Head lugemist
09.02.44
Aino,
et nendel kahtluse ja võibolla isegi meeleheite tundidel saan maha kirjaga sulle, võid järeldada kuivõrd – võibolla isegi märkamatult – oled kujunenud sõbraks. Pole suutnud isegi koju midagi saata, kuigi mu kohus oleks olla optimist. Peaks nüüd kirjutama midagi haaravat, et jätta muljet, sest koguaeg peab ju arvestama – aga see ei tohi siiski juhtuda.
Millegipärast on päevi mu meeles vaid kunagine episood Kehtnast – on nimelt arusaamatu miks mõningased mälestused aastate möödudes jälle üleskerkivad, muutuvad jällegi tugevaiks elamusiks ja ei taha enam hääbuda. Elad nagu unes. Praegugi olen nimelt uues olukorras ja uues kohas. Raadio on väga lõbus, aga vaatamata et olen teda kogu aeg igatsenud, pole mul õiget saavutajarõõmu.
Kogu aeg vaid kummitab see needus, et oleme nii väike rahvas. Olen näinud nii palju puhast eestlust, niisugust millist, teie kodusolijad ei oska kujutleda – aga mis aitab kõik see. Ei aita mõni salaja valatud pisar, mure, meeleheide ega söögiisupuudus – Narva, selle sündmused ja kannatused on meist siiski liig kaugel. See on aga rohkem kui soov, see on üldine vägev igatsus: olla võimalikult kohal. Mina aga, nagu mingi pelgur, laman voodis ...
See oli 39. aasta sügisel kui olime kaks ööd päeva saabastes, lahingvarustuses, autodele laaditud kuulipildujate, kahurite, ambulantside jne, ühesõnaga kõigiga niikaugel mis kuulub sõja juurde. Soomes käisid juba lahingud – ja meie juures puudus sest vaid millimeeter – kuid lõppes siiski sellega, et räpased mongolid said „loa“ muuta mõningasi meie maakohti kindlusiks meie endi vastu! See oli mõistus-tegu, sõda olnuks meie kõikide surm, - aga täna mõtlesin, et see oleks olnud parem, oleks olnud ausam, heroilisem. Oleks jäänud ära need mõningased kurvad kogemused, meeleheide – ja häbi! Aga miks ei tunne häbi me rahvas nagu üks mees, mis on osa tast muretud laululinnud, puhkusele sõitnud rindesõdurite pimedas vigasekstagujad, sosistajad, „portfellikandjad“, see osa millise pärast võid salaja nutta ja – jällegi häbeneda! Võid mulle ehk öelda miks?
Nägin tookord mitmesuguseid meeleolusid. Aga lõpuks, kui voorisid idalased oma plekkkarpides ja soomlased vastupidiselt kaitsesid kangelastena oma maad, siis valitses vaid üks arvamus: Oleme häbistatud. Oleksime pidanud võitlema, - ja see oli jõuetu aga spontaansem viha tiblade vastu. See oli äratus me uinunud rahvustundele, võis uhke olla inimeste ühisest hoiakust, tõsiselt uhke, et ega me siiski veel ei sure. Kuid – issand kui ruttu osatakse meil kõik unustada!
Unustada ja muutuda muretuks kui lilleke. Kas võid mulle öelda miks on me rahvas säärane lupardite kogu, - ons ta tõesti niivõrd segatud võõrastest temperamentidest, või ... Kuid annaks jumal, et praegune asi me idaaladel lõpeks veel õnnelikult, ehk ärataks see veelkord me inimesed kurjast vaganast. Ehk kaoks siis arvamine, et need „lollakad“ kümmetuhat vabatahtlikku on vaid sellepärast väljas, et „targad“ saaks kodus väikselt spekuleerida, diivanil lesida, kanda lakitud küüsi, sosistada ja mängida „õiget rahvuslast“. Sooviksin sellele tõule teil sääl ainult veerandi nendest kannatustest ja loobumistest, sellest kõigist mis on nende „lollakate“ pärisosa iga päev ja tund – ja olen kindel, et juba lühikese ajaga nad oleks ümberhäälestatud ja neist saaks tõesti eestlased!
Aino, kui sa teaks kui heameel mul on et lõpuks ometi mobilisatsioon, - kui see ainult pole liig hilja?
13.02.44
Kirjutasin Sulle seekord tõesti pika kirja, aga palavik tuli jällegi vahele. Veelkord läbilugedes leidsin aga, et olen muutunud sentimentaalseks ja hakkas omal paha. Täiesti uut aga ma praegu võimeline saatma pole – ja kirjutama sulle ikka peab, - niisiis lepi selle kirja esimese osaga. Öeldult olen jällegi palaviku küüsis vägevalt ja ega ma siit haiglast niipea pääse. Puhkus on illusioon. Kõike head. Oss
Aadress on: SS-Lazarett Deutsch Brod, Pavillon 13, Zim. 9 Protketorat. Aga kirja peale peab veel olema märgitud : 11b