Raamatus "Türi. Kilde kihelkonna ja linna arengust II" kirjutab Einar Hiiob Särevere piimatööstuse kohta järgmist:

"/.../kondenspiimatehase ehitus algas 1935. aasta 1. oktoobril/.../ Tööd olevat lõpetatud 1936. aasta 1. juuliks.
Tehas paiknes Prandi jõe vasakul kaldal Türi-Viljandi maanteesilla kõrval. Ühe otsaga oli see vastu mõisa piiritusevabrikut ja neil oli ühine katlamaja, korsten ning puurkaev.
Tehasel oli oma 5 kW võimsusega elektrijaam, kuid kasutati tavaliselt Prandi jõel tehasest allavoolu paikneva mõisa hüdroelektrijaama [tänaseni alles, mõnisada meetrit Pärnu suunas maantee ääres] elektrienergiat.
/.../
Hoonel oli pikkust 40,7 ja laiust 12,7 meetrit, seaded paigutati sinna otstarbekalt. Teisel korrusel oli kaks tuba, olmeruumid ja panipaigad. Kontor asus kõrvalmajas, kus praegu on sidejaoskond. Samas majas olid juhataja H. Nurga ja tööliste korterid [hoone tänini täielikult säilinud, nähtav kahel viimasel fotol vasakus servas]. Tehas andis tööd 15 inimesele. Proovitootmine algas 1937. aastal.
/.../
Särevere tehast sunniti tööd lõpetama 10. juulil ja asuti kohe ettevõtet mineerima. Eri kohtadesse masinate alla paigutati seitse tünni lõhkeainet. 18. juulil algas lahing Särevere pärast. Need sündmused on hästi meeles Lembit Vabaril. Kella kahe paiku päeval lasti tehas õhku. Õnneks jäi neli tünni lõhkeainet lõhkemata. Arvatavasti katkesid kolme tünni plahvatamisel teiste süütenöörid.
Suur osa sisseseadet jäi terveks, hoone purunes ja süttis, samuti piiritusevabrikust väljavoolanud 22 000 liitrit piiritust. Maanteel põleva piirituse leek tõusis puudeladvust kõrgemale.
Töölised, kooliõpetajad ja teised ümbruskonna inimesed, nende hulgas Lembit Vabar, püüdsis kustutada tuld käsipritsiga, kuid nende töö katkestas punaarmeelaste lähenev seitsmemeheline salk, kellest üks pani püssi palgesse ja suunas kustutajate poole.
Kustutajad põgenesid ja varjusid mõisa härrastemaja keldrisse. Kella nelja paiku tulistasid sakslased mõne korra suurtükkidest. Mürsud lõhkesid pargis, härrastemaja süttis, kuid tuli suudeti kustutada. Kell viis pärastlõunal vabastati Särevere punaarmeelastest.
Kohe pärast tehase õhkulaskmist leiti selle kõrvalt silla juurest kolm punaarmeelase poolpõlenud laipa. Ilmselt ei suutnud õhkijad õigel ajal eemalduda ja said plahvatuse tagajärjel surma.
Arvatakse, et need kolm olidki viimased, kes tarbisid kohapeal Särevere piiritusetehase toodangut. Mehi "kangelastegudele" sundinud võim nende vastu hiljem huvi ei tundnud ja praegu puhkavad nad igavest und neile võõra maa mullas, Särevere silla lähedal kraavi põhjas.
Tehasega samal ajal lasti õhku kaks silda, veskitamm, linna elektrijaam koos saekaatriga ja teisel pool Pärnu jõge asunud jahuveski-villatööstus.
Tulid teised ajad. Tehas oli varemetes ja selle ülesehitamisega ei hakanud keegi vaeva nägema. Mõne aasta pärast asuti varemeid lammutama, ehk nagu seda siis nimetati, algasid taastamistööd. /.../ jätkus õpilastele varemetes koristustöid veel 1952. aastal.
Praegu on piiritusevabrikust säilinud ainult 1913. aastal ehitatud korstna könt ja kaev, millele on peale ehitatud väike pumbamaja, kuid seda ei kasutata.
Kondenspiima- ja piimapulbritehasest pole alles midagi."

Piimatehase valatud betoonpõrand peaks olema tänaseni alles, samuti on püsti esimese pilti paremas servas nähtav alajaamatorn (seest muidugi tühi).
Kõige viimane foto on tehtud 2011. aasta kevadel.

Särevere teemal "Järva Teatajast" ja juurde üks netist leitud pilt tänasest seisust. Foto tehtud Pärnu maantee ja Prandi jõe äärest vaatega Särevere maanteesillale, piiritusevabriku kunagisele asukohale ja korstnaköndile. Esiplaanil omaaegne mõisa kuivati, kus enne sõda tegutses ka riigimõisa elektijaam, kinnikasvaval jõel näha tammi betoonkehand. Minu lapsepõlves oli jõgi pidevalt paisutatud, tamm terve ja ühtegi taime veest ei paistnud. Kevadeti ujutas jõgi üle tohutud maaalad ja muutus kohati üheks veteväljaks mõnisada meetrit Türi pool paralleelselt voolava Pärnu jõega. Kui kadus sovhoos, lasti ka tammil laguneda ning jõgi on tänaseks muutunud soiseks ojaks.

Skännisadu "JT"-st jätkub

Lembit Kadalipu mälestused suvesõjast Särevere vallas Karjakülas: http://muuseum.viljandimaa.ee/aastaraam ... dalipp.pdf

Juttu ja pilti milnetis: http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopi ... =6&t=15585

Kannäe, oled ehk sinagi vanast ja kuulsast VIBUPILLImängijate suguvõsast?:))
(mis loom see on?).
Uudis ise TÜRIL KORRALDATI RAHVAKONTSERT all.

Kannel on vibupill.Kannel tuli 2000-3000 aastat tagasi. Mängitakse siblimismeetodil, näppides ja noppides. Mängijatest kõige kuulsam Imelik

http://www.rahvamuusika.ee/?s=220

Veel üks pilt Saksa okupatsiooni aegsest mastist

No kõige rohkem meenutab vibu, jauram, aga jauramiorkestrit oleks ikka väga raske nautida, isegi fašitlikel röövvallutajatel:)
Ja veel on vibu moodi hiiukandle poogen, no aga see rohkem Vormsi ja Ruhnu rida. On veel ettepanekuid? Peab vist kolleegide rahvamuusikute poole pöörduma.

Kandlega saab edukalt nooli lasta küll, nii et jääb nii, nagu öeldud

Arutasime asja:

"Poogenkeelpillid ehk poogenpillid on keelpillid, mille mängimisel kasutatakse poognat. Poogenpille nimetatakse ka vibupillideks (<it. archi vibupillid). Sümfooniaorkesteri partituuris on poogenkeelpillide üldnimetus archi."

ehk siis mõeldi siin keelpilliorkestrit!:)
kus valdavalt viiulid, tšellod ja kontrabassid. Päris huvitav väljend ikkagi:)

Ei mäletagi, kas ma neid artikleid juba postitanud olen aga esmapilgul ma neid siin ei näinud. Et siia on Türi teema kokku kogunenud, kaasa arvatud saatemast, panen ka siia.

Tehnika Kõigile, Nr. 10 Oktoober, 1937

Türi masti ehitusest.

http://www.ambur.ee/turisaatja2.pdf


Tehnika Kõigile, Nr. 5 Mai, 1940

Türi saatejaam.

http://www.ambur.ee/turisaatja.pdf

funker kirjutas:
Tehnika Kõigile

Tänan!

Kaks vaadet Särevere tööstuste varemeile

Mina seda teeristi Türil lokaliseerida ei suuda; varemed kusagil linnas (pildiallkiri nimetab vaadet vanaks kalmistuks); telefoniposti ülespanek Viljandi ja Kungla tänavate ristis.

Normiheinte vedu Viljandi tänaval, koormatega koguneti raudteeülesõidu juurde