse piirkondadesse, erikäskjalad, kes viivad valdadesse mobilisatsioonikäsud ja korraldused meeste saatmiseks Puurmanni mõisa. Ühtlasi koondab Kuperjanov enda ümber kõik kaitseliidu üksused. Peipsi äärest saabuvad alamleitnantite Trossi ja Raudsepa salgad. Otepää alevist tuleb sealne kaitseliidu ülem leitnant R. Tarik oma meestega. Puhjast saabub 20-meheline ratsarühm. Ka Rõngust, Elvast ja mujalt tuleb järjest mehi juurde ja peagi on Puurmanni mõisa kogunenud mitmesaja meheline üksus koos 18 ohvitseriga. Kokkutulnud jagatakse neljaks rooduks: 1. roodu ülem saab lipnik R.Riives, 2. roodu ülemks - leitnant E. Saar, 3. roodu ülemks - alamkapten R. Kuslap ja 4. roodu ülemaks leitnant J. Unt. Tagavararoodu ülemaks ja Puurmanni komandandiks määrab Kuperjanov leitnant J. Soodla. Moodustatakse ka ratsakomando alamkapten K. Tiimanni juhtimisel. Roodudest moodustatakse üksikpataljon.
Valusaks küsimuseks on relvade puudus. Meestele ei jätku püsse, rääkimata kuulipildujatest. Kogu väeosa peal on ainult kaks automaatpüssi - "Lewis" ja "Madsen". Varustus ja toidumoon kantakse kokku meeste endi ja ümbruskonna elanike poolt. Otsitakse välja peidetud vene ja jaapani püssid, milledest enamus on roostes ja osa neist täiesti kõlbmatud. Meeste rõivastus on veidralt kirju, jättes mulje, nagu oleks tegemist mustlaslaagriga.
Et väeosa riietuselt vähegi ühtlustada, võtab Kuperjanov kasutusele pataljoni eraldusmärgi, mis kujutab endast valgeäärelist musta vappi hõbedase surnupealuu ja ristatud säärekontidega. Seda märki kantakse vasakul varrukal. Mütsi ette kinnitatakse tollase viieharulise kokardi asemel pealuumärk. Jalaväe siniste õlakute asemel kantakse musti õlakuid. Üksuse varrukamärgist saab ühtluse ja lahutamatuse sümbol, mis kohustab võitlema ja andma isamaa eest oma elu.
Endise maailmasõjaaegse luurekomando ülemana tunneb Kuperjanov erilist huvi partisanisõja vastu ja ta annab oma väeosale nimetuseks Partisanide pataljon, alustades siitpeale punaste vastu armutut sissisõda. Korraldatakse luurekäike kaugele vaenlase rinde taha. Püütakse kinni punaste käskjalgu väärtuslike teadetega ja isegi punaseid komissare. Rikutakse punaväelaste telefoniliine ja lastakse õhku sildu.
Vaenlase tagalas tegutsevate partisanid ründavat vaenlast ootamatult, jättes oma paarikümnemeheliste gruppidega enamlastele mulje, et neid on palju. Peale rünnakut kihutavad ründajad hobustel järgmisse valda ja korraldavad seal uue rünnaku. Neil rünnakutel ei ole niivõrd materjaalne, kui moraalne efekt. Partisanide rünnakute tõttu pole vastasel täit selgust ründava väeosa asukoha ja suuruse kohta.
Julius Kuperjanovile aitab südilt kaasa tema abikaasa Alice Kuperjanov, kes alaliselt partisanide keskel viibides täidab mitmesuguseid ülesandeid meeste toitlustamise ja varustamise küsimustes. Temale kuulub ka luuresalkades valgete mantlite kasutusele võtmise idee, mis võimaldas lumisel maastikul vaenlasele hästi ligi hiilida.
Arendades energilist partisanisõda, otsustab Kuperjanov minna oma pataljoniga Tartu peale. Sedasama on otsustanud teha ka soomurongide ülem kapten Karl Parts ja üheskoos vallutatakse Tartu punavägede käest tagsi. Seejärel võitleb Kuperjanovi pataljon Puka Pikasillal ja Tõrva all.

Kuperjanovi viimane lahing

30. jaanuaril vallutab Partisanide pataljoni 3. rood leitnant J. Soodla juhtimisel raske võitlusega Valga eel oleva viimase kaitsepunki - Paju mõisa. Valga tagasivõtmine näib olevat otsustatud ja pimeduse saabudes katkestab Kuperjanov pealetungi, et lasta meestel veidi hinge tõmmata. Õhtu eel tuuakse rõõmustav uudis - rindele on saabunud soomlaste Põhja Poegade rügement eestlasest koloneli Kalmu juhtimisel, mis liigub Paju mõisa suunas. Soomusrongid ja partisanide pataljon antakse uue rindejuhi Soome kindral P. M. Wetzeri korraldusel kolonel Kalmu käsutusse. Õhtul toimub Sangaste jaamas nõupidamine kindral Wetzeri pooli määratud üldpealetungi kava arutamiseks, millest võtavad osa kolonel Kalm, leitnant Kuperjanov ja soomusrongide ülem kapten Irv.
Ootamatult avavad kaks punaste soomusrongi kõikidest oma relvades partisanide positsioonide ja Paju mõisa pihta ägeda tule. Valga suunalt tulistavad punaste patareid. Paju mõisat rünnatakse korraga kolmest küljest. Leitnant Soodla 3. rood paneb vastu viimse võimaluseni, kuid on sunnitud lõpuks tiheda pommisaju rohkete kaotuste tõttu taanduma ja mõisahooned maha jätma. Südaööl järgneb vaenlase üldrünnak, millele pannakse vastu kuni laskemoon otsa saab. Imekombel pääseb rood punaste haarangust, kus iga partisani kohta tuli vähemalt 20 punase kütipolgu lätlast.
31. jaanuari varavalgel alustavad partisanid rünnakut Paju mõisa vallutanud punaste vastu. Neid toetab soomlaste raskepatarei major Snellmani juhatusel, mis vahepeal on rindele jõudnud. Mõisa suunas liiguvad 3. roodu ja 1. roodu võitlejad leitnant J. Soodla ja N. Piibu juhtimisel. Vasemalt, mööda Pedeli jõe orgu liigub Mõisa suunas 2. rood leitnant Saare juhtimisel, kuid satuvad siis vaenlase risttule alla. Rood alustab tormijooksu, kaotab aga langenute ja haavatutena enamuse meestest, sääljuures ka kõik ohvitserid. Juhtideta jäänud sõdurid taanduvad tagasi metsa poole. Kõik surnud ja haavatud jäävad aga vasturünnakule asunud punaste kätte, kes haavatud leitnant Saare ja ka kõik teised haavatud metsikult surmavad, torgates neil tääkidega peast silmad ning purustades püssipäradega käe- ja sääreluud.
2. roodu taandumisega jääb rinne lahtiseks ja tekkinud tühikusse tungivad punalätlaste tihedad read, ähvardades vallutada partisanide patareid. Kuperjanov annab 3. roodule käsu - anda vaenlasele vastulöök. Hüljates maastiku kaitset, sammub ta püsti aheliku taga, andes karjudes käsklusi. Sõdurid hüüavad talle, et ta maha heidaks, kuid Kuperjanov ei tee neist välja. Äkki haarab ta õlast ja kutsub ühe meestest enda juurde.
"Ole hea mees, vaata mis mul siin viga on", käsib ta. "Õlg on valus."
Samas variseb ta oiates lumme, ta suust immitseb verist vahtu - partisanide juht oli saanud surmava haava kopsu ja neerudesse.
Sangaste sidumispunktis, kuhu sanitarrongi ootel on toodud juba üle saja haavatu, teeb Kuperjanov korraks silmad lahti ja tunneb ära tema juures viibiva abikaasa. Sanitarrongi saabumine viibib ja paljud raskelt haavatud ei ela selle tulekuni. Alles 1. veebruari öösel viiakse surmavalt haavatud Kuperjanov sanitarrongile. Tartu haiglas vaevleb partisanide juht pikki tunde piinarikkas agoonias ja 2. veebruaril 1919 ta sureb saadud haavadesse.
Eesti Vabadussõja ühe vapraima väejuhi Julius Kuperjanovi maine teekond oli lõppenud.


Haridus

1909 Sipe ministeeriumikool
1914 Tartu Õpetajate Seminar
1915 Peterburi lipnikute kool

Teenistuskäik

1914 koolmeister Kambjas
1915. aasta veebruaris mobiliseeriti Vene sõjaväkke, võitles Esimeses maailmasõjas 5. Kiievi grenaderipolgu koosseisus Austria rindel Karpaatides
19. juulil 1917 sai luurekäigu ajal mõlemast jalast raskelt haavata ja ta evakueeriti Moskvasse
1917. aasta detsembris asus teenistusse Tartu Eesti tagavarapataljoni
20. veebruaril 1918 juhtis Tartus võimu ülevõtmist enamlastelt
Saksa okupatsiooni ajal organiseeris Lõuna-Eestis põrandaalust Omakaitset
1918. aasta juuliks töötas ta välja üle-eestilise mobilisatsiooni kava
23. detsembril 1918 sai Kuperjanov Eesti Vabariigi relvajõudude 2. diviisi ülemalt kolonel Ernst Limbergilt nõusoleku erilise partisaniüksuse moodustamiseks.
14. jaanuaril 1919 vallutasid Julius Kuperjanovi partisanide pataljon ja soomusrongid kaptenite Karl Partsi ja Anton Irve juhtimisel Tartu.
31. jaanuaril 1919 sai Julius Kuperjanov Paju lahingus surmavalt haavata.
[redigeeri]

Teenetemärgid

Anna ordeni II, III ja IV järgu autäht
Stanislavi ordeni II ja III järgu autäht
Vladimiri ordeni IV järgu autäht
Georgi IV järgu rist
Vabadusristi I/2, II/2, II/3


Pilt
Vabadus on habras aare, mida oleme valmis kindlalt kaitsma!

Kasutaja avatar
Jaahn
Kasutaja
Postitusi: 10
Liitunud: R Okt 28, 2005 3:39 pm
Asukoht: L-Virumaa

Postitus Postitas Jaahn »

väga hariv :!:

Heydrich
Kasutaja
Postitusi: 4
Liitunud: K Aug 02, 2006 11:53 pm

Postitus Postitas Heydrich »

Kavatsen astuda ise ka Kuperjanovi üksik jalaväepataljoni, kui valida antakse. :wink:
[b]"Meine Ehre heißt Treue!"[/b]

Kasutaja avatar
M.
Kasutaja
Postitusi: 29
Liitunud: K Nov 16, 2005 10:45 am

Postitus Postitas M. »

Julius Kuperjanovi kohta liikvel viimasel ajal ka versioon sellest, et surma sai ta oma meeste kuulist (ja tegemist sihiliku laskmisega).

Kasutaja avatar
wolf
Kasutaja
Postitusi: 51
Liitunud: T Okt 11, 2005 10:25 am
Asukoht: tartu

Postitus Postitas wolf »

M. kirjutas:Julius Kuperjanovi kohta liikvel viimasel ajal ka versioon sellest, et surma sai ta oma meeste kuulist (ja tegemist sihiliku laskmisega).
Ei üllataks kui see jutt on lahti lastud punaste algatusel...

Kasutaja avatar
Tõnis
Huviline
Postitusi: 485
Liitunud: E Jaan 23, 2006 4:38 pm

Postitus Postitas Tõnis »

Eks tiblade poolt liikvele lastud jah.
Tegelen mudelite ja mootorratastega.
http://www.album.ee/user/30009339

Kasutaja avatar
Soldat
Kasutaja
Postitusi: 23
Liitunud: N Juun 01, 2006 5:08 pm
Kontakt:

Postitus Postitas Soldat »

J. Kuperjanov
Eks ta olnud jah temperamentne ja üsna karm väejuht.
Tihti pidi ta mõnda meest "kratist" kiskuma, et see lahingusse tuleks.
Kuid siiski oli ta meestele ja üldse Eesti sõdurile suur eeskuju. Seega vaevalt, et leiduks eesti meest, kes suudaks teda selga lasta.
Jään siiski selle juurde, et J. Kuperjanovit tabas punase juhuslik kuul.
Alati palun pakkuda fotosid 1918. - 1920. a. Eesti sõdurid mundris. Soodsalt!

Kasutaja avatar
Anonymus
Kasutaja
Postitusi: 76
Liitunud: E Mai 29, 2006 7:58 pm
Asukoht: Tallinn/Viimsi
Kontakt:

Postitus Postitas Anonymus »

üks jutt olla selline et oma mees viisanud punaste poole granaadi aga see olla enam plahvatanud ja saanud juhuslikust kilust haavata

teine jutt oli selline et sai juhuslikust kuulist haavata mis olla lastud omade poolt

kahjuks oli paju lahing mõtetu kuna kuperjanov oleks võinud oodata ca 5-6 tundi ja siis oleksid partisanid koos soomusrongidega paju mõisast üle jalutanud
hilisem polgu vana Unt olla ütelnud nõnda moodi "kuperjanovil olnud liige tahtmine otse traati peale minna "mis vankade puhul töötas aga läti küttid kui punaarmee kõige võitlus võimelisem üksuste puhul ei läinud läbi
aga juhtus mis juhtus sai kuperjanovi partisanidest väga tugev ja kindel üksus ja aluse sellele pani ltn j kuperjanov

kass
Veteran
Postitusi: 3207
Liitunud: K Aug 24, 2005 2:07 pm

Postitus Postitas kass »

Tänases Postimehes on ka artiklis "Tüdrukud Vabariigi hälli juures" juttu, et Julius oli kuuli oma meestelt saanud. Seda arvas pärast sõda tema lesk Alice Kuperjanov. "Suured väejuhid ei ole kindlasti pehmed mehed ja see ei meeldi sõduritele" Ta oli seda rääkinud Olinde Ilus`ale kellega tihedalt läbi käis.

Kasutaja avatar
hugo1
Huviline
Postitusi: 405
Liitunud: P Sept 25, 2005 9:00 pm

Postitus Postitas hugo1 »

Tänases Postimehes on ka artiklis "Tüdrukud Vabariigi hälli juures" juttu, et Julius oli kuuli oma meestelt saanud. Seda arvas pärast sõda tema lesk Alice Kuperjanov.
Minu vanaema ja Alice olid väga head sõbrannad.
Juliusest ja tema surmast vahel ikka räägiti, kuid seda, et ta omad mehed seda tegid ei räägitud kunagi, nii et ei usu eriti

Kasutaja avatar
oberst
Huviline
Postitusi: 145
Liitunud: E Okt 17, 2005 6:25 pm
Asukoht: Jõgeva

Postitus Postitas oberst »

jah,olla kohalike,pajukate,hulgas jutt,kus mainitakse kuperjanovi jõhkrat käitumist alluvate suhtes,käsu mittetäitmise eest-poomine,mahalaskmine.olnud julm ja jäme juht.ka kuuli oli saanud paju lahingus selja tagant.mine võta kinni.kõva vend ikkagi!läks meestega püsti üle lageda välja,saanuks siiski mehi säästa ja rünnata järgmisel päeval,manöövriga,aga ei,kuperjanov oli kuperjanov.

Vasta

Mine “Vabadussõda 1918 - 1920/Estonian Liberation War 1918 - 1920”