Avastamata turismiobjekt Narva jõe kaldal

Positsioonid, kus Eesti mehed seisid Punaarmee vastu ...
Kasutaja avatar
Niederland
Veteran
Postitusi: 1959
Liitunud: P Dets 11, 2005 6:25 pm
Asukoht: Armee-Abteilung Narwa 1944

Avastamata turismiobjekt Narva jõe kaldal

PostitusPostitas Niederland » R Veebr 03, 2006 4:11 pm

1930. aastatel ehitasid mitmed totalitaarsete riikide naabrid oma piiridele kaitseliine. Nii tehti Prantsusmaal, Tšehhoslovakkias, Soomes. Ka Eesti Vabariik rajas oma idapiirile kaitseliini. Seda peeti isegi Mannerheimi liini jätkuks ja nimetati hellitavalt Laidoneri liiniks.

Kaitseehitisi hakati idapiirile rajama juba 1930. aastate algul, kuid tõsine ehitamine läks lahti alles n-ö kaheteistkümnendal tunnil, s.o 1939. aastal.
Kaitseliini Narva linna ja Kudruküla vaheline lõik koosnes jõe läänekaldasse ehitatud laskepesadest, mis paiknesid ebavõrdsete vahedega, arvestades maastiku võimalusi ja eeldatavaid jõe forsseerimise kohti. Kõige tihedamalt oli neid Riigiküla kandis, kus minimaalsed intervallid rajatiste vahel olid vaid veidi üle saja meetri. Punkrite üldarv pole teada, leida on õnnestunud üheteistkümne õhkulastud rajatise varemed.

Need punkrid või nn laskepesad, täpsema nimetusega kuulipildujakaponiirid, olid võimsad meetripaksuse lae ja esiseinaga raudbetoonehitised. Nende ehitus oli omapärane – umbne esisein oli ilma laskeavadeta! See esisein oli punkri korpusest mõlemale poole umbes nelja meetri võrra pikendatud ja nii moodustunud "tiibade" taha jääv ala oli vaid moondamisvõrguga kaetud ning sinna paigutatigi relvad.

Relvastuseks olid ette nähtud raskekuulipildujad, mis pidid varje tagant andma flankeerivat tuld piki veepinda. Niisugune tulesüsteem tingis igas punkris kahe meeskonna olemasolu ning punkrid pidid üksteist tulega katma. Punkri kinnine ruum oli mõeldud meeskondade varjumiseks ning laskemoona ja relvade hoidmiseks. Ruum oli pikivaheseinaga kaheks võrdseks pooleks jagatud ja läbi mõlema ruumipoole lae ulatusid ühe meetri jagu välja 10 cm läbimõõduga malmtorust "korstnad" – oletatavasti optiliste vaatlusvahendite jaoks.

Ruumidevahelisse seina oli ka mingi läbikäik jäetud. Tänu sellele, et punkrid olid ehitatud jõe kaldasse ning pidid pealt kaetama mullakihi ja mätastega ning tiibade-tagused alad moondamisvõrguga, võinuksid ehitused olla märgatavad vaid vahetust lähedusest. Enamik punkreid olid ehitatud ühe plaani järgi, kuid mõningad veidi erinesid sellest n-ö tüüpprojektist. Suurim punker asus Narva linna piires, Sutthoffi pargi lõunaservas Pargi tänava ääres.

Piiri kindlustamine jäi pooleli

Juba ehituse ajal olid "sõbraliku naaberriigi" diplomaadid hoiatavalt pärinud: "Mis pääsupesi te sinna jõekaldasse ehitate?" Ehitustöid tegid Tallinna pioneerpataljoni mehed koos kohapealt palgatud abitööjõuga. Ühe Riigiküla kandi punkri ehituse ajal olevat sealt naaberriigi luurelennuk madallennul üle lennanud ja ehitust pildistanud. Luuraja ilmumine olnud niivõrd ootamatu, et sõdurid polevat jõudnud hakis seisnud püsse haarata. Pärast seda olevat selle punkri ehitus pooleli jäetud, nii nagu lind jätab maha oma pesa, kui võõras on sinna oma nina pistnud.

Idapiiri kindlustamist ei jõutud kaugeltki lõpule viia. Tööd katkestati 1939. aasta oktoobri algul, vahetult pärast baaside lepingu sõlmimist, kui Eesti oli faktiliselt N. Liidu protektoraadiks muudetud.

Kindlustusliini plaanid oli Narvas paiknenud üksik-pioneerikompanii ülem kapten Nikolai Trankman juba ehitamise ajal N. Liidule maha müünud. Trankmani tunti Narvas alatises rahahädas oleva viinavenna ja seelikukütina. Ta arreteeriti koos kaasosalise, Plüssa metsavahi Adolf Polisinskyga ning sõjakohus mõistis neile 1939. aasta talvel vastavalt 20 ja 14 aastat vangistust.

Pärast Eesti okupeerimist 1940. aastal vabastati mõlemad 21. juunil kui poliitvangid. Vabastatud ohvitserist "poliitvang" Trankmani kindraliks siiski ei ülendatud (ning komparteissegi võeti alles 1942. aastal), vaid määrati Narva kaubandust juhtima. Pärast sõja algust 1941. aasta suvel paistis ta silma hävituspataljoni staabiülemana, juhatades purustamisi ja põletamisi Narvas ning Narva-Jõesuus.

Eesti Filmiarhiivis on avastatud haruldased kroonikafilmi lõigud 1940. aasta suvest. Selle õppeotstarbelise propagandistliku filmi võtted Narvast on teinud Leningradi filmistuudio, ilmselt punaväe tellimisel. Monteerimata jäänud filmi toorlõikudel on näha, kuidas Narva jõe läänekaldale Põhjasõja monumendi kohal saabub amfiibtank, kust ronivad välja kaks esindusliku välimusega, läikivates säärsaabastes ja sõjaväelist atribuutikat täisriputatud tankisti, tõusevad punkri laele, vaatavad üle selle ääre alla ja tanki komandör teeb korduvalt energilise käeliigutuse, nagu tahtes öelda: "Eto vsjo h…!"

Äpardus õhkimisel

Ja juba 1940. aasta augustis, vaid kaks kuud pärast Eesti täielikku okupeerimist, olid punaväe sapöörid alustanud kindlustusliini punkrite õhkimist. Selle töö juures juhendas neid Trankman. Samal ajal hävitasid nad ka Vabadussõja mälestussamba Garnisoni kalmistul ning 1. rügemendi ausamba Vaasakülas, Tõrvajõe paremal kaldal.

Ühe maanteelähedase punkri õhkulaskmisel juhtunud äpardus – liiga tugeva laengu tõttu lennanud mitmekümnetonnine punkri lagi Jõesuu teele ja sulgenud selle. Maantee vabastamiseks kaevatud betoonkolossi alla auk uue laengu paigutamiseks ning sel teel lennutatud see minema. Nüüd aga jäänud maanteesse suur auk! Teisal olla punkri õhkimisel hävinud ka naabruses asunud talu saun. Selle eest olla peremehele 500 krooni kahjutasu makstud.

Mõnes ENSV 1960. aastate propagandaüllitises (nt "Eesti riik ja rahvas II maailmasõjas", XII kd, Tallinn 1966) väidetakse, et 1930. aastatel Narva jõe läänekaldale ehitatud kaitseliin oli ette nähtud Leningradi ründamiseks! Ja tõesti, kui punkri plaani kõrgendatud kujutlusvõimega vaadata, siis mingit lennuaparaati ta teatud määral meenutab.

Kui 1990. aastate algul avaldas ajaleht Põhja Kodu lugejatele Narva muinsuskaitse seltsi üleskutse teatada oma mälestustest kaitseliini ehitamise ja hävitamise kohta, siis ei reageerinud sellele ükski meeskodanik – nähtavasti hoidsid nad ikka veel sõjasaladust. Küll aga kirjutasid mõned daamid, meenutades Tallinna pioneerpataljoni meeste pealinlikku käitumist.

Punkri varemed võiks lülitada turismimarsruuti

Miks oli üldse vaja 1940. aasta suvel kaitseliini punkrid õhku lasta!? "Vaenulik Eesti Vabariik" oli ju likvideeritud! Ei eeldanud ju tolleaegne juhtkond, et nende kaitseehitiste abil võinuks veel "mõni agressor Leningradi ründama asuda"? Motiivid pidid olema psühholoogilist laadi. Kas sovetiimpeerium tahtis sellega öelda, et juba üksnes tema vastu kaitsele asumine on n-ö rahuvastane kuritegu?

Üks Riigiküla punkreist ei lennanud tänu "mõõdukale" laengule ära, vaid kerkis veidi õhku ja langes oma kohale tagasi. Murdusid "tiivad" ja hävisid külgseinad. Tänu sellele annavad need varemed veel tänapäevalgi ettekujutuse ehitise konstruktsioonist. Narva muinsustega pidevalt tegelenud kunstiajaloolane Jevgeni Kaljundi oli igati nõus sellega, et ühe punkri varemed võiks kui väga huvitava ja intrigeeriva ajalooga 20. sajandi fortifikatsiooniehitise muinsuskaitse alla võtta.

Sõltumata sellest, kas mõne punkri varemed on kaitse all või mitte, võiks nad võtta Sinimägede sõjaajaloo mälestiste kompleksi ning lülitada turismimarsruuti. Selleks tuleks nad aga eelnevalt muuta eksponeeritavaks: vabastada pealekasvanud lepiku alt, tasandada ümbrust ja varemete ümbert veidi kultuurkihti eemaldada. Kas kaitseliidu Alutaguse malev ei tahaks selle tänuväärse ettevõtmise üle mõelda? Miljonit pole selleks vaja, paarkümmend meest ja mõni mullakaevamismasin teeksid selle töö õppeülesande korras paari päevaga ära. Võib ette kujutada, millist huvi ja elamust pakuks juba see töö ise noortele kaitseliitlastele!

JÜRI TÕNISSON
Laupäev, 29.05.2004

Kasutaja avatar
KARUKE
Kasutaja
Postitusi: 27
Liitunud: R Jaan 27, 2006 8:16 pm
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

PostitusPostitas KARUKE » L Veebr 04, 2006 9:18 am

Huvitav inf. Teisalt on Narva lähiümbruses kaitserajatisi püstitatud mitmel puhul. ( jätame põhja ja Krimmi sõja aegsed mängust välja )
Aga Küll I ilmasõja, küll Vabadussõja ajal. Ja EW ajal Ja "panther" liini ajal. Tekib raskusi määramaks, et mis on mis ja mitmel erineval ajal kasutatud-ümberehitatud?
Erinevates aegadest pärinevaid rajatisi on Narva - Narva jõesuu - Meriküla - Udria - Sinimägede kandis rohkem küi kusagil mujal eestimaal.
See kant on mu huviobjekt - paar suve sealkandis tatsamas käidud.

Kasutaja avatar
hugo1
Huviline
Postitusi: 405
Liitunud: P Sept 25, 2005 9:00 pm

PostitusPostitas hugo1 » L Veebr 04, 2006 2:16 pm

Huvitava teema on Niederland siin avanud.
Eesti idapiiri kaitserajatistest tahaksin ka mina rohkem teada.
Kurb on see, et Mannerheimi kaitseliinist olevat enamus valmis ehitatud suurõppuste (mobilisatsiooni) käigus. Palju jäi pooleli, punkrid, mis olid planeeritud betoonist ehitati ajapuudusel puust jne...
Kui meie oleksime olnud sama julged, kui lätlased ja soomlased ja korraldanud oma suurõppused ja asunud samasuguse innuga oma idapiirile kaitse rajatisi ehitama nagu soomlased seda tegid.
Eestil oleks olnud nii mõnedgi eelised soomlaste ees.
Meie idapiir on kõvasti lühem, vahemaad oleksid olnud tunduvalt lühemad võrreldes soomlaste Mannerheimi liini ehitamisega. Eestis olevat olnud rohkem veoautosid, kui Soomes. Narva jõgi, sood ja metsad, lisaks veel teed, mis olid meelega käest ära lastud idas, kõik ikka selle jaoks, et punaarmee kiirust maha võtta. Mineeritud teed ja korralik laskepesade ja bunkrite võrk. Tankitõrjekahur, kuulipildija võib õigesse kohta asetatuna vaenlasele paksu pahandust teha.
Eesti idapiir oleks võinud olla raske takistus punaarmeele ja seda suhteliselt vähese vaevaga. Arvestades, et merepiir oli meil hästi kaitstud ja oleks muretsema pidanud ainult lõuna pärast, kuid N-Liit tahtis rünnata ju algul ainult Eestit.
Sõda oleks võinud meie jaoks hoopis teistsugune olla.
Kuid jah oleks pidi paha poiss olema.

Kasutaja avatar
Niederland
Veteran
Postitusi: 1959
Liitunud: P Dets 11, 2005 6:25 pm
Asukoht: Armee-Abteilung Narwa 1944

PostitusPostitas Niederland » L Veebr 11, 2006 7:07 pm

Kes Riigikülas on käinud, teab, et seal on mõned punkrid veel alles. Mõned punkrid on seevastu liiva peal. Põhjus on selles, et Narva Elektrijaama ehitamisel kaevati sealtkandist liiva, seetõttu tulid punkrid liiva alt välja. Seetõttu pole mingi ime, kui juba esimese labidatäiega tuleb kive.

Kasutaja avatar
uscha
Administraator
Postitusi: 6096
Liitunud: P Aug 07, 2005 6:03 pm
Kontakt:

PostitusPostitas uscha » T Veebr 14, 2006 10:12 am

foorum.rindeleht.ee

Kasutaja avatar
hugo1
Huviline
Postitusi: 405
Liitunud: P Sept 25, 2005 9:00 pm

PostitusPostitas hugo1 » T Veebr 14, 2006 10:16 am

Tänud uscha ja brunner teema, mis mulle ammu huvi pakub, kuid mille kohta infot vähe liigub :D

Kasutaja avatar
freiwilliger
Huviline
Postitusi: 495
Liitunud: E Sept 11, 2006 5:55 pm
Asukoht: Tallinn

Re: Avastamata turismiobjekt Narva jõe kaldal

PostitusPostitas freiwilliger » R Nov 19, 2010 12:31 pm

Samast teemast leiate ka ühe artikli selleaasta Narva muuseumi aastaraamatust, artikli autor R.Treufeldt.
Käisime oktoobri keskpaigas neid objekte füüsiliselt uurimas, on teised täitsa olemas kuigi osaliselt purustatud, raskesti leitavad või eramaadel.

Kasutaja avatar
freiwilliger
Huviline
Postitusi: 495
Liitunud: E Sept 11, 2006 5:55 pm
Asukoht: Tallinn

Re: Avastamata turismiobjekt Narva jõe kaldal

PostitusPostitas freiwilliger » R Veebr 25, 2011 2:10 pm

Punkritest veel:
väidetavalt oli neid Narva jõe joonel mitmesuguseid, kuni selleni, et 1944.a. kaitselahingutes kasutasid saksa poole võitlejad ikkagi ka EV perioodil ehitatud kuulipildujakaponiire. Ilmselt siis oli mõnda kaponiiri võimalik kasutada, kas oli mõni neist sakslaste poolt üles kõpitsetud või punaste poolt enne sõda purustamata jäänud.
A.Mere:
sakslased olid Narva jõe läänekaldale ehitanud ühe kaevikujoone, mis oli varustatud relvapesadega ja üksikute punkritega. Viimastest oli osa puuehitisi, osa tuntud saksa teraspunkreid ja osa Eesti omariikluse ajal ehitatud betoonpunkreid.
O.Valk:
rühma lõik asub otse Riigiküla kohal. Kaevikud ja punkrid on sakslaste poolt valmistatud. Asuvad sügaval maa all ja on mürsukindlad. Oli ka maapealseid teraspunkreid, vaatlusavadega.
O.Tammark:
meie pataljoni lõigus olid Eesti- aegsed betoonpunkrid "Vaasa" ja "Riigi". Nende laskepilud võimaldasid tulistamist otse jõe vee piiril. Kaevikud olid liiva sisse kaevatud, toestatud laudade ja propsidega ja küllalt sügavad. Oli ka uusi, sakslaste poolt püstitatud, terasest ümmarguse koonusega peakohal kuulipilduja pesa.


Mine “Positsioonid/Positions”

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 2 külalist