Eestlaste Soldbuch'id ...

[uscha]

SS-Untersturmführer Johannes Palu palgaraamat (L. Tammiksaare kollektsioon).
Ilmselt 1944. aasta jaanuari lõpu mobilisatsiooniga sõjaväeteenistusse kutsutud, määratud ohvitseride reservi ning sealt suunatud edasi Pärnu sõjaväehaiglasse, mis alustas tegevust 1944. aasta märtsi alguses. Esialgu oli haiglas 35 voodikohta ja arstideks dr. A. Normann ja dr. O. Kersalu.

[uscha]

Waffen-Grenadier Einar Veiksalu palgaraamat.
Palk on jooksma hakanud 1944. aasta 11. augustist ja SB välja antud 20. augustil.
Asub Rahvusarhiivis.

[uscha]

SS-Freiwillige Unterscharführer Kaarel Haiba Soldbuch.

Tegemist on endise 660. Idapataljoni võitlejaga, kes on olnud teenistuses juba 1941. aastast ning on 1942. aasta septembris autasustatud Talvelahingud Idas medaliga. 1944. aasta 20. aprillil on saanud ka Haavatumärgi. Palgaraamatu väljakirjutamise ajal on Haiba kuulunud 20. ED tagavarapataljoni 1. kosujate kompanii koosseisu, rindeüksuseks märgitud 45. SS rügemendi I pataljoni 2. kompanii. Kuna tegemist on 1944. aasta suvel Haibale väljastatud palgaraamatu 2. eksemplariga siis kõik huvitavamad sissekanded on jäänud varasemasse palgaraamatusse ja siit eriti rohkem midagi välja lugeda ei ole.

K.H. arreteeriti 1946. aasta 3. jaanuaril ja suri Magadani oblastis kinnipidamisasutuses 1947. aasta 13. mail.

[uscha]

Adolf Kadak'i palgaraamat - alguses teeninud 31. Kaitsepataljonis ja hiljem 40. Eesti Politseipataljonis.
Palgaraamatusse on tehtud sissekandeid kuni 1945. aasta detsembrini.
Ei oska öelda, kelle kollektsiooni see kuulub - leidsin pildid arvutist ja ei mäleta, kes need kunagi saatnud on.

[uscha]

Eesti 1. Piirikaitse Tagavararügemendi (Estnische Grenzschutz Ersatz Regiment 1) I pataljoni 2. kompanii reamehe Johannes Willem Vunder'i palgaraamat. Tüüpiliselt selle üksuse palgaraamatutele on ka see sissekannete poolelt väga hõre - ei ole märgitud tegevväeosa, välja jagamata on tunnusmark ja ka välja antud varustuse lehed on tühjad.

[uscha]

20. Eesti diviisi 46. rügemendi 15. (pioneer) kompanii Sturmmann Jaan Luukas'e Soldbuch, foto ja SS abitõlkija tunnistus. SB on välja kirjutatud 1943. aasta aprillis Debicas, mai teises pooles saadeti ta Oranienburgis asuvasse SS tõlkijate kooli (W-SS Dolmetscherschule). Arhiivimaterjalidest leidsin, et kokku saadeti 1943. aasta mais sinna kolm gruppi eestlasi - 20. mai läks teele kaks gruppi (18 + 14 meest) ja järgmisel päeval "ülejäänud mehed". Kahjuks ei ole täpsustatud palju neid ülejäänud mehi oli aga eks samuti midagi sinna 10 ja 20 vahele.
Kompanii, mille koosseisu Luukas terve oma sõjaväeteenistuse aja kuulus võttis 1944. aasta varakevadel osa Riigiküla, Siivertsi ja Vepsküla sillapeade hävitamisest.

Kirjutamata Memuaare saates meenutab samuti W-SS tõlkide kursusel viibinud Leo Sipelgas, kuidas tema ja Jaan Luukas (tema SB on näidatud selle teema 6. lehel) 1943. aasta juuni alguses Eestimaa Kommunistliku Partei I sekretäri Karl Säre Sachsenhauseni koonduslaagrist Kopenhaagenisse kohtupidamisele konvoeerivad.

Karl Säre episoodi kirjeldus algab umbes 13.30 pealt - https://arhiiv.err.ee/audio/vaata/kirju ... ipelgas-01

[uscha]

SS-Frw.Grenadier Verner Loos´ile kuulunud Soldbuch. Vähestest märgetest huvitavaim on sissekanne granaadi(mürsu) killust haavata saamise kohta.

Haavatasaanud sõduri kohta on kummaline, et ei ole ära märgitud rindeväeosa, mille koosseisu ta kuulus (sest haavata saamine on piisav tõestus, et ta tõepoolest oli rindel). Paugu on ta ära saanud 3. märtsil ja viidud esmalt Ortslazarett Fpn. (Feldpost) 20957, millest on 12. märtsil viidud Viljandis asuvasse välihaiglasse nr. 161 (Feldlazarett 161). Haiglast pääses tulema 4. aprillil aga ei mõista nii palju lugeda, et saaks aru, mis sinna Verlegt templi alla on kirjutatud.
Ortslazarett 20957 kohta ei õnnestunud interenetist suurt midagi leida.

Arhiivimaterjalides leidus täpsemaid andmeid Verner Loos'i kohta. Ta oli 45. rügemendi 15. (pioneeri) kompaniis ja sai 1. märtsil Vaasa sillapea hävitamisel vasakust jalast kergelt haavata ja viidi 45. rügemendi II pataljoni sidumispunkti. Sama lahingu eest, milles Loos haavata sai annetati Nugiseksile Rüütlitist.

[uscha]

Eile tuli Soomest selline Eesti mehe dokumentide komplekt - palgaraamat, tööraamat ja sõjaaegsed mootorratta juhiload. Palgaraamat oma sissekannete poolest on igav aga isik ise on üsna huvitav. Bernhard Ruusma (Bernhard-Johannes Russman) teenis sõja ajal välja antud tööraamatu järele Piirivalves, 1933-1935 aastatel oli Kaitseliidu liige ja enne sõja algust oli Mäetaguse vallas konstaabel. Sõja puhkedes, 1941. aasta juunis sai käsu ilmuda Punaarmee mobilisatsioonipunkti aga hoidis sellest kõrvale ja varjas ennast koos teiste metsavendadega Puru küla lähedal metsas. Kui sakslased kohale jõudsid siis astus 1941. aasta augustis vabatahtlikult Saksa politseisse ja oli ametis Mäetaguse konstaablina kuni 1944. aasta septembrini. Tema juhilubadele on tema ametinimetus Sicherheitspolizei Konstabler (Julgeolekupolitsei konstaabel). Palgaraamat oma sissekannete poolelt on hõre - on saanud Saksa riigi poolt kampsuni, paar paari sokke ja nipet-näpet veel. 1942. aasta kevadel on talle välja antud Vene poolautomaat, mille ta on tagasi andnud 1944. aasta aprillis. Tagasi andis ilmselt seetõttu, et paar nädalat varem, 27. märtsil 1944 anti talle püstolkuulipilduja MP40.
Tema lugu läheb huvitavaks siis kui sakslased Eestist välja taganesid. Ruusma läks Pärnumaale, võltsis endale dokumendid Peeter Monikainen'i nimele ja jäi elama Valgu lähedale Nääri külla. Alates 1946. aastast oli tihedas kontaktis Richard Saaliste, Erich Jerlet'i ja Vambola Oras'ega. Peale Erich Jerlet'i arreteerimist 1952. aasta 26. juunil sai Julgeolek jälile ka Ruusma / Monikainen'ile ja ta arreteeriti sama aasta 4. novembril, suri 1957. aastal Venemaal.

Bernhard Ruusma / Peeter Monikainen

Pärast sõda ilmus Nääri külla 2 võõrast meest, Jaan Kuusik ehk Elmar Alamäe ja Peeter Monikainen. Tagantjärele on selgunud, et need ei olnud meeste ristinimed ja mõlemad täitsid mingit konspiratiivset rolli sidepidamises välismaailmaga. Peeter Monikainenina mees ka abiellus Arreteeriti peale Erich Jerleti Erich Jerlet kinnivõtmist. ( KGBs võis ka kahtlust äratada, et Peetri naisepoolsed sugulased Valgust ja Jerletid Kastist olid perekonnatuttavad. Väidetavalt leiti Erichi juurest ka märkmeid, mis juhatasid Peetri jälgedele.)

[uscha]

42. Eesti Politseipataljoni kompaniiülema Hauptmann August Haav'a Soldbuch.
Kas kellelgi on näidata sellise kirjega žetooni nagu on tema palgaraamatusse sisse kantud - 42. Schutzm.Batl. See peaks olema ilmselt samasugune ümmargune nagu on Erkennungsmarkede teemas näidatud 31., 36. ja 37. Kaitsepataljoni omad.
SB on Eesti Rahvusarhiivis, pildistas kasutaja Ivalo.

[uscha]

Sturmmann Aaron Liiva mobiliseeriti 1943. aasta oktoobris kui teenistusse kutsuti 1925. aastakäik. Mobiliseeritud mehed koondati Tallinna ja 1943. aasta 9. novembril hakkas rongikoosseis liikuma väljaõppelaagrisse. Väljaõpe toimus Poolas Debica lähedal Heidelaagris, kuhu rongisõit kestis paar nädalat, sest pidevalt oli vaja mööda lasta idarindele suunduvaid ronge. Palgaraamatu järgi hakkas Aaron Liiva sõjaväepalk jooksma 1943. aasta 23. novembril ja ilmselt see ongi see päev kui ta Heidelaagrisse jõudis. 1944. aasta alguses koliti eestlased Poola väljaõppelaagrist ümber Eestisse, Klooga laagrisse. Kogu selle aja jooksul (Poolas ja Eestis) oli ta 33. SS väljaõppe- ja tagavarapataljoni koosseisus, esmalt põhikompaniis ja alates veebruari algusest sama pataljoni 2. kompaniis.
Liiva määrati 20. Eesti SS diviisi 46. rügemendi II pataljoni 7. kompaniisse, mis oli 1943. aasta lõpul ja 1944. aasta jaanuaris osalenud Neveli lahingutes ja peale Punaarmee Leningradi rinde läbimurdmist toodi koos ülejäänud 20. ED üksustega Eesti piiride kaitsmiseks kodumaale. Kompanii, kuhu ta sattus oli 1944. aasta veebruaris ja märtsis Narva jõe ääres peetud lahingutes kandnud raskeid kaotusi ja vajas uusi mehi. Täiendusmehed (sh. Liiva) kogunesid Narva lähedale Sininõmmele, kus toimus 7. kompanii uuesti formeerimine. Tammiksaare info kohaselt läks Riigiküla taga Sininõmmel formeerimisel olnud kompanii O.Stuf. Edgar Vaikma juhtimisel 17. või 18. märtsil uuesti rindele Vepsküla lähedusse.
1944. aasta aprilli keskel (vist 15. aprillil) viidi 46. rügemendi II pataljon Narva jõe äärest Auverest lõunasse Krivasoo rindelõiku. Kompanii asus seal kaks nädalat, mai alguseni. Selles rindelõigus sai Liiva 23. aprillil granaadi- või miinikillust peast ja ühest sõrmest kergelt haavata ja viidi samal päeval pataljoni sidumispunkti. Haavatasaamine oli vist nii kerge, et ta kirjutati veel samal päeval välja ja läks tagasi oma kompanii juurde. Selle eest anti talle kolm nädalat hiljem, 14. mail Must Haavatumärk.
Mai alguses läks tema kompanii tagasi Narva ja Narva-Jõesuu vahelisse jõeäärsesse rindelõiku aga mitte päris täpselt samadesse kaevikutesse, millest oli aprilli keskel ära tuldud.
1. juulil ülendati ta Sturmmann'iks. Ülendmise on kinnitanud tema kompaniiülem Obersturmführer Edgar Vaikma, see on märgitud tema palgaraamatusse ning antud selle kohta ka omaette dokument.
23. juulil on Liivale välja jagatud maskeerimisriietus (laiguline jakk, püksid ja kiivrikate) ja tema kompanii suunati Narva jõe äärest Auvere lähedale, kus Saksa väejuhatus ootas Punaarmee suurt pealetungi. Liiva kompanii allutati sealses lõigus 20. ED 45. rügemendile. Peale Auvere lahingut koondati 46. rügemendi II pataljoni osad (7. kompanii Auverest ja ülejäänud kompaniid Narva jõe äärest) Päite mõisa ja selle ümbrusse. 7./46 ülesandeks jäi rindelt lahkudes jääda katma 45. rügemendi osade taandumist.
Peale mõnepäevast puhkust ja ridade korrastamist liikus pataljon mõned päevad hiljem Krivasoo rindele, 46. rügemendi osasid Sinimägedesse ei paigutatud ja nendest lahingutest osa ei võtnud (kui siis mõned väikesed grupid mõne muu üksuse koosseisus / alluvuses).

6. augustil annetati Sturmmann Aaron Liivale 2. klassi Raudrist - kahjuks ei ole omaaegsetes dokumentides kirjas, mille eest täpselt autasu annetati aga tõenäoliselt oli see 24.–25. juulil toimunud Auvere lahingu eest aga pole välistatud, et ka juba Krivasoo rindel, kuhu tema kompanii läks juuli lõpus või augusti alguses. Kummalisel kombel jookseb tema nimi autasustamislehelt lausa kaks korda läbi – Raudristi annetamine on kinnitatud 6. augustil ja 15. augustil. Ilmselt on esildisega mingi segadus olnud või on väikese vahega kaks korda esitatud autasustamiseks ja mõlemad ettepanekud ka kinnitatud. Kuna 2. klassi Raudristi annetati alati ainult ühe korra siis on see 15. augusti annetamine eksimust märgates tühistatud. 1944. aasta 6. august oli üldse päev, kus eestlastele annetati üle kahesaja 2. klassi Raudristi - 208 nendest anti 11. SS diviisi "Nordland" alluvuses Sinimägedes võidelnud 20. Eesti diviisi 45. rügemendi, 47. rügemendi ja 20. füsiljeerpataljoni võitlejale aga 11 autasu annetati sellel päeval ka 20. Eesti SS diviisi poolt. Üheteistkümnest Raudristist viis läksid 46. rügemendi II pataljoni, mille 7. kompaniis oli ka Liiva. Neli päeva hiljem, 10. augustil annetati 11. SS diviisi "Nordland" alluvuses sõdinud eestlastele veel 77 2. klassi Raudristi. 15. august, millal ka Liiva nagu teistkordselt 2. klassi Raudristi oleks saanud annetati 20. Eesti diviisi poolt kokku 112 autasu nii, et kokku annetati umbes kümne päevaga 20. Eesti diviisi võitlejatele üle neljasaja 2. klassi Raudristi!

Krivasoo rindelõigus oli tema pataljon kuni 21. augustini ja viidi siis veoautodega kiirkorras Tartu rindele ning asus kaitsepositsioonidele Nõo alevi lähedale. 23. või 24. augustil sai ta teistkordselt haavata ja viidi Rakvere haiglasse, kuhu ta jõudis 24. augustil. 26. augustil kirjutati Rakvere haiglast välja ja saadeti Haapsalu haiglasse ja seal tema teenistus Saksa sõjaväes ka lõppeb.

[uscha]

Hiljuti Saksamaa oksjonil müüdud 6. Eesti Piirikaitserügemendi kaprali Evald Vahula Soldbuch ja elamisluba.

[uscha]

Veerand sajandit kogumist ja nüüd lõpuks sai kollektsiooni leitud ka Eesti julgestusgrupis teeninud sõduri Soldbuch. Mul on paar sellist SB'd, kus omanik on alustanud julgestusgrupis aga 1944. aasta kevadel W-SS'i alluvusse minnes on saanud uue, ruunidega palgaraamatu aga viide julgestusgrupile on sealt poolt välja antud Erkennungsmarke, mis kanti edasi ka uude palgaraamatusse. Siiani oli aga puudu Wehrmacht'i kaantega palgaraamat, milliseid hakati sõduritele jagama 1942. aasta suvel.
Tegelikult on tegemist lausa suurema dokumentide komplektiga. Peale palgaraamatu on komplektis veel viie autasu tunnistused, üks ülendamise dokument ja paar igavamat paberit, mida ma pildile ei sättinud.
1941. aasta suve lõpus / sügisel vabatahtlikult 182. Eesti julgestusgrupi 6. sadakonnaga liitunud reamees Eldur Ilumets sai esimest korda haavata juba sama aasta 27. novembril. Teadaolevate andmete järgi oli 1941. aasta novembris 6. sadakond Volossovos, kus täitis vahiteenistuse ülesandeid. Detsembris saadeti 6., 7. ja 8. sadakond Volhovi koti põhjaservale võitlema Punaarmee 2. löögiarmee vastu. Ilumets ilmselt siis detsembris Volhovi rindele ei jõudnud kui novembri lõpus haavata sai, samas ei ole teada kui raskelt ta haavata sai ja kaua ta üksusest eemal oli. 1942. aasta aprillis anti talle Must Haavatumärk. Teistkordselt sai ta haavata 1942. aasta 13. juunil ja see pidi toimuma üsna kindlasti Volhovi rindel kui toimusid Volhovi koti likvideerimislahingud. Nendes lahingutes oli juunis rakendatud kogu 182. Eesti julgestusgrupp. Järgmise aasta veebruaris annetati talle Hõbedane Haavatumärk. 1942. aasta 20. aprillil avaldati talle kindral Knuth'i poolt allkirjastatud tunnistusega tänu selle eest, et ta bolševistliku maailmavaenlasega on vapralt võidelnud - see oli aeg kui eestlastele veel naljalt Raudriste rinda ei riputatud. Nädal peale 13. juuni haavatasaamist on talle välja kirjutatud ka tunnistus Hõbedase Jalaväe Rünnakumärgiga autasustamise kohta. See tähendab, et ta pidi olema osa võtnud kolmest jalaväerünnakust - kaevikust tõusnud ja vaenlase peale jooksnud. 19. juulil sai ka Talvelahingud Idas medali. Palgaraamat on talle välja kirjutatud kuu aega peale seda suvist haavatasaamist, 17. juulil 1942. Dokumendi andmed ja väljaandmise on kinnitanud oma allkirjaga 182. Eesti julgestusgrupi sakslasest sideohvitser, Hauptmann Link. See võiks nagu tähendada seda, et kuu aega peale haavatasaamist oli ta juba tagasi oma tegevväeosas. Siit edasi tekib mingi loogilise teenistuskäigu koostamisel segadus ja lüngad. Palgaraamatu palgamaksmise lehele on tehtud 9. juulil 1943 sissekanne 253.- marga suuruse päevapalga maksmise kohta perioodi eest 21.11.1942 kuni 30.06.1943. Kui ma nüüd õigesti aru saan siis see sissekanne on tehtud tema tagavaraväeosa poolt, milleks oli Idapataljonide Põhiüksus (Ost Ersatz Bataillon Narwa) asukohaga Narvas Hermanni kindluses. Järgmisest päevast, 10. juulist kuni 9. oktoobrini on ta saanud kolm korda järjest kuuajalisi kosumispuhkusi. Tähendab, et ta on vahepeal ilmselt veel vähemalt ühe korra haavata saanud - millalgi 1942. aasta juuli keskpaiga ja novembri keskpaiga vahel. Kui sai haavata siis peaks ideaalis selle kohta ka ikka palgaraamatus märge olema, et on üksusest lahkunud sidumispunkti või haiglasse. Samas alati ei ole need dokumendid nii korrektselt täidetud nagu peaks olema. Neli päeva peale viimase kuuajalise puhkuse lõppu, 13. oktoobril on ta vastu võetud välihaiglasse Feldlazarett 1/572 - põhjuseks kood 31b, mis tähendab mürsu- või granaadikillu vigastust. 1944. aasta 28. märtsil on ta ümber kolitud järgmisse välihaiglasse (Feldlazarett 161) ja seal on talle makstud sõjaväepalka kuni 20. juunini. 19. juunil 1944 on ta jõudnud Viljandi haiglasse, põhjuseks ikka see sama juba 13. oktoobril kirja läinud killuvigastus. 3. juulil on Viljandi haiglast välja kirjutatud ja saadetud tagasi väeossa aga mitte otse tegevväeossa vaid esmalt tagavaraüksusesse. Kõik liikumised haiglatest oma rindeüksuse juurde toimusid läbi tagavaraüksuse. Sealt on ta kohe saadetud kolmeks nädalaks kosumispuhkusele. Rindele ta enam ei jõudnudki, 1. augustil on II järgu puudega (Versehrtenstufe II) SS Grenadier Eldur Ilumets, ülendatud SS Sturmmann'iks (kuna 1944. aasta kevadel Idapataljonid liideti 20. ED koosseisu siis on ka temal SS auaste). Dokumendile on alla kirjutanud vist Sturmbannführer Georg Ahlemann.


Mees sündis Viljandimaal Vastemõisas ja suri seal samas aastal 2000 - ehk isegi mõni foorumlane teadis-tundis teda ja oskab tema siia kirjutatud lugu millegagi täiendada?

Selliseid, 1942. aasta suvel Eesti julgestusgrupi meestele välja kirjutatud palgaraamatuid on säilinud erakordselt vähe - Eesti Rahvusarhiivis on 182. Eesti julgestusgrupi 5. sadakonnas teeninud reamees Jaan Sirsnini SB ja Leo Tammiksaare kollektsioonis on 185. Eesti julgestusgrupis teeninud leitnant Aleksander Kikerpilli oma. Peale nende on mulle teada kaks veel ning see Ilumets, kellest see postitus siin on. Kokku siis teadaolevalt viis palgaraamatut. Või on ehk mõnel foorumlasel vanaisast jäänud, mida raatsiks siin jagada?