Võrumaa sõjasangar
Postitatud: P Nov 18, 2007 7:32 pm
ELULOOST
Friedrich Vreeman sündis 10.11 1894 aastal Lasva vallas Nõnova külas Hööde talus Võrumaal. Õppis Võru linnakoolis, osales I maailmasõjas tõusis kapteni auastmesse ja oli autasustatud 6 ordeniga. tuli omavoliliselt üle 1. Eesti polku 1917, tegutses põrandaaluse Kaitseliidu organiseerimisega olles Võru gümnaasiumis võimlemisõpetaja. Eesti valitsuse tagasitulekul määrati ta Võrumaa kaitseringkonna ülemaks ja kaitseliidu pealikuks. 1.01.1919 määrati II diviisi staabi komandandiks.
SAATUSLIK LAHING
21. märtsil jõuab Tartust Võru jaama II diviisi komandandirood Võrumaa tuntuma sõjasangari , 25 aastase - kpt. Vreeman`i juhatusel, kelle elust viimane 5 aastat on möödunud pea katkematus sõjakäras. Tema üksus koosneb peamiselt vabatahtlikest Võru koolipoistest, kellele ta alles aasta tagasi võimlemistunde andis. Väliselt on meeskond kirju - kel gümnaasiumi sinel ja vene papaaha, kel vene sinel või saksa kiiver. Kuid relvastuselt on nad tugevad - 8 kuulipildujat, neist 3 Lewise ja 5 Madseni süsteemi, ja veelgi rohkem vaimult. Kohe hakatakse küüthobuste liikuma rinde poole, mille mürin neid juba jaamas tervitas. Ööbitakse Nursi metsavahimajas ja hommikul hommikuhämaruses jätkub rännak Sänna suunas. Sinna jõudes langevad nad ägeda tule alla. Taganetakse metsa. Haavata on saanud poistega kaasatulnud Võru komandant ltn. Mürk, roodukirjutaja ja mitmed teised. Hargnetakse ahelikku ja rünnatakse uuesti. Pärast lõunat taganeb vaenlane Sännast, Vreeman`i rood võtab suuna itta - Rõugele. Järgmisel hommikul tungitakse videvikus mõisasse, kust vaenlane vastupanuta välja taganeb. Hämaruse tõttu kaotatakse tema jäljed. Vasakult ja kaugelt eest kostab lakkamatu lahingumüra. " Nad kindlustavad ennast seal metsaserval, ärge otse üle välja minge" õpetab peremees esimeses talus. "Pole mind 4 caastat osanud leida sakslase kuul, ammugi siis veel ühe rumala enamlase oma!". sähvab kpt. Vreeman ülemeelikult. Ahelikus minnakse edasi Suure- Ruuga küla suunas, kapten ees. Lahingumüra vasakul, oru joonel üha tugevneb. Äkki kostab paremalt metsaservalt venekeelne: " Rood kogupauk ". Kpt. Vreeman langeb hääletult, läbipuurituna 3 kuulist. Poisid heidavad pikali ja algab terve päev kestev lahing Suure -Ruuga küla pärast. Alles vastu õhtut vaenlane taganeb. Vreeman`i ja koos temaga langenud sõduri surnukehad kantakse Aia talu saunaesikusse. " Kas teie võitsite?" küsib peremees. " Mis meil sellest võidust!" nähvavad koolipoisid, nuttes nüüd nagu lapsed isa kaotuse puhul. Võit polnud tõesti kerge - rivist langesid kõik roodu ohvitserid ja veebel. Poisid viiakse samal õhtul tagasi Võrru. Kuni saabub täiendus, valmistutakse juhi matusteks. Kpt. Vreeman`i põrm asub lahtises kirstus Võru kirikus, ööpäev läbi seisab ümber relvis auvalve. Pärast kiriklikku matuseteenistust marsib kogu rood juhi kirstu taga Pindi kalmistu poole. Kuid poolel teel kihutab järele käskjalg: kohe tuleb minna vaenlasele vastu Vastseliina alla! Kpt. Vreeman`i matavad kodurahvas Nõnovalt ja mõned lähemad sõjakaaslased.
Oma iseloomult , teenetelt ja välimuseltki meenutab F. Vreeman kõige enam eakaaslast J. Kuperjanovit.
Kpt. Friedrich Vreeman`i haud Pindi kalmistul.
kasutatud kirjandus : Eesti Vabadussõda ja Võrumaa V.Raudvassar.
Friedrich Vreeman sündis 10.11 1894 aastal Lasva vallas Nõnova külas Hööde talus Võrumaal. Õppis Võru linnakoolis, osales I maailmasõjas tõusis kapteni auastmesse ja oli autasustatud 6 ordeniga. tuli omavoliliselt üle 1. Eesti polku 1917, tegutses põrandaaluse Kaitseliidu organiseerimisega olles Võru gümnaasiumis võimlemisõpetaja. Eesti valitsuse tagasitulekul määrati ta Võrumaa kaitseringkonna ülemaks ja kaitseliidu pealikuks. 1.01.1919 määrati II diviisi staabi komandandiks.
SAATUSLIK LAHING
21. märtsil jõuab Tartust Võru jaama II diviisi komandandirood Võrumaa tuntuma sõjasangari , 25 aastase - kpt. Vreeman`i juhatusel, kelle elust viimane 5 aastat on möödunud pea katkematus sõjakäras. Tema üksus koosneb peamiselt vabatahtlikest Võru koolipoistest, kellele ta alles aasta tagasi võimlemistunde andis. Väliselt on meeskond kirju - kel gümnaasiumi sinel ja vene papaaha, kel vene sinel või saksa kiiver. Kuid relvastuselt on nad tugevad - 8 kuulipildujat, neist 3 Lewise ja 5 Madseni süsteemi, ja veelgi rohkem vaimult. Kohe hakatakse küüthobuste liikuma rinde poole, mille mürin neid juba jaamas tervitas. Ööbitakse Nursi metsavahimajas ja hommikul hommikuhämaruses jätkub rännak Sänna suunas. Sinna jõudes langevad nad ägeda tule alla. Taganetakse metsa. Haavata on saanud poistega kaasatulnud Võru komandant ltn. Mürk, roodukirjutaja ja mitmed teised. Hargnetakse ahelikku ja rünnatakse uuesti. Pärast lõunat taganeb vaenlane Sännast, Vreeman`i rood võtab suuna itta - Rõugele. Järgmisel hommikul tungitakse videvikus mõisasse, kust vaenlane vastupanuta välja taganeb. Hämaruse tõttu kaotatakse tema jäljed. Vasakult ja kaugelt eest kostab lakkamatu lahingumüra. " Nad kindlustavad ennast seal metsaserval, ärge otse üle välja minge" õpetab peremees esimeses talus. "Pole mind 4 caastat osanud leida sakslase kuul, ammugi siis veel ühe rumala enamlase oma!". sähvab kpt. Vreeman ülemeelikult. Ahelikus minnakse edasi Suure- Ruuga küla suunas, kapten ees. Lahingumüra vasakul, oru joonel üha tugevneb. Äkki kostab paremalt metsaservalt venekeelne: " Rood kogupauk ". Kpt. Vreeman langeb hääletult, läbipuurituna 3 kuulist. Poisid heidavad pikali ja algab terve päev kestev lahing Suure -Ruuga küla pärast. Alles vastu õhtut vaenlane taganeb. Vreeman`i ja koos temaga langenud sõduri surnukehad kantakse Aia talu saunaesikusse. " Kas teie võitsite?" küsib peremees. " Mis meil sellest võidust!" nähvavad koolipoisid, nuttes nüüd nagu lapsed isa kaotuse puhul. Võit polnud tõesti kerge - rivist langesid kõik roodu ohvitserid ja veebel. Poisid viiakse samal õhtul tagasi Võrru. Kuni saabub täiendus, valmistutakse juhi matusteks. Kpt. Vreeman`i põrm asub lahtises kirstus Võru kirikus, ööpäev läbi seisab ümber relvis auvalve. Pärast kiriklikku matuseteenistust marsib kogu rood juhi kirstu taga Pindi kalmistu poole. Kuid poolel teel kihutab järele käskjalg: kohe tuleb minna vaenlasele vastu Vastseliina alla! Kpt. Vreeman`i matavad kodurahvas Nõnovalt ja mõned lähemad sõjakaaslased.
Oma iseloomult , teenetelt ja välimuseltki meenutab F. Vreeman kõige enam eakaaslast J. Kuperjanovit.
Kpt. Friedrich Vreeman`i haud Pindi kalmistul.
kasutatud kirjandus : Eesti Vabadussõda ja Võrumaa V.Raudvassar.
