Põlise Tapalase Leonhard Verniku mälestuskilde

Jutud, mida on rääkinud Saksa poolel võidelnud isad, vanaisad, vanaonud jne ...
Vasta
Kasutaja avatar
labidamees
Veteran
Postitusi: 1862
Liitunud: L Nov 24, 2007 5:40 pm

Põlise Tapalase Leonhard Verniku mälestuskilde

Postitus Postitas labidamees »

Põlise Tapalase Leonhard Verniku mälestuskilde möödunud aegadest
(sünd. 14.08.1923)
Tapa tuletõrjemaja tornis Pikal tänaval oli II Maailmasõja ajal õhuvaatluspunkt, mis kuulus saksa õhuväe alla ja oli ööpäevase valvega. Seal asus õhurünnakute märguandjaks käsivändaga sireen. Mida kiiremini vändati, seda kõvemini huilgas. Peastaap asus Kadriorus, kust edastati andmeid ja teateid õhuvaatluspunkti tuletõrjetorni. Telefonist oli seal olnud üks sakslane Ewald Folkmann, kes olnud ka suur viinanina. Selles tornis möödus Leonhardil suurem osa sõjaväeteenistusest, tema kodumaja oli otse tuletõrjemaja kõrvalmaja, seega võib öelda, et ajateenistus möödus sama hästi kui kodus!
Öösiti oli linnas pimendamine kohustuslik. Õhuhäire korral sai linnarahvas kasutada kahte varjendit, üks asus Sõbra kaupluse keldris ning teine „Nordi“ keldris, kus olid hoiul ka restorani joogid. Ivan Ivanovi maja Talurahva poe all asuvasse keldrisse pääses Nigoli pst. poolsest otsauksest. Nõukogude ajal asus seal Tapa Tarbijate Kooperatiivi arhiiv. Seal asunud keldreid ja bokse oli kasutatud ka vangimajana. Üks maa-alune varjend asus veel tuletõrjeaias. Raudtee ääres oli aga palju punkreid, kus ühe pommirünnaku ajal sai surma raudtee velsker Jakone koos perekonnaga.
Õhurünnak linnale algas tavaliselt õhtuti poole 9 ja 9 ajal Venemaa poolt. Lennukid lasid Tapa kohal pommid alla ja lendasid siis tühjalt tagasi. Enne pommitamist lendas üks lennuk üle linna ja lasi nn valgustuspomme, inimesed nimetasid neid Stalini Küünaldeks, mis olid kimpus ja põlesid umbes pool tundi, tulekobaraid oli umbes 6-7 tükki. Aine, mis õhus põlemist tekitas polnud kohalikele teada. Valgustus võimaldas vene lennukitelt näha, kus asuvad objektid, mida pommitada.
Meie õhutõrje aga kasutas õppeotstarbelisi õhuballoone, milledel vints all. Neid balloone lasi õhutõrje maast taevasse vaenlase lennuki lendamiskõrgusele et takistada vaenlase lennukite piketeerimist. Õhuvaatluspunktist oli näha nii balloone kui ka suurtükituld.
Enne märtsipommitamist viidi õhuvaatluspunkt linnast välja endisesse mõisa kolmekorruselisesse veskisse kolmandale korrusele. Kolimine veskisse toimus eesmärgiga taanduda linnast võimalikult kaugele et pommiga pihta ei saaks. Veski esimesed kaks korrust olid raudtee keskjaama käes. Kord lendas jaamast üle kahemootoriline luurelennuk mis tegi valvsaks ja kolitigi ohutuse mõttes veskisse. Teiselpool veskit asus ka maa-alune punker (alles tänaseni), mille ehitamisega sakslased alustasid, hiljem aga lõpetasid selle punkri ehituse venelased. Ida pool raudteejaamas asus ka sakslaste kaugliinide võimendi jaam. Juhul, kui elektrit ei olnud, oli olemas jalgratta moodi generaator, mida sai vändata. Raudteejaama staabis said sakslased ühenduse ka Berliiniga. Generaator aga töötas bensiiniga. Jaamahoone keldris hoiti bensiinitünne. Üks sakslestest läks pimedasse keldrisse vaatama, kas bensiini jatkub, tõmbas tikust tuld ja kummardus tünni kohale. Käis suur plahvatus ja idapoolne raudteejaama pool põles maani maha.
Venelaste pealetungi ajal, kui sakslased põgenesid, jätsid nad veski maha. Pole täpselt teada, kas veski sai pommitabamuse või lasid sakslased veski ise õhku, kuid hoone hävines.
Leonhard Verniku fotokogus on fotosid Tapa ühest esimesest fotoateljeest A. Sepp. Sepp oli ise Imastu Invaliidide kodu hoolealune, kuid pidas ateljeed Tapal Kesk tänava ja Turu tänava nurgapealse maja hoovipool. Maja oli otsaga Kesk tänava poole. A. Sepa fotod tunneb ära ka selle järgi et ta oma fotodele pitsati taha lõi: “Foto Imastu kaudu“, hiljem aga ainult A. Sepp Tapal.
Leonhardi isa Karl Vernik oli Tapa depoos vedurimeister. Tema kuuluvust seltsidesse võib lugeda kümneni: Noorsookasvatusselts, Tuletõrjeselts, Kaitseliit, Isamaaliit, Raudtee Meistrite Selts jne.
Leonhardile meenub lugu lapsepõlvest. Oli Jüripäev ja skautidel oli komme korraldada paraad linnast kuni Rotilagedani, trummar kõige ees. Künka otsa tehti lõke, seal siis esineti nii laulu kui tantsuga. Mängiti pilli. Kord oma sõbra Ilmar Rähniga (Tapa linnapea Tõnis Rähni poeg) sorkisid poisikesed kaikaga lõkkes. Käidi lõkkesse metsa alt okkaid toomas ja tulle viskamas kui käis kõmakas ja Ilmaril jalg verine, oli saanud haavli jalga. Ilmari isa oli küll jahimees ja hoidis kodus jahipüssi, kuid selgusetuks see jäigi, kas haavlid oli Ilmar kodust kaasa toonud või vedelesid need metsa all okastes.
Kooliajast: Tapa algkool oli väike, lapsi aga palju. Seadus oli sel ajal selline, et 1 kuu ennem kooli minekut pidi olema 8 aastat vanust täis. Nii läkski Leonhard kooli 1931. aastal. Enne kooli astumist tegid õpetajad Juhan Kroon ja August Paluvee eksami. Algkool kestis 4 klassi, Progümnaasiumis sai käidud 5 klassi, siis kolis progümnaasium uude vastvalminud gümnaasiumimajja ja sedasi sai veel 2 aastat gümnaasiumiharidust lisaks. Progümnaasiumi hoone põles maha sõja lõpul tulekahjus. Selles hoones oli sõja ajal ka Tapa Punase Risti Seltsi toitlustuspunkt ja jagati seljariideid.
Gümnaasiumis loodi Hundisalk, mille vanemaks valiti Leonhard. Sinna kuulus ka hilisem tuntud Tapa arst Niin Ajasta. Skautide juhid olid tollal Kübar ja Kotkas. Koolijuht Juhan Kroon aga keelas skautluse ja jalgpalli ära, tema toetas Noorkotkaid.
Pärnus Valgerannas toimunud ülemaailmsel skautide kokkutulekul käis aga Leonhard ära!
Pilt
Õhuvaatluspunktis 1944
Pilt
Leonhard Vernik tuletõrjemaja õhuvaatluspunktis 1944
Pilt
Leonhard Vernik ajateenistuses
Pilt
Tuletõrjemaja
Pilt
Paremal Leonhard Vernik
Pilt
Tapa mõisa veski koos sõduritega 1932
Pilt
Tapa mõisa veski praegune asukoht 2011
Vasta

Mine “Memuaarid/Memoirs”