Helmuth Uudelepp

Jutud, mida on rääkinud Saksa poolel võidelnud isad, vanaisad, vanaonud jne ...
Vasta
Kasutaja avatar
labidamees
Veteran
Postitusi: 1862
Liitunud: L Nov 24, 2007 5:40 pm

Helmuth Uudelepp

Postitus Postitas labidamees »

Helmuth Uudelepp
Sünd. 02.02.1922 Lehtse vald, surn. 18.02.2001 Tapal

H. Uudelepp töötas aastatel 1945-1985 Tapa Ehitusvalitsuses, Tapa MEK-is, Tapa (Rakvere) Kommunaalettevõtete Kombinaadis, põhiliselt ehituse alal. Osales aktiivselt Tapa näiteringis ja on maetud Tapa linnakalmistule.
Mobiliseeriti 1944. aasta algul piirikaitserügementi "Tallinn". Võitles 20. Eesti Diviisi 46. rügemendi laskurkompaniis. Osales lahingutes Narva rindel. Sõjatee jätkus Saksamaal, kus 1945. aasta aprillis langes sõjavangi liitlasvägede kätte. Pärast sõja lõppu anti välja Nõukogude Liidule. Ta sai lahingutes haavata, mürsukillud jäid selga elu lõpuni.
Autasustatud III klassi teeneteristiga (1998), Eesti Vabadusvõitleja mälestusmedaliga (1998) ja II Maailmasõja mälestusristidega.

7. kompanii ümberpaigutamisest Narva joonelt Sinimägedesse on H. Uudelepp kirjutanud oma mälestustes "Võitluse teedel" 1998:

"Kuru külast võitles Eesti üksustes 10 meest, sõja lõppedes tuli neist tagasi 2.
Juulikuu esimesed nädalad Narva rindel olid päris rahulikud. Kevadistes lahingutes raskeid kaotusi kandnud punaväed kogesid lõpuks, et otserünnakuga siit läbi murda ei õnnestu. Näiline vaikus oli kindlasti uute rünnakuplaanide sepitsemise ja ettevalmistamise aeg.
Meie 46. rügemendi 2. pataljoni koosseisult hõredamaks muutunud 7. kompanii paiknes siis Riigikülas. Olin kompaniiülema Vaikma käskjalg. Ehk küll rindel valitses suhteline vaikus, reetsid mõned märgid siiski, et tormi tulek on lähenemas. Punkritest korjati kokku ja viidi ära ahjud, voori jaoks alustatud punkrite ehitamine jäeti katki ja liikus jutte, et suuremad laskemoona varud olevat ära viidud. Oli vist 20. juulikuu päev, kui meie kompanii rindelt tagasi tõmmati ja Sininõmmele toodi. Seda lõiku Riigikülas jäi katma üks miinipildurite jagu. Sininõmmel anti Vaikmale proovikasutamiseks uue relvana rindemeeste kasutusse jõudnud rünnak- või tormipüss (Sturmgewehr).
Ohvitseri jaoks oli see liiga kogukas relv ja Vaikma usaldas selle minule kandmiseks ja kasutamiseks.
Puhkeaeg oli lühike. Mõne päeva pärast saime taas korralduse teele asumiseks. Peeteristi lähedal kohtusime meile diviisist vastu saadetud ohvitseriga. Kompanii ülem hajutas mehed võsa varju ootele ja mind kaasa võttes istus diviisiohvitseri amfiibautosse. Algas sõit Auvere poole. See teeosa oli vaenlaste vaatluse all ja kohe hakkasid teele langema mürsud. Ohvitseri autojuht oli mees omal kohal. Lausa artistina kihutas ta mürsulehtritest ülesküntud teel. Oli tõeline vigursõit. Jõudsime siiski õnnelikult Auveresse.
Esmane käik oli kohaliku rindelõigu juhataja punkrisse. Vaikmale tehti teatavaks, et tema kompanii on ajutiselt antud 45. rügemendi käsutusse. Meie Peeteristi lähedale jäänud mehed toodi veoautodel kohale õhtuhämaruses. Ikkagi märgati nende tulekut ja autodele avati suurtükituli. Mürske näis sealpool jätkuvat. Suuremat pahandust siiski ei juhtunud, aga kompanii sanitar Aleksander Vissak kaotas mürsukillu tabamusest ühe silma.
Ööbimiseks anti meile kasutada üks suur punker, mille põrandat kattis paarikümne sentimeetri sügavune veekiht. Mahutasime end tihedalt naridele kiiludes. Sinna jäime ka järgmiseks päevaks. Lähedase punkri juures panid sakslased põlema kaks liikumisvõimetuks muudetud "Tiiger" tanki. Tankidesse jäetud mürskude lõhkemised muutsid need võimsad sõjamasinad vanarauaks. Õhtu eel saatsin Vaikmad 45. rügemendi staabipunkri külastamisel. Saime ametliku kinnituse Narva jõe joone positsioonide mahajätmisest ja vägede tagasitõmbumisest Sinimägedesse. Meie kompanii ülesandeks anti tagasitõmbuvate väeüksuste julgestamine ja katmine. Kaardil näidati kätte koht kuhu öö lõpul positsioonile asuda. Järgmisel hommikul enne koitu võtsime positsioonid määratud kohal. See asus poole kilomeetri kaugusel raudteest Krivasoosse viiva tee ääres. Vaikma paigutas 3. rühma vasakule kidurate soomändide vahele. Selle rühma ülemaks oli endine pataljoni "Narva" mees Ants Mesipuu. Teed jäi katma meile täienduseks juurde antud raskekuulipilduja jagu. Paremale jäävate varemete juurde võtsid kohad teine ja neist veidi edasi esimene rühm. Korraldus oli kohale jääda kella seitsmeni.
Venelastele ei jäänud muidugi märkamata meie vägede ümberpaigutus. Seda asuti kohe kasutama. Põhja poolt kostus aina kõvenevat kanonaadi ja lennukipommide prahvatusi. Meie positsiooni lõigus valitses aga suhteline vaikus. Väikeste vaheaegade järel tuli mehi üksuste kaupa. Nad astusid rutakal sammul, kuid ei olnud märgata mingit paanikat. Tulek ei olnud põgenemine, vaid tõmbumine uuele positsioonile. Raskemaid relvi vedavad hobuveokid astusid meestega samas tempos, mootorveokid manööverdasid möödumisvõimalusi otsides. Siin toimus tulek segamatult ettenähtud graafiku järgi. Veerand tundi enne seitset oli seda teed kasutanute tulek lõppenud. Vaikma saatis mind oma rühmasid tagasi kutsuma. Läksin esmalt üle soo 3. rühma juurde. Mehed hakkasid kohe tulema. Nende lõiku ei olnud venelased veel jõudnud. Võtsin suuna teele raskekuulipildurite poole. Tundsin mingit kõva eset jalge all ja peatusin kohe. Mu jalg oli sattunud tankimiinile. Õnneks ei olnud ma jõudnud veel keha raskust sellele jalale kanda ja ainult jalapuudutusest tankimiin ei lõhkenud. Kuulipildurid olid juba lahkunud. Teise rühma asukoha poole kiirustades nägin aga varemete juures juba trobikonda vene sõdureid. Jooksin kiirelt tagasi võsasse. Mulle saadeti järele mõned konevalangud. Teele jõudnult nägin viimaseid 3. rühma mehi umbes 250 meetri kaugusel enda ees. Kiirustasin neile järele, kuid peagi pidin varjuma kraavi, sest teekäänakule ilmunud kahe "Tiigri" kahurid hakkasid tulistama piki teed neid varemeid. Peagi nad lõpetasid ja tõmbusid tagasi lääne poole. Kui taas teele asusin, olid oma mehed juba silmist kadunud. Teekäänakuni jäi veel sadakond meetrit. Paarikümne meetri laiune võsa eraldas maanteest laskemoona veoks rajatud väliraudteed. Sealt kostus venekeelset juttu ja rullikutega kolistamist. Andsin selles suunas paar valangut oma uuest tormipüssist. Kõik jäi vaikseks.
Käänaku juures oli suur hunnik seljakotte. Need, meie kompanii meeste omad, olid sinna toodud omanikele möödaminnes kaasavõtmiseks. Kiiruga polnud selleks mahti olnud. Leidsin ruttu oma. Kotis oli minu päevik, mida kuidagi ei võinud vaenlase kätte jätta. Peitsin päeviku mätta alla maasse ja ruttasin edasi. Võõrkeelset häälitsemist oli kuulda kaunis lähedalt. Distansi suurendamiseks tegin jooksu. Üks venelaste kahur avas teele tule. Pidin tihti pikali viskuma. Kui sellest tulepiirkonnast lõpuks õnnestus välja jõuda, oli seletamatult hea tunne - seekord eluga pääsenud. Kogu läbitud teekond võis olla kaks kilomeetrit. Jõudsin uue tõkkeliini moodustanud sakslaste kuulipilduja postideni. Edasi võis astuda juba rahulikumalt. Oma kompanii juurde jõudsin kuskil Voka kandis.

Pilt
Paremal Helmuth Uudelepp 1944
Pilt
Helmuth Uudelepp 1957
Kasutaja avatar
plekkpea
Veteran
Postitusi: 1450
Liitunud: P Mai 07, 2006 5:30 pm
Asukoht: Harju

Re: Helmuth Uudelepp

Postitus Postitas plekkpea »

Ilus lugu, eriti "Tiigrite" kurb saatus.
10 ploomi=3 õuna, 1pirn. 6 ploomi, 1 õun= 1 pirn. Mitu ploomi kaalub 1 pirn?
Kasutaja avatar
ivalO
Moderaator
Postitusi: 8174
Liitunud: E Aug 08, 2005 12:04 am
Asukoht: Lilleküla

Re: Helmuth Uudelepp

Postitus Postitas ivalO »

Näed Plekk, saidki täitsa "omad" Tiigrid, oled juba Auverre kolinud? :wink:
Vasta

Mine “Memuaarid/Memoirs”